KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse kuupäev 2. detsember 2020 Kohtuasja number 1-15-2671 Kohtukoosseis Erkki Hirsnik, Maarika Kuusk ja Tiit Lõhmus Kohtuasi Vyacheslav Bogoslovskiy tingimisi

) § 426 lg 3 alusel. Prokuratuuri hinnangul ei peaks süüdimõistetut aga vabastama.

1. Tartu Maakohus jättis
2. septembri 2020 määrusega V. Bogoslovskiy vangistusest ennetähtaegselt vabastamata. Kohtu põhistused olid kokkuvõtlikult järgmised. Täidetud on KarS § 76 lg 2 p-s 1 sätestatud formaalsed alused V. Bogoslovskiy vabastamiseks: vangistusest on kantud enam kui pool ning elektroonilist valvet on võimalik rakendada. On positiivne, et V. Bogoslovskiy on vangistuses käitunud korrektselt, läbinud programmi „Uus suund“ ning et vabanemisel on tal kindel elukoht. Ometi teda vanglast vabaks lasta ei saa. Isiku ennetähtaegseks vabastamiseks tuleb tuvastada, et uute kuritegude risk on madal. Mida raskema kuriteoga tegu on, seda väiksem see peab risk olema peab. V. Bogoslovskiy puhul see risk aga piisavalt väike ei ole. Tegemist on küll tema esimese kriminaalkaristuse ja vangistusega, kuid teda on karitatud KarS § 141 lg 2 p-de 1 ja 6 järgi seksuaalse enesemääramise vastaste kuritegude eest. Kuritegude soodusteguriks oli seksuaalne motiiv. V. Bogoslovskiy oli süüdi mõistetud selles, et ta kuritarvitas järjepidevalt aastatel 2010–2014 seksuaalselt oma alaealist tütart. Kuritegu oli spetsiifilist laadi ja seda ei ole võimalik õigustada halbade asjaolude kokkulangevusega. See oli süüdimõistetu teadlik ja planeeritud tegevus. Et teod olid toime pandud nelja aasta jooksul, näitab see tema probleemi tõsidust. Ka nähtub, et rehabilitatsiooniprogrammi läbides ei ole süüdimõistetu tunnistanud seksuaalkuritegusid lapse suhtes ning et tal on kalduvus ennast õigustada. Vigadest õppimise ja neist hoidumise eelduseks on nende sisuline tunnistamine. Praegu puudub V. Bogoslovskiyl kriitika oma käitumise ja selle võimalike tagajärgede osas, mis tähendab, et risk uute kuritegude toimepanemiseks on jätkuvalt kõrge.
3. Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse V. Bogoslovskiy, paludes end ennetähtaegselt vanglast vabastada. V. Bogoslovskiy märkis, et pärast vahi alt vabastamist
4. aasta juunis oli ta vabaduses üle aasta. Ta jätkas töötamist ning alustas kooselu D.B. ga ja viimase alaealise pojaga.
5. aasta juunis nad D.B. ga ka abiellusid. Nüüd on nad lahutatud ja perekonda tal pole, pole ka alaealisi lapsi. Tema puhul ei ole uute kuritegude ohtu. Oluline on ka, et see on tema esimene vangistus ja ta ei ole selle jooksul korda rikkunud. Ta on käinud eesti keele kursustel, piibliõppes, läbinud sotsiaalprogrammi ja käinud kirikus. Ka tunnistab ta oma süüd. Tegelikult on ta enda sisemuses alati oma teost aru saanud ja seda tunnistanud. Häbitunne naise ja sugulaste ees ei lasknud tal seda öelda avalikult. Kui ta jäi pärast lahutust üksi, otsustaski ta teha ülestunnistuse avalikult ning alustada elu uuelt lehelt. Ta kahetseb toimepandut siiralt. Samuti tuleks tähelepanu pöörata sellele, et pärast vanglast vabanemist saadetaks teda Eestist välja ja teda konvoeeritakse piirile väljasaatmiseks. 2
6. Maakohtu määruse vaidlustas ka V. Bogoslovskiy kaitsja vandeadvokaat Margo Normann, paludes samuti lahendi tühistada ning kaitsealuse vanglast ennetähtaegselt vabastada kas elektroonilise valve ja käitumiskontrolli alla või siis

§ 426lg 3 alusel riigist välja saatmisega ja käitumiskontrolli kohaldamata.

Kaitsja leidis, et kohus, jättes süüdimõistetu vabastamata, kohaldas ebaõigesti KarS § 76 lg-t 4 ja samuti on kohtumäärus piisavalt põhistamata (

§ 339lg 2 rikkumine).

