← Eesti

1-19-4422/107

Obsah (6)§ 118§ 121§ 73§ 119§ 44§ 78

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

§ 118lg 1 p 2 järgi Tallinna Ringkonnakohtu 11.

juuni

  1. a otsus Aivar Härmi kaitsja vandeadvokaat Sven Sillar, kassatsioon Prokuratuur, Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Rainer Amur, R. T. esindaja vandeadvokaat Jaanus Tehver
  2. november 2020, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  3. Tühistada Pärnu Maakohtu
  4. märtsi
  5. a ja Tallinna Ringkonnakohtu
  6. juuni
  7. a otsus osaliselt, s.o: 1.
  8. Aivar Härmi süüditunnistamises ja karistamises

§ 118lg 1 p 2 järgi; 1.2.

Aivar Härmilt väljamõistetud sundraha suuruses; 1.

  1. Aivar Härmi kohtueelses ja maakohtu menetluses valitud kaitsjatele makstud tasude täielikult enda kanda jätmises; 1.
  2. kannatanu R. T. mittevaralise kahjuhüvitise nõude osalises rahuldamises ning 1.
  3. Aivar Härmilt kannatanu valitud esindajate kulude väljamõistmises 6232,80 euro suuruses summas.
  4. Tühistatud osas teha uus otsus, millega: 2.
  5. mõista Aivar Härm õigeks R. T-le hüppeliigese piirkonnas luumurru, haava ja pehmete kudede turse tekitamises; 2.
  6. tunnistada Aivar Härm

§ 121lg 1 järgi süüdi R.

T-le rusikaga näkku löömises ja talle alahuule haava põhjustamises; 2.3. mõista Aivar Härmile karistuseks rahaline karistus 150 päevamäära, s.o 22 800 eurot, ning jätta mõistetud karistus

§ 73

lg-te 1 ja 3 alusel täielikult tingimisi täitmisele pööramata, kohaldades Aivar Härmi suhtes üheaastast katseaega alates käesoleva otsuse teatavakstegemisest; 2.

  1. määrata Aivar Härmilt väljamõistetava sundraha suuruseks 876 eurot; 2.
  2. mõista Eesti Vabariigilt Aivar Härmi kasuks kohtueelses ning maakohtu menetluses valitud kaitsjatele makstud tasu katteks välja 1500 eurot; 2.
  3. jätta R. T. mittevaralise kahjuhüvitise nõue jalavigastusse puutuvas osas läbi vaatamata; 1-19-4422 2.
  4. jätta R. T. mittevaralise kahjuhüvitise nõue alahuule haava põhjustamises rahuldamata ning 2.
  5. mõista kannatanu valitud esindajate tasuna kuni maakohtu menetluse lõpuni R. T. kasuks Aivar Härmilt välja 1000 eurot (sh käibemaks) ning Eesti Vabariigilt 2000 eurot (sh käibemaks).
  6. Muus osas jätta maa- ja ringkonnakohtu otsus muutmata.
  7. Kassatsioon rahuldada osaliselt.
  8. A. Härmi taotlus kassatsioonimenetluse kulude hüvitamiseks jätta läbi vaatamata.
  9. Mõista R. T. kasuks esindajale kassatsioonimenetluses makstud tasu katteks Eesti Vabariigilt välja 312 eurot (sh käibemaks). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  10. Aivar Härm anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (

) § 118 lg 1 p 2 järgi selles, et ta tungis

  1. augustil 2018 kallale R. T-le. Ta kasutas viimase pikali panemiseks maadlusvõtet, mille tagajärjel sattus kannatanu parem jalg ebatasasele pinnasele ning murdus hetkega kolmest kohast. Selliselt R. T-d rünnates pidi A. Härm pidama võimalikuks kannatanu jalaluu murdumist. Järgnevalt ronis A. Härm kannatanu peale ning lõi teda korduvalt rusikaga näkku. Seejärel tõusis A. Härm püsti ning proovis R. T-d lüüa ka jalaga, kuid ei tabanud. A. Härm tekitas kannatanule valu ja rasked, s.o vähemalt neli kuud kestvad, tervisekahjustused: luumurru hüppeliigese piirkonnas, haava ja pehmete kudede turse ning näo põrutushaava.
  2. Pärnu Maakohtu
  3. märtsi
  4. a otsusega tunnistati A. Härm süüdi ning teda karistati 4 aasta 3 kuu pikkuse vangistusega, mis jäeti

§ 73lg-te 1 ja 3 alusel sama pika katseajaga tingimisi kohaldamata.

