Obsah (9)

§ 436§ 367§ 173§ 162§ 165§ 174§ 175§ 177§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Anu Vismann Otsuse tegemise aeg ja koht 28.10.2020.a.Tallinn, Tallinna kohtumaja Tsiviilasja number 2-20-4683 Tsiviilasi Krediidikaitse G

) § 231 lg 2 ja 4 alusel tuvastatuks. 3 6.

§ 436

lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Riigikohtu tsiviilkolleegium on lahendis 3-2-1-41-05 jõudnud seisukohale, et kohus ei ole seotud hageja poolt õigussuhtele antud õigusliku kvalifikatsiooniga, vaid kohaldab seadust ise, olles eelnevalt tuvastanud hagi aluseks olevad asjaolud. Seega on kohus asja lahendamisel seotud küll hageja esitatud asjaoludega, kuid mitte tema antud õigusliku kvalifikatsiooniga (lisaks Riigikohtu lahend 3-2-1-8004).

1. Hageja nõue koosneb:  põhinõue summas 5000 eurot;  intress (6 % kuus) summas 300 eurot;  sissenõutav viivis (0,2 % päevas, periood 14.11.2019-25.03.2019) summas 1320 eurot;  edasiulatuv viivis alates 26.03.2020 määras 0,2 % päevas kuni põhinõude (5000 eurot) täitmiseni, aga mitte rohkem kui 3380 eurot.
2. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt loetakse kohustus kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt sõlmisid 14.05.2019 Credit Invest OÜ (laenuandja) ja kostja I laenulepingu nr Xxx, mille kohaselt andis laenuandja kostjale I laenu 5000 eurot (punkt 3.1.). 14.05.2019 kandis laenuandja laenusumma kostja I arvelduskontole, arvestades kostjale I makstavast laenust maha lepingutasu summas 100 eurot. Laenulepingust tulenevate kostja I kohustuste täitmise tagamiseks sõlmisid laenuandja ja kostja II käenduslepingu. Käenduslepingu punkti 1.
3. kohaselt kohustub kostja II vastutama laenulepingust ja selle kõigi tulevikus tehtavatest muudatustest ja täiendustest ning lisadest tulenevate kostja I kohustuste nõuetekohase täitmise eest. Vastavalt käenduslepingu punktile 1.
4. vastutab kostja II kostja I poolt tagastamata laenusumma, tasumata intresside ning kohustuse rikkumisest tulenevate nõuete, eelkõige leppetrahvi, viivise ja kahju, samuti võlgnevuse sissenõudmisega seotud kulutuste ning kahju hüvitamise eest, summas kuni 10 000 eurot. Käenduslepingu punktist 2.
5. tulenevalt juhul, kui laenusaaja ei täida laenulepingust tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt, võib hageja nõuda laenulepingu täitmist omal äranägemisel kas kostjalt I või kostjalt II või mõlemalt ühiselt. Kostja II on kohustatud täitma kostja I poolt hageja kasuks täitmata rahalised kohustused 5 kalendripäeva jooksul arvates hageja sellekohase kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis teate esitamisest. Hageja ja laenuandja sõlmisid nõude loovutamise lepingu, mille kohaselt loovutas laenuandja laenulepingust ja käenduslepingust tulenevad nõuded hagejale. Laenuandja teavitas kostjat I ja kostjat II laenulepingust ja käenduslepingust tulenevate nõuete loovutamisest 03.03.
6. Hagejale laenu tagastatud ei ole. Hageja selgitas, et laenulepingu punktis 6.
7. on pooled kokku leppinud, et laekunud maksed tuleb arvestada esimeses järjekorras võlgnevuse sissenõudmiseks tehtud kulutuste ja menetluskulude, seejärel viiviste ja leppetrahvide, seejärel sissenõutavaks muutunud intressi ning viimases järjekorras tähtajaks tasumata laenu katteks. Antud juhul on kostja I tasunud laenulepingust tulenevate kohustuste katteks kokku 1500 eurot, so intress laenulepingu pikendamiseks. Kohustuse rikkumise mõiste sätestab VÕS § 100 ning õiguskaitsevahendid VÕS § 101, mille lõike 1 punkti 1 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. 4 Hageja nõue tagastamata laenu väljamõistmiseks kuulub rahuldamisele VÕS § 108 lg 1 alusel, millest tuleneb, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kohustuse täitmise nõude esitamise esmane eeldus on kehtivast võlasuhtest tuleneva kohustuse olemasolu, mis on jäänud täitmata või mida ei ole kohaselt täidetud, st see on muutunud sissenõutavaks. Igasuguse õiguskaitsevahendi kasutamiseks peab võlgnik kohustuse rikkumise eest ka vastutama. Samas on Riigikohus leidnud, et rahalise kohustuse rikkumine ei ole üldjuhul vabandatav ning selle täitmist ei saa vabandatavusele tuginedes üldjuhul vältida (vt RKTKo 3-2-1-118-05, p 16; 3-2-1-50-06, p 15). Raha maksmise kohustusele ei ole seaduses ette nähtud reservatsioone, st selle kohustuse täitmist saab põhimõtteliselt alati nõuda (vt RKTKo 3-2-1-50-06, p 15). Seega on hagejal kostja I vastu laenulepingust tulenev laenu tagastamise nõue summas 5000 eurot. Samuti on hagejal õigus nõuda kostjalt II käenduslepingu alusel laenulepingust tuleneva laenu tagastamise kohustuste 5000 eurot täitmist.
