← Eesti

1-20-2631/44

Obsah (8)§ 121§ 65§ 58§ 76§ 320§ 16§ 56§ 57

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse kuupäev 11. november 2020 Kohtuasja number 1-20-2631 Kohtukoosseis eesistuja Erkki Hirsnik, liikmed Maarika Kuusk ja Ingeri Tamm Koht

) § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu (Narva kohtumaja)

  1. mai 2020 otsus Apellant Aleksandr Orlovi kaitsja Vladimir Odinokov kannatanu M.O. Apellatsioonimenetluse ülejäänud pooled süüdistatav Aleksandr Orlov. Isikukood 37104093714; elukoht XXX; viibib vahistatuna Viru Vanglas; keskeriharidusega; korduvalt karistatud, viimati Viru Maakohtu
  2. jaanuari 2018 otsusega

§ 121lg 2 p-de 2 ja 3 järgi M.O.

esindaja Sergei Belov prokuratuur, esindaja Viru ringkonnaprokurör Andreas Kangur Menetluse vorm suuline, kohtuistung

  1. oktoobril 2020 RESOLUTSIOON
  2. Tühistada Viru Maakohtu
  3. mai 2020 otsus: - Aleksandr Orlovi karistamises

§ 121

lg 2 p-de 2 ja 3 järgi korduva lähisuhtes toime pandud kehalise väärkohtlemise eest 2 aasta pikkuse vangistusega ja - Aleksandr Orlovile 2 aasta 9 kuu ja 16 päevast vangistust ning 480 euro suurust rahalist karistust ette nägeva liitkaristuse mõistmises. 2. Karistada Aleksandr Orlovi

§ 121

lg 2 p-de 2 ja 3 järgi korduva lähisuhtes toime pandud kehalise väärkohtlemise eest 6 kuu pikkuse vangistusega.

  1. Suurendada seda vangistust Aleksandr Orlovile Viru Maakohtu
  2. jaanuari 2018 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa – 9 kuu ja 16 päevase vangistuse ning 480 eurose rahalise karistuse – võrra, mõistes Aleksandr Orlovi liitkaristuseks 1 aasta 3 kuu ja 16 päevase vangistuse ning 480 eurose rahalise karistuse.
  3. Vangistusaja alguseks tuleb lugeda
  4. märts
  5. 1

(11)
  1. Rahaline karistus on vaja viia täide iseseisvalt.
  2. Muus osas – sh puutuvalt vahistamisse ja selle lõppemisse – jääb maakohtu otsus muutmata.
  3. Apellatsioonid jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Otsuse peale saab esitada 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. PÕHIOSA Süüdistus
  4. Aleksandr Orlovile esitati

§ 121lg 2 p-de 2 ja 3 järgi süüdistus korduvas kehalises väärkohtlemises lähisuhtes.

Seda seetõttu, et A. Orlov haaras

  1. veebruaril 2020 umbes kell 8 XXX asuvas korteris oma emal M.O. l juustest kinni ja sikutas, misläbi tekitas M.O. le valu. Sealjuures oli A. Orlov varemgi kehalise väärkohtlemise toime pannud: Viru Maakohtu
  2. jaanuari 2018 otsusega tunnistati ta

§ 121lg 2 p-de 2 ja 3 järgi süüdi.

Maakohtu otsus

  1. Viru Maakohtu
  2. mai 2020 otsusega tunnistati A. Orlov

§ 121lg 2 p-de 2 ja 3 järgi süüdi ning teda karistati 2 aastase vangistusega.

Seda vangistust suurendati

§ 65lg 2 alusel A.

Orlovile Viru Maakohtu

  1. jaanuari 2018 otsusega mõistetud 9 kuu ja 16 päeva vangistuse võrra, saades nii kandmisele kuuluvaks karistuseks 2 aastat 9 kuud ja 16 päeva. Selle vangistuse algust hakati arvama
  2. märtsist
  3. Kohtu põhiseisukohad olid lühidalt järgmised.
  5. veebruaril 2020 kell 8:22 helistas M.O. Häirekeskusse ja väitis, et ta on õues, et ta kardab parasjagu üksi toas olevat A. Orlovi, et ta läheb korterisse alles siis, kui politsei tuleb ja et A. Orlov on tingimisi karistatu. Seda telefonikõnet tehes M.O. nuttis ja nuuksus.
  6. Politseinik D.M. koos oma paarimehega sai
  7. veebruari 2020 hommikul Häirekeskuselt info, et XXX toimub peretüli: poeg lööb oma ema. D.M. läks kohale ja peagi tuli sinna ka M.O. . Viimane avaldas D.M. ile, et tal on põhjust arvata, et tema suhtes ollakse jätkuvalt vägivaldne ja et A. Orlov on tema suhtes periooditi vägivaldne. Veel ütles M.O. D.M. ile, et A. Orlov oli tema vastu agressiivne ka päev varem: tiris juustest, mistõttu M.O. jooksis kodunt ära. Pärast D.M. i kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist ilmnes, et D.M. väitis kohtueelselt, et M.O. sõnul oli A. Orlov tal
  8. veebruari 2020 hommikul mütsist kinni haaranud ja tiris ning tutistas kannatanu juukseid. Sellised vastuolud on seletatavad seeläbi, et sündmusest on möödunud omajagu aega ja M.O. kirjeldas D.M. ile nii
  9. veebruari 2020 hommikul kui ka
  10. veebruari 2020 õhtul juhtunut. Seega on õige kohtueelselt öeldu: M.O. väitis D.M. ile, et too sikutas teda juustest
  11. veebruari 2020 hommikul.
  12. Teise politseiniku E.J. i ütlused olid niisugused. M.O. lahkus
  13. veebruari 2020 õhtul koos politseinikega kodunt, sest tal toimus psüühiline kontakt oma pojaga. M.O. väitel soovis ta minna ööbima oma tuttava juurde. A. Orlovil olid joobetunnused.
  14. T.G. sõnul ööbis M.O. vastu
  15. veebruari 2020 tema juures. 2

