Obsah (6)

§ 96§ 97§ 99§ 100§ 101§ 102

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-19-9832 Otsuse tegemise aeg ja koht 09. juuni 2020, kell 16.00, Jõhvi Kohus Viru Maakohus Kohtunik Helgi Vinni Kohtuasi M. A. ja M. A. hagi M. A. va

) § 120 lg 4 kohaselt ühine hooldusõigus ei välista last kasvatava vanema õigust esitada teise vanema vastu hagi lapse ülalpidamise väljamõistmiseks. Vastavalt

§ 96

on ülalpidamist kohustatud andma täisealised esimese ja teise astme ülenejad ja alanejad sugulased. Ülalpidamist on õigustatud saama alaealine laps (

§ 97lg 1).

Vastavalt

§ 99

lg 1 määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist õigustatud isiku (lapse) vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Ülalpidamise kindlaksmääramisel arvestatakse õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sealhulgas tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi (

§ 99

lg 2).

§ 100

lg 2 sätestab, et alaealise lapse vanem täidab lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises. Ülalpidamist antakse üldjuhul raha perioodilise maksmisega ning elatist tasutakse kalendrikuu eest ette (

§ 100lg 1 ja 4).

Igakuine elatis ühele lapsele ei või olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära ning kohus võib elatise välja mõista kindla summana (

§ 101lg 1 ja 2).

