Obsah (13)

§ 230§ 369§ 162§ 657§ 652§ 651§ 633§ 634§ 632§ 654§ 171§ 174§ 175

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Peeter Pällin Otsuse tegemise aeg ja koht 18.11.2020, Tallinn Kohtuasja

§ 230

lõike 3 alusel elektroonilise päringu kinnistusraamatusse, äriregistrisse ja autoregistrisse hageja ema varalise seisundi kohta. Päringute vastustest nähtub, et hageja emal on korteriomand Maardus, mis on ka hageja elukohaks. Hageja emal ei ole sõiduautot ega osalust äriühingutes. Kohus leiab, et ei ole põhjendatud kahelda selles, et hageja ema on hageja suhtes ülalpidamiskohustust täitnud. Lähtudes eeltoodust ei tuvasta kohus hageja seadusliku esindaja majanduslikku seisundit täpsemalt. 11. Kostja ei ole esitanud väidet, et tal ei ole võimalik maksta hagejale elatist vähemalt seaduses sätestatud miinimumsummas. Kostja on vastuses hagile kinnitanud, et kannab igakuiselt hageja ülalpidamiskulusid üle 300 euro kuus, sh ostab hagejale asju ning täidab ülalpidamiskohustust vahetult ajal, mil hageja viibib koos kostjaga. Kohus tegi

§ 230

lõike 3 alusel elektroonilise päringu kinnistusraamatusse, äriregistrisse ja autoregistrisse kostja varalise seisundi kohta. Nimetatud päringutest nähtub, et kostjal on kaks korteriomandit Tallinnas, millest üks on kaasomandis (1/2) ja teine on hagile esitatud vastusest nähtuvalt kostja elukohaks. Kostjale kuulub osalus kahes äriühingus: Q OÜ osa nimiväärtusega 833 eurot ja V OÜ osa nimiväärtusega 1250 eurot. Kostjal ei ole sõiduautosid. Kostja on ise hinnanud oma 3 2-19-17714 ülalpidamisvõimeks hageja suhtes vähemalt 300 eurot kuus, mis on rohkem, kui on hageja elatisenõue ühes kuus. Lähtudes eeltoodust ei tuvasta kohus kostja majanduslikku seisundit täpsemalt.

