Obsah (4)

§ 215§ 65§ 21§ 56

1-08-5964 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 30. jaanuar 2009, Tartu Kriminaalasja number 1-08-5964 (05260102407) Kohtukoosseis Maarika Kuusk, Ago

§ 215lg 2 p 1, 2 järgi Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu 3.

oktoobri 2008 otsus Apellatsiooni esitajad süüdistatav A.N. ja tema kaitsja Aivar Kello ning süüdistatav Marek Maksimov ja tema kaitsja Anu Pärtel Prokurör Aro Siinmaa Süüdistatav A.N. elukoht: XXX; isikukood: XXXXXX; ei tööta varem kriminaalkorras karistatud ühel korral Kaitsja advokaat Aivar Hint Süüdistatav Marek Maksimov elukoht: puudub, kannab karistust Murru vanglas; isikukood: 38110076013; töökoht: FIE varem kriminaalkorras karistatud viiel korral Kaitsja vandeadvokaat Anu Pärtel. RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS §-st 337 lg 1 p 1 jätta Tartu Maakohtu

1. oktoobri 2008 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-08-5964 muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Välja mõista Marek Maksimovilt kohtukulud, s. o kaitsja tasu vandeadvokaat Anu Pärteli poolt osutatud õigusabi eest 1652 krooni riigituludesse. Marek Maksimovil tasuda väljamõistetud summa Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Eesti Ühispangas nr 10220034800017 või Hansapangas nr
2. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049858 ning selgitus: „Marek Maksimovi kriminaalasjas nr 1-08-5964 kohtukulud”. Kohtukulud tasuda 30 päeva jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Välja mõista A.N. ilt kohtukulud, s. o kaitsja tasu vandeadvokaat Aivar Kello poolt apellatsiooni koostamise eest 1062 krooni riigituludesse. A.N. il tasuda väljamõistetud summa Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Eesti Ühispangas nr 10220034800017 või Hansapangas nr
3. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049858 ning selgitus: „A.N. i kriminaalasjas nr 1-08-5964 kohtukulud”. Kohtukulud tasuda 30 päeva jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Välja mõista A.N. ilt kohtukulud, s. o kaitsja tasu vandeadvokaat Aivar Hindi esinemise eest ringkonnakohtus 1652 krooni riigituludesse. A.N. il tasuda väljamõistetud summa Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Eesti Ühispangas nr 10220034800017 või Hansapangas nr
4. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049858 ning selgitus: „A.N. i kriminaalasjas nr 1-085964 kohtukulud”. Kohtukulud tasuda 30 päeva jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. 2 Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates
5. jaanuarist
6. Kassatsiooniõiguse kasutamisel on kohtuotsus tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis alates
7. veebruarist
8. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates
9. veebruarist
10. Esimese astme kohtu otsuse sisu Tartu Maakohtu
11. oktoobri 2008 otsusega mõisteti A.N. süüdi ja karistati

§ 215lg 2 p 1, 2 järgi 4-kuulise vangistusega.

Sama kohtuotsusega mõisteti Marek Maksimov süüdi ja karistati

§ 215

lg 2 p 1, 2 järgi 4-kuulise vangistusega.

§ 65lg 2 alusel liideti mõistetud karistusele Tartu Maakohtu 28.

märtsi 2005 otsusega mõistetud 2 aasta 6-kuulise vangistuse kandmata osa 1 aasta 1 kuu 16 päeva ning mõisteti M. Maksimovile liitkaristuseks kohtuotsuste kogumis 1 aasta 5 kuud 16 päeva vangistust. Maakohus rahuldas tsiviilhagi ning mõistis välja A.N. ilt ja M. Maksimovilt solidaarselt 6440 krooni V.P. kasuks. A.N. ilt ja M. Maksimovilt mõisteti välja riigituludesse menetluskuludena kummaltki sundraha 6525 krooni, toimikust koopia tegemise kulud 80.60 krooni ja kaitsjale makstud tasu 3127 krooni, Maakohus arutas M. Maksimovile ja A.N. ile

§ 215

lg 2 p 1, 2 järgi esitatud süüdistust selles, et nemad isikutena, kes on varem toime pannud varguse, kasutasid ajavahemikul

