← Eesti

1-19-4422/92

Obsah (5)§ 118§ 73§ 56§ 121§ 18

1-19-4422 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 11. juuni 2020. a Tallinn Kriminaalasja number 1-19-4422 Kohtukoosseis Eesistuja Pavel Gontšarov, l

§ 118lg 1 p 2 järgi Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu 26.

märtsi

  1. a otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitajad Süüdistatava kaitsja advokaat Sven Sillar, prokuratuur, kannatanu esindaja advokaat Jaanus Tehver Rainer Amur 01.06.2020 avalikul kohtuistungil Tallinnas AIVAR HÄRM, ik 37512294914, Eesti Vabariigi kodanik, emakeel eesti keel, XXX, eluk. XXX, töötab X, kriminaalkorras varem karistamata, väärteokaristatust ei oma, tõkendit kohaldatud ei ole. Prokurör Asja arutamise aeg ja koht Süüdistatav Kaitsja Advokaat Sven Sillar Kannatanu esindaja Advokaat Jaanus Tehver RESOLUTSIOON
  2. Jätta Pärnu Maakohtu
  3. märtsi
  4. a otsuse põhiosast välja: 1) järeldus, et süüdistatav tegutses kannatanule põhjustatud raske tervisekahjustuse suhtes kaudse tahtlusega, 2) maakohtu põhjendused kannatanu rolli osas mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmise lahendamisel.
  5. Jätta rahuldamata kannatanu XX nõue mõista Aivar Härm’ilt kannatanu kasuks välja kahjuhüvitis tervisekahjustuse eest perioodilise maksena, summas 73,96 eurot kuus, alates 01.03.
  6. a.
  7. Muus osas jätta Pärnu Maakohtu otsus muutmata.
  8. Süüdistatava kaitsja, kannatanu esindaja ja prokuratuuri apellatsioonid jätta rahuldamata.
  9. Mõista Eesti Vabariigilt välja apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulud Aivar Härm’i kasuks 1650 (üks tuhat kuussada viiskümmend) eurot ja XX kasuks 1677 (üks tuhat kuussada seitsekümmend seitse) eurot. Edasikaebe kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  10. Pärnu Maakohtu
  11. märtsi
  12. a otsusega tunnistati Aivar Härm süüdi kuriteos

§ 118

lg 1 p 2 järgi ja mõisteti talle karistuseks vangistus neli aastat kolm kuud.

§ 73

lg-te 1, 3 alusel määrati, et Aivar Härmile mõistetud karistust ei pöörata tingimisi täielikult täitmisele, kui ta nelja aasta kolme kuu pikkuse katseaja jooksul ei pane toime uut tahtlikku kuritegu. Mõisteti Aivar Härmilt välja kannatanu XX (ik XXXXXXXXXXX) kasuks lepingulise esindaja tasu 6232,80 eurot. Rahuldati tsiviilhagi ning mõisteti Aivar Härmilt kannatanu XX kasuks välja varaline kahju summas 2616,00 eurot, sh tervise kahjustamisest põhjustatud otsesed kulud summas 1773,70 eurot ja riiete rikkumine summas 842,30 eurot. Rahuldati kannatanu XX tsiviilhagi mittevaralise kahju väljamõistmiseks osaliselt ja mõisteti süüdistatavalt Aivar Härmilt välja kannatanu XX kasuks mittevaraline kahju summas 7000,00 eurot.

  1. Aivar Härmi süüdistatakse selles, et tema 19.08.
  2. a kell 03.30-04.00 ajal ZZZ territooriumil õues DDD juures tungis tahtlikult kallale XX-le, kasutades XX ründamiseks maadlusvõtet, mille käigus hüppas püsti olevale XX-le peale ja surus oma keharaskuse ja jõuga XX kehale ning väänas teda, mille tulemusel sattus XX parem jalg ebatasasele pinnale ning murdus ühemomentselt kolmest kohast. Selliselt kannatanut rünnates pidi Aivar Härm pidama võimalikuks kannatanu jalaluu murdumist. Olles sellise jõulise maadlusvõttega kannatanu XX pikali saanud, jätkas ta kannatanu ründamist, ronis kannatanule XX-le peale ning lõi teda tahtlikult korduvalt rusikaga näo piirkonda. Pärast seda tõusis Aivar Härm püsti ning proovis veel lüüa kannatanule jalaga pea piirkonda, kuid ei tabanud. Aivar Härm tekitas oma tegevusega XX-le füüsilist valu ja rasked s.o vähemalt 4 kuud kestvad tervisekahjustused: parema jala trimalleolaarmurru (mõlema pekse ja sääreluu tagumise kandi murrud), haava ja pehmete kudede turse parema hüppeliigese piirkonda ning põrutushaava näo piirkonda. Seega pani Aivar Härm tahtlikult toime raske tervisekahjustuste tekitamise, millega põhjustas teisele isikule tervisehäire, mis kestab vähemalt neli kuud s.o

§ 118lg 1 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

ESITATUD APELLATSIOONID

  1. Apellatsioonkaebuse esitas 22.04.
  2. a süüdistatava kaitsja advokaat Sven Sillar, kes esimese taotlusena palub tühistada Pärnu Maakohtu 26.03.
  3. a otsus kriminaalasjas 1-19-4422 ning saata kriminaalasi Pärnu Maakohtusse uueks arutamiseks. 06.05.
  4. a esitas süüdistatava kaitsja apellatsiooni täienduse, milles vaidlustab maakohtu otsuse tervikuna. 2

(15)3.
  1. Kaitsja sedastab, et maakohtu otsuse resolutiivosas märgiti, et apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatamise korral on tervikkohtuotsus menetlusosalistele kättesaadav Kuressaare kohtumaja kantseleist alates 21.04.
  2. Vahetult pärast kohtuotsuse avaldamist, s.o 26.03.2020, esitas Aivar Härmi kaitsja apellatsiooniteate, kinnitades, et soovib maakohtu otsust vaidlustada. 21.04.2020 kohtuotsuse tervikteksti Aivar Härmile ja tema kaitsjale kättesaadavaks ei tehtud. Kohus ei ole kooskõlas KrMS §-ga 3151 teinud ka määrust kohtuotsuse kättesaadavuse edasilükkamiseks. KrMS § 1602 kohaselt esitatakse kõik kriminaalmenetluse dokumendid digitaalselt e-toimiku süsteemi kaudu. Selline on ka viimase aja absoluutne kohtupraktika, et kõik menetlusdokumendid lisatakse e-toimikusse ning on koheselt nähtavad menetlusosalistele. Järelikult pidanuks kohus panema kohtuotsuse tervikteksti hiljemalt 21.04.2020 üles e-toimikusse, mida aga ei tehtud. Kuid sellest kuupäevast algas süüdimõistetul õigus kohtuotsuse apellatsiooni korras vaidlustamiseks. Süüdimõistetu, kaitsja vahendusel, seda õigust kasutabki. Kaitsja leiab, et maakohus rikkus ilmselgelt KrMS § 339 lg 1 p 7 nõudeid, kuna 26.03.2020 väljakuulutatud kohtuotsuses puudub põhjendus. Tegemist on kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega, mis toob kaasa kohtuotsuse tühistamise ja kriminaalasja maakohtusse uueks arutamiseks saatmise. 3.
  3. Apellatsiooni täienduses kaitsja märgib, et selleks, et kriminaalasjas kohaldada õiget õigusnormi, tuleb õigesti tuvastada aset leidnud sündmuse faktilised asjaolud. Käsitletaval juhul tuvastas kohus toimunu kooskõlas tõenditega, kusjuures tuvastatud faktilised asjaolud ei ühtinud süüdistusversioonis väidetuga. Süüdistava ja kannatanu vahel toimunud konflikti nägid ja tunnetasid 3 tõendiallikat – kannatanu, süüdistatav ning tunnistaja BB. Ükski teine kohtuistungil ülekuulatud isikutest ei näinud sündmust, mille tulemusena kannatanu jalg sai vigastada. Kannatanu versioon toimunust on vastuolus süüdistatava ütlustega. Kannatanu arvates hüppas süüdistatav tema vastu vasakult poolt, hüppas selga ja surus talle keharaskuse peale, kannatanu libises, mille tulemusena murdis jalaluu. Süüdistatav seevastu tunnistab, et lõi kannatanut rusikaga näkku, mille tulemusel kannatanu kukkus. Mingisugust maadlusvõtet kannatanu pikali surumiseks süüdistatav ei kasutanud. Kaitsja leiab, et õiguslikult võiks olla nö sõna-sõna vastu situatsiooniga, kus kohtul tuleks otsustada kumma isiku ütlused on tõepärased. Toimunut, mille kohta mõlemad osalised annavad üksteisega vastuolulisi ütlusi, nägi pealt tunnistaja BB. Tegemist on täiesti erapooletu isikuga, kes ei ole seotud ei kannatanu ega ka mitte süüdistavaga. Tunnistaja BB ütlustest järeldub, et kannatanu ei rääkinud toimunu kohta tõtt. Tunnistaja kinnitab, et mitte mingisuguse maadlusvõttega süüdistatav kannatanut maha ei surunud. Tunnistaja ütlused ühtivad süüdistava omadega, et kannatanu kukkus süüdistatava rusikalöögi tulemusel. Kohtuotsuse leheküljelt 12 nähtub, et kohus on faktilised asjaolud tuvastanud vastavalt tunnistaja ja süüdistatava ütlustele. Ehk siis sisuliselt asus maakohus seisukohale, et süüdistusaktis esitanud versioon konflikti faktilistest asjaoludest ei ole õige, kannatu ütlused ei vasta tegelikkusele. Küll aga nõustus maakohus süüdistatava ütlustega. Tunnistades aga süüdistatava süüdi