Maakohus ei arvestanud peale kuriteo toimepanemise asjaolude mitte ühtegi teist viidatud normis toodud tegurit, s.o varasemat elukäiku, käitumist karistuse kandmise ajal, vabastamisega kaasnevaid tagajärgi ega väljasaatmist. Arusaamatuks jääb ka, miks kohus ei võtnud arvesse, et V. Bogoslovskiyl on lõppenud elamisluba ja ta saadetaks Eestist välja. Ringkonnakohtu seisukoht

1. Määruskaebuste esitajad tuginevad V. Bogoslovskiy ennetähtaegset vanglast vabastamist taotledes mh sellele, et Politsei- ja Piirivalveameti
2. juuni 2020 otsusega nr 15.3-3.4/363-7 on talle tehtud ettekirjutus pärast kinnipidamisasutusest vabanemist Eestist lahkumiseks väljasaatmisega Venemaale ning lisaks on süüdimõistetule kohaldatud sissesõidukeeldu viieks aastaks. Ka vangla toetab sel põhjusel kinnipeetava vabastamist, viidates

§ 426lg-le 3.

8. Kohtukolleegium märgib, et kaebajate ja ka vangla niisugune toimimisviis – ennetähtaegse vabastamise küsimuse sidumine V. Bogoslovskiy Eestist väljasaatmisega – on väär. Vabaneva kinnipeetava kohta tehtud otsus tema riigist väljasaatmiseks ei ole asjaolu, mida kohtud ennetähtaegse vabastamise põhjendatust hinnates võiksid arvesse võtta.

§ 426lg 3 kohaselt võib täitmiskohtunik määruses loobuda Kar

S § 76, § 761 või § 77 alusel vabastatud süüdimõistetu suhtes käitumiskontrolli kohaldamisest, kui ta antakse välja välisriigile või saadetakse riigist välja. Osutatud säte ei mõjuta vangistusest ennetähtaegse vabastamise formaalsete ega materiaalsete eelduste olemasolule antavat hinnangut, s.t sellest sättest ei tulene täiendavat alust isiku ennetähtaegseks vabastamiseks.

§ 426

lg 3 üksnes võimaldab jätta sellise isiku, kelle puhul on täidetud kõik ennetähtaegse vabastamise eeldused ja kes samas antakse välja välisriigile või saadetakse riigist välja, allutamata KarS § 76 lg 5 teise lause järgi kohustuslikule käitumiskontrollile. Kuid juhul, kui kohus leiab, et isiku puhul ei ole täidetud KarS § 76 lg-s 4 sätestatud ennetähtaegse vabastamise eeldused, ei saa

§ 426lg-t 3 kohaldada.