1. detsembri 2005 kell 02.50 kuni
2. detsembri 2005 kell 20.30 ajutiselt omavoliliselt omastamise eesmärgita XXX maja hoovi pargitud V.P. le kuuluvat sõiduautot Toyota Carina, registreerimismärgiga XXX , väärtusega 15 000 krooni, millega sõitsid ringi Tartu linnas ning Tartu ja Jõgeva maakonnas, kuni tegid avarii Tartus Jalaka tänaval. Süüdistatavad ennast süüdi ei tunnistanud. Kohus luges kannatanu ütlustega tõendatuks, et mõlemal süüdistataval puudus luba tema sõiduauto kasutamiseks
3. detsembril 2005, mistõttu on tegemist omavolilise kasutamisega. Vaidlust ei ole selles, et mõlemad süüdistatavad kasutasid
4. detsembril 2005 kannatanu sõidukit Tartu, Jõgeva ja Viljandi maakonnas ringi sõitmiseks. See on tõendatud A.N. i ja M. Maksimovi ühesuguste ütlustega. M. Maksimovi ja A.N. i ütlustega, liiklusõnnetuse aktiga ning väärteoasjas tehtud otsusega on tõendatud, et liiklusõnnetuse hetkel oli autoroolis M. 3 Maksimov. Kelle idee oli kannatanu sõiduki kasutamine, kes ja kuidas võttis autovõtmed, kas ja kui palju A.N. sõidukit juhtis, ei ole võimalik süüdistatavate vastuoluliste ütluste tõttu kindlaks teha. Asja kasutamine tähendab selle omaduste tarbimist. Mootorsõiduk on ette nähtud selleks, et mootori jõul liikuda ühest punktist teise. Mõlemad süüdistatavad istusid V.P. kodu juures tema sõiduautosse ja sõitsid sellega ära kohast, kuhu omanik oli auto jätnud. Edasi kasutasid süüdistatavad V.P. sõiduautot erinevatesse kohtadesse, sh ka A.N. i kasuisa juurde sõitmiseks. Seega vastab A.N. i ja M. Maksimovi tegevus

§ 215

kirjeldatud kuriteo objektiivsele küljele olenemata sellest, kes sõiduautot juhtis ja kes oli kaasreisija. Grupp

§ 215

lg 2 p 2 tähenduses on kuriteo kaastäideviimine vastavalt

§ 21lg 2, kui vähemalt kaks isikut panevad süüteo toime ühiselt ja kooskõlastatult.

Seda, et A.N. ja M. Maksimov tegutsesid ühiselt ja kooskõlastatult selle nimel, et kasutada kannatanu sõidukit, kinnitab objektiivne olukord. Kannatanu oli hilisõhtul kodust lahkunud ja varsti pärast seda öisel ajal said tema sõiduautos kokku A.N. , kes viibis kannatanu korteris, ja M. Maksimov, kes ööbis aiamajas. Sellele järgnes ühine pikk reis mööda Eestimaad, sõideti nendesse kohtadesse, mida kumbki neist vajalikuks pidas. Seega oli sündmuste kulg mõlema süüdistatava võrdse kontrolli all. Süüdistatavad on V.P. sõiduauto omavolilise ajutise kasutamise toime pannud tahtlikult. Mõlemad süüdistatavad kinnitavad, et temal endal ei olnud luba kannatanu autot kasutada, see luba oli teisel. M. Maksimovi ütluste kohaselt eeldas ta, et A.N. võib autoga sõita, kuna tal olid võtmed ja ta ise kinnitas seda. A.N. väidab, et V.P. lubas tal autot kasutada koos M. Maksimoviga ning eelmisel päeval ta kuulis, kuidas V.P. seda M. Maksimovile lubas. Miks M. Maksimov ja V.P. väidavad, et M. Maksimovil ei olnud luba kannatanu auto kasutamiseks, selgitab A.N. sellega, et nad on omavahel sõbrad ja kannatanul on isiklik viha tema vastu. Süüdistatavate sellised ütlused ei ole eluliselt usutavad. Olukorras, kus kannatanu auto võetakse kasutada öösel vahetult pärast seda, kui kannatanu on kodust lahkunud, puudub igasugune alus eeldada, et selleks on autoomaniku luba. Kohus oli seisukohal, et V.P. ütlustes ei ole selliseid vastuolusid, mis muudaksid need ebausaldusväärseteks. Kannatanu on mõistlikult põhjendanud, miks mõned vastuolud tekkisid. See, kas M. Maksimov oli vahetult enne kannatanu lahkumist aiamajas või mujal, ei oma süüdistusele hinnangu andmisel olulist tähendust. Vaatamata süüdistatavate ütlustes esinevatele teatud vastuoludele ei jätnud kohus süüdistatavate poolt kohtus ristküsitluse käigus antud ütlusi tõendite hulgast välja kui täiesti ebausaldusväärseid ja hindas neid koos teiste tõenditega. A.N. oli

