Obsah (8)

§ 657§ 163§ 162§ 175§ 654§ 178§ 150§ 445

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Vallo Kariler, Kaija Kaijanen ja Ande Tänav Otsuse tegemise aeg ja koht 23. november 2020, Tallinn Kohtuasja number 2-20-19

) § 162 lg 1 alusel jätta kostja kanda. Hageja taotles menetluskulude väljamõistmist 25 tunni ja 33 minuti õigusabi eest tunnihinnaga 180 eurot (käibemaksuga), mis moodustab kokku 4 599 eurot. Põhjendatud ajakulu on 19 tundi ja 54 minutit ning mõistlikuks saab pidada tunnihinda 150 eurot (käibemaksuga). Kokku on põhjendatud hageja menetluskuluks 2 985 eurot. 3 2-20-1987 Apellatsioonkaebus

1. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada menetluskulude jaotuse osas ning teha uue otsuse, millega jätta menetluskulud poolte endi kanda. Samuti ei nõustu kostja menetluskulude kindlaksmääramisega. Maakohus on kostjalt hageja kasuks välja mõistnud 2 985 eurot, mis teeb 180 euro (koos käibemaksuga) suurust tunnitasu arvestades 16,6 tundi tööd. Maakohus on jätnud arvestamata, et hageja lepinguline esindaja on hagiavalduse ja järgnevate menetlusdokumentide koostamisel peamiselt refereerinud erinevaid seadusesätteid ja kohtulahendeid. Hageja lepinguline esindaja tegeleb igapäevaselt selliste tsiviilvaidluste lahendamisega, mistõttu tal ei tohiks menetlusdokumentide koostamisel niivõrd palju aega kuluda. Vastustaja seisukoht
2. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
3. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb

§ 657

lg 1 p 2 alusel menetluskulude jaotuse osas tühistada ja teha uus otsus, millega jätta menetluskuludest 30% hageja kanda ja 70% kostja kanda. Apellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada.

1. Kõigepealt märgib ringkonnakohus, et ebaõige on hageja arusaam, et kostja ei ole menetluskulude jaotust apellatsioonkaebuses vaidlustanud. Sellekohane kostja soov avaldub apellatsioonkaebuse viimases lõigus. Kostja ei ole maakohtu otsust vaidlustanud elatise võlgnevuse ja igakuise elatise väljamõistmise osas. Selles osas on maakohtu otsus jõustunud.
2. Kolleegiumi hinnangul on maakohus rikkunud menetlusõiguse normi ja sellest tulenevalt ebaõigesti menetluskulud jaotanud. Maakohus jättis hagi osaliselt rahuldades arvesse võtmata

§ 163

lõike 1.

§ 162

lg 1 kohaldub üksnes juhul kui tegemist on hagi täieliku rahuldamise või rahuldamata jätmisega.

§ 163

lg 1 näeb ette, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kolleegiumi hinnangul moodustab hagi rahuldamise ulatus käesoleval juhul 70% (elatise võlgnevuse nõue jäi valdavalt rahuldamata ja igakuise elatise nõude rahuldas kohus täies ulatuses). Tegemist ei ole marginaalse rahuldamise ulatusega, et menetluskulud saaks jätta täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Seega tuleb jätta hageja kanda 30% menetluskuludest ja kostja kanda 70% menetluskuludest. 14. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole alust muuta menetluskulude kindlaksmääramise ulatust. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus

§ 175lg 1 esimese lause järgi kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

Nimetatud kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine (sh nii lepingulise esindaja tunnihinna kui ka menetlustoimingutele kuluva aja hindamine) on kohtu diskretsiooniotsus, mistõttu saab kõrgema astme kohus sellesse sekkuda vaid juhul, kui madalama astme kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt Riigikohtu 09.03.2016 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-182-15, p 14; 11.02.2015 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 11; 18.05.2010 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-43-10, p 19). Seega on kohtule antud lai otsustusruum õigusabikulude hüvitatavuse 4 2-20-1987 üle otsustamisel, tagamaks võimalus leida igal üksikjuhtumil õiglane lahendus. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus

§ 175

lg-st 1 tulenevat kaalutlusõigust praegusel juhul õiguspäraselt teostanud ning piisava põhjalikkusega kontrollinud ja analüüsinud hageja esindaja töö mahtu. Sellest tulenevalt on kohus õigesti vähendanud toimingute ajakulu vaidlustatud määruses märgitud ulatuses, milles see ei olnud põhjendatud ega vajalik, ning mõistnud kostjalt hageja kasuks välja vaid põhjendatud ja vajaliku hageja lepingulise esindaja kulu. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu määrus nii õigusabiteenuse osutamise ajakulu kui ka tunnihinna osas, arvestades menetlusdokumentide mahtu ja menetluse käiku, õiglane ja põhjendatud. Maakohtu seisukoha kujunemine on vaidlustatud määruse põhjenduses jälgitav ja arusaadav. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning tulenevalt

§ 654lg-s 6 sätestatust neid ei korda.

Kuna kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus hageja lepingulise esindaja osutatud õigusabile kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse ning asja keerukuse hindamisel kaalumispiire ületanud, puuduvad alused maakohtu kaalutlusotsustusse sekkumiseks.

1. Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Ekslik on kostja arusaam, et maakohus lähtus hageja menetluskulude kindlaksmääramisel hageja lepingulise esindaja tunnitasu määrast 180 eurot (käibemaksuga). Maakohus vähendas hageja lepingulise esindaja tunnitasu määra 180 eurolt (käibemaksuga) 150 euroni (käibemaksuga) ning lähtus hageja lepingulise esindaja ajakulu osas selle põhjendatud ulatusest, s.o 19 tunnist ja 54 minutist. Sealhulgas on maakohus ka arvesse võtnud hageja lepingulise esindaja poolt menetlusdokumentide koostamiseks vajalikku ajakulu, leides põhjendatult, et need on osaliselt ülepaisutatud. Kokkuvõtteks vähendas maakohus hageja lepingulise esindaja ajakulu rohkem kui 5 tunni võrra. Seega on maakohus hinnanud hageja lepingulise esindaja ajakulu põhjendatust ja on teinud seda erinevate menetlusdokumentide koostamise osas. Kolleegium ei nõustu kostjaga, et tulenevalt asjaolust, et hageja lepingulise esindaja puhul on tegemist advokaadiga, kes päevast päeva tegeleb sarnaste vaidlustega, tuleks menetlusdokumentide koostamiseks vajalikku ajakulu veelgi vähendada. Kohus peab menetluskulude põhjendatust hindama lähtudes konkreetse tsiviilasja sisust, keerukusest ja mahust. Menetlusdokumentide koostamine ei ole pelgalt tehniline töö, vaid eeldab konkreetsete asjaolude hindamist, nendest faktiliste ja õiguslike järelduste tegemist. Asjaolud, mida on vajalik konkreetsel juhul hinnata, võivad olla erinevad teistest sarnastest vaidlustest. Lisaks märgib ringkonnakohus, et dokumentide koostamiseks ja õigusteenuse osutamiseks kulunud aja hindamise aluseks ei saa olla üksnes teise menetlusosalise arvamus, et nendeks toiminguteks kulub vähem aega (vt Riigikohtu 26.10.2011 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-88-11, p 12).
2. Tulenevalt maakohtu menetluskulude jaotusest, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista seega 2 089,50 eurot (s.o 70% 2 985 eurost).
3. Kuna apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, tuleb jätta apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud

§ 163lg 1 alusel osaliselt apellandi ja osaliselt vastustaja kanda.

Kolleegiumi hinnangul on kostja oma apellatsioonkaebusega saavutanud sama palju nagu saavutas kostja oma vastuväidetega maakohtus, mistõttu tuleb ka apellatsioonimenetluse kulud jaotada selliselt, et 70% jääb apellandi kanda ja 30% vastustaja kanda. 18.

§ 178

lg 4 alusel ei hüvitata menetluskulusid, mis on tekkinud menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel. Kostja vaidlustas apellatsioonkaebuses lisaks menetluskulude kindlaksmääramisele ka menetluskulude jaotust, kuid arvestades kaebuse sisu ja mahtu on tegemist marginaalse osaga kaebusest. Seetõttu on õige jätta menetluskulud apellatsioonkaebuse osas kindlaks määramata. Sellest tulenevalt tuleb hageja taotlus menetluskulude kindlaksmääramiseks jätta rahuldamata. 5 2-20-1987 19. Kostja esitas 11.11.2020 ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja, milles palub hüvitada maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud kokku 660 eurot. Ringkonnakohus leiab, et kostja menetluskulude kindlaksmääramise taotlus tuleb jätta rahuldamata. Apellatsioonimenetluses ei saa kostja tulenevalt

§ 178lg 4 menetluskulude hüvitamist taotleda.

Maakohtu menetluse osas märgib kolleegium järgmist. Kostja soovib õigusabikulude hüvitamist, kuid kolleegiumi hinnangul ei ole kostjal käesoleva tsiviilasja kohtumenetluses olnud lepingulist esindajat. Kostja ei ole menetluse jooksul avaldanud, et tal on lepinguline esindaja ning ka ühestki kohtule esitatud menetlusdokumendist ei nähtu menetlustoimingute tegemist esindaja poolt. Kohtul on alust

§ 175

lg 1 järgi menetluskulusid kandma kohustatud menetlusosaliselt välja mõista teise menetlusosalise lepingulise esindaja kulu üksnes juhul, kui esindamine on toimunud kohtumenetluses (vt Riigikohtu 01.04.2015 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-183-14, p 13). 20. Kostja tasus apellatsioonkaebuselt riigilõivu 275 eurot. Riigilõivuseaduse (RLS) § 22 lg 1 p 2 kohaselt ei võeta riigilõivu elatise nõudmise ning muutmise hagi ja lapse elatisnõudes maksekäsu kiirmenetluse avalduse läbivaatamise eest. Antud sätet on kohtupraktikas tõlgendatud nii, et RLS § 22 lg-s 1 sätestatud riigilõivuvabastus hõlmab mõlemat menetluse poolt ja kahte kohtuastet. Sellest tulenevalt ei olnud kostjal vajalik apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu maksta. Kostja saab taotleda selle tagastamist

§ 150lg 1 p 1 alusel.

21. Kostja esitas 11.11.2020 taotluse menetluskulude tasumise ajatamiseks seoses halva majandusliku olukorraga. Ringkonnakohtu hinnangul ei kuulu taotlus rahuldamisele. Kohus ei saa määrata teisele poolele väljamõistetud menetluskulude hüvitise tasumist osamaksete kaupa

§ 445lg 1 alusel.

See oleks võimalik vaid poolte omavahelisel kokkuleppel (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 17.01.2017 määrust tsiviilasjas nr 2-14-13786, p 14). (allkirjastatud digitaalselt) Vallo Kariler (allkirjastatud digitaalselt) Kaija Kaijanen (allkirjastatud digitaalselt) Ande Tänav 6