1. Kohtu hinnangul on tõendatud, et hageja mõlemal vanemal on majanduslikult võimalik oma lapsele ülalpidamist anda. Kuna hageja elab ainult koos emaga, siis on kostjal kui lahus elaval vanemal PKS § 100 lõikest 2 tulenev kohustus hagejale elatist maksta. PKS § 100 lõike 1 kohaselt antakse ülalpidamist üldjuhul raha perioodilise maksmisega. Kui selleks on mõjuv põhjus, võib kohustatud isik nõuda, et tal võimaldataks anda ülalpidamist muul viisil. PKS § 100 lõike 3 kohaselt võivad vanemad oma lapse ülalpidamise kohustuse täitmist omavahelisel kokkuleppel täpsustada ja määrata kindlaks, missugusel viisil ja kui pika ajavahemiku kaupa tuleb ülalpidamist anda. Kokkulepe ei välista ega piira seadusest tuleneva nõude esitamist, arvestades kokkuleppega ettenähtut. Menetluses esitatud väidetest ei nähtu, et hageja vanemad oleksid pärast eraldi elama asumist kokku leppinud hageja ülalpidamise viisis ja ulatuses teisiti kui elatise maksmine rahas. Riigikohtu lahendist nr 3-2-1-159-12 tulenevalt on vanem ülalpidamiskohustuse täitnud siis, kui ta on lapse ülalpidamiseks vajaliku raha maksnud teisele vanemale, kelle juures laps elab ja kes lapse eest hoolitseb. Üksnes juhul, kui lapse eest iga päev hoolitsev vanem annab enne nõusoleku ülalpidamiskohustuse täitmiseks muul viisil või kiidab sellisel viisil antud ülalpidamiskohustuse täitmise hiljem heaks, on elatist maksma kohustatud vanem oma kohustuse kohaselt täitnud. Kuna hageja soovib elatise väljamõistmist alates
2. a detsembrist, on tema vanematel võimalik elatise rahas maksmise korral kokku leppida muude kulude kandmises eraldi.
3. Kostja ei ole väitnud ega tõendanud, et laps viibiks isa juures olulise osa ajast, mille korral oleks võimalik mõista elatis välja miinimummäärast väiksemas summas. Riigikohus on asjas nr 3-2-1-7-05 märkinud, et on loomulik, et vanemate lahuselu korral on lapse elukoht ühe vanema juures. Lapsega koos elava vanema igapäevane hool lapse kasvatamisel on suurem, kui lapsest lahuselaval vanemal ning et lapsega suhtlemine ei eelda lisaks elatise maksmisele tingimata täiendavate oluliste rahaliste kulutuste tegemist. Tuginedes Riigikohtu seisukohale asjas nr 3-2-1-66-08, märgib kohus, et lapse vajadused sellest, et laps viibib kokkulepitud ajal koos isaga, ei muutu ning lapse ülalpidamiseks tuleb tagada kindlate vahendite olemasolu vanemal, kelle juures laps elab, sõltumata võimalusest, et laps ei veeda faktiliselt kogu aega emaga. Kui laps viibib lahus elava vanema juures olulise osa ajast, on kohtul võimalik elatise väljamõistmisel arvestada lahus elava vanema poolt eraldiseisvat panust. Samuti ei ole tõendatud, kui suures osas annab kostja hagejale ülalpidamist vahetult. Kohus on seisukohal, et lahus elavalt vanemalt lapse ülalpidamiseks elatise väljamõistmisega ei vähendata vanema materiaalseid võimalusi lapse eest otseselt hoolitseda.
4. Riigikohtu seisukohast asjas nr 3-2-1-37-11 tuleneb, et kostjalt elatist välja mõistes tuleb hinnata mh kostja väidet, et ta maksab regulaarselt lapse ülalpidamiseks elatist ning kannab vabatahtlikult ka muid lapse kulusid. Samas kohtuasjas asus Riigikohus seisukohale, et kui kostja täitis laste suhtes ülalpidamiskohustust regulaarselt ja piisavalt, tulnuks hagi jätta rahuldamata. Kohtu hinnangul ei esine käesolevas menetluses asjaolusid, mille korral on võimalik jätta hagi täielikult rahuldamata.
5. Kohus on seisukohal, et Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-174-16 mõtteks ei olnud määrata, et iga lapse igakuine ülalpidamiskulu on RAKE poolt läbiviidud uuringus nimetatud suurus, vaid juhtida seadusandja tähelepanu vajadusele kaaluda, kas olukorras, kus proportsioon laste vajaduste rahuldamiseks vajalike keskmiste kulutuste, lapsetoetuste suuruse ja keskmise sissetuleku vahel on oluliselt muutunud, tuleks PKS § 101 lõikes 1 sätestatud elatise alammäära 4 2-19-17714 vähendada. Riigikohus on asjas nr 2-16-135 märkinud ka seda, et seaduse kohaselt ei ole alust indekseerida väljamõistetud elatist igal aastal tarbijahinnaindeksi muutumise alusel.
6. Riigikohus on asjas nr 3-2-1-174-16 (punktis 13) selgitanud, et PKS § 102 lõike 2 kolmanda lause järgi võib kohus mõjuval põhjusel vähendada elatist alla PKS § 101 lõikes 1 sätestatud määra ning et PKS § 102 lõike 2 teises lauses sätestatut arvestades ei ole mh välistatud vähendada elatist alla miinimummäära, arvestades kohustatud vanema varalist seisundit ja seda, millised on lapse tegelikud vajadused, kui asjas esile toodud asjaolud seda tingivad. Samuti ei ole iseenesest välistatud arvesse võtta ka seda, kui elatist taotleva lapse vajadused on tegelikult kaetud nt riiklike toetustega. Siiski on kohtul võimalik vähendada alaealisele lapsele väljamõistetavat elatist alla seaduses sätestatud miinimumsuuruse üksnes kostja taotlusel ja juhul, kui kostja esile toodud ning tõendatud asjaolud seda võimaldavad. Samas lahendis asub Riigikohus seisukohale, et PKS-i sätetest ei tulene, nagu võiks kohus PKS § 101 lõikes 1 sätestatud miinimummääras väljamõistetavat elatist üksnes seetõttu vähendada, et elatist saama õigustatud lapsel oli RPTS § 5 alusel õigus saada lapsetoetust. Kui seadusandja eesmärgiks oleks olnud alati vähendada elatise miinimummäära poole lapsetoetuse võrra, oleks see selliselt ka sätestatud, sest lapsetoetust makstakse kõigile teatud vanuses lastele olenemata nende tegelikust vajadusest. Kohus nõustub kostjaga, et osa tasumisele kuuluvast elatisest saab lugeda kaetuks riikliku peretoetusega, kuid leiab, et riiklikku peretoetust on põhjendatud arvestada tasumisele kuuluva elatise hulka siis, kui nõutav elatis on suurem kui PKS § 101 lõikes 1 sätestatud elatise miinimummäär või kui esineb mõjuv põhjus elatise väljamõistmiseks alla PKS § 101 lõikes 1 sätestatud määra. Kohtu hinnangul ei anna kostja poolt esiletoodud asjaolud alust mõista elatis välja alla PKS § 101 lõikes 1 sätestatud määra, mistõttu ei pea kohus põhjendatuks vähendada väljamõistetavat elatist peretoetuste võrra.
7. Riigikohus on märkinud, et elatisehagi rahuldamiseks tuleb tuvastada kohustatud isiku ülalpidamise kohustuse rikkumine, mis võib seisneda esmajoones ülalpidamise ebapiisavas või ebaregulaarses andmises (otsused nr 3-2-1-57-04, 3-2-1-108-07). Seega saab elatisehagi rahuldada üldjuhul üksnes ülalpidamiskohustuse rikkumise korral. Samas juhib kolleegium tähelepanu, et juhul, kui on alust eeldada, et võlgnik ei täida kohustust õigel ajal, võib