(11)
  1. E.J. i ega T.G. ütlustest ei tulene seda, et
  2. veebruari 2020 konflikt A. Orlovi ja M.O. vahel oli füüsiline.
  3. T.G. väitel lahkus M.O.
  4. veebruari 2020 hommikul tema juurest kell
  5. See ei saa olla õige, sest Häirekeskusse helistas M.O. kell 8:
  6. Selline ajaline eksimus aga ei muuda T.G. t ebausaldusväärseks: inimesed ikka eksivad aja määramisel ja sündmusest on ka omajagu aega möödunud. Sündmus leidis aset umbes kell
  9. veebruari 2020 kell 8:22 tehtud kõnes Häirekeskusse väitis M.O. järgmist. Ta viibis oma kodu ees õues, XXX . Seal ta ei ööbinud, kuna ta poeg jõi end täis ja hakkas ähvardusi esitama. Just praegu oli ta astunud korterisse ja ta poeg hakkas ta peale igat moodi röökima, tegi igasugust ja haaras juustest, mistõttu lahkus ta kodunt. M.O. avaldab, et kardab poega, selgitades täpsustavalt, et igatpidi ja kätega haarab avaldajast kinni, kannatada ei saanud, kuid ikkagi.
  10. D.M. i ütlused on tõend, sest M.O. kõneles D.M. iga peagi pärast tema kirjeldatud sündmuste aset leidmist. Et M.O. oli siis tajutu mõju alla, kinnitavad nii D.M. i ütlused kui ka tema vormikaamera salvestus vestlusest M.O. ga: M.O. oli häiritud. Häirekeskusse tehtud kõnes väidetu ja D.M. ile öeldu kattuvad.
  11. D.M. i vormikaamera salvestuselt on näha, et M.O. on nutuse näoga ja pühib pisaraid. Samuti ütleb M.O. : „ta haaras mul juustest“. M.O. lisas, et see toimus täna hommikul ja et ta tundis veidi valu. M.O. osutab oma juuste poole.
  12. Kohtuistungil M.O. vägivalda ei kinnitanud. Kohtueelses menetluses aga andis ta kohtus antutest kardinaalselt erinevaid ütlusi. M.O. põhjendas vastuolu sellega, et ta ei soovi, et A. Orlov ühe naisterahvaga suhtleks. Tegelikult mingit juustest sikutamist ei toimunud. A. Orlov alkoholi ei tarbi ega ka karju. Jääb segaseks, miks M.O. sellisel juhul üldse väljakutse tegi. M.O. selgitused vastuolude kohta on ebajärjepidavad ja ebaloogilised. Seetõttu tuleb M.O. ütlused
  13. veebruari 2020 hommikul juhtunu kohta kõrvale jätta. A. Orlov on M.O. t varemgi peksnud: Viru Maakohtu
  14. jaanuari 2018 otsusega tunnistati ta süüdi M.O. kehalise väärkohtlemise eest
  15. oktoobril ja
  16. novembril
  17. M.O. soovib vältida A. Orlovi vanglasse sattumist.
  18. Tähele tuleb panna sedagi, et M.O. viibis
  19. veebruaril 2020 politseinike saabudes õues. Ta ei julgenud minna korterisse seetõttu, et ta kartis A. Orlovi, keda ta uskus korteris olevat.
  20. Politseinik A.B. koostas
  21. veebruaril 2020 juhtunu osas lähisuhtevägivalla infolehe. Selle kohaselt said politseinikud kell 8:32 väljakutse XXX . Selgus, et A. Orlov läks M.O. le kallale, haaras tal juustest kinni ja tekitas valu.
  22. Lähisuhtevägivalla infoleht on koostatud ka
  23. veebruari 2020 kohta. Selles infolehes on politseinik E.J. märkinud, et ta sai
  24. veebruaril 2020 kell 20:17 väljakutse XXX . Ilmnes, et A. Orlov nõudis M.O. lt raha ja alandas M.O. t. M.O. polnud nõus, et juhtumiga seoses pöördutakse ohvriabi osutajate poole.
  25. Kui M.O. veel
  26. veebruari õhtul ei soovinud ohvriabi sekkumist, siis järgmise päeva hommikuks oli ta arvamus muutunud. Sellest, et A. Orlov ütles „Ma tapan su ära, sinu pärast olen õnnetu!“, järeldub, et M.O. taluvuse lävi oli ületatud ja vajalik oli kõrvaline abi, psüühiline vägivald oli asendunud füüsilisega. 3
(11)
  1. Eelneva pinnalt jõudis kohus hoolimata süüdistatava ja M.O. vastupidistest ütlustest veendumusele, et
  2. veebruaril 2020 umbes kell 8 toimus A. Orlovi ja tema ema vahel tüli, mille käigus haaras A. Orlov M.O. t juustest ja sikutas. A. Orlovi ütlused ei ole usutavad.
  3. M.O. kinnitas D.M. ile, et ta tundis valu. See nähtub ka D.M. i rinnakaamera salvestuselt. Valu tundmisest rääkides osutas M.O. oma juustele. On üldteada, et juustest sikutamine on valus. Valu tekitab see ka juhul, kui juustest tõmmataval inimesel on peas müts – nagu M.O. kohtuistungil väitis endal peas olnud. M.O. l D.M. iga kõnelemise ajal peas olnud müts oli paks. Sellest kinni haarates peab juustest tõmbamiseks kasutama suurt jõudu. Tõsise jõu rakendamisele viitab seegi, et A. Orlov on täisjõus tööealine mees, M.O. aga vanemaealine naisterahvas.
  4. A. Orlov sikutas kannatanu juukseid kavatsetult. Pea on õrn ja tundlik piirkond.
  5. A. Orlov oli M.O. ga koos elanud M.O. poeg. Seega pani ta teo toime lähisuhtes