8. Lisaks nõuab hageja intressi summas 300 eurot. Intressi nõudmiseks annab aluse VÕS § 94 lg 1, mis sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta
9. jaanuari ja
10. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Laenulepingu punktis 3.
11. on laenuandja ja kostja I kokku leppinud VÕS § 94 lg 1 sätestatust erinevas intressimääras, st kostja I kohustus laenusumma kasutamise eest tasuma laenuandjale intressi 6 % kuus. Kostja I kohustus seega laenu tagastamisel tasuma intressi summas 300 eurot. Võlgnevuse arvestuse kohaselt on laenulepingust tulenev intressinõue tasumata. Hagi esitamise seisuga on laenulepingust tulenev intressivõlgnevus 300 eurot (tl 12). Hagejale intressi tasutud ei ole. Kohus leiab, et laenulepingus kokku lepitud intressi maksmise kohustus on nõuetekohaselt täitmata. Kostja I on palunud vähendada intressi kohtu äranägemisel mõistliku suuruseni. Hageja on selgitanud, et laenulepingu puhul on tegemist kahe juriidilise isiku vahelise lepinguga, mitte tarbijaga sõlmitud lepinguga. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-139-14 punktis 49 asunud seisukohale, et majandustegevuse raames sõlmitavate lepingute puhul on mõistlikuks viivisemääraks 0,2 % päevas isegi siis, kui tegemist on tüüptingimusega. Arvestades Riigikohtu poolt antud hinnangut, siis ei ole võimalik pidada laenulepingus kokku lepitud viivisemäära kostjat I kahjustavaks. Seega on hageja laenulepingust tulenev viivisenõue seaduslik ja põhjendatud. Lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt on pooled vabad leppima kokku lepingutingimustes, sh laenuintressi suuruses või selles, kuidas ja millest lähtudes intresse arvestatakse. Seadus ega kohtupraktika ei sea majandustegevuse raames sõlmitavate lepingute puhul piiranguid intressimäärade suhtes. Samas on hageja seisukohal, et kui Riigikohus on pidanud majandustegevuse raames sõlmitavate lepingute puhul mõistlikuks viivitusintressi määraks 0,2 % päevas, siis tuleb pidada mõistlikuks ka samas määras kokku lepitud intressimäära. Kuivõrd käesoleval juhul on laenulepingus kokku lepitud intressimäär 6 % kuus ehk 0,2 % päevas võrdne kohtupraktikas aktsepteeritud viivismääraga, siis tuleb pidada seda mõistlikuks. Eeltoodust tulenevalt puudub käesoleval juhul alus hageja intressinõude vähendamiseks ning vastavate määrade muutmiseks. Kohus selgitab, et VÕS § 94 ei sätesta kindlat intressimäära, vaid see on viiteline norm, määrates, et intressimääraks on poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta
12. jaanuari ja
13. juulit. VÕS §-is 94 viidatud intressimäära tuleb kohaldamisele siis, kui seaduses või lepinguga ei ole määratud teistsugust määra. Lepinguga võidakse ette näha nii väiksem kui suurem intressimäär, kui tuleneb VÕS §-ist
14. 5 Probleem on eelkõige liiga suures intressis. Seadus ei sätesta maksimaalset intressimäära, lähtutud on lepinguvabaduse põhimõttest. Lisaks on Riigikohus lahendites 3-2-1-54-08 ja 3-2-1-47-15 ette näinud, et erinevalt viivisest ei näe seadus ette aga intressi vähendamist (vt ka Riigikohtu
15. juuni
16. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-08, p 12). Kohus leiab, et hageja intressinõude vähendamiseks puudub alus. Hagejal on õigus nõuda kostjalt I intressi summas 300 eurot maksmise kohustuse täitmist. Samuti on hagejal õigus nõuda kostjalt II käenduslepingu alusel laenulepingust tuleneva intressi tagastamise kohustuste 300 eurot täitmist.
17. Täiendavalt nõuab hageja sissenõutavaks muutunud viivise summas 1320 euro tasumist ja edasiulatuva viivise tasumist. Viivise nõudmiseks annab aluse VÕS § 101 lg 1 p 6, mille kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahaliste kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Laenulepingu punktidest 3.