1. detsembril 2005 17-aastane, s.o alaealine. Ta kuulati kahtlustatavana üle
2. jaanuaril
3. Ülekuulamise juures ei viibinud kaitsjat, A.N. on andnud allkirja, et ei soovi kaitsja osavõttu. Tulenevalt KrMS § 45 lg 2 p 1 ei saanud A.N. kaitsjast loobuda. A.N. i kahtlustatavana antud ütlused on saadud menetlusnormide olulise rikkumisega, mistõttu on tegemist lubamatu tõendiga ja sellele tugineda ei saa. Karistuse mõistmisel arvestas maakohus kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohus leidis, et M. Maksimovi ja A.N. i tegevuses karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid ei esine. A.N. oli küll kuriteo toimepanemise ajal alaealine, kuid antud kuriteo toimepanemisel ei omanud A.N. i alaealisus sellist tähendust, mis annaks põhjust arvestada seda karistust kergendava asjaoluna. M. Maksimov on varem kriminaalkorras karistatud viiel korral, A.N. oli kuriteo toimepanemise ajal kriminaalkorras karistamata. Teda oli karistatud kaks korda väärteokorras rahatrahviga. 4 A.N. it ja M. Maksimovit tuleb karistada vangistusega, kuna rahaline karistus ei suudaks mõjutada neid uutest kuritegudest hoiduma. Arvestades võrdset teopanust, tuleb neid karistada võrdselt

§ 215lg 2 sanktsiooni alammäärale lähedase vangistusega.