§ 121lg 2 p 2 mõttes.

21. A. Orlovi oli varem

§ 121

lg 2 p-de 2 ja 3 järgi karistatud, mistõttu oli tegu korduv

§ 121lg 2 p 3 tähenduses.

  1. Õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad.
  2. A. Orlovi on korduvalt kriminaalkorras karistatud. Kohtupraktikas omaks võetud arusaama kohaselt peab isikule mõistetav karistus muutuma iga kord raskemaks. Et A. Orlovi on varem sarnaste tegude eest karistatud vangistusega, peab praegugi olema karistuseks vangistus. Kuivõrd vägivald ei olnud intensiivne, peab karistus jääma alla keskmise määra. Karistust suurendab see, et M.O. oli kõrges eas (

§ 58p 3).

Seetõttu tuleb A. Orlovi karistada 2 aastase vangistusega.

  1. A. Orlov pani teo toime ajal, mil ta kandis tingimisi vangistust. Vangistuse oli talle mõistnud Viru Maakohus
  2. jaanuari 2018 otsusega. Selle vangistuse kandmisel vabastati A. Orlov Viru Maakohtu
  3. juuli 2019 määrusega ennetähtaegselt.

§ 76

lg-st 8 ilmneb, et kui ennetähtaegselt vabastatud süüdlane paneb katseajal toime uue tahtliku kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, viiakse kandmata jäänud karistuse osa täide ja et sellisel juhul mõistetakse liitkaristus vastavalt

§ 65lg-s 2 sätestatule.

Seetõttu tuleb äsja mõistetud 2 aastast vangistust suurendada 9 kuu ja 16 päeva võrra. Rahaline karistus (480 eurot) tuleb jätta iseseisvale täitmisele. Vangistus hakkab kulgema A. Orlovi vahi alla võtmise ajast. 25. Prokuratuuri tuleb teavitada M.O. valeütluste andmisest, et saaks alustada menetlust

§ 320alusel.

Menetlus ringkonnakohtus

  1. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni M.O. ja A. Orlovi kaitsja Vladimir Odinokov.
  2. M.O. apellatsioon on lühidalt niisugune. Kui M.O.
  3. veebruari 2020 hommikul koju tuli, suitsetas A. Orlov köögis. M.O. on kategooriliselt sellise suitsetamise vastu. M.O. tahab oma poega kogu aeg kasvatada ehk M.O. on ebamugav ja konfliktne inimene. M.O. alustatud konfliktide tõttu juhtusid ka need sündmused, mille pärast kohus A. Orlovi
  4. jaanuari 2018 otsusega vanglasse sattus. M.O. pole kunagi öelnud, et A. Orlov haaras teda
  5. veebruaril 2020 juustest ja et tal hakkas seetõttu valus. M.O. hakkas hoopiski jälle A. Orlovi kasvatama. Sealjuures oli M.O. l peas suur kootud müts. Kui inimesel on müts peas, ei saa teda juustest sikutada. Pealegi ei olegi M.O. l peaaegu juukseid. M.O. l tekkis konflikti tõttu küll ebameeldiv aisting, aga mitte valu. M.O. nuttis seetõttu, et tema poeg teda ei kuula. Uurijale rääkis M.O. oma mäletamise järgi 4