§ 369

järgi esitada hagi ka tulevase nõude, sh pärast hagi esitamist sissenõutavaks muutuvate korduvate kohustuste, täitmiseks. Aluse selliseks eelduseks annab esmajoones ülalpidamiskohustuse varasem rikkumine (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-33-11, punkt 18), aga ka muud asjaolud, mis annavad alust eeldada, et ülalpidamist andma kohustatud isik keeldub suure tõenäosusega edaspidi regulaarselt elatist maksmast või ei tee seda piisavalt (samas punkt 14).

1. Kohtule on esitatud kostja arvelduskontode väljavõtted, millest nähtub, et kostja on hagejale elatist maksnud
2. a 09.04.2018 100 eurot, 14.05.2018 300 eurot, 12.09.2018 300 eurot, 15.10.2018 300 eurot, 20.10.2018 60 eurot, 29.10.2018 20 eurot, 14.11.2018 300 eurot, 17.12.2018 300 eurot, kokku 1680 eurot. Arvestuslik miinimummääras elatise summa
3. a eest oli 3000 eurot.
4. a tasus kostja elatist 14.01.2019 300 eurot, 15.02.2019 300 eurot, 11.03.2019 300 eurot, 20.04.2019 300 eurot, 14.05.2019 300 eurot, 10.06.2019 300 eurot, 20.07.2019 50 eurot, 15.08.2019 300 eurot, 11.09.2019 300 eurot, 20.10.2019 300 eurot, kokku 2750 eurot. Arvestuslik miinimummääras elatise summa
5. a 11 kuu eest oli 2970 eurot. Seega on kostja maksnud rahas vähem 220 eurot, kuid kostja tõi esile, et andis
6. a juulis ülalpidamist vahetult. Kostja esitas lennukipiletid, millega tõendab, et hageja viibis 06.31.07.2019 Odessas.
7. Arvelduskontode väljavõtetelt nähtub, et
8. a on kostja maksnud hagejale elatist vähem, kui oli arvestuslik elatisesumma
9. a.
10. a on kostja ülalpidamiskohustuse rahaliselt 5 2-19-17714 täitnud, kuid poolte vahel kokkuleppe puudumise tõttu on hagejal ebakindlus igakuiste maksete toimumise aja ja suuruse osas. Hageja on 26.11.2019 menetlusdokumendis selgitanud, et kohtu kaudu lapsele elatise nõudmise peamiseks põhjuseks on see, et lõpeksid vaidlused, millal kostja peab hagejale elatist maksma ja kas kostja üldse peab mõnel perioodil hagejale elatist maksma.
11. Kohus leiab, et kohtul ei ole alust kahelda, et kostja täidab edaspidigi ülalpidamiskohustust hageja ees nii mõistlikust, seaduslikust kui hageja heaolu ja kostja võimalusi arvestades piisaval määral, kuid pooled siiski kohtumenetluses kokkuleppele ei jõudnud. Samuti on kostja vastu vaielnud hageja poolt nõutud elatise suurusele, mis on elatise miinimumsummaks. Samas on kostja eelnevalt maksnud hagejale elatist samas suuruses. Tulenevalt eeltoodust on alust eeldada, et hageja vanemate vahel on ka edaspidi suure tõenäosusega eriarvamused elatise tasumisega seonduvas, mistõttu peab kohus põhjendatuks kostjalt elatis välja mõista. Lähtudes eeltoodust rahuldab kohus hagi ja mõistab kostjalt välja hageja kasuks elatise alates 01.12.2019 miinimummääras kuni täisealiseks saamiseni. 21.