18. ja 7.
19. nähtub, et juhul kui kostja I ei täida laenulepingust tulenevaid rahalisi kohustusi nõuetekohaselt, kohustub kostja I maksma viivist 0,2 % nõuetekohaselt tasumata summalt päevas. Võlgnevuse arvestuse kohaselt on hagi esitamise kuupäeva seisuga kostja I laenulepingust tulenev viivisevõlgnevus summas 1320 eurot (viivis perioodil 14.11.2019 kuni 25.03.2019, so 5000 eurot x 0,2 % x 132 päeva = 1320 eurot). Hagejale viivist tasutud ei ole. Kostja I on palunud vähendada viivist kohtu äranägemisel mõistliku suuruseni. Hageja on selgitanud, et kostjad ei ole tõendanud, et viivisenõue on põhivõlgnikust kostja I suhtes ebaproportsionaalne. Vaidlust ei saa seejuures olla selles, et vastav tõendamiskoormis lasub käesoleval juhul täielikult kostjatel. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-163-12 kohaselt lasub viivise suuruse ebaproportsionaalsuse tõendamise kohustus sellel, kes taotleb viivise vähendamist. Erandina peab põhivõlast suurema viivisenõude korral tõendama vastava kahju olemasolu võlausaldaja. Viidatud Riigikohtu lahendist tulenevalt ei oma viivisenõude proportsionaalsuse hindamisel ja tõendamisel tähtsust tasumisele kuuluv intress. Tähtsust omab vaid viivisenõude suurus. Käesoleval juhul on hageja viivisenõue summas 1320 eurot oluliselt väiksem kui hageja põhinõue summas 5000 eurot. Seega, kuna hageja viivisenõue ei ületa põhinõuet, siis tuleb kostjatel tõendada viivisenõude ebaproportsionaalsust kostja 1 suhtes. Kostjad ei ole seda käesoleval juhul tõendanud. Vastupidiselt kostjatele on hageja põhistanud, et laenulepingus kokku lepitud viivisemäär on kooskõlas nii seaduse kui ka kohtupraktikaga. Seega on ka laenulepingus kokku lepitud viivisemäära alusel arvestatud ja kostja I lepingurikkumisest tingitud viivisenõue kostja 1 suhtes proportsionaalne ja põhjendatud. Kuna hageja viivisenõue ei ületa põhivõlga, siis ei saa hageja viivisenõuet pidada antud juhul ebaproportsionaalseks ning hagejal peab säilima õiguslik kindlus selles, et vähemalt põhinõude suurusjärgus esitatava viivisenõude korral on kohtute poolt aktsepteeritav. VÕS § 162 lg 1 kohaselt kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. 6 Kohus selgitab, et viivise alandamine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes, võrreldes nõude suurust esmajoones kohustuse rikkumisest võlausaldajale tekkinud kahjunõude suurusega ja hinnates selle proportsionaalsust. Tõendamine saab seisneda kohtule lepingu sõlmimise, täitmise, lepingu täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju ja muude oluliste asjaolude kohta info esitamisest, mille põhjal kohus kujundab siseveendumuse viivise mõistlikkuse või ebamõistlikkuse kohta. Samas peab kohus lisaks poolte esitatud asjaoludele kaaluma viivise mõistlikkust lähtudes VÕS §
20. Viivise vähendamise taotluse rahuldamata jätmiseks ei anna alust ainuüksi asjaolu, et võlgnik on ise nõustunud äärmiselt suure viivisemääraga laenulepingu sõlmimisega. Üldjuhul on viivise suuruse ebaproportsionaalsuse tõendamise kohustus sellel, kes taotleb viivise vähendamist. Erandina tuleb põhivõlast suuremat viivisenõuet kohtust põhjendada võlausaldajal, kui võlgnik nõuab viivise vähendamist ja viivist on arvestatud rohkem kui seadusjärgsest suuruses, sel juhul peab võlausaldaja tõendama kahju olemasolu suuremas ulatuses. Hageja viivisenõue ei ületa põhivõlga. Lisaks ei ole kostja I tõendanud viivise suuruse ebaproportsionaalsust. Kohus leiab, et hageja sissenõutavaks muutunud viivisenõude vähendamiseks puudub alus. Hagejal on õigus nõuda kostjalt I sissenõutavaks muutunud viivise summas 1320 eurot maksmise kohustuse täitmist. Samuti on hagejal õigus nõuda kostjalt II käenduslepingu alusel laenulepingust tuleneva sissenõutavaks muutunud viivise tasumise kohustuste 1320 eurot täitmist.
21. Hageja on taotlenud ka edasiulatuva viivise väljamõistmist alates 26.03.2020 määraga 0,2 % põhinõude (5000 eurot) tasumata osalt päevas kuni põhinõude täitmiseni, kuid kokku mitte rohkem kui 3380 eurot.