(11)seda, et A. Orlov riivas ta juukseid. M.O. on
  1. veebruari 2020 sündmuse selgeks tegemiseks esitanud erinevatele asutustele mitmeid kaebusi, ent keegi pole soovinud selgusele jõuda. Kuivõrd M.O. le ei tekitatud kahju, tuleb A. Orlov õigeks mõista.
  2. Kaitsja apellatsioonis märgitakse kokkuvõtvalt seda.
  3. Maakohtu otsus on tarvis tühistada ja A. Orlov tuleb õigeks mõista. Alternatiivselt on vaja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks.
  4. Videosalvestuselt nähtub, et M.O. oli nördinud, sest A. Orlov napsitas ja solvas M.O. t. Seepeale esitas politseinik suunava küsimuse: „Tähendab sakutas juustest ja tundsite füüsilist valu?“. Sellele küsimusele vastas M.O. napisõnaliselt „jah“. Sellise suunava küsimuse esitas politseinik veel kord ja sellelegi vastas M.O. jaatavalt.
  5. Seda, et A. Orlov teda juustest sakutas, ei väitnud M.O. ei kohtus ega kohtueelselt. Politseinikule ülal märgitud viisil „jah“ vastamine ei ole usaldusväärne menetluslik alus kannatanule füüsilise valu võimalik tekitamise asjaolude faktiliseks tuvastamiseks.
  6. Häirekeskuse töötajale avaldas M.O. , et A. Orlov ei kasutanud füüsilist vägivalda.
  7. Objektiivsete andmete kohaselt on M.O. pea karvkate tühine.
  8. Kohtulik arutamine toimus süüdimõistva kallakuga. Kui kaitsja üritas alustada süüdistatava ülekuulamist, peatas kohus kaitsja: „Nii ei saa. Üldmenetluses toimub isikute ülekuulamine ristküsitluse teel.“ Seetõttu alustas ülekuulamist süüdistaja, mistõttu rikuti kohtumenetluse üldist korda (KrMS § 293 lg 3).
  9. Kaitsja soovis kahe tunnistaja üle kuulamist. Need tunnistajad olid eakad ega saanud kohtusse ilmuda karantiini tõttu, st mõjuval põhjusel. Maakohus keeldus alusetult tunnistajate üle kuulamisest.
  10. Kohtu süüdimõistvale kallakule viitab seegi, et kohus tugines karistust mõistes

§ 58p-le 3.

Süüdistuses raskendavaid asjaolusid välja ei toodud. 37. Kui füüsilise valu põhjustamises tuvastatakse ettevaatamatu süü, ei ole A. Orlov

§ 121järgse süüteo subjekt.

Tema tegevus võib aga olla käsitletav kriminaalhooldusseaduse sätete piires.

  1. Vastust „jah“ suunavale küsimusele valu tekkimise kohta ei saa käsitleda valu põhjustamise tuvastatud faktilise asjaoluna.
  2. Nädal pärast juhtunut eitas M.O. talle füüsilise valu tekitamist.
  3. Kohtuotsuses pole öeldud, millise tahtluse liigi järgi kuritegu toime pandi.
  4. Kohus ei välista, et karvkatte mõjutamise hetkel oli M.O. peakattega.
  5. Maakohtu mõningate motiividega võiks nõustuda, kui mütsi all olnuks piisav karvkate. Karvkate oli aga tühine.
  6. Läbi peakatte võib valu põhjustada vaid kaudse tahtluse või kergemeelsusega. 5