Kuupalga alammäär

1. aastal oli 540 eurot ning elatise miinimummääraks 270 eurot.
2. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 459 lg 1 järgi pärast otsuse jõustumist, millega kostjalt mõisteti välja perioodilised maksed või kohustati kostjat täitma muid korduvaid kohustusi, on poolel õigus uues hagis nõuda maksete suuruse ja tähtaegade muutmist otsuses, kui: 1) oluliselt on muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise otsus ja 2) hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada. Elatise maksmine (sh makstava elatise suurus ja selle muutmine) on ülalpidamissuhe ning elatise suuruse muutmisel hindab kohus asjaolusid, mis on muutunud võrreldes elatise väljamõistmise kohtuotsuse tegemise ajaga.
3. 25.09.
4. a kohtumäärusega kinnitatud kompromissi kohaselt leppisid pooled kokku, et kostja maksab hagejate ülalpidamiseks elatist kogusummas 250 eurot kuus, so 125 eurot lapse kohta. Pooled ei ole kohtumäärust vaidlustanud, seega on pooled kompromissi ja selle tingimustega, samuti kompromissis märgitud summaga nõustunud. 5 Hagejate esindaja(d) ei ole 30.06.2019 esitatud hagis välja toonud mitte ühtegi asjaolu, mis annaks aluse kompromissiga kokkulepitud elatise muutmiseks. Viide Eesti Vabariigi poolt kehtestatud miinimumelatise määrale ei ole antud juhul asjakohane, kuna miinimumelatise määr oli kehtestatud ka juba kompromissi sõlmimise/kinnitamise ajal ning sellegipoolest leppisid pooled kokku elatise maksmises miinimummäärast oluliselt väiksemas ulatuses. Hagejad ei ole tõendanud, et nende igapäevased kulutused oleksid oluliselt suurenenud, võrreldes kompromissi sõlmimise ajaga. Hagejate viide sellele, et kostja väitel ta ei tööta, kuid tegelikkuses töötab, ei ole samuti asjakohane, kuna
5. aastal, kui kompromiss sõlmiti, kostja töötas – seega ei ole ka antud faktiväite puhul asjaolude olulise muutumisega ning ka see ei anna alust elatise suurendamiseks.
6. Tsiviilasja nr. 3-2-1-35-17 (p. 36, 37, 37.1 ja 37.2) leidis Riigikohus, et „Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et elatise suuruse muutmise üle otsustades peab kohus võtma üldjuhul aluseks eelmise kohtulahendi asjaolud ja tuvastama, kas need on sedavõrd muutunud, et annavad alust elatise suurust muuta (Riigikohtu
7. oktoobri
8. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1124-15, p 11). Käesolevas asjas ei nähtu kompromissist, millised asjaolud on elatise suuruse määramisel aluseks olnud. Kolleegium on varasemas praktikas leidnud, et olukorras, kus kohtulahendiga ei ole tuvastatud elatise väljamõistmise aluseks olevaid asjaolusid, tuleb ka elatise suuruse muutmise hagi lahendamiseks tuvastada, kas ja millises ulatuses on isik kohustatud teisele isikule ülalpidamist andma (Riigikohtu
9. oktoobri
10. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-15, p 12;
11. oktoobri
12. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15, p 11). Kolleegium peab vajalikuks seda seisukohta täpsustada. Kui elatise väljamõistmise kompromissi kinnitamise määruses ei ole märgitud elatise väljamõistmise aluseks olnud asjaolusid või ei ole asjaolusid märgitud piisavalt, tuleb toimiku põhjal kindlaks teha hagi aluseks olnud asjaolud ja vastuväidetes välja toodud asjaolud ning lugeda need eelduslikult kompromissi kinnitamisel aluseks võetuks. Samuti tuleb eeldada, et kompromissis ette nähtud elatisega on lapse vajadused kaetud. Kompromissi muutmiseks tuleb aga tuvastada, kas mõni väidetud ja eelduslikult aluseks võetud asjaolu on muutunud. Kompromissi järgi kohustus kostja maksma iga hageja kasuks elatist 133 eurot kuus.
13. aastal oli töötasu alammäär ühes kuus 355 eurot, seega lepiti kokku, et kostja tasub 75%