V.P. esitas tsiviilhagi 6440 krooni. Kahju suurust tõendavad kannatanu ütlused selle kohta, et auto remont läks maksma 6000 krooni. Lisaks kannatanu ütlustele autol esinenud vigastuste kohta on see tõendatud liiklusõnnetuse aktiga, millest nähtub, et V.P. Toyota Carinal oli purunenud esistange, vasak esilatern, iluvõre. Kannatanu ütlused kahju suuruse kohta vastavad autol esinenud vigastuste mõistlikele remondikuludele. Seda peab põhjendatuks ka M. Maksimov. Arve-müügitšekkidega on tõendatud pukseerimisteenuse ja parkla tasud kokku 440 krooni. Süüdistatavate poolt kahju tekitamine oli õigusvastane VÕS § 1045 lg 1 p 5 tähenduses ning nad on selle tekitamises ka süüdi. Kahju tekkis kannatanule seetõttu, et süüdistatavad ärandasid koos V.P. sõiduauto, võtsid selle oma ebaseaduslikku valdusesse ja sellise tegevuse tagajärjeks oli liiklusõnnetus, st tekkinud tagajärg on põhjuslikus seoses mõlema süüdistatava eelneva õigusvastase käitumisega. Seega on tsiviilhagi põhjendatud ja kuulub kahju tekitajatelt solidaarselt väljamõistmisele (VÕS § 1043; § 65 lg 1, 2). Mõlema süüdistatava menetluskuludeks on sundraha 6525 krooni, KrMS § 175 lg 1 p 5 kohaselt kaitsjale kriminaaltoimiku materjalidest koopiate tegemise kulu 80.60 krooni ning määratud kaitsja tasu kohtumenetluses 3127 krooni. Vastavalt KrMS § 180 lg 1 hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Apellatsioonides esitatud taotluste sisu A.N. palub tühistada maakohtu otsuse ja mõista ta õigeks või viia läbi uus uurimine. Apellatsiooni põhjenduste kohaselt rikuti kriminaalmenetluse käigus raskelt A.N. i õigusi. A.N. il polnud advokaati kogu menetluses, kuigi KrMS § 45 lg 2 p 1 seda nõuab. A.N. nägi kaitsjat alles kohtus. Ka ei tutvustatud A.N. ile toimikut, seda sai ta näha alles kohtus, kus talle anti toimikuga tutvumiseks 3 tundi, mis oli liiga lühike aeg materjalidesse süvenemiseks ja kaitse ülesehitamiseks. Rikuti ka KrMS § 66 lg 2. Kannatanu muutis kohtus oma ütlusi ja proovis A.N. it rohkem süüdi teha. Kannatanul on isiklik viha A.N. i vastu. Toimikut ei saanud kohtus peaaegu üldse kasutada, kuna ütlused olid saadud seadusevastaselt. Prokurör kasutas neid ütlusi A.N. i vastu ja väänas tema sõnu. Praktiliselt puuduvad A.N. i vastu tõendid või on need puudulikud. Ei ole võetud sõrmejälgi roolilt ega DNA-proovi autovõtmetelt, et süüd tõendada. Nõustuda ei saa ka karistusega, kuna prokurör nõudis mõlemale süüdistatavale 4-kuulist vangistust, kuid A.N. oli kuriteo toimepanemise ajal alaealine ja karistamata, M. Maksimov aga täisealine ja korduvalt karistatud. Samuti ei nõustu A.N. tsiviilhagi summaga, kuna asjas oli ainult kaks tšekki. Kuna A.N. liiklusõnnetust ei põhjustanud, ei saa seda raha temalt üldse nõuda. A.N. i kaitsja palub tühistada maakohtu otsuse osaliselt ning teha uue otsuse, mõistes A.N. i õigeks. Apellatsiooni põhjenduste kohaselt on kohus valesti hinnanud tõendeid ning valesti kohaldanud seadust. Kannatanu ütlustes on olulised vastuolud. Kannatanu ei suutnud mõistetavalt seletada, miks ta kohtus annab teistsuguseid ütlusi kui ülekuulamisel vahetult pärast kuriteosündmusi. 5 Kannatanu kohtus antud ütlused on A.N. it süüstavad ja antud ilmselge sooviga, et kohus mõistaks A.N. i süüdi kuriteos, mida viimane toime pannud ei ole. Kohus märgib õigesti, et A.N. i ja M. Maksimovi ütlused on omavahel vastuolus, kuid ei pööra nendele vastuoludele piisavat tähelepanu. Kohus asus seisukohale, et süüdistatavad kasutasid autot ühise tahtlusega, jättes tähelepanuta, et A.N. i vastutuse välistab asjaolu, et M. Maksimov kinnitas A.N. ile, et tal on auto kasutamiseks V.P. luba. Kohus märgib õigesti, et mingil hetkel (kui toimus avarii) oli roolis M. Maksimov. Mingeid usutavaid tõendeid, et auto oleks võtnud ja omavoliliselt kasutanud A.N. , ei ole. Olukorras, kus A.N. i süü tõendamiseks puuduvad tõendid, oleks tulnud A.N. õigeks mõista. Tsiviilhagi on kannatanu poolt praktiliselt tõendamata. Kannatanu ei ole esitanud auto remondi dokumente, mistõttu kohus oleks pidanud jätma tsiviilhagi rahuldamata või vähemalt läbivaatamisele tsiviilkohtupidamise korras. M. Maksimov palub mõista end õigeks. Apellatsiooni põhjenduste kohaselt on M. Maksimov süüdi mõistetud alusetult ja põhjendamatult. Süüdimõistmisel on kasutatud tunnistajana antud ütlusi ja pole tehtud DNAproove ega võetud sõrmejälgi. Kohtuotsus on tehtud autovarga ütluste põhjal. Rikutud on kõiki menetlusnorme, kohtuotsus ja süüdistus on arusaamatud ja alusetud. Uurija ei olnud võimeline välja selgitama tegelikku süüdlast, tuleb töölt kõrvaldada ja alustada uut uurimist. M. Maksimov ei nõustu ka temalt sissenõutud summaga. Kannatanul, kohtul ja riigil peab olema paber, mida ja mille eest nõutakse, ja inimene, kes teeb toimikust koopiaid, maksab ise. M. Maksimovi kaitsja palub tühistada maakohtu otsuse M. Maksimovi osas ning mõista M. Maksimovi õigeks. Apellatsiooni põhjenduste kohaselt on kohtuotsus oletuslik ja kahtlusi, mida ei õnnestunud kõrvaldada, ei ole kohus tõlgendanud süüdistatava M. Maksimovi kasuks. Kohus leidis, et kannatanu ütlused olid küll kohtuistungil vastuolulised ja vastuolu oli ka kaassüüdistatavate ütlustes, kuid ikkagi argumenteeris, et kannatanu ütlused on tõesed ja usaldusväärsed. Samuti nähtub, et kohus peab A.N. i ütlusi tõesemaks, sest kuidas muidu oleks võimalik M. Maksimov süüdi tunnistada teos, mida ta pole sooritanud. M. Maksimov on selgitanud, et ta viibis kannatanu aiamajas, teda tuli öösel äratama A.N. , kes kutsus autoga sõitma. A.N. il olid autovõtmed. Kuna väljas oli pime ja M. Maksimov oli purjus, siis ta ei saanud algul arugi, kelle autoga sõitma minnakse. Roolis oldi vaheldumisi. Enne Tartusse tagasi jõudmist teatas A.N. , et tema Tartusse ei sõida, kardab linnas sõita, nii istus M. Maksimov rooli ja tegi Tartus Jalaka tänaval avarii.