Kannatanu varalise kahju nõue rahuldati 2616 euro suuruse ühekordse makse osas ning 20 000-eurosest mittevaralise kahju nõudest mõisteti välja 7000 eurot. Lisaks mõisteti süüdistatavalt välja 6232,80 eurot kannatanu esindajate tasu. Menetluskuludena mõisteti A. Härmilt riigi kasuks välja 2061 eurot (sh 1460 eurot sundraha).

  1. Maakohus tuvastas, et A. Härm lõi R. T-d rusikaga näkku, mille tõttu kukkus kannatanu selili. Selle rünnaku käigus murdus kannatanu jalg. Seejärel istus süüdistatav kaksiratsi kannatanu peale ja lõi teda veel vähemalt kaks korda rusikaga näkku. Püsti tõustes üritas süüdistatav maas lamavat R. T-d jalaga lüüa, kuid löök läks mööda. Enne rünnet kõndis kannatanu normaalselt. Pärast ei saanud ta enam ühele jalale toetuda. Seega on süüdistatava teo ja kannatanu raske tervisekahjustuse vahel põhjuslik seos. A. Härm põhjustas raske tervisekahjustuse kaudse tahtlusega.
  2. Otsuse peale esitasid apellatsiooni A. Härmi kaitsja, kannatanu esindaja ning prokuratuur. 4.
  3. Kaitsja taotles apellatsioonis A. Härmi õigeksmõistmist, kannatanu mittevaralise kahju nõude rahuldamata ning R. T. esindajate tasude kannatanu enda kanda jätmist. Kannatanu hagi põhjendatuse korral tuleks süüdistatavalt mõista välja R. T. esindajate kulud samas proportsioonis rahuldatud nõudega. Apellant leidis, et maakohus ei näidanud ära näkku löömise, sellele järgnenud kukkumise ning jalaluumurru vahelist põhjuslikku seost ega selgitanud, milles väljendus A. Härmi kaudne tahtlus kannatanule jalaluumurru põhjustamiseks olukorras, kus süüdistatav lõi kannatanut rusikaga näkku. 2

(9)1-19-4422 4.
  1. Prokurör vaidlustas A. Härmi karistuse, taotledes süüdistatava karistamist 6 aasta pikkuse vangistusega. 4.
  2. Kannatanu esindaja taotles A. Härmile rangema karistuse mõistmist. Samuti hagi täielikku rahuldamist, s.t süüdistatavalt jalavigastuse tekitamise eest igakuise maksena 73,96 euro suuruse hüvitise väljamõistmist kannatanule alates
  3. märtsist 2020 ning mittevaralise kahjuhüvitise nõude rahuldamist kogu ulatuses.
  4. Tallinna Ringkonnakohtu
  5. juuni
  6. a otsusega jäeti maakohtu otsuse põhiosast välja järeldus, et süüdistatav tegutses kannatanule raske tervisekahjustuse põhjustamisel kaudse tahtlusega, samuti mittevaralise kahjuhüvitise lahendamisel esitatud põhjendused kannatanu rolli kohta. Kannatanu nõue perioodiliste maksete saamiseks jäeti rahuldamata. Ringkonnakohus apellatsioone ei rahuldanud. Süüdistatava ja kannatanu põhjendatud menetluskulud jäeti riigi kanda.
  7. Apellatsioonikohus leidis, et lüües tahtlikult kannatanut rusikaga näkku, mille tõttu viimane kukub, möönab süüdistatav kannatanule mitte üksnes valu, vaid ka tervisekahjustuse tekitamist. Ühtlasi peab süüdistatav sellisel juhul võimalikuks, et kannatanu kukkumise korral võib saabuda ükskõik milline raske tagajärg. Eriti õnnetu kukkumise korral isegi surm. Tuvastatud on, et konflikti alguseni liikus R. T. omil jalul. Kannatanut ründas A. Härm – lõi jalust maha, istus talle kaksiratsi peale ning jätkas rusikatega kannatanu löömist. Pärast rünnakut ei saanud kannatanu kõrvalise abita liikuda. R. T-l tekkis ründe tagajärjel vähemalt 4 kuud kestev, s.o raske tervisekahjustus. Ekspertiisiaktist nähtub, et sellise tervisekahjustuse sai R. T. tömbi vägivalla toimel, võimalik, et
  8. augustil 2018 toimunud rüseluse käigus mahasurumisest, väänamisest, temale keharaskusega peale istumisest ning löökidest näkku. Eeltoodu tõttu nõustus ringkonnakohus maakohtu järeldusega, et tõendatud on süüdistatava vägivallateo ning kannatanu vigastuste vaheline põhjuslik seos. Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtuga vaid järelduses, et süüdistatav tegutses tagajärje suhtes kaudse tahtlusega, sest selline seisukoht väljus A. Härmile esitatud süüdistuse piiridest. Nimetatu ei väära aga maakohtu lõppjärelduse õigsust, et täidetud on