14. a-l kehtinud miinimumelatise määrast (177 eurot 50 senti). Kui kompromissiga mõistetakse elatis välja alla miinimummäära, on oluline, et kompromissi kinnitamise määruses oleksid kajastatud ka asjaolud, millest nähtuvalt on elatise väljamõistmine alla miinimummäära põhjendatud. Kuna kompromissi aga ei vaidlustatud, saab kolleegium lähtuda sellest, et selle kinnitamisel järgis kohus mh TsMS § 430 lg-t 3 ega kinnitanud kompromissi, mis oleks olnud vastuolus perekonnaseadusega ega oleks taganud hagejatele vajalikku ülalpidamist.“
15. Kohus, hinnanud hagejate/nende esindajate poolt esitatud tõendeid kogumis, leiab, et hagejad ei ole TsMS § 459 lg 1 kohaselt tõendanud ja välja toonud uusi asjaolusid, mis annaksid aluse 25.09.
16. a kohtumäärusega tsiviilasjas nr xxx kinnitatud kompromissi muutmiseks ja elatise määra suurendamiseks, so hagejad ei ole tõendanud, et oluliselt on muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise otsus ja et hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada.
17. Ülaltoodust lähtuvalt jätab kohus hagi elatise suurendamise nõudes rahuldamata. Vastuhagi elatise vähendamise nõudes
18. Kohus tutvunud vastuhagi, tsiviilasja materjalidega ja poolte seisukohtadega, leiab, et vastuhagi on põhjendatud osaliselt ja kuulub rahuldamisele osaliselt.
19. Kohtule esitatud vastuhagis palub hageja (hagis kostja) vähendada Viru Maakohtu 25.09.2017.a kompromissmäärusega kinnitatud elatise summat, kuna kostja ei ole võimeline 6 maksma elatis kogusummas 250 eurot kuus, kostja saab elatist maksta kokku summas 100 eurot, so 50 eurot lapse kohta. Hageja (hagis kostja) väitel on ta töötu, samuti on tal 02.08.2019 tuvastatud osaline töövõime ning 04.08.2019 on määratud töötutoetus, mille keskmine suurus on 235,81-243,67 eurot kuus (sõltub päevade arvust), samuti on talle määratud keskmine puue ning sellest tulenev toetus summas 34,01 eurot kuus, kokku moodustavad tema sissetulekud ca 269,82277,68 eurot kuus. Pealegi on kostjate (hagis hagejate) vajadused osaliselt kaetud peretoetusega, mille suurus moodustab 60 eurot lapse kohta, kokku 120 eurot kuus. M. A. esitas koos vastusega hagile alljärgnevad dokumendid: Eesti Töötukassa 02.08.2019 otsuse töövõime hindamise kohta, millest tulenevalt on tal osaline töövõime (kestusega 5 aastat); Eesti Töötukassa 04.08.2019 otsuse töövõimetutusse maksmise perioodi ja summa kohta, päevamääraga 7,86 eurot päevas, kestusega 22.07.2019-21.07.2024; Sotsiaalkindlustusameti teate keskmise puude ja sellega kaasneva toetuse, summas 34,01 eurot, kohta; M. A. pangakonto väljavõtte perioodi 01.01.201913.08.2019 kohta (tl. 22-23, 24-25, 26, 27-28). Koos vastuhagiga esitas M. A. kohtule 25.09.
20. a kohtumääruse (tl. 37-38) 26.05.2020 kohtuistungil esitas M. A. kohtule E.T.i konto lühiväljavõtte perioodi 01.08.2019-05.05.2020 eest, millest nähtuvad M. A.le laekuvad toetused. (tl. 93)
21. Kostjate (hagis hagejad) esindaja vastuhagiga ei nõustunud, märkides, et elatise vähendamiseks alus puudub, kuna olukord on elatise kompromissi sõlmimise ajaga tegelikult M. A.l paranenud - siis ta ei töötanud ametlikult ja toetusi ka ei saanud. Nüüdseks on töövõimetoetus ja tegelikult M. A. ka töötab. Arvestades olukorraga, et tegelikkuses on M. A. füüsiliselt terve ja võimeline töötama, siis otsib ta lihtsalt võimalusi elatise maksmisest kõrvale hoida. Samas seadus nõuab, et elatise maksjal tuleb leida kõik võimalused elatise maksmiseks. Arvestades, et elatise summat tõstetakse riigi poolt igal aastal, on vastuhagis esitatud summad naeruväärsed ja lapsi alandavad; laste ema on nõus miinimumelatise summat vähendama ½ peretoetuste võrra aga muus osas ta järgi andma enam nõus ei ole. Esindaja esitas kohtule tõendina Jõhvi kohtutäitur R. Kütti 20.09.2019 tõendi elatise võlgnevuse kohta (tl. 48). 20.