§ 215

lg 1, 2 kuriteo kvalifitseerimisel on oluline isikute grupi poolt kuriteo toimepanemisel see, et isikud oleksid tegutsenud ühtse tahtlusega, et milleski oleks olnud kokkulepe, kasvõi vaikiv. M. Maksimov kinnitas kohtus, et tema sai aru, et A.N. on saanud kannatanult loa kasutada viimase sõiduautot, kuna A.N. käivitas auto võtmetega. M. Maksimov väidab ka seda, et auto juba käis ja oli hoovi värava juures. Asjaolu, et M. Maksimovil ei olnud võimalik pääseda autovõtmele ligi ja ta ei teadnudki, kus need asuvad, kinnitavad nii M. Maksimovi kui ka kannatanu ütlused. Kannatanu on kinnitanud, et M. Maksimov ei teadnud, kus autovõtmed asuvad, pealegi ei viibinud M. Maksimov kannatanu majas, vaid aiamajas. Majas elas ja viibis ajutiselt A.N. , kes omas seega võimalust otsida ja leida autovõtmed. Kuna M. Maksimovi ütlused kattuvad kannatanu ütlustega, siis tuleb lugeda tõeseks M. Maksimovi versioon. Seda enam, et kaassüüdistataval on põhjust rõõnata M. Maksimovit. Tegemist on ka olukorraga, kus kaassüüdistatavad rõõnavad üksteise suhtes. 6 Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtu istungil jäid süüdistatavad ja nende kaitsjad esitatud apellatsioonide juurde nendes toodud põhjendustel. Prokurör vaidles apellatsioonidele vastu, leides, et need on põhjendamatud ning palus Tartu Maakohtu otsuse jätta muutmata. Tartu Ringkonnakohus kuulanud ära süüdistatavad, kaitsjad, prokuröri ning uurinud kriminaalasjas kogutud tõendeid nende kogumis, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning muutmisele ei kuulu. Apellatsioonides ega ka ringkonnakohtu istungil ei esitanud süüdistatavad ja kaitsjad mingeid uusi Tartu Maakohtule mitteteadaolevaid tõendeid ja kaebuses taotletakse sisuliselt olemasolevate tõendite veelkordset hindamist ja sellest tulenevalt õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Esitatud taotlusest lähtudes ringkonnakohus analüüsis ja hindas kõiki antud kriminaalasjas kogutud tõendeid nende kogumis. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on oma otsuses KrMS § 312 p 1,2 alusel igakülgselt analüüsinud M. Maksimovile ja A.N. ile esitatud süüdistust ning põhjendatult leidnud, et see on tõendamist leidnud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu sellekohaste järeldustega ning vastavalt KrMS § 342 lg 3 p 1 ei pea ringkonnakohus vajalikuks kohtuotsuses toodud põhjendusi käesolevas otsuses korrata.