§ 118

lg 1 p 2 järgi, pidanuks kohus ära näitama, kuidas süüdistatav kannatanule raske kehavigastuse ikkagi põhjustas. Kohus pidanuks kohtuotsuses selle lugejale arusaadavalt selgitama, milline põhjuslik seos oli näkku löömise, sellele järgnenud kukkumise ja jalaluumurru vahel. Kohus ei selgitanud, milles väljendus süüdistatava kaudne tahtlus kannatanule jalaluumurru põhjustamiseks, olukorras, kus ta lõi kannatanut rusikaga näkku. Selle asemel hakkas kohus hindama hoopis süüdistatava tegevust peale kannatanu löömist. Ja sellest süüdistatava teojärgsest tegevusest tuletas kaudse tahtluse olemasolu. Kohus pidanuks selgitama miks ja millistel asjaoludel, pidi süüdistatav möönma, et kannatanu jalg võib sattuda ebatasasele pinnale ja väänduda nii õnnetult, et see murdub, Kaitsja märgib, et maakohus tegi kohtuotsuses väga asjakohase viite Riigikohtu lahendile 1-17-588, millest nähtub, et on oluline, et toimepanija tahtlus hõlmaks just selle tervisekahjustuse tekitamist, mis lõppastmes viis

§ 118lg-s 1 sätestatud enamohtliku tagajärje saabumiseni. 3

(15)Seega pidanuks maakohus, Riigikohtu seisukohast tulenevalt, otsuses näitama, millistest tõenditest või asjaoludest tulenes süüdistatava tahtlus kannatanule just jalaluumurru tekitamisele. Kui rusikaga löök näkku põhjustanuks raske kehavigastuse, näiteks kolju trauma, võinuks rääkida

§ 118lg 1 p 2 koosseisust.

Praegusel juhul ei põhjustanud rasket kehavigastust aga mitte löök näkku, vaid kannatanu libastumine. Kriminaalõiguslikus mõttes ei saa seega rääkida põhjuslikust seosest rusikalöögi ja jalaluumurru vahel. Seda enam, et üldiselt teadaolevalt ei põhjusta rusikaga näkku löömine jalaluumurdu. Jääb mõistuslikult arusaamatuks, miks just läbi jalaluumurru soovis süüdistatav kannatanule põhjustada raske tervisekahjustuse. Seda enam, et kohtuotsusega tunnistati tegelikkusele mittevastavaks prokuröri arusaam, et kaudne tahtlus on tuletatav süüdistatava poolt kogu keharaskusega püsti seisvale kannatanule peale vajumises ja nii tema mahasurumises. Kuna sellist mahasurumist ei tuvastatud, pidanuks kohus ise välja tooma asjaolud, mis kinnitavad süüdistatava kaudset tahtlust raske kehavigastuse põhjustamiseks. Selline seaduse nõuetele vastav argumentatsioon kohtuotsuses puudub, mistõttu ei olnud maakohtul võimalik Aivar Härmi

§ 118lg 1 p 2 alusel süüdi tunnistada.

3.

  1. Kuna Aivar Härm ei põhjustanud kannatanu jalaluumurdu, siis ei ole põhjendatud ka Aivar Härmilt mittevaralise kahju ja kannatanu õigusabikulude väljamõistmine. Pärnu Maakohtusse esitatud hagis taotles kannatanu süüdistatavalt mittevaralise kahju 20 000 euro välja mõistmist. See nõue rahuldati 35% ulatuses. Ehk teisiti öeldes 65% ulatuses jäi hagi rahuldamata. Järelikult olnuks kannatanul õigus saada süüdistatavalt mitte 100% õigusabikulusid, vaid ainult 35%, so 2181,48 eurot. Selline järeldus tuleneb KrMS § 182 lg-st
  2. Mittevaralise kahju summa määratlemine on paljuski kohtu diskretsiooniotsus. Apellant ei nõustu 7000 euro välja mõistmisega ning leiab, et tegemist on liiga suure rahasummaga. Kohus ei ole ka kuidagi argumenteerinud, miks niivõrd suure hüvitise välja mõistmine on õige ja põhjendatud. 3.
  3. Kaitsja palub juhul, kui ringkonnakohus leiab, et kriminaalasja ei pea saatma uueks arutamiseks Pärnu Maakohtusse, tühistada Pärnu Maakohtu 26.03.2020 otsus kriminaalasjas 1-19-4422 ning mõista Aivar Härm talle

§ 118lg 1 p 2 alusel esitatud süüdistuses õigeks.

Kaitsja palub samuti tühistada Pärnu Maakohtu otsus osas, millega Aivar Härmilt mõisteti XX kasuks välja mittevaraline kahju ja õigusabikulud. Kui mingis osas on tsiviilhagi põhjendatud, siis mõista Aivar Härmilt välja see protsent XX õigusabikuludest, millise protsendi ulatuses XX hagi rahuldatakse. Mõista Eesti Vabariigilt välja Aivar Härmile põhjustatud õigusabikulud.

  1. Apellatsiooni esitas kannatanu XX esindaja advokaat Jaanus Tehver, kes vaidlustab kohtuotsust 1) Aivar Härmile mõistetud karistuse osas; 2) osas, millega kohus jättis osaliselt rahuldamata kannatanu tsiviilhagis esitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõude; 3) osas, millega kohus jättis rahuldamata kannatanu nõude mõista süüdistatavalt kannatanu kasuks välja kahjuhüvitis tervisekahjustuse (jalavigastuse tekitamise) eest perioodilise maksena, summas 73,96 eurot kuus, alates 01.03.
  2. a. 4.
  3. Aivar Härmile mõistetud karistuse osas leiab kannatanu esindaja, et Aivar Härmile tema poolt toime pandud kuriteo eest mõistetud karistus (täielikult tingimisi täitmisele pööramata jäetud 4 aasta ja 3 kuu pikkune vangistus) ei ole kooskõlas kehtiva karistusõigusega. Asjassepuutuv karistusnorm (

§ 118lg 1 p 2) näeb karistusena ette 4- kuni 12-aastase vangistuse.