§ 162

lõike 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

§ 162

lõike 4 kohaselt võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Menetluse asjaoludest tulenevalt ja eriti tulenevalt asjaolust, et kohus ei tuvastanud kostja poolt hageja ülalpidamiskohustuse täitmisel suurel määral olulisi rikkumisi, peab kohus põhjendatuks jätta menetluskulud poolte endi kanda. Kohus leiab, et hageja menetluskulude väljamõistmine kostjalt oleks kostja suhtes äärmiselt ebaõiglane ja ebamõistlik. Apellatsioonkaebus 22. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. 05.11.2020 taotluses palub kostja jätta apellatsioonimenetluse kulud osaliselt või täielikult

§ 162lõike 4 alusel poolte endi kanda.

23. Riigikohus on mitmetes otsustes kinnitanud seisukohta (nt nr 3-2-1-37-11 (punktis 14); 3-2-1-108-07 (punktis 11)), et elatisehagi rahuldamiseks tuleb tuvastada kohustatud isiku ülalpidamise kohustuse rikkumine, mis võib seisneda esmajoones ülalpidamise ebapiisavas või ebaregulaarses andmises. Samuti on Riigikohus asunud seisukohale, et elatisehagi saab rahuldada üldjuhul üksnes ülalpidamiskohustuse rikkumise korral (nr 3-2-1-37-11, punkt 14). Samas juhtis kolleegium tähelepanu, et juhul, kui on alust eeldada, et võlgnik ei täida kohustust õigel ajal, võib

§ 369

järgi esitada hagi ka tulevase nõude, sh pärast hagi esitamist sissenõutavaks muutuvate korduvate kohustuste, täitmiseks. Aluse selliseks eelduseks annab esmajoones ülalpidamiskohustuse varasem rikkumine (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-33-11, punkt 18), aga ka muud asjaolud, mis annavad alust eeldada, et ülalpidamist andma kohustatud isik keeldub suure tõenäosusega edaspidi regulaarselt elatist maksmast või ei tee seda piisavalt.

1. Harju Maakohus ei ole oma otsuses piisavalt põhjendanud, millele tuginedes võis kohus eeldada, et apellant ei täida ülalpidamiskohustust õigel ajal või ettenähtud suuruses. Apellandil puudusid varasemad kohustuse täitmise rikkumised, ta täitis ülalpidamiskohustust regulaarselt ning piisavas suuruses. Kohus põhjendas otsust sellega, et on alust eeldada, et vanemate vahel on ka edaspidi suure tõenäosusega eriarvamused elatise tasumisega seonduvas, mistõttu pidas kohus põhjendatuks apellandilt elatis välja mõista. Kostja teada ei ole elatise maksmise hagi 6 2-19-17714 rahuldamiseks piisavaks aluseks vanemate vahelise eriarvamuse tõenäosus. Kohus ei ole põhjendanud, millistest väidetest ja materjalidest kogumina tekkis kohtunikul eeldus, et vanemad võivad olla eriarvamusel ja milline materiaalõiguslik norm annab võimaluse rahuldada elatise hagi vanemate eriarvamuse tõttu, kuigi elatist on tasutud ette nähtud summas ja regulaarselt. Vastustaja seisukoht
2. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
3. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus ei tuvastanud vaidlustatud osas maakohtu poolt menetlusõiguse normide rikkumist ega materiaalõiguse normide ebaõiget kohaldamist. Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata (

§ 657lõike 1 punkt 1).