§ 215

näeb ette vastutuse vallasasja omavolilise ajutise kasutamise eest omastamise eesmärgita. Ringkonnakohus leiab, et kriminaalasjas ei ole vaidlust selle üle, et sõiduauto Toyota Carina reg. nr XXX , millist M. Maksimov ja A.N.

1. detsembril 2005 kasutasid ringisõitmiseks Tartu, Viljandi ja Jõgeva maakonnas oli nende jaoks võõras vallasasi, sest sõiduki omanikuks oli V.P. . Samuti ei ole vaidlust selle üle et nii M. Maksimov kui ka A.N. kasutasid nimetatud sõidukit, s. t tarbisid sõiduki kasulikke omadusi ning neil puudus seejuures sõiduki omastamise eesmärk. Esitatud apellatsioonides lähtuvalt saab ringkonnakohtu arvates teha järelduse, et vaidlustatakse vaid asjaolu, kas M. Maksimovi ja A.N. i poolt V.P. le kuuluva sõiduki kasutamine
2. detsembril 2005 oli omavoliline ning kui oli, siis kas süüdistatavad said sellest ka aru s.t kas nende tegevus oli tahtlik. Ringkonnakohtu arvates on M. Maksimovi ja A.N. i väited, et nad ei kasutanud sõidukit omavoliliselt ümber lükatud eelkõige kannatanu V.P. ütlustega. Nii on V.P. maakohtu istungil üheselt kinnitanud, et ta ei lubanud M. Maksimovil ega ka A.N. il talle kuuluvat sõidukit
3. detsembril 2005 kasutada. V.P. ütluste kohaselt ei ole ta ka varesemalt lubanud süüdistatavatel talle kuuluvat sõidukit kasutada. V.P. väidete kohaselt puudusid tema teada mõlemal süüdistataval juhiload ja ka siis, kui süüdistatavad koos temaga sõidukis kaasas olid, ei ole ta neile andnud võimalust autot juhtida. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda V.P. sellekohaste ütluste tõepärasuses, sest need on sisuliselt kokkulangevad süüdistatavate ütlustega. M. Maksimov on kohtuistungil kinnitanud, et V.P. ei ole talle andnud luba viimasele kuuluva sõiduki kasutamiseks ja sellist luba ei olnud tal ka
4. detsembril
5. M. Maksimovi väidete kohaselt äratas A.N. ta
6. detsembril 2005 kella 3 paiku öösel ning kutsus teda kaasa sõitma. Sõiduki margiks, millega sõideti oli Toyota Carina. Ristküsitluse käigus, vastates 7 prokuröri küsimustele, on M. Maksimov kinnitanud, et autosse istudes sai ta aru, et tegemist on V.P. autoga ning tema küsimusele, kas V.P. lubas A.N. ile autot kasutada, vastas A.N. jaatavalt (tl 115). Kuivõrd A.N. kinnitas, et tal on V.P. lt saadud luba sõiduki kasutamiseks, siis ta rohkem küsimusi ei esitanud. A.N. i ütlustest nähtuvalt ei ole V.P. ka talle isiklikult andud luba sõiduki kasutamiseks. A.N. i väidete kohaselt küsis ta V.P. lt kas ta võiks kasutada tema sõiduautot Toyota sõiduks Põltsamaale. V.P. andis selleks loa, kuid seadis seejuures tingimuse, et autot võib ta kasutada vaid juhul kui M. Maksimov seda juhib. Paar tundi pärast V.P. kodust lahkumist (V.P. lahkus kodust
7. detsembril 2005 kell 2 öösel), tuli tema juurde M. Maksimov ning kutsus kaasa autoga sõitma. Kuna M. Maksimovil oli luba sõidukit kasutada, siis ta läkski temaga kaasa. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonis esitatud väidetega nagu ei oleks V.P. ütlused usaldusväärsed nendes esinevate vastuolude tõttu. V.P. on kohtuistungil selgitanud vastuolude esinemist tema poolt eeluurimisel väidetu ja kohtus antud ütluste vahel ning ringkonnakohtu arvates teinud seda usutavalt. Samas on V.P. ütlustes esinevad vastuolud tühised ning ei kujuta endast olulist osa M. Maksimovi ja A.N. i süüküsimuse otsustamisel. Ülaltoodust saab ringkonnakohtu arvates teha ühese järelduse, et M. Maksomovil ja A.N. il puudus