§ 118

lg 1 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo subjektiivne koosseis, sest antud sätte järgi võib süüdi tunnistada ka isiku, kes tekitas kannatanule tervisekahjustuse küll tahtlikult, kuid suhtus tervisekahjustusega põhjustatud raskesse tagajärge kas kergemeelselt või hooletult. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD 7. A. Härmi kaitsja taotleb kassatsioonis maa- ja ringkonnakohtu otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega tunnistada süüdistatav süüdi

§ 121

lg 1 või

§ 119

lg 1 ja § 121 lg 1 järgi ideaalkogumis, kannatanu tsiviilhagi ja õigusabikulude hüvitamise nõude rahuldamata jätmist ja süüdistatava menetluskulude hüvitamist. Kassaatori seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised. 7.1. Kohtud kohaldasid vääralt materiaalõigust.

§ 118

lg 1 puhul on oluline, et toimepanija tahtlus hõlmaks just selle tervisekahjustuse tekitamist, mis lõppastmes viis

§ 118lg-s 1 sätestatud enamohtliku tagajärje saabumiseni.

Ringkonnakohus ei selgitanud, milliste tõendite alusel saab järeldada, et süüdistatav pidas kannatanu jalaluumurdu võimalikuks. Üldise elukogemuse kohaselt ei põhjusta rusikaga näkku löömine jalaluumurdu. Kaitsja hinnangul on luumurru puhul tegemist õnnetusjuhtumiga, sest süüdistatav ei tekitanud seda isegi ettevaatamatusest. Seetõttu tuleb süüdistatava tegevus, s.o löögid näkku, kvalifitseerida

§ 121lg 1 järgi. 3

(9)1-19-4422 7.
  1. Kuivõrd A. Härm ei vastuta kannatanule luumurru tekitamise eest, ei ole põhjendatud süüdistatavalt ka mittevaralise kahju ja kannatanu õigusabikulude väljamõistmine. Isegi kui kannatanu nõue on osaliselt põhjendatud, siis vähemasti rahuldamata jäetud ulatusele vastavas proportsioonis peaksid kannatanu õigusabikulud jääma R. T. enda kanda. Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 182 lg 3 kohaselt oleks õiglane, kui mõlema poole kulud jääksid nende endi kanda.
  2. Kannatanu esindaja leiab kassatsioonivastuses, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Esindaja hinnangul ei esine asjaolusid, mis välistaksid süüdistatava vastutuse kannatanule põhjustatud kahju eest. Süüdistatav vastutab tekitatud varalise ja mittevaralise kahju eest vastavalt asjasse puutuvatele deliktiõiguse sätetele. Väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitis on kooskõlas kuriteo toimepanemise asjaoludega ja kannatanule põhjustatud tagajärgedega. Kassaatori viidatud KrMS § 182 lg 3 reguleerib vaid tsiviilhagi menetlemisega seotud menetluskulude jaotamist. Kannatanu menetluskulud hõlmasid aga esindaja osalemist kogu kriminaalasja menetluses, mitte üksnes tsiviilhagi läbivaatamise osas. Viimane moodustas menetlusest väga väikse osa. Ühtlasi taotletakse kannatanu kassatsioonimenetluse kulude hüvitamist.
  3. Prokuratuur Riigikohtu määratud tähtajaks kassatsioonile ei vastanud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  4. Kolleegium kujundab alljärgnevalt seisukoha A. Härmi teo kvalifikatsiooni (I), karistuse (II), tsiviilhagi (III) ja menetluskulude väljamõistmise (IV) kohta ning lõpetuseks võtab kokku kassatsioonimenetluse tulemuse (V). I 11.