Sanktsiooni keskmine määr on seega 8 aastat vangistust. Aivar Härmi süüd kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid maakohus ei tuvastanud, seega nendele asjaoludele tuginedes sanktsiooni keskmisest määrast hälbimiseks alust ei ole. Maakohtu otsusest ei nähtu kaalutlusi, millest johtuvalt hindas maakohus Aivar Härmi süü sedavõrd väikeseks, et see õigustaks karistuse alammäära lähedase karistuse mõistmist. Maakohus on otsuses 4

(15)karistuse mõistmise põhjendamisel viidanud asjaolule, et „samas oli ka kannatanu ise tugevas alkoholijoobes, käitus pulmakülaliste kuuldes ja nähes taunitavalt enda elukaaslase suhtes“, kuid otsusest ei selgu, kuidas saab seda asjaolu käsitleda Aivar Härmi süüd keskmisega võrreldes oluliselt (miinimumilähedaseks) kahandavana. Fakt, et kannatanu oli joobes ja käitus taunitavalt, ei õigusta tema suhtes füüsilise vägivalla tarvitamist ning ammugi mitte talle raske tervisekahjustuse tekitamist. Maakohus tuvastas, et Aivar Härm põhjustas kannatanule raske tervisekahjustuse (jalavigastuse) ning lisaks sellele lõi kannatanut korduvalt rusikaga näkku, kusjuures löömise ajal oli kannatanu selili pikali ja Aivar Härm tema peal. Lisaks sellele oli süüdistuse aluseks fakt (mida kohtus uuritud tõendid kinnitasid), et Aivar Härm püüdis maas lamanud kannatanut ka jalaga pähe lüüa, kuid ei tabanud. Selliseid teo toimepanemise asjaolusid hinnates ei ole kaitsja arvates võimalik põhjendatult järeldada, et Aivar Härmi süü on sedavõrd väike, et õigustab karistuse mõistmist sanktsiooni minimaalmäära lähedal. Maakohtu otsusest ei tegelikult üldse välja loetav see, kui suureks või väikeseks maakohus Aivar Härmi süü suurust hindas (asjaolu, et süü pidi maakohtu hinnangul olema pigem väike, on üksnes tuletatav tõsiasjast, et vaatamata kergendavate asjaolude puudumisele pidas maakohus kohaseks minimaalmäära lähedases määras karistust). Olukorras, kus Aivar Härmi süü väikeseks hindamise põhjendus otsusest ei selgu ning ühtlasi nähtub otsusest, et kohus pidas võimalikuks jätta mõistetud karistus täiel määral täitmisele pööramata, tekib paratamatult kahtlus, et mõistetud karistuse määra valikul sai otsustavaks mitte Aivar Härmi süü suurus, vaid kohtu soov vältida määrata karistus vähemalt osaliselt täitmisele pööratavana.

§ 73

lõikest 3 ja Riigikohtu praktikast tulenevalt eeldab vangistuse täiel määral täitmisele pööramata jätmine seda, et mõistetud vangistuse määr ei ole suurem kui 5 aastat. Täiesti ilmselgelt ei ole aga

§ 56

lg 1 nõuetega kooskõlas see, kui kohus otsustab esmalt selle, et karistus tuleb täielikult jätta täitmisele pööramata, ning valib seejärel sellise karistuse määra, mis täielikult tingimisi karistuse kohaldamata jätmist võimaldab. Kannatanu esindaja leiab samuti, et ka kohtu poolt rakendatud karistuse määra kõrvale jättes ei ole õigustatud see, et kohus jättis mõistetud vangistuse täies ulatuses tingimisi täitmisele pööramata. Selline otsustus ei ole kooskõlas

§ 56

lg-s 1 sätestatuga (see ei vasta kuriteo toimepanemise asjaoludele ja Aivar Härmi süü suurusele) ega

§ 73

lg-s 1 sätestatuga (hinnang vangistuse täitmise pööramise otstarbekusele ei vasta teo asjaoludele ega süüdlase isikule). Kohtuotsusest ei nähtu, et kohus oleks kaalunud karistuse osalise ja täieliku tingimisi kohaldamata jätmise vahel, ning otsusest ei selgu kaalutlused, millest lähtudes pidas kohus õigeks nimelt täies ulatuses karistuse tingimisi kohaldamata jätmist. Kannatanu esindaja leiab, et maakohtu otsus tuleb Aivar Härmile karistuse määramise osas tühistada ning selles osas tuleb uue otsusega mõista Aivar Härmile rangem karistus, sh vähemalt osaliselt reaalselt ärakandmisele kuuluv vangistus. 4.2. Tsiviilhagi osalise rahuldamata jätmise (mittevaralise kahju) osas märgib esindaja, hagis nõudis kannatanu Aivar Härmilt mittevaralise kahju hüvitisena 20 000 euro väljamõistmist. Kohus rahuldas nõude osaliselt, 7000 euro ulatuses. Ülejäänud osas jättis maakohus mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamata. Nõude osalist rahuldamata jätmist põhjendas maakohus esmalt sellega, et kannatanu ise ja tema lähedased ei kutsunud kannatanule kiirabi ning kannatanu pöördus lähima haigla (Kuressaare haigla) asemel Pärnu haiglasse. Maakohus teeb selle asjaolu pinnalt järelduse, et kannatanu enda tegevus võis mõjuda negatiivselt nii ravivajadusele kui -kestusele. Selline järeldus on esindaja arvates alusetu. Esiteks puudub alus arvata, et Muhu saarelt (X-st) jõuab Kuressaare haiglasse oluliselt kiiremini kui Pärnu haiglasse, ning et vastav ajaline erinevus on selline, millel on oluline mõju ravi tulemuslikkusele. Järeldus, et kui kannatanule oleks korraldatud arstiabi saamine mingil muul viisil, siis oleks kuriteo tagajärjed olnud tema seisukohalt kergemad ja vastavalt ka tekkinud mittevaraline kahju väiksem, on spekulatiivne – selle kohta puuduvad igasugused tõendid. Kohtuotsus ei saa olla rajatud oletusele. Siinkohal on oluline silmas pidada, et kannatanu oli temast 5