Ringkonnakohus jaotab ja määrab kindlaks apellatsioonimenetlusega seotud kulud. 27.

§ 652

lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puudub kahtlus vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ning ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. 28.

§ 651

lõike 1 alusel kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Juba korraldavas määruses selgitas kolleegium, et võtab asja lahendamisel aluseks kostja poolt seaduses sätestatud tähtaja jooksul 19.02.2020 esitatud apellatsioonkaebuse. Kaebuses märkis küll kostja, et vaidlustab maakohtu otsuse täies ulatuses (punktis 1.1), kuid kaebuse põhjendav osa sisaldab põhjendusi vaid selle kohta, miks kostja ei nõustu maakohtu seisukohaga ülalpidamiskohustuse rikkumise kohta (punktis 4). Alles 03.04.2020 menetlusdokumendis on esiletoodud vastuväited muudele maakohtu poolt tuvastatud asjaoludele.

§ 633

lõike 3 punktide 1-3 kohaselt tuleb kaebuse põhjendustes selgelt märkida mh, missuguse asjaolu on esimese astme kohus ebaõigesti või ebapiisavalt tuvastanud; millest tuleneb asjaolu ebaõige või ebapiisav tuvastamine; viide tõenditele, millega apellant soovib iga faktiväidet tõendada. Sellised põhjendused muude maakohtu poolt tuvastatud asjaolude (v.a need, mis puudutavad ülalpidamiskohustuse rikkumise tuvastamist) kohta kaebuses puuduvad.

§ 634

lõike 1 kohaselt võib apellant kaebust muuta ja täiendada apellatsioonitähtaja lõpuni. Kostja märkis kaebuses, et sai maakohtu otsuse kätte 23.02.2020. Seega on 03.04.2020 menetlusdokument esitatud peale

§ 632

lõikes 1 sätestatud 30 päeva pikkust apellatsioonitähtaega ja ringkonnakohus jätab selle osas, mille ulatuses on tegemist sisult apellatsioonkaebuse täiendusega, tähelepanuta. 03.04.2020 menetlusdokumendis ei ole ka esile toodud selliseid elulisi asjaolusid, mis annaksid alust kaebust muuta või täiendada

§ 634lõike 2 alusel.

29. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid käesolevas lahendis korrata (

§ 654lõige 6).

Maakohus tuvastas temale esitatud tõendite alusel, et kostja tasus elatist ebapiisavalt (vähem kui seaduses sätestatud miinimumsuurus) ja ebaregulaarselt ning et sellega rikkus seadusest tulenevat alaealise ülalpeetava ülalpidamiskohustust. Kolleegium on seisukohal, et maakohtu järeldus on kooskõlas temale esitatud tõendite kogumiga. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sh täitmisega 7 2-19-17714 viivitamine. VÕS § 3 punktist 6 nähtuvalt võib võlasuhe tekkida mh muust seadusest tulenevast alusest. PKS § 100 lõigetest 1 ja 4 tulenevalt tuleb ülalpidamiskohustust täita raha perioodilise maksmisega iga kalendrikuu eest ette. Kostja tõenditest (väljavõtted arvelduskontodest, kust näha ülekanded hageja ema kontole; t lk 17, 32) nähtub, et isegi kui ülekanded olid tehtud piisavas summas, ei olnud need tehtud regulaarselt iga kuu eest ette. Tõenditest nähtuvalt tegi kostja ülekandeid suvalistel kuupäevadel, mõnes kuus mitmes osas, mõnes kuus vähem kui väidetud 300 eurot. PKS § 100 lõigetest 1 ja 4 tuleneva kohustuse eesmärgiks on tagada, et vanema, kelle juures laps elab, käsutuses oleks jooksva kuu alguses vahendid, mille eest lapse igapäevavajadusi katta ja see vanem peab olema kindel, millises summas ja millal vajalikud vahendid tema käsutuses on. Nagu maakohus ka märkis, on vanematel PKS §100 lõikest 3 tulenevalt võimalik teisiti kokku leppida, kuid käesolevas menetluses selliseid kokkuleppeid pooled esile ei toonud. Lisaks eelnevale ei ole kostja selgelt vaielnud vastu hageja väitele, et enne hagiavalduse esitamist olid vanemate vahel pidevad vaidlused teemal, kui palju ühel või teisel kuul isa maksma peaks. Hageja väidet tõendab kaudselt ka asjaolu, et maakohtus vaidles kostja hagile vastu mitte ainult sel alusel, et ta ei ole kohustust rikkunud, vaid taotles ka elatise suuruse määramist alla seaduses ettenähtud miinimumi. Vaidlused vanemate vahel elatise suuruse üle saavad anda aluse tulevikus sissenõutavaks muutuva elatise kohtu poolt väljamõistmiseks, sest puudub mõistlik veendumus selles, et kostja täidaks tulevikus kohustuse õigel ajal (