§ 118

lg 1 p-s 2 sätestatud kuriteokoosseis on tagajärjedelikt, mistõttu tuleb objektiivse koosseisu tasandil tuvastada teo ja tagajärje vaheline põhjuslik seos nii naturalistliku kausaalsuse (ekvivalentsus- ehk conditio sine qua non-teooria) kui ka objektiivse omistamise kriteeriumi alusel (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. detsembri
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-102-16, p 8).
  3. Kohtud tuvastasid, et A. Härm lõi kannatanut üks kord näkku, mille tõttu viimane kukkus ning seejärel lõi süüdistatav maas lamavat R. T-d veel kaks korda näkku. Kukkumise ajaks oli kannatanu jalaluu murdunud. Ründega tekitati ka näo põrutushaav (täpsemalt alahuule haav). Mõlemad kohtuastmed olid ühel meelel selles, et A. Härmi eelkirjeldatud teo ning kannatanul tekkinud raske tervisekahjustuse (s.o jalaluumurru) vahel on põhjuslik seos, sest enne konflikti kõndis R. T. omil jalul, kuid pärast rünnet ei suutnud ta iseseisvalt püsti tõusta, ei saanud paremale jalale toetuda ja vajas liikumiseks kõrvalist abi. Kolleegium nõustub kohtute selliste järeldustega. Seega on kohtud nõustumisväärselt põhjendanud naturalistliku kausaalsuse esinemist teo ja tagajärje vahel. Samas pole maa- ega ringkonnakohus analüüsinud, kas kannatanul tekkinud raske tagajärg (s.t jalavigastus) on ka objektiivselt süüdistatavale omistatav. Sellega on kohtud rikkunud otsuse põhjendamise kohustust KrMS § 3051 lg 1 mõttes ning ühtlasi kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses.
  4. Objektiivse omistamise kriteeriumi lähtepunktiks on arusaam, et täideviija käitumisega kausaalseoses olevad muutused välisilmas peavad endast kujutama just täideviija poolt loodud 4

(9)1-19-4422 ohu realiseerumist koosseisupärases tagajärjes. Sisuliselt tuleb esitada küsimus, kas üldise elukogemuse põhjal on alust pidada võimalikuks või tõenäoliseks, et isiku käitumine vallandab just sellise kausaalahela kulgemise, mis päädib ühe või teise koosseisupärase tagajärje saabumisega (nt inimese surm, tervisekahjustus, valu vms). Sellise lisanõude esitamise mõtteks on piirata ekvivalentsusteooria äärmiselt laia toimeala ning eitada juba objektiivse koosseisu realiseeritust nt ebatavaliste kausaalahelate või õiguslikult aktsepteeritud ohuolukordade juhtumitel. Ka senises kohtupraktikas on nenditud, et olukorras, kus objektiivse kõrvalseisja seisukohast ei ole koosseisus sisalduv tagajärg hinnatav süüdistatava toimepandud teo tüüpilise tagajärjena, tuleb eitada juba isiku käitumise objektiivset koosseisupärasust. (Vt viidatud otsus asjas nr 3-1-1-102-16, p 9.) 14. Kõnealusel juhul ei ole kannatanu jalavigastus A. Härmile objektiivselt omistatav. Kohtud tuvastasid, et R. T. pikalikukkumise ajaks oli jalavigastus juba tekkinud. See tähendab, et hinnata tuleb A. Härmi tegevust kuni kannatanu kukkumiseni ehk seda lööki näkku, mille tõttu R. T. kukkus. Kaitsja märgib kassatsioonis õigustatult, et üldise elukogemuse kohaselt ei põhjusta rusikaga näkku löömine jalaluumurdu. Näkku löömise tüüpiliseks tagajärjeks on näovigastused – praeguses asjas näo põrutushaav (täpsemalt alahuule haav). Kuivõrd kannatanul tekkinud raske tervisekahjustus ehk jalaluumurd ei ole süüdistatavale objektiivselt omistatav, on A. Härmi karistusõiguslik vastutus selle vigastuse tekitamise eest välistatud ja ta tuleb süüdistuse selles osas õigeks mõista. A. Härm vastutab vaid kannatanule kolmel korral näkku löömisega näo põrutushaava tekitamise eest. See tegu on aga kvalifitseeritav

§ 121

lg 1 järgi, sest kohtud pole tuvastanud ning kriminaalasja materjalidest ka ei tulene, et huulehaava paranemine oleks kestnud vähemalt neli nädalat. 15.