8. detsembril 2005 V.P. luba kasutada talle kuuluvat sõidukit Toyota Carina (V.P. eitab loa andmist, M. Maksimov kinnitab, et talle V.P. taolist luba ei andnud ning ka A.N. ili kinnitusel V.P. talle otseselt sõiduki kasutamise luba andnud ei ole). Riigikohus on oma lahendis nr 3-1-1-85-07 märkinud isiku ütluste usaldusväärsuse üks olulisi kriteeriume on see, kas tema ütlused on eluliselt usutavad. Ringkonnakohtu arvates ei ole süüdistatavate poolt esitatud kaitseversioonid, milliste kohaselt arvasid nad, et luba sõiduki kasutamiseks oli antud kaassüüdistatavale, eluliselt usutavad ning antud süüst vabanemise eesmärgil. M. Maksomovi katseversiooni kohaselt oli tema
9. detsembril 2005, momendil kui nad sõitma asusid, alkoholijoobes ja kuna A.N. kinnitas, et tal on sõiduki kasutamiseks V.P. luba, siis ta leppis sellega. Ringkonnakohus leiab, et M. Maksimovil puudus igasugune mõistlik alus arvata, et V.P. andis A.N. ile loa sõiduki kasutamiseks. M. Maksimov on ise kinnitanud, et ta ei tea kas A.N. il olid juhiload või mitte. Samuti ei olnud ta kunagi näinud, et A.N. oleks juhtinud V.P. le või kellelegi kolmandale kuuluvat sõidukit. Samas pidanuks M. Maksimovis tekitama põhjendatud kahtlust asjaolu, et autoga asuti sõitma öösel ning sisuliselt sõideti sihitult mööda maakondi ringi. M. Maksimovi ütluste kohaselt ei ole V.P. andnud ei talle ega tema teada ka A.N. ile võimalust V.P. sõiduki juhtimiseks. Ringkonnakohtu arvates pidid nimetatud asjaolud tagama M. Maksimovi arusaama oma teo keelatusest, sest miks pidanuks V.P. hetkel kui teda ennast ei olnud koduski, lubama A.N. il kasutada talle kuuluvat sõidukit ringisõitmiseks. A.N. i kaitseversiooni kohaselt andis V.P. talle loa sõiduki kasutamiseks, kuid ainult juhul kui sõidukit juhib M. Maksimov. Ringkonnakohtu arvates ei ole A.N. i taoline väide tõsiseltvõetav. V.P. on üheselt eitanud taolise loa andmist. Samas jääb arusaamatuks, miks pidanuks V.P. andma sõiduki kasutamiseks loa M. Maksimovile kui ta oli teadlik sellest, et viimasel puuduvad juhiload. Sama hästi oleks V.P. võinud loa anda ka A.N. ile enesele, sest sõita soovis ju A.N. . Tähelepanu vääriv on ka asjaolu, et enne kodust lahkumist
10. detsembril 2005 kohtus V.P. M. Maksimoviga ning ta sai aru, et viimane on alkoholijoobes. Ka A.N. i ütluste kohaselt sai ta sõitma asudes aru, et M. Maksimov on tarvitanud alkoholi, kuid vaatamata sellele otsustas 8 ta oma kaitseversiooni kohaselt sõita koos M. Maksimoviga. Ei ole eluliselt usutav, et V.P. andnuks alkoholijoobes ning juhtimisõiguseta isikule loa sõiduki juhtimiseks öösel ja seda A.N. i huvides. Arvestades eeltoodut leiab ringkonnakohus, et süüdistatavad olid teadlikud, et V.P. sõiduki kasutamiseks puudub neil viimase nõusolek, kuid vaatamata sellele nad kasutasid seda. Ülaltoodu alusel loeb ringkonnakohus tõendatuks, et M. Maksimov ja A.N. kasutasid V.P. sõidukit Toyota Carina
11. detsembril 2005 omavoliliselt ning nad tegutsesid seejuures tahtlikult. Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd kriminaalasjas kogutud tõenditega on kinnitust leidnud, et M. Maksimov ja A.N. kasutasid ajutiselt
12. detsembril 2005 V.P. le kuulunud sõiduautot Tyota Carina (võõras vallasasi) ning tegid seda koos ja tahtlikult, siis ei vaja süüdistatavate tegevuse kvalifitseerimisel