(15)mitteoleneval põhjusel täiesti abitus seisundis alates rünnaku ohvriks langemisest kuni järgmisel päeval ärkamiseni, mistõttu kohest arsti poole mitte pöördumist ei saa kannatanule kuidagi ette heita (sh käsitleda seda temale tekkinud mittevaralise kahju suurust vähendava asjaoluna). Teiseks viitas maakohus asjaolule, et kannatanu ise ega tema lähedased ei pöördunud vahetult pärast kuriteosündmust politseisse ja see on raskendanud tõe tuvastamist kriminaalmenetluses. Selline põhjendus ei ole asjakohane, kuivõrd viidatud asjaolu ei ole käsitletav ühegi mittevaralise kahju tekkimist ja suurust ega selle eest süüdlaselt väljamõistetava hüvitise suurust mõjutava asjaoluna. Kannatanu pöördus politsei poole peale seda, kui seda võimaldas tema tervislik seisund ning ta oli endale teadvustanud, et ta oli langenud kuriteo ohvriks. Kolmandaks on maakohus pidanud mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestamisele kuuluvaks asjaoluks kannatanu enda vääritut käitumist pulmas. Esindaja leiab, et sellise asjaolu arvestamine on ebaõige. Kannatanu viibimine ebakaines olekus ja sellega seonduv pulmakülaliste häirimine ei õigustanud tema suhtes füüsilise vägivalla rakendamist Aivar Härmi poolt ning ammugi mitte talle raske tervisekahjustuse tekitamist, sh seda, et kannatanu langes füüsilise vägivalla ohvriks teiste pulmakülaliste silme all. Aivar Härmi majanduslikku olukorda puudutavas argumentatsioonis leidis maakohus üksnes seda, et „süüdistatava varalist olukorda ei saa pidada selliseks, mis võimaldaks temal kanda väga suuri rahalisi kohustusi“. See, mida maakohus pidas väga suureks (süüdistatavale üle jõu käivaks) rahaliseks kohustuseks, otsusest ei selgu. Aivar Härm ise ei väitnud kohtus kordagi, et tsiviilhagi nõuete täitmine ei oleks talle majanduslikult jõukohane. Ka objektiivselt ei ole 20 000 euro suurune rahaline kohustus töötavale inimesele majanduslikult üle jõu käiv, arvestades asjaolu, et kohustuste täitmist saab ka täitemenetluses ajatada pikemale perioodile jne. Esindaja leiab, et ükski kannatanu poolt esile toodud ega kohtulikul uurimisel tõendamist leidnud asjaolu ei anna alust järeldada, et kannatanu poolt nõutud kahjuhüvitis 20 000 eurot on ebamõistlikult suur. Apellant taotleb mittevaralise kahju nõude rahuldamist puudutava kohtuotsuse tühistamist osas, millega nõue 13 000 euro ulatuses rahuldamata jäeti, ning selles osas uue otsuse tegemist, millega mõistetakse Aivar Härmilt XX kasuks välja hüvitis summas 20 000 eurot. 4.
  1. Tsiviilhagi osaliselt rahuldamata jätmise (varalise kahju hüvitamine perioodiliste maksetega) osas märgib esindaja, et algses (prokuratuurile esitatud ja prokuröri poolt kohtus avaldatud) tsiviilhagis (dateeritud 18.03.
  2. a) oli kannatanu varalise kahju hüvitamise nõue väljendatud järgmiselt: „mõista Aivar Härmilt XX kasuks välja varaline kahju summas 1919,31 eurot (igakuiselt lisandub 150 eurot)“. Seega oli juba algselt esitatud hagiavalduses ühe nõudena esitatud nõue hüvitada varaline kahju (ravikulud) perioodiliste maksetena. 19.02.
  3. a kohtuistungil maakohtus esitas esindaja kohtule kannatanu tsiviilhagi täpsustuse. Täpsustatud tsiviilhagi nõuded olid järgmised: 1) mõista süüdistatavalt kannatanu kasuks välja ühekordne hüvitis varalise kahju katteks summas 2616 eurot, sh tervise kahjustamisest põhjustatud otsesed kulud summas 1773,70 eurot ja riiete rikkumise läbi tekitatud varaline kahju summas 842,30 eurot; 2) mõista süüdistatavalt kannatanu kasuks välja kahjuhüvitis tervisekahjustuse (jalavigastuse tekitamise) eest perioodilise maksena, summas 73,96 eurot kuus, alates 01.03.
  4. a; 3) mõista süüdistatavalt kannatanu kasuks välja kuriteoga tekitatud mittevaralise kahju hüvitis summas 20 000 eurot. Maakohtu otsusest nähtub, et maakohus on käsitlenud ülal viidatud nõuetest punkte 1 ja 3 (kusjuures p 1 rahuldati täielikult ja p 3 osaliselt, 7000 euro ulatuses). Hagi eseme p 2 ehk nõue varalise kahju hüvitamiseks perioodilise maksena on teadmata põhjusel jäänud maakohtu otsuse resolutsiooniga lahendamata. Maakohus on otsuse põhjendavas osas käsitlenud kannatanu nõuet perioodiliste maksete saamiseks summas 73,96 eurot (vt otsuse lk 15) ning sealsamas on toodud ka maakohtu järeldus, et „Eeltoodu alusel kohus leiab, et esitatud varalise kahju nõue on põhjendatud, kannatanu on selle nõude suurust 6
(15)tõendanud ja nõue kuulub rahuldamisele.“ Kuigi kohtuotsuse põhjendav osa annab aluse järeldada, et maakohus otsustas ka selle kannatanu nõude rahuldada, ei sisaldu vastavat otsustust maakohtu otsuse resolutsioonis. Eeltoodust järeldub, et ühelt poolt ei ole maakohtu otsuse resolutiivosa kooskõlas otsuse põhjendavas osas tehtud järeldustega ning teiselt poolt on maakohus jätnud otsuses tsiviilhagi osaliselt, perioodilise maksena taotletud varalise kahju hüvitise osas, lahendamata. Näib, et kõnealune osa on otsuse resolutsiooni formuleerimisel lihtsalt ära unustatud. Apellant taotleb ringkonnakohtult selles osas uue otsuse tegemist, millega rahuldada tsiviilhagi nõue mõista Aivar Härmilt XX kasuks välja kahjuhüvitis tervisekahjustuse eest perioodilise maksena, summas 73,96 eurot kuus, alates 01.03.
  1. a. 4.
  2. Kannatanu esindaja palub ringkonnakohtul 1) tühistada maakohtu otsus Aivar Härmile karistuse mõistmist puudutavas osas ja teha selles osas uus otsus, millega mõista Aivar Härmile rangem karistus, sh vähemalt osaliselt reaalsele ärakandmisele kuuluv vangistus; 2) tühistada maakohtu otsus, millega tsiviilhagi nõudeid osaliselt ei rahuldatud, ning teha uus otsus, millega: a) mõista süüdistatavalt kannatanu kasuks välja kahjuhüvitis tervisekahjustuse eest perioodilise maksena, summas 73,96 eurot kuus, alates 01.03.
  3. a; ja b) mõista süüdistatavalt kannatanu kasuks välja kuriteoga tekitatud mittevaralise kahju hüvitis summas 20 000 eurot.
  4. Prokuratuur vaidlustab esitatud apellatsioonis Aivar Härmile mõistetud karistust.

§ 118

lg 1 p 2 järgi on võimalik mõista karistuseks vangistus neli kuni kaksteist aastat. Maakohus on mõistnud karistuse praktiliselt miinimummääras, jättes arvestamata nii Riigikohtu praktikas juurdunud põhimõtted, Aivar Härmi süü suuruse kui ka Aivar Härmi isikut iseloomustavad asjaolud. Maakohus ei ole karistust sisuliselt põhistanud, vaid on nentinud, et kohtu arvates pole süüdistatava süü suur, arvestades kannatanu käitumist, varasemat karistuste puudumist, raskendavate ja kergendavate asjaolude puudumist ning võimalust töökoha olemasolul hüvitada kannatanule tekitatud kahju. Aivar Härmi süü suuruse hindamisel tuleb lähtuda kuriteo toimepanemise asjaoludest, mille kohta pole maakohus karistust mõistest mitte midagi kohtuotsuses kirjutanud. Maakohus pole arvestanud, et Aivar Härm täiesti ootamatult jõuliselt ründas talle võõrast kannatanut, mille tagajärjel sai kannatanu rasked tervisekahjustused. Selline süüdistatava käitumine viitab äkkvihale, mis on ohtlik iseloomu eripära, millele tuleb karistust mõistes tähelepanu pöörata. Peale füüsilise ründe lõpetamist üritas Aivar Härm veel maas lamavat kannatanut jalaga näkku lüüa, mis iseloomustab tema käitumise julmust. Samuti jättis Aivar Härm läbi pekstud kannatanu vedelema maha s.t ei andnud talle mingit esmaabi ega näidanud üles mitte mingit kahetsust. Vastupidi, ta otsustas hoopis seal samas kõrval asuda rahulikult suitsetama nagu poleks midagi toimunud. Aivar Härm pole ennast süüdi tunnistanud, vaid on asunud süüdistama kannatanut. Need asjaolud on maakohus jätnud Aivar Härmi süü suuruse hindamisel täiesti arvestamata. Lisaks ei arvestanud maakohus Aivar Härmi tegevust selle kohta, mis selgus kohtuistungil. Nimelt korraldas ta maakohtu istungil oma sõprade (QQ ja CC) poolt selliste ütluste andmist, millega tahtis tõendada, nagu oleks kõiges süüdi kannatanu, kuid ristküsitluste käigus selgus, et QQ ja CC andsid valeütlusi eesmärgiga Aivar Härm süüdimõistmisest päästa. Selline käitumine näitab, milleks Aivar Härm on võimeline. Samuti on maakohus põhjendamatult keskendunud liiga palju kannatanu tegevusele, kuid pole põhjendanud, kuidas see mõjutab Aivar Härmi süü suurust, sest kannatanu võimalik ebaviisakas käitumine alkoholijoobes olles ei puuduta kuidagi Aivar Härmi, kes oli kannatanu jaoks võõras inimene ja, kellel puudus igasugune vajadus teise inimese tegevusse sekkuda. Kannatanu kuidagi ei provotseerinud Aivar Härmi. Kui arvestada

§ 118

sanktsiooni keskmist määra, mis on 8 aastat vangistust ning prokuröri poolt välja toodud Aivar Härmi süü suurust mõjutavaid asjaolusid, millega maakohus ei arvestanud, on prokuröri arvates põhjendatud mõista Aivar Härmile vangistus 6 aastat. 7

(15)Prokurör palub tühistada Pärnu Maakohtu 26.03.2020 kohtuotsus Aivar Härmile mõistetud karistuse osas; teha uus otsus, millega mõista Aivar Härmile

§ 118lg 1 p 2 alusel karistuseks vangistus 6 aastat.