§ 118

lg 1 p-des 1–6 sätestatud raske tervisekahjustuse tekitamise objektiivne koosseis kattub

§ 119

lg-s 1 sisalduva kuriteo objektiivse koosseisuga (vrd Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. mai
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-23-13, p 6 ning
  3. oktoobri
  4. a otsus asjas nr 3-1-1-79-15, p 5). See tähendab, et kuna A. Härmi vastutus

§ 118

lg 1 p 2 järgi on välistatud objektiivse koosseisu tasandil objektiivse omistamise kriteeriumi alusel, ei täida tema tegu ka

§ 119lg-s 1 sätestatud kuriteo (objektiivset) koosseisu. 16. Seega rikkusid kohtud kriminaalmenetlusõigust Kr

MS § 339 lg 2 tähenduses ja kohaldasid A. Härmi süüditunnistamisel ja karistamisel vääralt materiaalõigust, mistõttu tuleb nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsus tühistada KrMS § 362 p-de 1 ja 2 alusel. II 17. Tunnistades süüdistatava süüdi

§ 121lg 1 alusel, mõistab kolleegium A.

Härmile ka uue karistuse. 18.

§ 121

lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanijat võib karistada kas 30–500 päevamäära suuruse rahalise karistuse (

§ 44lg 1) või kuni üheaastase vangistusega.

A. Härm lõi kannatanut kolm korda, põhjustades kannatanule huulehaava. Rünne ei olnud intensiivne ega kestev. Ründeni viinud konflikti põhjustas tugevas alkoholijoobes kannatanu taunitav käitumine oma elukaaslase suhtes pulmakülaliste nähes ja kuuldes. Seetõttu hindab kolleegium A. Härmi süüd keskmisest väiksemana. Karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid

§-de 57 ja 58 mõttes tuvastatud ei ole. Võttes arvesse ka seda, et A. Härm on varem karistamata, on kolleegiumil alust arvata, et tegemist oli juhusliku teoga, mistõttu ei ole raskema karistusliigi ehk vangistuse kohaldamine põhjendatud. Eeltoodut silmas pidades karistab Riigikohus A. Härmi 150 päevamäära suuruse rahalise karistusega. Olukorras, kus A. Härmi päevamäära suurus on 5

(9)1-19-4422 152 eurot, tähendab see 22 800 eurot. Arvestades aga teo toimepanemise asjaolusid, süüdlase isikut ja seda, et etteheidetavast teost on möödunud praeguseks enam kui kaks aastat, ei ole mõistetud rahalise karistuse tasumine A. Härmi poolt otstarbekas, mistõttu jätab kolleegium selle

§ 73

lg-te 1 ja 3 alusel tingimisi täitmisele pööramata üheaastase katseaja kohaldamisega.

§ 78p 1 ja Kr

MS § 363 lg 6 kohaselt algab katseaeg käesoleva kohtuotsuse teatavakstegemisest. III