§ 102

lg 2 kohaselt vanemad ei vabane lõike 1 kohaselt oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on lõikes 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Kohus võib mõjuval põhjusel siiski vähendada elatist alla käesoleva seaduse § 101 lõikes 1 sätestatud määra. Mõjuvaks põhjuseks võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel käesoleva seaduse § 101 lõikes 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps.

1. Kohus pidas vajalikuks antud menetluses teostada alljärgnevad päringud: 18.05.2020 teostas kohus päringu Maksu- ja Tolliametile L. R.i ja M. A. kohta (tl. 72). Maksu- ja Tolliameti 20.05.2020 vastuste kohaselt moodustas hagejate seadusliku esindaja L. R.i neto-sissetulek ajavahemikul 01.05.2019-30.04.2020 7 289,86 eurot, so kuus keskmiselt 607,49 eurot. M. A. neto-sissetulek ajavahemikul 01.05.2019-30.04.2020 moodustas 0 eurot, so sissetulek puudus (tl. 84-90, 91-92). 18.05.2020 teostas kohus päringu Sotsiaalkindlustusametile M. A. kohta (tl. 70). Sotsiaalkindlustusameti 18.05.2020 vastuse kohaselt on M. A.le määratud alates 22.07.2019 puudega täiskasvanu toetus summas 34,01 eurot. Kohtule M. A. poolt esitatud Eesti Töötukassa 04.08.2019.a otsusest nähtub, et temale makstava toetuse päevamäär moodustab 7,86 eurot päevas, so ca 235,81-243,67 eurot kuus (sõltub päevade arvust), millele lisandub toetus summas 34,01 eurot kuus, kokku moodustavad tema sissetulekud ca 269,82-277,68 eurot kuus. 7 Kohus teostas päringud X-tee kaudu L. R.i ja M. A. varalise seisundi kohta ning tuvastas, et kinnisvara pooltel puudub. Sõidukitest kuulub M. A.le Mitsubishi Galant, reg.märgiga xxxxx,
2. aasta väljalase, millele on 13.08.2018 seatud käsutamise keelumärge (tl. 62-63, 68-69). Kostjate (hagis hagejate) esindaja väide, et
3. aasta kompromissi sõlmimise ajal M. A. ei töötanud ning ei saanud ka toetusi, mistõttu on tema varaline olukord praegu parem, kui kompromissi sõlmimise ajal, on ekslik –
4. aastal M. A. töötas (alates 01.12.2016-24.10.2017 ning alates 17.11.2017-25.11.2018, tl. 66-67). Samuti ei ole kohtu hinnangul tõendatud väide, et M. A. töötab käesoleval ajal, ka ei ole kohtul alust kahelda Eesti Töötukassa ja Sotsiaalkindlustusameti poolt esitatud andmetest. Seega on M. A. poolt tõendatud, et tema majanduslik seisund on võrreldes
5. aastaga halvenenud – kompromissi kinnitamise ajal ta töötas ning omas sissetulekut töötasu näol (isegi kui selle suurus vastas miinimumpalga suurusele), käesoleval ajal on ta töötu ning omab osalist puuet, millest tulenevalt saab töövõimetustoetust ja puude toetust, millede kogusumma on oluliselt väiksem, kui kehtestatud miinimumpalk. Antud asjaoludest tulenevalt on olemas TsMS § 459 lg 1 sätestatud eeldused kohtulahendiga väljamõistetud elatise vähendamiseks.
6. Tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12 (p 15) leidis Riigikohus, et vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. Eelkõige peab vanem täitma lapse ülalpidamise kohustust oma sissetulekute arvel, piisava sissetuleku puudumisel aga ka muu vara arvel. Vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning vanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike. Juhul kui vanema sissetulek ja varaline seisund ei võimalda pidada last ülal ilma vanema enda tavapäraste vajaduste rahuldamist kahjustamata, peab vanem oma vajadusi piirama ning kasutama