§ 367

järgi võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kohus rahuldab ka hageja edasiulatuva viivisenõude. Hagejal on õigus nõuda kostjalt I edasiulatuva viivise 0,2 % päevas põhinõude (5000 eurot) tasumata osalt alates 26.03.2020 kuni põhinõude täitmiseni, kuid kokku mitte rohkem kui 3380 eurot. Samuti on hagejal õigus nõuda kostjalt II käenduslepingu alusel laenulepingust tuleneva edasiulatuva viivise 0,2 % päevas põhinõude (5000 eurot) tasumata osalt alates 26.03.2020 kuni põhinõude täitmiseni, kuid kokku mitte rohkem kui 3380 eurot täitmist.

1. Kostja I ja kostja II vastutavad laenulepingust tulenevate kostja I kohustuste täitmise eest hageja ees solidaarselt kuni 10 000 euro ulatuses. VÕS § 145 lg 1 sätestab, et kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Käenduslepingust ei tulene, et kostja II vastutab üksnes juhul, kui laenuandja ei saa nõuet kostja I vastu rahuldada. VÕS § 65 lg 1 kohaselt, kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Samasisuline kokkuleppe on sätestatud ka käenduslepingu punktis 2.
3. Ülalmärgitud põhjendustel on kohus kokkuvõtvalt kõiki eelmärgitud asjaolusid arvestades seisukohal, et hageja nõue on põhjendatud ja kohus mõistab kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja põhinõude 5000 eurot, intressi 300 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivised 1320 eurot. Samuti mõistab kohus kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja viivise 0,2 % põhinõude (5000 eurot) tasumata osalt päevas alates 26.03.2020 kuni põhinõude täitmiseni, kuid kokku mitte rohkem kui 3380 eurot. Menetluskulude jaotus 14.

§ 173

lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. 7 Juhindudes

§ 162

lg 1 ja

§ 165

lg 3 esimesest lausest tuleb seoses hagi rahuldamisega menetluskulud jätta solidaarselt kostjate kanda. 15.

§ 174

lg 1 järgi määrab kohus kindlaks vastavalt jaotusele hüvitamisele kuuluvate menetluskulude rahalise suuruse. 09.10.2020 esitas hageja kohtule menetluskulude nimekirja. Hageja menetluskulud on kokku 1658,80 eurot (millest riigilõiv on 550 eurot ning kulud õigusteenustele 1108,80 eurot, sh käibemaks). Hageja on teostanud järgmised õigusabitoimingud: - hagiavalduse koostamine summas 204 eurot koos käibemaksuga (ajakulu 1 h 25 min); - kohtunõude täitmine ja seisukoha koostamine summas 408 eurot koos käibemaksuga (ajakulu 2 h 50 min); - kohtuistungiks ettevalmistumine summas 216 eurot koos käibemaksuga (ajakulu 1 h 30 min); - 14.09.2020 kohtuistungil osalemine summas 60 eurot koos käibemaksuga (ajakulu 0 h 25 min); - 06.10.2020 kostja 2 taotluse suhtes seisukoha koostamine summas 72 eurot koos käibemaksuga (ajakulu 0 h 30 min); - 08.10.2020 kohtuistungiks ettevalmistumine summas 100,80 eurot koos käibemaksuga (ajakulu 0 h 42 min); - 08.10.2020 kohtuistungil osalemine summas 48 eurot koos käibemaksuga (ajakulu 0 h 20 min). Kokku 7,7 tundi. Kostjad vastuväiteid hageja menetluskulude suuruses osas esitanud ei ole. 16.