  1. Kannatanu esitas A. Härmi vastu tsiviilhagi, milles taotleb mittevaralise kahjuna välja mõista 20 000 eurot ning varalise kahjuna hüvitada ühekordse maksena 2616 eurot ja perioodiliste maksetena 73,96 eurot kuus alates
  2. märtsist
  4. Maakohus mõistis süüdistatavalt kannatanu kasuks varalise kahjuna välja taotletud ühekordse makse 2616 eurot. Seda süüdistatav ega tema kaitsja apellatsioonis ei vaidlustanud. Seega on R. T. varalise kahjuhüvitise nõude osaline rahuldamine jõustunud (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  5. detsembri
  6. a määrus nr 1-12-5921/425, p-d 21–25 ning
  7. novembri
  8. a otsus nr 1-18-7833/63, p 18). Eeltoodu tähendab, et hoolimata A. Härmi teole teistsuguse karistusõigusliku hinnangu andmisest ei ole Riigikohtul võimalik varalise kahjuhüvitise nõude osas maa- ja ringkonnakohtu otsust muuta. Kannatanu perioodilise hüvitise nõude jättis maakohus lahendamata. Kannatanu esindaja vaidlustas selle apellatsioonimenetluses, kuid ringkonnakohus jättis nimetatud nõude rahuldamata. Kannatanu esindaja seda kassatsioonimenetluses ei vaidlustanud. Ka selles osas ei ole kolleegiumil seetõttu vaja seisukohta võtta.
  9. Mittevaralise kahjuhüvitise nõude rahuldas maakohus osaliselt, mõistes süüdistatavalt kannatanu kasuks välja 7000 eurot. Ringkonnakohus hüvitise suuruse osas esimese astme kohtu otsust ei muutnud. Kuna A. Härmi kaitsja vaidlustas mittevaralise kahjuhüvitise nõude osalise väljamõistmise nii apellatsiooni- kui ka kassatsioonimenetluses, saab Riigikohus võtta seisukoha selle nõude põhjendatuses. 21.
  10. Mittevaralise kahjuhüvitise nõudesse puutuvalt märgib kolleegium esmalt, et kuivõrd A. Härm ei kanna karistusõiguslikku vastutust R. T-l tekkinud jalavigastuse eest (vt eespool p 14), siis jätab Riigikohus kannatanu mittevaralise kahjuhüvitise nõude jalavigastusse puutuvas osas KrMS § 310 lg 2 alusel läbi vaatamata. Seetõttu hindab kolleegium järgnevalt ainult kannatanule alahuule haava põhjustamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõuet. 21.
  11. Kannatanu hagi tugineb peaasjalikult jalavigastusest tingitud kahjule. Näkku löömisest põhjustatud alahuule vigastuse kohta on vaid märgitud, et tekkinud on söömist segav arm, kuid seda on võimalik meditsiiniliselt korrigeerida. Arm rikub väljanägemist ja arvatavasti pole seda täielikult võimalik kõrvaldada ka operatsiooniga. Lisaks alandas süüdistatav kannatanut sellega, et peksis teda tütre pulmas. Kannatanu leiab, et mittevaralise kahjuhüvitise puhul tuleb arvestada sedagi, et süüdistatav ei osutanud talle pärast rünnakut abi ning pole ka hiljem tema käekäigu vastu huvi tundnud. 21.
  12. Kolleegiumi hinnangul ei ole süüdistatavalt kannatanu kasuks alahuule vigastamise eest mittevaralise kahjuhüvitise väljamõistmine põhjendatud. Kohus arvestab nii ründe vähest intensiivsust kui ka vigastuse ulatust. Samuti seda, et tekkinud armi korrigeerimiseks on süüdistatavalt juba välja mõistetud varalise kahjuna vajaliku meditsiinilise sekkumise kulud. Ühtlasi võtab kohus arvesse kannatanu enda osa kahju tekitamises. Nimelt on kohtud tuvastanud, 6

(9)1-19-4422 et R. T. ise käitus tütre pulmas vääritult, kuna oli tugevas alkoholijoobes, nägeles elukaaslasega ja põhjustas oma sellise käitumisega konfliktsituatsiooni. Kolleegium leiab, et eeltoodud asjaolusid arvestades on rusikaga näkku löömise eest mittevaralise kahju hüvitusena piisav ainuüksi see, et A. Härm mõistetakse R. T. vastu toimepandud kuriteos süüdi ja teda karistatakse selle teo eest. Täiendava rahalise hüvitise väljamõistmine pole aga õigustatud. IV 22. A. Härmi teo kvalifitseerimise tõttu esimese astme kuriteost (

§ 118

lg 1 p 2) ümber teise astme kuriteoks (

§ 121lg 1) tuleb muuta ka süüdistatavalt maakohtu otsusega väljamõistetud sundraha suurust. Kr

MS § 179 lg 1 p 2 kohaselt on sundraha suurus teise astme kuriteos süüdimõistmise korral poolteist kuupalga alammäära, mis tähendab praegu 876 eurot (584 x 1,5).