(11)
  1. Kohus on valu tundmist oletanud.
  2. Kohtuistungil toodi välja niisugused seisukohad.
  3. A. Orlovi kaitsja kordas mõningaid apellatsioonis esitatud väiteid.
  4. M.O. palus oma poeg õigeks mõista: A. Orlov pole kuritegu toime pannud ja M.O. armastab teda.
  5. M.O. esindaja väitel pole tuvastatud ei valu ega põhjuslikku seost teo ning valu vahel. Igat soovimatut konflikti ei saa pidada kuriteoks. Isegi kui valu tekitamist jaatada, ei olnud A. Orlovil valu tekitamise tahtlust. A. Orlov ei haaranud mitte juustest, vaid mütsist. Politseinik esitas M.O. le suunava küsimuse.
  6. Prokuröri peamised seisukohad olid seesugused. Maakohtu otsus seaduslik. Kohus pole tuginenud vaid M.O. ütlustele, vaid muudelegi tõenditele. Ütluste muutmine ohvri poolt on lähisuhtevägivalla puhul sagedane. M.O. l on juuksed peas, mistõttu ei saa kõneleda tühisest karvkattest. Viidatud müts oli pehme, mitte tugev kiiver, läbi mille pole võimalik juustest tirida. Igaüks mõistab, et juustest sikutades tekib valu.
  7. A. Orlovi sõnul tekkis tal
  8. veebruari 2020 õhtul oma emaga rahaga seotud konflikt ja seetõttu läks ta
  9. veebruari 2020 hommikul kodunt ära. Kuritegu ta toime ei pannud. Ringkonnakohtu seisukoht
  10. Kriminaalkolleegium peatub kõigepealt A. Orlovi kaitsja menetlusõiguse väidetavat rikkumist puudutavatel etteheidetel.
  11. Kaitsja meelest toimus kohtulik arutamine süüdimõistva kallakuga, mis väljendus selles, et kaitsja asemel lubas kohus süüdistatava ülekuulamist alustada prokuröril. Ringkonnakohus selle etteheitega ei nõustu. Kohtuistungi protokollist (tl 28) nähtuvalt leidsid istungil aset sellised sõnavõtud: Kohus: Kas soovite anda ütlusi kohtuistungil? Süüdistatav: Jah. Kaitsja: Kas te tunnistate oma süüd? Süüdistatav: Ei. Kaitsja: Rääkige palun asjaoludest? Kohus: Nii ei tohi teha. Isikute küsitlemine üldmenetluses toimub ristküsitlemise vormis. Kaitsja: Siis mul ei ole küsimusi. Ainuke küsimus oli kas tunnistab süüd või mitte. Järgnesid prokuröri küsimused. Sellises olukorras pole võimalik süüdimõistvast kallakust ja/või menetlusõiguse rikkumisest kõneleda. Kohus juhtis ristküsitluse reegleid mitte järginud kaitsja tähelepanu nendele reeglitele. Seepeale ütles kaitsja sõnaselgelt, et tal ei ole küsimusi, lisades, et ta soovis küsida üksnes süü tunnistamise kohta – ja selle küsimuse sai kaitsja enne kohtu sekkumist ära küsida.
  12. Kaitsja väitel keeldus maakohus alusetult kahe kaitsja soovitud tunnistaja üle kuulamisest. Siingi ilmneb kaitsja väidete paikapidamatus istungiprotokollist (tl 29–29 pöördel): Kaitsja: Ei kaitsja ega kohus ei saa tagada nende tunnistajate ilmumist kohtuistungile. Z.P. on 87.aastane ja ta ei välju korterist ja ta oli üle kuulatud korteris. Tunnistaja J. on 70-aastane ja teda 6
(11)üle kuulati korteris. Ma helistasin tunnistaja J. le ja ta ütles, et on kogu aeg pikali ja tal on kõrge vererõhk. Eriolukorra tingimustes pakkus välja, et tooge mind kanderaamis. Kaitsja leiab, et nende ütlused selgitavad ainult ema ja poja vahelisi suhteid, ehk seda, mida nad on kuulnud trepikojas. Nad kinnitavad. et minu kaitsealune on väga vaikne inimene ja nad pole temalt halba sõna kuulnud. Kaitsja jätab kohtu otsustada selle taotluse rahuldamist sest selle kuriteo sisu poolest ei suuda nad anda ütlusi. Prokurör: Leian, et puudub alus nimetatud tunnistajate kohtueelses menetluses ütluste vastuvõtmiseks. Asjaolud on loetletud KrMS § 291 ja kaitsja ei ole viidanud selles § olevatele asjaoludele. Ainult vanus ei ole aluseks, et isik ei osaleks kohtuistungil. Kui isikud ei saa osaleda terviseseisundi tõttu, siis kaitsja peab esitama tõendeid selle kohta. Palun jätta taotlus rahuldamata. […] Kohus pöörab menetlusosaliste tähelepanu sellele, et see fakt, et süüdistatav on vaikne inimene või mitte ei kuulu tõendamiseseme hulka. Seoses sellega ning osas, et kaitsja ei suutnud tagada isikute ilmumist kohtuistungile, jäetakse taotlus rahuldmata kuna puuduvad seaduslikud alused nende tunnistajate ütluste avaldamiseks kohtuistungile. Esiteks ütles kaitsja otsesõnu, et ta jätab tunnistajate istungile kutsumise küsimuse kohtu otsustada. Seetõttu ei kujuta nende tunnistajate istungile kutsumata jätmine endast juba seepärast menetlusõiguse rikkumist. Lisaks on asjakohased ka prokuröri ja kohtu selgitused selle kohta, et inimeste kohtueelselt antud ütlusi saab avaldada vaid seaduses ette nähtud tingimustel – ja praegu need tingimused täidetud polnud – ning tunnistajaks saab olla vaid isik, kes võib anda asjasse puutuvaid ütlusi – ja süüdistatava vaikseks inimeseks olek asjasse puutuv ei ole.
  1. A. Orlovi kaitsja, M.O. ja viimase esindaja on esitanud terve hulga A. Orlovi teo tõendatust (või õigemini: mitte-tõendatust) puudutavaid väiteid. Ringkonnakohtu meelest need väited maakohtu otsuse tühistamist ei tingi ja seda järgmistel põhjustel.
  2. Et A. Orlov
  3. veebruari 2020 hommikul M.O. t juustest sikutas, ilmneb M.O. Häirekeskusse tehtud telefonikõne salvestuselt, D.M. i M.O. sündmuse järgselt öeldut kajastavatest ütlustest ja D.M. i vormikaamera salvestuselt. Kriminaalkolleegium ei pea vajalikuks korrata üle maakohtu nende tõendite kogu analüüsi ja piirdub üksnes ringkonnakohtu menetluses välja toodud etteheidetele vastamisega.
  4. Viited M.O. korduvate hilisemate ütluste tõele vastavusele ringkonnakohut ei veena. Nõustuda tuleb prokuratuuri tõdemusega, et lähisuhtevägivallas hakkavad ohvrid tihtipeale vägivallatseja kaitseks vägivalda tõele mitte vastavalt eitama. M.O. hilisemad ütlused on seletatavad tema sooviga vältida oma poja vanglasse sattumist/jäämist. Vahetult teo järel M.O. sellele veel ei mõelnud: siis oli ta veel väga ärritunud ja A. Orlovi ees hirmul ning kõneles juhtust nii, nagu ta seda tajunud oli.
  5. Korduv viitamine M.O. mütsile jääb ringkonnakohtule täiesti või vähemalt suuresti arusaamatuks. On ilmselge, et inimest saab juustest sikutada ka n-ö läbi mütsi. Teisiti võiks see ehk olla siis, kui inimese juuksed on väga lühikesed: niisugusel juhul võiks müts takistada juustest haaramist. Ringkonnakohtu istungil M.O. juuksed lühikesed ei olnud. Ka puuduvad igasugused viited sellele, et
  6. aasta veebruaris oleksid kannatanu juuksed olnud märksa lühemad kui praegu. Ilmselgelt asjakohatud on kaitsja korduvad väited, et M.O. karvakasv on tühine: ringkonnakohus veendus istungil vahetult, et M.O. pead katab igati arvestatav hulk juukseid – ja pole põhjust eeldada, et kannatanu juuste kasv oleks intensiivistunud just pärast käesoleva aasta veebruari. 7
(11)
  1. Asjakohatu on etteheide, et politseinik D.M. esitas M.O. le valu tundmise kohta suunava küsimuse. Probleem suunava küsimuse kui sellisega võib tõusetuda kohtus toimetatavas ristküsitluses. Pole aga mingit alust öelda, et kohtueelselt esitatud suunavatele küsimustele antud vastused tuleb automaatselt kõrvale jätta. Suunavate küsimuste esitamine on suhtluses ülimalt tavaline. Tihtipeale on võimalik suunavate küsimustega tarbetut juttu vältida ja jõuda kiiremini nö asja tuumani. Tõsi, mõnikord võib küsimusega suunamine luua ka ohu ebatäpse vastuse saamiseks (seetõttu ongi ristküsitluses suunavad küsimused mõningal määral problemaatilised). Selline oht aga ei realiseeru kaugeltki alati. Praegu ei näe ringkonnakohus D.M. i küsimustes valu kohta mingit probleemi. D.M. esitas küsimused valu tundmise kohta vestluse eelnevat käiku silmas pidades igati loogiliselt: M.O. jutu põhjal oli kõigiti alust arvata, et M.O. l oli valus. Et valusse puutuv on karistusõiguslikult oluline, küsiski D.M. M.O. lt valu tundmise kohta – ja seda suisa kaks korda. Mõlemal korral vastas M.O. jaatavalt: esimest korda viitas ta „veidi“ valu tundmisele ja teisel korral vastas küsimusele füüsilise valu tundmise kohta sõnaselgelt „jah“ (tõendite köide, lk 30). Seega maakohus tugines valu tundmist tuvastades videosalvestusele korrektselt. Lisaks sellele on kõigiti põhjust jaatada M.O. valu tundmist ka puhtalt välise teopildi najal: kui kedagi juustest tõmmata, on see peaaegu alati valus. Erand võiks tulla kõne alla nt teadvusetu, arstimite tugeva mõju all või raskelt purjus inimese puhul. On ilmne, et praegu sellist erandlikku olukorda ei esinenud.
  2. A. Orlovi kaitsja väide selle kohta, et Häirekeskuse töötajale avaldas M.O. , et A. Orlov ei kasutanud füüsilist vägivalda, jääb ringkonnakohtule mõistetamatuks. M.O. väitis, et tema poeg haarab tal juustest ja haarab temast kätega kinni (tõendite köide, lk 28).
  3. Ringkonnakohus ei saa aru kaitseväitest, et kui füüsilise valu põhjustamises tuvastatakse ettevaatamatu süü, ei ole A. Orlov