§ 369), st konkreetsel juhul regulaarselt kindlas summas iga kuu eest ette.

1. Maakohtumenetlusega seotud menetluskulude jaotust kostja ei vaidlustanud. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
2. Apellatsioonimenetluse kulud jäävad

§ 171lõike 1 alusel apellandi kanda.

Kolleegium ei nõustu apellandi taotlusega jätta menetluskulud apellatsiooniastmes

§ 162lõike 4 alusel kummagi poole enda kanda.

Ringkonnakohtule ei ole siduv maakohtu menetluskulude jaotus. Kolleegium on seisukohal, et apellatsiooniastmes puuduvad sellised elulised asjaolud, mis annaksid aluse asuda seisukohale, et hageja põhjendatud ja vajalike menetluskulude kostjalt väljamõistmine oleks kostja suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Riigikohus on lahendist nr 3-2-1-142-10 (punktist 10) tuleneb, et

§ 162

lõike 4 kohaldamine on asjakohane juhul, kui tõendatud on sellised erandlikud elulised asjaolud, mille korral oleks kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus on tehtud, mitte lihtsalt ebaõiglane või ebamõistlik, vaid äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Käesolevas apellatsioonimenetluses sellised asjaolud puuduvad – kaebuse esitamine oli kostja vaba tahe ja ta pidi arvestama menetlusliku riskiga, et kaebuse rahuldamata jäämisel tuleb tal kanda vastaspoole menetluskulud. 32.

§ 174

lõike 1 alusel määrab kolleegium kindlaks kostja poolt hagejale hüvitamisele kuuluvate apellatsioonimenetluse kulude põhjendatud ja vajaliku suuruse. Menetluskulude nimekirja kohaselt kandis hageja apellatsioonimenetluses kulutusi lepingulisele esindaja 480+120 eurot. Hageja lepinguline esindaja tutvus apellatsioonkaebusega ja koostas vastuse, milleks kulus 4h, ja vastas 22.10.2020 kohtu nõudel kostja täiendavate tõendite taotlusele, milleks kulus 1h. Taotlusest nähtuvalt on esindaja tasuks 100 eurot 1h eest, millele lisandub käibemaks 20 eurot. Kostja menetluskulude nimekirjale konkreetseid vastuväiteid ei esitanud. 33. Kolleegium on seisukohal, et hageja taotlus kuulub rahuldamisele täies ulatuses. Mõlemad toimingud, mida lepinguline esindaja tegi, on tavapäraselt vajalikud apellatsiooniastmes vastustaja huvide kaitsmiseks. Ka on toiminguteks kulutatud aeg ja esindaja teenuse hind mõistlikud ning vastavad konkreetse apellatsioonimenetluse sisule ja mahule ning 8 2-19-17714 kohtupraktikas aktsepteeritud Eesti Advokatuuri liikmeks mitteoleva lepingulise esindaja tunnihinnale (

§ 175lõige 1).

Kuna hagejaks on füüsiline isik tuleb kostjal hüvitada kulu koos käibemaksuga, seega kokku 600 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) Imbi Sidok-Toomsalu, Ele Liiv, Peeter Pällin 9