1. Antud juhul maakohus leidiski, et V. Bogoslovskiy ennetähtaegselt vanglast vabastamiseks ei ole täidetud KarS § 76 lg-st 4 tulenevad sisulised eeldused. Määruskaebuste esitajad vaidlustavad ka selle seisukoha, s.o nende arvates kohaldas esimese astme kohus kõnealust normi ebaõigesti. Kohtukolleegium V. Bogoslovskiy ja tema kaitsja sellise arvamuse ning kohtulahendi kohta tehtud kriitikaga ei nõustu.
2. Kõigepealt leidis maakohus õigesti seda, et V. Bogoslovskiyt saaks ennetähtaegselt vanglast vabastada üksnes siis, kui uute kuritegude toimepanemise ohtu võiks hinnata iseäranis madalaks. Taoline seisukoht tuleneb sellest, et tulevikukuritegude laadi saab prognoosida eeskätt juba toime pandud kuritegude pinnalt. V. Bogoslovskiy on sooritanud raske kuriteo: nelja aasta kestel pani ta toime seksuaalkuritegusid oma lapse suhtes, sh suguühendusse astumise, kusjuures kuritegude algusajal oli laps vaid 10-aastane. Arvestades süüdimõistetu selliseid tegusid, oleksid prognoositavalt rängad ka tema potentsiaalsed uued kuriteod.
3. Edasi leidis maakohus sedagi, et praegu riskiprognoos V. Bogoslovskiy ennetähtaegselt vanglast vabastamise kasuks ei räägi, s.o uue kuriteo toimepanemise oht ei ole tema vabadusse lubamiseks piisavalt maandatud. Ringkonnakohus niisuguse seisukohaga ka nõustub, märkides järgmist. 3
4. On küll tõsi, et V. Bogoslovskiy kuriteo ohver – tema tütar – on täiskasvanu ja isaga igasuguse suhtluse lõpetanud, mistõttu V. Bogoslovskiy tema suhtes äärmiselt suure tõenäosusega enam kuritegusid toime ei pane. Samuti tuleb tunnistada tõsiasja, et varem ei ole V. Bogoslovskiy kuritegusid toime pannud. V. Bogoslovskiy vabastamise poolt räägib seegi, et – nagu maakohuski välja tõi – süüdimõistetu käitumine vanglas on olnud hea ning head on ka tema vabanemisjärgsed elutingimused.
5. Kohtukolleegium leiab siiski, et uute seksuaalkuritegude toime panemist ei saa välistada. Silmas tuleb pidada V. Bogoslovskiy varasemat käitumismustrit: mitmete aastate jooksul kuriteo toimepanemist, kusjuures tema teod olid arvukad ja suhtelised sagedased, s.o leidsid aset keskmiselt korra kuus. Niisugune aastate pikkune tegevus osutab V. Bogoslovskiy seksuaalkäitumise selgele nihestumisele, tema laste-eelistamisele, manipuleerivale käitumisele ning ka kas tahtmatusele või suutmatusele kaasa tunda oma kuriteo ohvrile. Süüdimõistetu taoline kirjeldamine võimaldab püstitada hüpoteesi, et V. Bogoslovskiy võib oma uusi ohvreid hakata otsima väljapoolt oma kodu.
6. Lisaks on põhjendatud kahelda, kas V. Bogoslovskiy ikkagi on oma tegude ebaõigust tänini tunnistanud. On ju selge, et kui süüdimõistetu enda tegu eitab ja seda ise hukka ei mõista ega kahetse, on kergemad tulema ka uued kuriteod. Praegu peabki tähele panema, et nagu vangla koostatud iseloomustuses on välja toodud, ei ole V. Bogoslovskiy oma kuritegu tunnistanud ega seda kahetsenud. Tema sõnul olevat tegemist olnud abikaasa poolse kättemaksuga selle eest, et ta oli keeldunud välismaale tööle minemast. Niisugusele oma süüd eitavale seisukohale oli süüdimõistetu jäänud vaatamata nii sotsiaalprogrammi „Uus suund“ läbimisele
7. detsembrist 2018 kuni
8. märtsini 2019 kui ka aastaid kestnud vangistusele. Jah, määruskaebuses kinnitab V. Bogoslovskiy seda, et teiste ees eitas ta kuritegu häbitundest, oma hinges ta tegu tunnistas ning nüüd, alates abielu lahutamisest juunis 2020 on ta kuriteo ka avalikult omaks võtnud. V. Bogoslovskiy niisugune kinnitamine kohtukolleegiumi praegu tema poolt oma käitumise hukkamõistmises ja süü viimaks ometi möönmises ei veena. Pigem võib V. Bogoslovskiy niisugune kinnitus olla tingitud sellest, et maakohus on V. Bogoslovskiy süüd eitavat suhtumist arvestanud tema ennetähtaegselt vanglast vabastamise kahjuks.
9. Ka asjaolu, et V. Bogoslovskiy on vanglas käitunud hästi ja täitnud individuaalset täitmiskava, eelmärgitud hinnangut ei muuda. Nimelt ei nähtu asja materjalidest siiski seda, et süüdimõistetu oleks võtnud ette samme ja pingutanud analoogsete sündmuste kordumise vältimiseks tulevikus. Ja nagu märgitud, ei saa ka sotsiaalprogrammi „Uus suund“ läbimisest tema osas mingitki muutust järeldada, s.o see programm ei mõjutanud teda isegi mitte oma kuritegu ja enda käitumise väärust tunnistama.
10. Veel olgu märgitud, et ka elektroonilise valve ja käitumiskontrolli kohaldamise võimalus ei anna alust V. Bogoslovskiyt ennetähtaegselt vanglast vabastada. Arvestades, et süüdimõistetu tulevikukuriteod võivad olla väga rasked, ei saa V. Bogoslovskiyt vabastades lootma jääda vaid tema üle teostatavale kontrollile.
11. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes kriminaalmenetluse seadustiku § 390 lg-st 1 ning § 337 lg 1 p-st 1, jätab Tartu Ringkonnakohus Tartu Maakohtu
12. septembri 2020 määruse muutmata ja määruskaebused rahuldamata.
13. Kaitsja M. Normann on koos määruskaebusega esitanud ringkonnakohtule taotluse riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal maakohtu määrusega tutvumiseks ja määruskaebuse koostamiseks kokku 120 minutit, mille eest ta soovib tasu määramist summas 129,60 eurot, sh käibemaks 21,60 eurot. Kolleegium leiab, et kaitsja taotlus 4 on põhjendatud ja tuleb rahuldada.

§ 187

lg 2 esimese lause kohaselt tuleb nimetatud riigi õigusabi tasu kui määruskaebemenetluse kulu V. Bogoslovskiylt riigi kasuks välja mõista. (allkirjastatud digitaalselt) 5