§ 121

järgse süüteo subjekt ja tema tegevus võib olla käsitletav kriminaalhooldusseaduse sätete piires. Kuivõrd väide jääb mõistetamatuks, ei võta kriminaalkolleegium selle osas seisukohta.

  1. M.O. esindaja hinnangul ei esine põhjuslikku seost A. Orlovi teo ja valu vahel. See väide on väär: kui A. Orlov ei oleks M.O. t juustest sikutanud, ei oleks M.O. valu tundnud.
  2. M.O. esindaja viitab sellele, et A. Orlovi tegu polnud selle kuriteoks pidamiseks piisavalt intensiivne. Tõsi on see, et teatud intensiivsusastmest allapoole jäävaid kehalisi mõjutusi kehaliseks väärkohtlemiseks pidada ei saa (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahend nr 1-187833/63, p-d 27–29). A. Orlovi toime pandud pole kindlasti kuigivõrd tõsine M.O. kehalise puutumatuse riive (vt ka karistuse mõistmisega seonduvat: käesoleva otsuse p 73). Teisalt ei ole ringkonnakohtul kahtlust selles, et kehalise väärkohtlemise lävi on ületatud: inimese juustest sikutamine on märksa intensiivsem kehalise puutumatuse riive kui nt kellelegi kerge laksu andmine vastu nägu – mis tõepoolest ei pruugi kehaliseks väärkohtlemiseks liigituda (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahend nr 3-1-1-50-13).
  3. Nii A. Orlovi kaitsja kui M.O. esindaja on seadnud kahtluse alla ka A. Orlovi tahtluse valu tekitamise suhtes. Kui keegi tõmbab teist inimest juustest, mõistab ta igati, et see tekitab juustest tõmmatavale valu. Teisiti võib olla siis, kui tõmbaja lähtub sellest, et kannatanu on teadvusetu, arstimite tugeva mõju all, raskelt purjus vms. A. Orlov millestki sellisest ei lähtunud ehk tal oli kindel teadmine valu suhtes. Veelgi enam: A. Orlov sooviski M.O. le haiget teha ehk tegutses valu suhtes kavatsetult

§ 16lg 2 tähenduses.