§ 215

järgi tõendamist asjaolu, kes süüdistatavatest autoga selle parkimiskohast ära sõitis. Mootorsõiduki ajutine kasutamine ei tähenda vaid sellega ärasõitmist sõiduki parkimiskohalt, vaid see võib seisneda ka muus teos, millega tarbitakse asja kasulikke omadusi. Vaieldamatult kasutasid aga nii M. Maksimov kui ka A.N.

1. detsembril 2005 V.P. le kuulunud sõiduki kasulikke omadusi sõites sellega Viljandi, Jõgeva ja Tartu maakonnas. Nimetatud seisukohale on asunud ka Riigikohus oma kohtuotsuses nr 3-1-1-33-
2. Põhjendamatu on A.N. i väide nagu oleks kohus arvestanud kohtuotsuse tegemisel tema poolt eeluurimisel seadust rikkudes saadud ütlusi. Maakohus on kohtuotsuses leidnud, et A.N. i kahtlustatavana ülekuulamine, mis toimus
3. jaanuaril 2008, on saadud KrMS norme rikkudes, lugenud nimetatud ülekuulamise lubamatuks tõendiks ning ei arvestanud nimetatud ütlusi kohtuotsuse tegemisel. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendatult, solidaarvastutusest lähtudes, rahuldanud V.P. tsiviilhagi ning süüdistatavatelt tema kasuks välja mõistnud kuriteoga tekitatud kahju. TsMS § 229 lg 2 kohaselt võib tõendiks tsiviilasjas olla tunnistaja ütlus, menetlusosalise vande all antud seletus, dokumentaalne tõend, asitõend, vaatlus ning eksperdiarvamus. Seega ei ole ainsateks lubatud tõenditeks, mille alusel saab kohus otsustada tsiviilhagi rahuldamise dokumentaalsed tõendid nagu seda väidab apellatsioonis A.N. ja tema kaitsja. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on kannatanu V.P. , keda on hoiatatud valeütluste andmise eest, andnud kohtus ütlusi, et avariiga põhjustasid süüdistatavad tema sõidukile kahju 6000 krooni suuruses summas. Ka on V.P. esitanud kohtule dokumentaalsed tõendid seoses avariilise sõiduki pukseerimisega ning sõiduki tasulises parklas hoidmisega tekitatud kahju kohta. V.P. ütlusi tema sõidukile tekitatud kahju kohta kinnitab ka liiklusõnnetuse akt, mis sisuliselt kujutab endast sõiduki vaatlust ning millest nähtuvalt oli V.P. le kuuluval sõidukil puudus esistange esimene vasakpoolne latern ning iluvõre. Lisaks olemasolevatele tõenditele on M. Maksimov tunnistanud tsiviilhagi ning nõustunud selle suurusega. Seega on maakohus tsiviilhagi rahuldamisel toetunud lubatavatele tõenditele. A.N. ile karistuse mõistmisel on maakohus järginud

§ 56ettenähtud sätteid.

Kohus on A.N. ile karistuse mõistmisel põhjendanud, miks ta karistuse mõistmisel ei arvestada süüdistatava alaealisust kuriteo toimepanemise momendil kui kergendavat asjaolu ja ringkonnakohus nõustub nimetatud põhjendusega. Kuivõrd karistuse mõistmise esmaseks aluseks on süüdistatava süü ja antud asjas on süüdistatavate süüaste ringkonnakohtu arvates võrdne, siis asjaolu, et M. Maksimov on varasemalt kriminaalkorras karistatud, ei anna alust A.N. ile mõistetud karistuse kergendamiseks. 9 Maarika Kuusk Ago Kutsar 10 Aarne Sarjas