KOHTUISTUNG

  1. Kohtuistungil jäid kõik apellandid oma apellatsioonides väljendatud seisukohtade ja taotluste juurde. Süüdistatav toetas oma kaitsja apellatsiooni. Prokurör ja kannatanu esindaja vaidlesid kaitsja apellatsioonile vastu ning palusid jätta maakohtu otsus muutmata süüdistatava käitumisele antud juriidilise hinnangu osas, kuid tühistada maakohtu otsus süüdistatavale mõistetud karistuse osas ning mõista talle raskem karistus. Kannatanu esindaja palus tühistada maakohtu otsus ka osaliselt rahuldamata jäänud varalise ja mittevaralise kahju osas ning teha uus otsus, millega rahuldada esitatud kahjunõuded täies ulatuses. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
  2. Ringkonnakohus, kuulanud kohtuistungil ära pooled, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide, tutvunud kaitsja, prokuröri ja kanntanu esindaja apellatsioonides toodud seisukohtadega leiab, et kaitsja apellatsioon rahuldamisele ei kuulu, kuna maakohtu otsus on süüdistatava käitumisele antud juriidilise hinnangu osas seaduslik ja põhjendatud.
  3. Esitatud apellatsioonis leiab kaitsja esmalt, et maakohus rikkus ilmselgelt KrMS § 339 lg 1 p 7 nõudeid, kuna 26.03.2020 väljakuulutatud kohtuotsuses, mille põhjendused pidi olema pooltele kättesaadavad 21.04.2020, puudusid seisuga 21.04.2020 põhjendused. Kaitsja veendumusel on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega, mis toob kaasa kohtuotsuse tühistamise ja kriminaalasja maakohtusse uueks arutamiseks saatmise. Kohtukolleegium kaitsja sellise seisukohaga ei nõustu ning märgib, et nähtuvalt Kohtute Infosüsteemist (KIS) on Pärnu Maakohtu kriminaalasja arutanud kohtukoosseis kohtuotsuse tervikteksti allkirjastanud 21.04.2020 kell 18.00 ning kohtuotsus on kaitsjale AET-is kätte toimetatud ja tema poolt vastu võetud 22.04.2020 kell 10.
  4. Kuigi maakohus on tõepoolest rikkunud KrMS § 3151 sätteid, kui ei teinud otsuse tervikteksti 21.04.2020 pooltele kättesaadavaks ega koostanud selle kättesaadavaks tegemise aja muutmise määrust, kõrvaldas maakohus ise nimetatud menetlusnormi rikkumise, kui tegi kohtuotsuse pooltele kättesaadavaks 22.04.
  5. Sellest ajast hakkas KrMS § 171 lg 1 kohaselt kulgema poolte jaoks apellatsioonitähtaeg, mis lõppes 07.05.
  6. Selle tähtaja sees on kõik pooled ka realiseerinud oma õiguse apellatsioonide esitamiseks. Kuna maakohus on KrMS § 3151 sätestatud menetlusnormide rikkumise ise kõrvaldanud, on põhjendamatu kaitsja taotlus saata kriminaalasi maakohtule uueks arutamiseks.
  7. Arutatavas kriminaalasjas vaidlustab kaitsja Aivar Härmi süüditunnistamist talle ette heidetud kuriteos

§ 118

lg 1 p 2 järgi, seejuures jaatab kaitsja apellatsioonis, et süüdistatav lõi kannatanut rusikaga näkku, mille tulemusel kannatanu kukkus. Esitatud apellatsioonis ei vaidlusta kaitsja maakohtu järeldust, et uuritud tõenditega ei leidnud kinnitamist, et kannatanu oleks süüdistatavat esimesena rünnanud ja süüdistatav tegutses enesekaitseks. Kaitsja heidab põhiargumendina otsusele ette, maakohtu otsusest ei selgu seost kanntanule tekitatud rusikalöögi ja temal tekkinud jalaluumurru vahel, maakohus ei selgitanud, milles väljendus süüdistatava kaudne tahtlus kannatanule jalaluumurru põhjustamiseks, olukorras, kus ta lõi kannatanut rusikaga näkku. Vastuseks kaitsja apellatsioonile osundab kohtukolleegium esmalt kohtupraktikas kinnistund arusaamale, et

§ 118

lg 1 p-de 1-7 järgi saab karistada üksnes sellist raske tagajärje põhjustanud isikut, kellel oli tahtlus tekitada kannatanule tervisekahjustus ehk põhikoosseisule (s.o 8

(15)

§ 121lg 1, 1.

alternatiiv) vastav tagajärg (vt RKKKo nr 1-17-105/35, p-d 10-11; nr 1-165213/61, p 16; nr 3-1-1-46-15, p-d 10.1-10.2). Esitatud apellatsioonis kaitsja jaatab, et süüdistatava poolt sooritatud löök kannatanule näkku oli toime pandud tahtlikult ja kannatanu kukkus selle tulemusena. Kaitsja arusaama järgi, saabunud tagajärg – raske tervisekahjustus, ei olnud aga tahtlik. Kohtukolleegium leiab, et kaitsja selline argumentatsioon ei anna alust süüdistatava õigeksmõistmiseks ega tema tegevuse ümberkvalifitseerimiseks järgnevatel põhjustel. Kohtukolleegium märgib, et 01. jaanuaril 2015

muudatuse jõustumisega täienes

§ 118

esimene lõige seitsmenda punktiga, mille lisamisel on tähendus ka lõike ülejäänud punktide (s.o pde 1-6) jaoks. Nii on pärast 1. jaanuari 2015 toime pandud tervisekahjustuse tekitamise eest võimalik

§ 118

lg 1 p-de 1-6 järgi süüdi tunnistada ka isik, kes tekitas kannatanule tervisekahjustuse küll tahtlikult, kuid suhtus tervisekahjustusega põhjustatud raskesse tagajärge kas kergemeelselt (

§ 18

lg 2) või hooletult (

§ 18lg 3).

Kuivõrd

§ 118

lg 1 p-des 1-6 kirjeldatud tagajärgede tahtlikku põhjustamist (erinevalt surma põhjustamisest) ei ole seadusandja eraldi kriminaliseerinud, tuleb

§ 118

lg 1 p-de 1-6 järgi süüdi tunnistada ka selline isik, kes põhjustab tagajärje tahtlikult. (RKKKo nr 3-1-1-46-15, p 10.1, 10.2) Kohtukolleegium selgitab, et lüües tahtlikult kannatanut rusikaga näkku, mille tagajärjel viimane kukub, möönab süüdistatav kannatanule mitte üksnes valu, vaid tervisekahjustuse (nt marrastus, verevalum, hamba murdmine, ninaluu murdmine vms) tekitamist ning peab võimalikuks (peab möönma), et selle tulemusena kannatanu kukkumise korral võib saabuda ükskõik milline rakse tagajärg (eriti õnnetu kukkumise korral kuni kannatanu surmani).