  1. Kannatanu esitas maakohtule taotluse hüvitada valitud esindajatele makstud tasu 6232,80 eurot. Kohus rahuldas taotluse täielikult ning mõistis selle süüdistatavalt välja. Kaitsja on kaebemenetluses läbivalt vaidlustanud väljamõistetud kulude suurust. Kuivõrd Riigikohus tühistab maa- ja ringkonnakohtu otsustuse kannatanu mittevaralise kahjuhüvitise nõude osas, lahendab kolleegium ka küsimuse süüdistatavalt väljamõistetud kannatanu esindaja tasude põhjendatusest.
  2. Kannatanu taotletust 2872,80 eurot moodustas esindajale vandeadvokaat Martin Traadile makstud tasu. Nimetatud esindaja tunnihind oli 125 eurot (ilma käibemaksuta) ning ta osutas õigusabi 17 tundi, kulutas kaks tundi sõidule ning kandis ka sõidukulusid. Ülejäänu taotletud hüvitisest moodustas teise esindaja vandeadvokaat Jaanus Tehveri fikseeritud tasu 3360 eurot. Menetlustoiminguid ega nendele kulunud aega pole kummagi esindaja osas maakohtule esitatud taotluses täpsemalt piiritletud. Teada ei ole ka J. Tehveri tunnitasu.
  3. Kliendil ja kaitsjal ei ole keelatud kokku leppida õigusteenuse osutamise kindlas tasus (AdvS § 61 lg 1 p 2), kuid esitades kohtule valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamise taotluse, peab see võimaldama kohtul analüüsida osutatud õigusteenuse põhjendatust KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses, s.t eelkõige töötunni hinna ja tööaja adekvaatsust. Olukorras, kus kaitsjatasu taotlusest ega arvetest ei nähtu menetlustoimingutele kulutatud aega ega kaitsja tunnihinda, tuvastab kohus need asjaolud enda äranägemisel hinnanguliselt, arvestades kohtupraktikat ning mõistlikkuse põhimõtet. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  4. mai
  5. a otsus nr 1-18-7408/62, p 26). Eelmärgitu kehtib ka valitud esindaja mõistliku tasu kindlaksmääramisel.
  6. Süüdistatavale osutati õigusabi 36,5 tunni ulatuses. Kolleegiumi hinnangul ei ole kannatanule osutatud mõistlik ning vajalik õigusabi põhjendatud võrreldavas mahus, sest süüdistatava valitud kaitsja töömaht on tsiviilhagi esitanud kannatanu esindajast oluliselt suurem. Riigikohus loeb kannatanu valitud esindajatele kuni maakohtu menetluse lõpuni makstud mõistlikuks tasuks 3000 eurot (sh käibemaks).
  7. Valitud esindajatele makstud mõistliku tasu osas leiab A. Härmi kaitsja, et KrMS § 182 lg 3 kohaselt peaks väljamõistetav summa olema proportsioonis rahuldatud tsiviilhagi ulatusega. Kannatanu esindaja märgib aga, et KrMS § 182 lg 3 reguleerib vaid tsiviilhagi menetlemisest tingitud kulusid ning praeguses asjas oli väga väike osa esinduskuludest seotud tsiviilhagi menetlemisega. Kolleegium nõustub kannatanu esindajaga selles, et KrMS § 182 lg 3 näeb ette kulude kandja määramise korra ainult tsiviilhagi menetlemisest tingitud kulude puhul. Kannatanu esinduskulud ei pruugi alati olla seotud vaid tsiviilhagiga. Mõeldav on ka kannatanu muu 7