Et A. Orlovil võis olla ka mingi muu eesmärk (nt M.O. vaikima sundida vms), valu tekitamise eesmärki ei väära. Loomulikult ei väära seda ka see, kas A. Orlov oma tegu pärast selle toime panemist kahetsema hakkas või mitte. Ka siin ei mängi mingit rolli see, kas A. Orlov sikutas M.O. t juustest vahetult või läbi mütsi: ülal öeldu kehtib mõlemal juhul. Nimelt ei suuda ringkonnakohus kuidagi mõista, miks peaks kellegi juukseid läbi 8

(11)mütsi sikutav inimene suhtuma valu tekkimisse ohvril kuidagi teisiti kui sellesse suhtub juukseid vahetult oma peos hoidev sikutaja.
  1. Niisiis ei tingi ringkonnakohtu menetluses välja toodud argumendid ei maakohtust erinevat faktiliste asjaolude tuvastamist ega A. Orlovi teole teistsuguse õigusliku hinnangu andmist.
  2. Küll aga peab ringkonnakohus vajalikuks väljuda KrMS § 340 lg 1 alusel apellatsiooni piiridest, sest maakohus on kohaldanud A. Orlovi kahjuks vääralt materiaalõigust apellatsioonis nimetamata moel: A. Orlovile mõistetud karistus on liiga range.
  3. Tõsi, ühele karistusega seotud aspektile A. Orlovi kaitsja viitab: nimelt sellele, et kohus poleks tohtinud tugineda M.O. kõrgele eale kui karistust raskendavale asjaolule (

§ 58p 1), kuivõrd süüdistuses sellele ei viidata. See argument võiks olla oluline puutuvalt Kr

MS § 268 lg 5 ls-sse 1: süüdistatavat süüdi tunnistades ei või kohus tugineda faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad süüdistuses või muudetud või täiendatud süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest. Tuleb aga silmas pidada, et M.O. kõrge iga ei tinginud A. Orlovi süüdi tunnistamist. Seega ei ole KrMS § 268 lg 5 ls 1 praegu asjakohane, kuivõrd see norm kõneleb just süüdi tunnistamisest – mitte aga nt karistuse mõistmisest. Olgu viidatud, et Riigikohtu meelest ei ole süüdistuses tarvis tingimata viidata alati isegi mingi karistusnormi kohaldamist kaasa toovale asjaolule – täpsemini isiku varasemale karistatusele olukorras, kus see karistatus on eelduseks tavapärasest rangemat sanktsiooni ette nägeva sätte kohaldamisele (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahend nr 1-171327/52).

  1. Hoolimata M.O. kõrgest east on A. Orlovile mõistetud kahe aastane vangistus selgelt liiga range.
  2. Maakohus on A. Orlovi karistades tuginenud eeskätt A. Orlovi varasematele praegu menetletavaga sarnastele kuritegudele ja nende eest mõistetud karistusele. Kohus on leidnud, et mõistetav karistus peab iga kord muutuma karmimaks. Ringkonnakohus nõustub sellise arusaamaga üksnes mõningal määral.
  3. Esiteks ei karistata inimest tema varasema elukäigu tõttu – karistus mõistetakse menetletava kuriteo toime panemise eest. Tõsi, mõningal määral tuleb arvesse võtta ka süüdlase varasemaid menetletava kuriteoga sarnaseid tegusid (Sootak –

. Kommentaar. 4. trükk, § 56, komm 10 jj.), ent need varasemad teod on selgelt sekundaarsed. Primaarne on teosüü:

§ 56lg 1 ls 1 kohaselt on karistamise alus isiku süü.

Seetõttu peaks isikut, kelle eelmine kuritegu oli menetletavast (oluliselt) kergem, karistama pigem eelmisest karistusest leebema kui rangema või isegi samaväärse karistusega. Nii peaks see olema ka olukorras, kus isiku eelmise karistuse tingisid mitu kuritegu, praegu aga menetletakse vaid ühte kuritegu. Eelmise kuriteo tõttu eelmisest karistusest (mõneti) rangema karistuse mõistmine võiks aga olla põhjendatud siis, kui eelmine ja menetletav kuritegu on oma süü suuruselt ühesugused. 70. Samas ei saa käesoleva otsuse eelmise punkti viimases lauses öeldut pidada absoluutselt kehtivaks. Nimelt on kõigiti võimalik, et olukorras, kus isik on pannud toime kaks ühesuguse ebaõiguse määraga tegu, on seaduslik nii selline teisena mõistetav karistus, mis on esimesest karistusest rangem, kui ka seesugune karistus, mis on esimesega võrdne või isegi esimesest leebem. Seda seetõttu, et karistust mõistes on kohtunikul küllaltki suur otsustamisvabadus (vt nt Riigikohtu lahend nr 3-1-1-79-03, p 11). Seetõttu võib olla aktsepteeritav see, et mõni (suhteliselt) leebe kohtunik mõistab retsidivistile hoolimata uue kuriteo sarnasusest eelmisega eelmisest karistusest kergema karistuse. Niisamuti ei pruugi olla ebaseaduslik see, kui mõni (suhteliselt) 9

(11)karm kohtunik karistab kurjategijat karistusega, mis on eelmisena mõistetust rangem, ehkki kuritegu ise on eelmisest leebem. 71. Kohtuniku otsustamisvabadus ei ole siiski absoluutne: kusagil asub piir, mis enam konkreetse kohtuniku diskretsioonile ei allu ja millest üle minemine kujutab endast

§ 56lg ls 1 pärase süüpõhimõtte rikkumist.