§ 118

lg 1 p 2 järgi realiseeritusest isiku käitumises ei saa rääkida juhul, kui isik ei kahjustanud objektiivselt kannatanu tervist või kui tal puudus tahtlus tervisekahjustuse tekitamiseks. Nii ei ole

§ 118

lg 1 p 2 koosseis täidetud näiteks olukorras, kus teo toimepanija tahtlus hõlmas vaid valu põhjustamist

§ 121

lg 1 teise alternatiivi mõttes (nt juustest või kõrvast tirimist, kõrvakiilu andmist). Kohtupraktikas on peetud tahtluse tuvastamist võimalikuks ka üksnes välise teopildi alusel (vt nt RKKKo 3-1-1-46-15, p 9 ja RKKKo 3-1-1-102-16, p 17). Süüdistataval võib olla juba üldise elukogemuse põhjal alust pidada võimalikuks, et tema vallandatud kausaalahela katkematu kulgemine võib päädida raske tervisekahjustuse koosseisupärase tagajärjega. Praeguses kriminaalasjas kogutud tõenditega on üheselt tõendatud, et konflikti hetkeni Aivar Härmiga liikus kannatanu omal jalul. Tõendiallikatest pärinev teave ründemehhanismi alguse ehk kannatanu jalust löömise kohta on küll erinev, kuid kattub (kannatanu, tunnistaja BB ütlused) osas, et kannatanut ründas just A. Härm, lõi jalust maha, istus kannatanule kaksiratsi ning jätkas rusikatega löökide tekitamist maas lamavale kannatanule. Süüdistatav Aivar Härm on kannatanu korduva pea piirkonda löömise ka ise omaks võtnud. Kannatanu ja tunnistajate KK, BB, TT, NN ütlustest nähtub, et peale rünnaku lõppu ei saanud enam kannatanu ilma kõrvalise abita ise liikuda. Objektiivselt on tuvastatud, et kannatanul XX-l on tekkinud 19.08.2018. a ajavahemikul kella 03:30-04:00 teise isiku ründe tagajärjel raske tervisekahjustus, s.o vähemalt 4 kuud kestvad tervisekahjustused: parema jala trimalleolaarmurd (mõlema pekse ja sääreluu tagumise kandi murrud); haav ja pehmete kudede turse parema hüppeliigese piirkonnas ning põrutushaav näo piirkonnas. Kannatanu ekspertiisiaktist nähtub samuti, et nimetatud tervisekahjustused on saadud tömbi vägivalla toimel, võimalik, et lähteandmetes märgitud ajal ja viisil – 19.08.2018 toimunud rüseluse käigus maha surumisest/väänamisest ja keharaskusega peale istumisest ning löökidest näo piirkonda. (Kd I lk 45-46). Kohtukolleegium nõustub seega maakohtu järeldusega, et uuritud tõenditega on üheselt tõendamist leidnud, et süüdistatavapoolse vägivallateo ja kannatanule tekitatud vähemalt 4 kuud kestva tervisekahjustuse vahel eksisteerib põhjuslik seos. Samuti on väljaspool kahtlust, et lüües kannatanu jalust maha ning jätkates tema löömist kaksiraksi kannatanu peal istudes rusikatega näkku, on suunatud toimepanija tahtlus kannatanule tervisekahjustuse ja mitte üksnes valu põhjustamisele. Kohtukolleegium ei saa nõustuda aga maakohtu järeldusega, et süüdistatav on tegutsenud tagajärje ehk raske tervisekahjustuse suhtes kaudse tahtlusega. Süüdistatavale on muu hulgas ette heidetud, et 9

(15)tema tungis tahtlikult kallale XX-le, kasutades XX ründamiseks maadlusvõtet, mille käigus hüppas püsti olevale XX-le peale ja surus oma keharaskuse ja jõuga XX kehale ning väänas teda, mille tulemusel sattus XX parem jalg ebatasasele pinnale ning murdus ühemomentselt kolmest kohast. Selliselt kannatanut rünnates pidi Aivar Härm pidama võimalikuks kannatanu jalaluu murdumist. Kohtukolleegium sedastab, et juba süüdistusest tulenevalt on A. Härmi tahtlus tagajärje suhtes formuleeritud ettevaatamatusena. Selliselt väljus maakohus esitatud süüdistuse raamest, kui asus seisukohale, et süüdistatav tegutses kannatanule põhjustatud raske tervisekahjustuse suhtes kaudse tahtlusega. See asjaolu aga ei väära maakohtu õiget lõppjäreldust, et täidetud on

§ 118

lg 1 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo subjektiivne koosseis, kuna

§ 118

lg 1 p-de 1-6 järgi võib süüdi tunnistada ka isiku, kes tekitas kannatanule tervisekahjustuse küll tahtlikult, kuid suhtus tervisekahjustusega põhjustatud raskesse tagajärge kas kergemeelselt (

§ 18

lg 2) või hooletult (

§ 18lg 3).

(vt RKKKo nr 1-16-5213, p 12.3) 10. Prokuratuur ja kannatanu esindaja leiavad esitatud apellatsioonides, et süüdistatavale karistusena mõistetud vangistuse määr on liiga kerge. Kohtukolleegium kannatanu esindaja ja prokuratuuri sellise seisukohaga ei nõustu ning leiab, et käesoleval juhul puuduvad alused maakohtu otsuses tehtud lõppjärelmite muutmiseks ka süüdistatavale mõistetud karistuse osas.

§-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-14-07 selgitanud, et karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke. Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses. Tuleb nõustuda kannatanu esindaja apellatsioonis toodud seisukohaga, et maakohtu otsusest ei ole tegelikult üldse välja loetav see, kui suureks või väikeseks maakohus Aivar Härmi süü suurust hindas. Tuletatav on siiski see, et kuna karistus on mõistetud miinimumilähedane, siis hindas maakohus süüdistatava süüd väikseks. Kohtukolleegium märgib, et maakohus on ebaõigesti tuvastanud, et süüdistatav tegutses saabunud raske tagajärje osas kaudse tahtlusega, mis on aga kohtukolleegiumi veendumusel süü suuruse kindlaksmääramisel määrava tähtsusega. Asudes seisukohale, et kannatanule tervisekahjustuse tekitamisel tegutses süüdistatav tagajärje suhtes ettevaatamatuses, tuleb A. Härmi süüd

§ 118lg 1 p 2 kontekstis hinnata väikeseks.

Võttes arvesse süüdistatava karistust raskendavate ja kergendavate asjaolude puudumist, süüdistatava isikut, kes on varasemalt kohtulikult karistamata, aga ka kohtuistungil tõendamist leidnud ründele eelnenud sündmuste käigus kannatanupoolset tülikat käitumist tunnistaja JJ suhtes, asub ringkonnakohus seisukohale, et süüdistatavale mõistetud miinimumilähedane vangistus on igati proportsionaalne tema süü suurusele ning kõigile teistele karistuste mõistmisel tähtsust omavatele asjaoludele. Prokuratuur süüdistatavale mõistetud karistuse individualiseerimist sellest tingimisi vabastamise näol eraldi ei vaidlusta. Kannatanu esindaja juhib tähelepanu, et kohtuotsusest ei nähtu, et maakohus oleks kaalunud karistuse osalise ja täieliku tingimisi kohaldamata jätmise vahel, ning otsusest ei selgu kaalutlused, millest lähtudes pidas kohus õigeks täies ulatuses karistuse tingimisi kohaldamata jätmist. Vastuseks kannatanu esindaja apellatsioonile märgib kohtukolleegiuim, et maakohtu otsuses sisalduvad asjakohased põhjendused, miks maakohus leiab, et süüdistatava karistamine ei ole põhjendatud reaalse vangistusliku karistusega vaid tema suhtes on kohaldatavad

§ 73sätted ning ta tuleb täielikult karistusest tingimisi vabastada.