(9)1-19-4422 õigusnõustamine kriminaalmenetluses. Sellest hoolimata leiab kolleegium, et praeguses asjas on kannatanule osutatud õigusabi seisnenud valdavas osas just tsiviilhagi menetlemises.
  1. Arvestades, et kannatanu varalise kahju nõue rahuldati osaliselt (perioodiliste maksete kahjuhüvitise nõue jäeti rahuldamata), mittevaralise kahjuhüvitise nõue jäi suuremas osas läbi vaatamata (jalavigastuse osas) ning näovigastusse puutuvalt rahuldamata, tuleb KrMS § 180 lg 1 ja § 182 lg 3 alusel mõista A. Härmilt kannatanu valitud esindajate tasuna välja 1000 eurot (sh käibemaks) ning ülejäänud 2000 eurot (sh käibemaks) jätta KrMS § 181 lg 1 ja § 182 lg 5 esimese lause kohaselt Eesti Vabariigi kanda.
  2. KrMS § 181 lg 1 sätestab, et õigeksmõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud riik. Kohtupraktika kohaselt tuleb seda normi kohaldada ka isiku osalisel õigeksmõistmisel. Sellisel juhul jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse. Olukorras, kus kaitsjatasu arvetest ei nähtu, milline osa arvetel näidatud summadest on seotud süüdistuse selle osa menetlemisega, milles süüdistatav õigeks mõistetakse, tuvastab kohus selle asjaolu hinnanguliselt. (Vt viidatud
  3. mai
  4. a otsus nr 1-18-7408/62, p 25.) Kolleegium määrab, et Eesti Vabariigil tuleb A. Härmile tema osalise õigeksmõistmise tõttu hüvitada valitud kaitsja tasuna 1500 eurot (sh käibemaks).
  5. Kannatanu esindaja taotleb hüvitada R. T-le 840 eurot (sh käibemaks) kassatsioonimenetlusega tekkinud õigusabi kulu. Taotluse kohaselt osutati kannatanule õigusabi 4 tundi 40 minutit, mis seisnes kassatsiooni analüüsimises ning vastuse koostamises. Kuigi taotluses pole esindaja tunnitasu sõnaselgelt välja toodud, on see taotluses märgitud andmetest tuletatav – 150 eurot (700 eurot : 280 minutit x 60 minutit), millele lisandub käibemaks. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et mõistlik tunnitasu on 130 eurot (ilma käibemaksuta). Arvestades, et kassatsioonivastuses oli ainsana nõustumisväärne arvamus KrMS § 182 lg 3 kohaldamisulatuse kohta, loeb kolleegium mõistlikuks ajakuluks kassatsiooniga tutvumise ning sellele vastuse koostamise eest kaks tundi, s.t 312 eurot (sh käibemaks). Kuna Riigikohus teeb KrMS § 361 lg 1 p-s 7 nimetatud lahendi, tuleb see kulu KrMS § 186 lg 1 alusel mõista kannatanu kasuks välja Eesti Vabariigilt.
  6. A. Härmi kaitsja esitas
  7. novembril 2020 taotluse valitud kaitsjale kassatsioonimenetluses makstud tasu (825 eurot) hüvitamiseks, mis on digitaalselt allkirjastatud samal päeval kell 9.
  8. Kriminaalkolleegium on selgitanud, et Riigikohtus toimuva kirjaliku kassatsioonimenetluse puhul on nõupidamistuppa siirdumise ajaga võrdsustatav KrMS § 352 lg 2 p 2 alusel kindlaks määratud tähtaeg kirjalike seisukohtade, taanduste ja taotluste esitamiseks. Pärast seda tähtaega esitatud taotlus tuleb üldjuhul jätta läbi vaatamata (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegium
  9. juuni
  10. a otsus nr 1-16-10888/62, p 55). Kuna praeguses asjas määrati kassatsioonimenetluse poolte seisukohtade, taanduste ja muude taotluste esitamise tähtajaks
  11. november 2020 kell 9.00, ei ole menetluskulude hüvitamise taotlus tähtaegne ja see tuleb jätta läbi vaatamata. V
  12. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 7, § 362 p-dest 1 ja 2 ning § 339 lg-st 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Pärnu Maakohtu
  13. märtsi
  14. a ja Tallinna Ringkonnakohtu
  15. juuni
  16. a otsuse osaliselt. Otsused tühistatakse A. Härmi süüditunnistamises ja karistamises

§ 118

lg 1 p 2 järgi, temalt väljamõistetud sundraha suuruse, valitud kaitsjate tasu täielikult enda kanda jätmises, mittevaralise kahjuhüvitise nõude osalises rahuldamises ning temalt kannatanu esindajate kulude väljamõistetud summa osas. 8

(9)1-19-4422 33. Tühistatud osas teeb Riigikohus uue otsuse, millega mõistab A. Härmi kannatanule jalavigastuse tekitamises õigeks ning kannatanu kolmel korral rusikaga näkku löömises ja alahuule haava põhjustamises süüdi

§ 121lg 1 järgi.

Kohus karistab A. Härmi 150 päevamäära, s.o 22 800 euro suuruse rahalise karistusega, jättes selle

§ 73

lg-te 1 ja 3 alusel täielikult tingimisi täitmisele pööramata, kohaldades üheaastast katseaega alates käesoleva otsuse teatavakstegemisest. 34. Ühtlasi mõistab kohus A. Härmilt välja sundraha 876 eurot, jätab mittevaralise kahjuhüvitise nõude jalavigastusse puutuvas osas läbi vaatamata ja alahuule haava põhjustamises rahuldamata. Lisaks mõistab riigilt süüdistatava kasuks valitud kaitsjatele makstud tasu katteks välja 1500 eurot ning kannatanu kasuks valitud esindajate tasuna A. Härmilt välja 1000 eurot (sh käibemaks) ja riigilt 2000 eurot (sh käibemaks). Muus osas jäävad maa- ja ringkonnakohtu otsus muutmata. Kassatsioon rahuldatakse osaliselt. A. Härmi taotlus kassatsioonimenetluse kulude hüvitamiseks jääb läbi vaatamata. Kannatanule mõistetakse riigilt kassatsioonimenetluse kuludena välja 312 eurot (sh käibemaks). (allkirjastatud digitaalselt) 9

(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.