§ 102

lg 2 teise lause järgi tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Riigikohus on 09.06.2017 lahendi nr. 3-2-1-35-17 punktis 21.4 jõudnud seisukohale, et „Piisava sissetuleku teenimise kohustuse täitmise hindamisel tuleb arvestada vanema vanust, haridust, kvalifikatsiooni, tervislikku seisundit jm sissetulekut mõjutada võivaid asjaolusid. Vanem on kohustatud lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks tegema kõik endast oleneva ning vajadusel müüma ka endale kuuluvaid esemeid ülalpidamiskohustuse täitmiseks vajalike vahendite saamiseks (vt ka Riigikohtu 24. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 14). Kui vanem on olukorras, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades siiski võimeline andma lapsele piisavat ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist, peab ta

§ 102

lg 2 teise lause järgi kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt, st võrdväärselt (vt ka Riigikohtu

1. oktoobri
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-15, p 11). Kui vanema sissetulekust ei ole võimalik katta nii tema kui lapse minimaalseid vajadusi, tuleb sissetulek jagada proportsionaalselt. Nt kui sissetulek on 600 eurot kuus, lapse vajadused 300 eurot ja vanemal 450 eurot kuus, tuleks 600 eurot jagada samas proportsioonis.“ Punktis 30 märgib kohus, et „Riigikohus on ka varem juhtinud tähelepanu sellele, et praeguseks ajaks võib poole miinimumpalgana määratud miinimumelatise maksmine olla miinimumpalga kiire (elukallidusest kiirema ja keskmisest sissetulekust suurema) tõusu tõttu muutunud ebaproportsionaalselt suureks ning suurelt osalt vanematelt tuleks jõukohane elatis välja mõista väiksemas ulatuses (Riigikohtu
3. märtsi
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 14). Miinimumelatis ei täida oma eesmärki, kui paljudel, kui mitte enamikul juhtudel taandub vaidlus tõendamisele, kas on mõjuvat põhjust elatise väljamõistmiseks alla miinimummäära, ja kohtupraktikas tuleb aina laiendada mõjuvate põhjuste ringi, tagamaks regulatsiooni proportsionaalne rakendamine. Miinimumpalk ei seostu laste vajadustega ega ole praeguses olukorras sobiv vahend elatise määramiseks. See ei arvesta ka vanemate võimalusi elatist maksta. Miinimumpalka saav kahe lapse vanem peaks selle järgi kogu oma sissetuleku maksma elatiseks, kolme lapsega vanem peaks aga veel pool miinimumpalka juurde leidma. Isegi keskmist palka saav vanem võib olla kohustatud maksma mitmele lapsele elatiseks kogu oma 8 sissetuleku (vt Riigikohtu
5. märtsi
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 14). Seadusandja peaks kaaluma miinimumelatise vähendamist, veel parem uuringutel põhineva vajaduspõhise miinimumelatise kehtestamist, mis arvestaks muu hulgas ka kooselavate ülalpeetavate mastaabisäästu ning näeks ette vanemale enda ülalpidamiseks kätte jääma pidava sissetuleku (vt ka RAKE
7. a uuring).“
8. Käesolevas asjas on tõendamist leidnud, et laste seadusliku esindaja L. R.i kuu keskmine sissetulek (töötasu) moodustab 607 eurot, millele lisandub 120 eurot peretoetus, kokku moodustab leibkonna sissetulek 727 eurot, ehk 242 eurot inimese kohta; M. A. kuu keskmine sissetulek moodustab ca 269,82-277,68 eurot kuus. Sellegipoolest ei vabasta antud asjaolu teda elatise maksmise kohustusest. Kohus, hinnanud esitatud tõendeid kogumis, arvestades poolte varalist seisundit ja laste (M. A. ja M. A.) vajadusi, samuti Riigikohtu poolt lahendis nr 3-2-1-118-12 väljendatud seisukohta, leiab põhjendatud olevat muuta Viru Maakohtu 25.09.2017.a kohtumäärusega (tsiviilasi nr xxx) väljamõistetud elatiste suurust, kuid mitte M. A. poolt märgitud ulatuses, vaid lähtudes tema praegusest sissetulekust, so keskmiselt 270 eurot kuus, mis kuulub jagamisele 3-ga (M. A. ja kahe lapse vahel), so keskmiselt summas 90 eurot inimese kohta kuus. Kohus, võttes arvesse eelpooltoodud asjaolusid, vähendab tasumisele kuuluvat elatise summat 90 euroni kuus lapse kohta. Kohus peab vajalikuks märkida, et kohtutäituri poolt kinnipeetavad summad ja muud kohustused ei ole aluseks elatise vähendamisel. Kuna M. A. puhul on tegemist osalise töövõimega isikuga, siis peab ta tegema kõik endast sõltuva, et leida endale sobiv töö.
9. Kohus mõistab M. A.lt välja elatise alljärgnevalt: • Tütre M. A. kasuks alates 10.09.2019 summas 90 eurot kuus kuni M. A. (sündinud xx.xx.2010) täisealiseks saamiseni, so. xx.xx.2028; • Tütre M. A. kasuks alates 10.09.2019 summas 90 eurot kuus kuni M. A. (sündinud xx.xx.2013) täisealiseks saamiseni, so. xx.xx.
10. Menetluskulude jaotus
11. Vastavalt TsMS § 173 lg 1 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 173 lg 1, 2 kohaselt, asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse. Asja järgmisena menetleva kohtu lahendis esitatakse kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Vajaduse korral tuleb märkida ära menetluskulude kandmise erisused kohtuastmete kaupa, samuti kohtueelses menetluses. Menetluskulude jaotus tuleb kohtulahendis märkida ka siis, kui menetlusosalised seda ei taotle.
12. Riigilõivu seaduse (RLS) § 22 lg 1 p 2 kohaselt riigilõivu ei võeta elatise nõudmise hagi ja lapse elatisnõudes maksekäsu kiirmenetluse avalduse läbivaatamise eest. Seega on pooled riigilõivu tasumisest vabastatud.
13. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti ning lg 4 kohaselt kohus võib jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. 9 TsMS § 163 lg1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna hagi oli jäetud rahuldamata ning vastuhagi oli rahuldatud osaliselt, jätab kohus arvestades, et hagejateks on alaealised lapsed, kellelt kostja menetluskulude väljamõistmine oleks ebaõiglane, muud menetluskulud lähtuvalt TsMS § 162 lg 4 ja 163 lg 1 poolte endi kanda. Helgi Vinni Kohtunik /digitaalallkiri/ Kohtuotsus on osaliselt tühistatud Tartu Ringkonnakohtu 26.10.2020 otsusega nr 2-19-
14. 10