Kohtukolleegiumi veendumusel ei pea olukorras, kus maakohus põhjendab ammendavalt süüdistatavale mõistetava karistuse individualiseerimist, põhjendustes sisalduma eraldi arutluskäiku erinevate 10

(15)individualiseerimisalternatiivide vahel. Piisab sellest, et jälgitav on arutluskäik, miks kohus karistust just selliselt individualiseerib. Sellised põhjendused on maakohtu otsuses olemas, kohtukolleegium nõustub nendega ega pea vajalikuks neid korrata.
  1. Süüdistatava kaitsja ja kannatanu esindaja on vaidlustanud ka süüdistatavalt väljamõistetud mittevaralise kahju suurust. Kannatanu esindaja leiab, et õiglaseks mittevaralise kahju hüvitiseks kanntanule on 20 000 eurot. Kaitsja seevastu leiab, et süüdistatavalt väljamõistetud mittevaraline kahju summas 7 000 eurot on liiga suur. Vastuseks apellatsioonidele väljamõistetud mittevaralise kahju osas märgib kohtukolleegium järgmist. Riigikohtu tsiviilkolleegium on selgitanud, et rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel ning seetõttu võimaldab TsMS § 366 nõuda kohtult mittevaralise kahju hüvitamist õiglase hüvitisena kohtu äranägemisel. VÕS § 134 lg 2 sätestab muu hulgas, et isikule kehavigastuse tekitamisest või tema tervise kahjustamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. Kehavigastuse ja tervisekahjustuse tekitamise korral mittevaralise kahju hüvitise saamiseks ei pea kannatanu tõendama midagi muud peale selle, et kahju tekitaja vastutab talle kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise eest. Küll aga tuleb kehavigastuse tõsidust arvesse võttes otsustada hüvitise suuruse üle. Lisaks tervisekahjustusele või kehavigastusele võib kannatanu tõendada ka muid mittevaralisi tagajärgi, mis tekkisid kehavigastuse tõttu. Sellisel juhul peab kohus otsustama, kas need tagajärjed mõjutavad rahalise hüvitise suurust. Hüvitise suuruse määramisel tuleb arvestada erineva isikukahju tekkimisel selle tagajärgi kannatanule.1 Kohtukolleegium leiab, et maakohus on täiel määral arvestanud kõiki mittevaralise kahju arvestamise suurust mõjutavaid asjaolusid – nimelt tervisekahjustuse raskust, selle tagajärgi, kannatanu elukvaliteedi negatiivset muutust, süüdistatava käitumist kahju tekitamise järgselt. Samas ei nõustu kohtukolleegium maakohtu põhjendustega kannatanu rolli osas mittevaralise kahju hüvitise määratlemisel. Kannatanule ei saa olla etteheidetav, et ta ei pöördunud kohe sündmuse järgselt lähimasse haiglasse ega politseisse. Juhul, kui kannatanu tervisekahju oli seoses hilisema pöördumisega suurenemas, siis võis see mõjutada antud juhul varalise, kuid mitte mittevaralise kahju suurenemist. Arutatavas kriminaalasjas puuduvad ka tõendid, et kannatanule tekitatud tervisekahjustus oleks seoses hilise arstiabi saamisega süvenenud ning sellele ei viidata ka esitatud apellatsioonides. Objektiivselt oli kannatanul väga raske kohe tervisekahjustuse saamise järgselt oma seisundit kriitiliselt hinnata. Maakohtu poolt viidatud kannatanu provotseeriv käitumine mõjutab aga süüdistatava süü suurust ning viimasele mõistetava karistuse raskust ega ole asjakohane argument mittevaralise kahju hüvitise määratlemisel. Lisaks maakohtu põhjendustele mittevaralise kahju suuruse määramise osas peab kohtukolleegium asjakohaseks viidata ka varasemale kohtupraktikale analoogsete vaidluste lahendamisel. Riigikohus on
  2. aprilli
  3. a otsuses asjas nr 3-2-1-19-08, p 13 ja
  4. oktoobri
  5. a otsuses asjas nr 3-2-185-08, p 13 selgitanud seda, et kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurused peavad vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad. Kohtukolleegium märgib sellega seonduvalt, et süüdistatava materiaalne olukord ei oma mittevaralise kahju hüvitise määratlemisel aga rolli, seega ei ole asjakohane maakohtu arutluskäik, et süüdistatava varalist olukorda ei saa pidada selliseks, mis võimaldaks temal kanda väga suuri rahalisi kohustusi.
  6. aastal tegi Riigikohus „Mittevaralise kahju hüvitamise nõuete tsiviil- ja kriminaalasjades esimese ja teiste astme kohtutes“ kohtupraktika kordusanalüüsi.2 Selle analüüsi kohaselt oli raskemate kehavigastuste ja tervisekahjustuste tekitamise alusel välja mõistetud hüvitiste suurus P. Varul jt. Võlaõigusseadus. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura
  7. – K. Sein, § 134, komm 4.2.
  8. https://www.riigikohus.ee/sites/default/files/elfinder/analyysid/2017/Mittevaralise%20kahju%20h%C3%BCvitamine% 20tsiviil-%20ja%20kriminaalasjades%202016.pdf 1 2 11
(15)tsiviilasjades vahemikus 500 – 12 000 eurot. Kriminaalasjades raske tervisekahju tekitamisena kvalifitseeritud kuriteoga tekitatud mittevaralise kahju eest väljamõistetud hüvitise suurus oli lühija kokkuleppemenetluse asjades keskmiselt 3200 eurot ja mediaan 2000 eurot. Hüvitised jäid vahemikku 420 – 10 000 eurot. Vaadeldaval perioodil mõisteti üldmenetluses hüvitis välja ühes kriminaalasjas ja hüvitise suuruseks oli 7000 eurot. Võrreldes
  1. aastaga ei ole kohtukolleegiumi andmetel kohtupraktika ega ühiskonna üldine heaolu tase oluliselt muutunud. Kohtukolleegium on ülaltoodust lähtudes seisukohal, et käesoleval juhul kannatanule tekitatud tervisekahjustus ning sellega põhjustatud tagajärjed on sellised, et maakohtu poolt väljamõistetud mittevaraline kahju summas 7000 eurot on täielikus vastavuses nii kohtupraktikaga kui ka üldise heaolu tasemega, seega nii süüdistatava kaitsja, kui ka kannatanu esindaja apellatsioonid jäävad ka selles osas edutuks.
  2. Kannatanu esindaja vaidlustas ka maakohtu poolt lahendamata jäetud nõude hüvitada kannatanule varaline kahju (ravikulud) perioodiliste maksetena. Kannatanu esindaja möönab, et see varalise nõude osa jäi maakohtu poolt lahendamata tähelepanematusest, kuna põhjendavas osas asus maakohus seisukohale, et esitatud varalise kahju nõue on põhjendatud, kannatanu on selle nõude suurust tõendanud ja nõue kuulub rahuldamisele. Kohtukolleegium nõustub kannatanu esindaja etteheitega osas, et maakohus on jätnud esindaja taotluse kahju hüvitamise (ravikulude) osas perioodiliste maksetena lahendamata. Seejuures ei nõustu kohtukolleegium, et maakohus oleks selle taotluse osas mingisugustki seisukoha võtnud. Selliselt rikkus maakohus oluliselt kriminaalmenetlusnorme KrMS § 339 lg 2 tähenduses, kuid kohtukolleegiumi veendumusel on see rikkumine kõrvaldatav apellatsioonimenetluses. Vastuseks kannatanu esindaja apellatsioonile märgib kohtukolleegium esmalt, et esitatud tsiviilhagis ega selle täpsustuses pole esindaja kordagi viidanud kahju hüvitamise perioodiliste maksetena materiaalõiguslikule alusele ega kuidagi põhjendanud, miks pole tekitatud kahju iseloomust tulenevalt mõistlik ega võimalik selle hüvitamine ühekordselt makstava rahasummana. VÕS § 136 lg 2, 3 kohaselt tuleb surma põhjustamise, kehavigastuse tekitamise või tervise kahjustamise korral kahju hüvitada perioodiliste rahaliste maksetena, välja arvatud juhul, kui vastavalt kahju iseloomule on mõistlik kahju hüvitamine ühekordselt makstava rahasummana. Kui kahju kuulub hüvitamisele perioodiliste maksetena, tuleb maksed teha iga kolme kuu eest ette, kui kohus asjaolusid arvestades ei ole otsustanud teisiti. Kui hüvitise saamiseks õigustatud isik sureb enne selle ajavahemiku lõppu, mille eest perioodiline makse tehti või tuli teha, ei mõjuta see maksmise kohustust selle ajavahemiku eest. Kohtukolleegium märgib, et 18.03.2019 esitatud hagiavalduse ja kohtumenetluse käigus 19.02.2020 esitatud tsiviilhagi täpsustuse vahel moodustasid kannatanul vahepeal tekkinud ravikulud 696,69 €. Maakohus on selle summa süüdistatavalt ka välja mõistnud. Väärib märkimist, et võrreldes esialgse hagiavaldusega oli selle täpsustusega igakuiselt tekkida võivad kulud korrigeeritud 150,00 eurolt 73,96 euro peale. Hagiavalduses ega selle täpsustuses ei ole välja toodud aga ühtegi argumenti ega põhjendust, kuidas on võimalik järeldada ravikulude edaspidist püsivust seoses jalaluumurru taastusraviga. Selliste tõendite ja asjassepuutuvate argumentide puudumisel ei ole kohtul võimalik hinnata selliste kulude prognoositavust taotletud summas 73,96 eurot kuus. Sel põhjusel jätab ringkonnakohus hagiavalduses toodud nõude mõista süüdistatavalt kannatanu kasuks välja kahjuhüvitis tervisekahjustuse eest perioodilise maksena, summas 73,96 eurot kuus, alates 01.03.
  3. a, rahuldamata.
  4. Kannatanu esindaja vandeadvokaat Jaanus Tehver ja süüdistatava kaitsja vandeadvokaat Sven Sillar on taotlenud apellatsioonimenetluses kannatanul ja süüdistataval tekkinud menetluskulude väljamõistmist riigilt, kuna apellatsiooni esitajaks on ka prokuratuur. 12
(15)KrMS § 185 lg 2 teise lause kohaselt, kui apellatsiooni esitaja on prokuratuur, kannab menetluskulusid riik. Riigikohtu kriminaalkolleegium on
  1. detsembri
  2. a määruse nr 1-17-7077 punktis 79 ja
  3. detsembri
  4. a otsuse nr 3-1-1-79-14 punktis 44 korranud oma varasemat seisukohta, et valitud kaitsjale makstav tasu on menetluskuluna käsitatav KrMS § 175 lg 1 p 1 alusel üksnes osas, milles see tasu on mõistliku suurusega. Sama põhimõte kehtib ka valitud esindajale makstud menetluskulude hindamisel. Mõistlikku suurust ületavat kaitsjatasu menetluskulude hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada selle hüvitamist. Seetõttu on vajalik hinnata, kas taotluses märgitud summa on käsitatav valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasuna. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi tuleb valitud kaitsjale kaebuse koostamise eest makstud tasu mõistlikkust hinnates võtta arvesse, millises ulatuses on kaebuse argumendid põhjendatud, missugune on kaitsja ühe tööühiku hind ja kas osutatud õigusteenus oli vajalik (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  5. juuni
  6. a otsus nr 3-1-1-58-15, p 14). Kohtukolleegium nõustub süüdistatava kaitsja tasutaotluses toodud seisukohaga, et kaitsjakulu on mõistliku suurusega, milleks on vandeadvokaadi töö tunnihind 125 eurot + käibemaks. Kohtukolleegium nõustub ka taotluses nimetatud kaitsja ajakuluga, milleks on 11 tundi. Õigusabi seisnes Pärnu Maakohtu otsuse analüüsis, prokuratuuri apellatsiooni analüüsis, apellatsioonkaebuse koostamises, kohtuistungiks ettevalmistamises, kohtuistungil osalemises. Ringkonnakohus rahuldab süüdistatava kaitsja taotluse ning mõistab Eesti Vabariigilt välja süüdistatava Aivar Härmi kasuks apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulu summas 1650 eurot (s.h. käibemaks). Riigikohus on senises praktikas pidanud mõistlikuks kaitsjatasu tunnihinnaga kuni 130 eurot + käibemaks (vt nt 1-17-4942, 1-18-9594). Kannatanu esindaja nimetab oma ajakuluks 10 h 45 min ning taotletavaks õigusabikuluks tervikuna 1500 eurot + käibemaks. Kohtukolleegium leiab, et kannatanu esindaja ajakulu on põhjendatud ning võrreldav ka kaitsja omaga. Ringkonnakohus rahuldab kanntanu esindaja tasutaotluse osaliselt ning mõistab Eesti Vabariigilt välja kannatanu XX kasuks 1677 eurot (s.h. käibemaks) (10 h 45 min (10,75) x 130 + 20%).
  7. Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et maakohtu otsuse põhiosast tuleb KrMS § 337 lg 1 p 3 alusel jätta välja: 1) järeldus, et süüdistatav tegutses kannatanule põhjustatud raske tervisekahjustuse suhtes kaudse tahtlusega, 2) maakohtu põhjendused kannatanu rolli osas mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmise lahendamisel. Ringkonnakohus jätab KrMS § 313 lg 1 p 10 kohaselt kannatanu nõude mõista süüdistatavalt kannatanu kasuks välja kahjuhüvitis tervisekahjustuse eest perioodilise maksena, summas 73,96 eurot kuus, alates 01.03.
  8. a, rahuldamata. See ei tingi aga maakohtu otsusega Aivar Härmile mõistetud karistuste ega ka mingi muu maakohtu otsuse resolutiivosas oleva otsustuse muutmist. Kaitsja, prokuratuuri ja kannatanu esindaja apellatsioonid jätab ringkonnakohus seega rahuldamata. Allkirjastatud digitaalselt Parandatud 11.08.2020 määrusega RESOLUTSIOON Asendada Tallinna Ringkonnakohtu
  9. juuni
  10. a määruse resolutsiooni punktis 5 sõna „Y“ sõnaga „X“. 13
(15)Tühistatud osaliselt Riigikohtu 23.12.2020 otsusega RESOLUTSIOON
  1. Tühistada Pärnu Maakohtu
  2. märtsi
  3. a ja Tallinna Ringkonnakohtu
  4. juuni
  5. a otsus osaliselt, s.o: 1.
  6. Aivar Härmi süüditunnistamises ja karistamises