Sellisel juhul peab kõrgema astme kohus sekkuma ja mõistetud karistuse tühistama. Praegu ongi maakohus selle piiri ületanud. 72. Kõigepealt ei õigusta kahe aastase vangistuse mõistmist A. Orlovi varasem karistus. Viru Maakohtu 30. jaanuari 2018 otsusega mõisteti A. Orlov süüdi ja teda karistati selle eest, et ta

  1. a)lõi M.O. t 6. oktoobril 2017 kella 20.45 paiku kukla piirkonda ja põhjustas seeläbi M.O. le punetuse ja valu ning
  2. b)lõi M.O. t 6. oktoobril 2017 kella 23.45 paiku vastu nägu ja tekitas seeläbi M.O. le valu. Selle eest karistati A. Orlovi pooleteist aasta pikkuse vangistusega. Niisiis tingis eelmine kuritegu praegusest pool aastat lühema vangistuse – ehkki eelmine kord pani A. Orlov toime kaks kehalist väärkohtlemist. Seega oli eelmise karistuse aluseks olnud teo ebaõigus praegusest märksa suurem kasvõi tulenevalt kuritegude poole suuremast arvust – ja seetõttu pole kahe aastast vangistust võimalik õigustada A. Orlovile mõistetud eelmise vangistusega. 73. Eeskätt tuleb aga silmas pidada, et kehaline väärkohtlemine oli vähese intensiivsusega. A. Orlov haaras vaid korraks M.O. l juustest ja sikutas neid mõneti. Seega kestis kuritegu lühikest aega. Selle tagajärjed olid leebed. Esiteks ei realiseerinud A. Orlov

§ 121lg 1 raskemat tagajärjealternatiivi ehk ta ei tekitanud M.O.

le kehavigastust. Põhjustatud valu ei olnud kuigivõrd suur: olgu meelde tuletatud, et M.O. ütles D.M. ile esialgu, et ta tundis „veidi“ valu. Tuleb eeldada, et nagu väärkohtlemine ise, kestis ka see valutunne üksnes lühikest aega. Kokkuvõtvalt on tegemist kehalise väärkohtlemisega, mis paigutub kõikvõimalike mõeldavate kehaliste väärkohtlemiste hulgas kõige väiksema ebaõigussisuga juhtumite sekka. Seega on A. Orlovi süü väike ja tulenevalt

§ 56lg 1 ls-st 1 peab väike olema ka A.

Orlovi karistus. Sellest tulenevalt tuleb maakohtu mõistetud karistus tühistada – ja see viib ka möödapääsmatult liitvangistuse tühistamiseni. 74. Järgnevalt mõistab ringkonnakohus A. Orlovile ise karistuse. Peale äsja öeldu kõneleb leebe karistuse kasuks ka tõik, et M.O. on A. Orlovile ilmselgelt andestanud (võib rääkida ka kurjategija ja ohvri leppimisest

§ 57lg 1 p 9 mõttes).

Siiski on õige karistada A. Orlovi vangistusega ja see vangistus ei saa olla ka päris minimaalne. Siin tulebki arvesse võtta A. Orlovi varasemaid M.O. kehalisi väärkohtlemisi. Samuti olgu meelde tuletatud, et M.O. oli kuriteo ohvriks langemise ajal kõrges eas inimene. Seda silmas pidades karistab ringkonnakohus A. Orlovi 6 kuu pikkuse vangistusega. 75.

§ 76lg 8 ja § 65 lg 2 alusel tuleb sellest karistusest ja Viru Maakohtu 30.

jaanuari 2018 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osast moodustada liitkaristus. Viru Maakohtu otsusega mõistetud karistusest on A. Orlovil kandmata 9 kuu ja 16 päevane vangistus ja tasumata 480 eurone rahaline karistus. Seega saab A. Orlovi liitkaristuseks 1 aasta 3 kuu ja 16 päevane vangistus ning 480 eurone rahaline karistus. Vangistusaja alguseks on

  1. märts
  2. Rahaline karistus on vaja viia täide iseseisvalt.
  3. Eelnevat kokku võttes jätab ringkonnakohus A. Orlovi kaitsja ja M.O. apellatsioonid rahuldamata. Küll aga tühistab kriminaalkolleegium omal initsiatiivil KrMS § 337 lg 1 p 4 alusel Viru Maakohtu
  4. mai 2020 otsuse osaliselt, st A. Orlovile karistuse mõistmises. Kriminaalkolleegium mõistab A. Orlovile maakohtu mõistetust kergema karistuse. Muus osas jääb otsus muutmata. Muu hulgas jääb muutmata vahistamist puudutav: A. Orlov jääb vahi alla, kuni maa- ja ringkonnakohtu otsused jõustuvad; seejärel jätkub vangistuse kandmine tavarežiimil. 10

(11)(allkirjastatud digitaalselt) 11
(11)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.