§ 175

lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Kohus leiab, et menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on

§ 175lg 1 järgi kohtu diskretsiooniotsus.

Kohus leiab, et hagiavalduse ettevalmistamine ei sisalda endas ainult menetlusdokumendi faktilist kirjutamist, vaid ka asjaolude ja tõendite analüüsi ning positsiooni väljatöötamist, samuti selle mõju hindamist kogu eesseisva menetluse jaoks ning kliendiga läbi arutamist. Kohtu hinnangul on hageja lepingulise esindaja poolt sooritatud õigusabitoimingule (so hagiavalduse koostamine) kulunud aeg 1,42 tunni ulatuses põhjendatud ja vajalik. Toimiku materjalidest nähtuvalt esitas 03.07.2020 hageja vastuse kostja vastusele pikkusega 6 lehekülge. Hinnates eeltoodud dokumendi sisu ja pikkust on kohus seisukohal, et hageja märgitud ajakulu 2,83 tundi on vajalik ja põhjendatud. Samuti on põhjendatud hageja esindaja poolt 06.10.2020 seisukoha koostamine 0,5 tunni ulatuses. Samuti osales hageja lepinguline esindaja 14.09.2020 ja 08.10.2020 istungil ja valmistus nendeks eelnevalt ette. Kohus leiab, et kliendi huvide parimal võimalikul viisil esindamiseks on vajalik, et esindaja tuleb istungile ettevalmistunult: teab detailideni asjaolusid, õigusvaidluse probleemseid kohti ning tal on visioon õigusliku käsitluse osas. Ei saa eeldada, et käimasolev kohtumenetlus või vaidlus on esindaja ainus ettevõtmine ja ta mäletab jooksvalt kõiki detaile, sh kuid pärast viimase menetlustoimingu tegemist. Kohus leiab, et istungiteks ettevalmistamise ja istungitel osalemise ajakulu on põhjendatud kokku 2,95 tundi. Võttes arvesse hageja esindaja teostatud õigusabitoiminguid ning menetluse tulemuslikkust on õigusabi kokku 7,7 (1,42 + 2,83 + 0,5 + 2,95) tunni ulatuses põhjendatud ja vajalik kliendi huvide 8 kaitsel ning kuulub hüvitamisele. Õigusabi osutati tunnihinnaga 120 eurot (ilma käibemaksuta). Riigikohtu tsiviilkolleegium on lahendis 3-2-1-115-13 jõudnud seisukohale, et lisaks esindamisele kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisele tuleb

§ 175

lg 1 järgi hinnata ka ühe tööühiku hinna (s.o tunnitasu) põhjendatust ja vajalikkust. Üksnes sellisel juhul saab hinnata, kas lepingulise esindaja kulud on põhjendatud ja vajalikud. Kohus leiab, et hageja esindaja poolt teostatud õigusabitoimingute puhul ei olnud teenuse hind (120 eurot/tund) ülemäära kõrge.

§ 174

lõige 10 sätestab, et menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks peab avaldaja kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. 03.07.2020 seisukohas on hageja kinnitanud, et hageja ei saa menetluskuludelt tasutud käibemaksu tagasi arvestada. Tuginedes eeltoodule ja

§ 174

lõikele 10 on hagejale hüvitamisele kuuluv lepingulise esindaja tasu käibemaksuga. Hageja menetluskuluks on ka tasutud riigilõiv hagiavalduse esitamisel summas 550 eurot. Toimikust nähtuvalt on hageja hagiavalduse esitamisel tasunud riigilõivu 550 eurot. Kohus leiab, et riigilõivu summas 550 eurot tasumine hagiavalduselt on hageja poolt tõendatud ning tegemist on põhjendatud ja vajaliku kuluga. Kokku tuleb kostjatelt solidaarselt mõista hageja kasuks välja menetluskulud summas 1658,80 eurot [7,7 h x 120 eurot/h + käibemaks) + 550 eurot].

§ 177

lg 4 kohaselt märgib kohus menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja esindaja esitas avalduse kooskõlas

§ 177lg 4.

17.

§ 178

lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise määruse või selle täiendamise määruse peale esitada määruskaebuse menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud ja menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui kaebuse hind ületab 200 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Anu Vismann Kohtunik 9