§ 118lg 1 p 2 järgi; 1.2.

Aivar Härmilt väljamõistetud sundraha suuruses; 1.

  1. Aivar Härmi kohtueelses ja maakohtu menetluses valitud kaitsjatele makstud tasude täielikult enda kanda jätmises; 1.
  2. kannatanu XX mittevaralise kahjuhüvitise nõude osalises rahuldamises ning 1.
  3. Aivar Härmilt kannatanu valitud esindajate kulude väljamõistmises 6232,80 euro suuruses summas.
  4. Tühistatud osas teha uus otsus, millega: 2.
  5. mõista Aivar Härm õigeks XX-le hüppeliigese piirkonnas luumurru, haava ja pehmete kudede turse tekitamises; 2.
  6. tunnistada Aivar Härm

§ 121

lg 1 järgi süüdi XX-le rusikaga näkku löömises ja talle alahuule haava põhjustamises; 2.3. mõista Aivar Härmile karistuseks rahaline karistus 150 päevamäära, s.o 22 800 eurot, ning jätta mõistetud karistus

§ 73

lg-te 1 ja 3 alusel täielikult tingimisi täitmisele pööramata, kohaldades Aivar Härmi suhtes üheaastast katseaega alates käesoleva otsuse teatavakstegemisest; 2.

  1. määrata Aivar Härmilt väljamõistetava sundraha suuruseks 876 eurot; 2.
  2. mõista Eesti Vabariigilt Aivar Härmi kasuks kohtueelses ning maakohtu menetluses valitud kaitsjatele makstud tasu katteks välja 1500 eurot; 2.
  3. jätta XX mittevaralise kahjuhüvitise nõue jalavigastusse puutuvas osas läbi vaatamata; 2.
  4. jätta XX mittevaralise kahjuhüvitise nõue alahuule haava põhjustamises rahuldamata ning 14

(15)2.
  1. mõista kannatanu valitud esindajate tasuna kuni maakohtu menetluse lõpuni XX kasuks Aivar Härmilt välja 1000 eurot (sh käibemaks) ning Eesti Vabariigilt 2000 eurot (sh käibemaks).
  2. Muus osas jätta maa- ja ringkonnakohtu otsus muutmata.
  3. Kassatsioon rahuldada osaliselt.
  4. A. Härmi taotlus kassatsioonimenetluse kulude hüvitamiseks jätta läbi vaatamata.
  5. Mõista XX kasuks esindajale kassatsioonimenetluses makstud tasu katteks Eesti Vabariigilt välja 312 eurot (sh käibemaks). 15
(15)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.