KOHTUOTSUS E E S TI V A B A R I I G I NI M E L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Otsuse kuupäev 13. november 2020, Tallinn Tsiviilasja number 2-1

) § 162 lg 1 alusel kostja kanda ja otsustas määrata need rahaliselt kindlaks edaspidi. 3.1. Maakohus tuvastas vaidlustamata asjaoludena kostjale korteriomandite kuulumise ja hageja tegutsemise elamut haldava korteriühistuna. Samuti ei vaidle pooled arvete suuruse üle ja kostja pole väitnud, et mõni arvetel märgitud teenus oleks alusetu. Maakohus kontrollis siiski korteriomanike otsuste ja hageja esitatud tõendite põhjal, et arved on korrektsed. 3

§ 657lg 1 p 2 alusel kostjalt viivise 5,57 euro väljamõistmise osas.

Ülejäänud osas jääb otsuse resolutsioon sisuliselt muutmata, aga ringkonnakohus lisab sellele otsustuse hagi tagamise abinõude kehtima jäämise kohta. Samuti tuleb osaliselt muuta maakohtu põhjendusi ja täpsustada asja hinda. Apellatsioonkaebus rahuldatakse küll osaliselt, aga kõik senised menetluskulud jäävad ikkagi kostja kanda.

1. Kostja vaidlustas maakohtu otsuse osas, millega temalt mõisteti välja põhivõlg
2. aasta arvete eest 4675,61 eurot ja viivis, samuti palus ta muuta menetluskulude jaotust. Hageja apellatsioonkaebust ei esitanud. Seega on maakohtu otsus

§ 456lg 4 teise lause kohaselt jõustunud alates 2017.

aasta algusest tekkinud võla 10 699,20 eurot väljamõistmise ja hageja nõuete menetlusse võtmist puudutavate otsustuste osas. 8. Esmalt märgib ringkonnakohus, et maakohus lahendas vaidluse ekslikult hagiasjana. 8.1.

§ 613

lg 1 p 1 sätestab, et kohus lahendab hagita menetluses mh korteriühistu avalduse alusel asja, mis tuleneb korteriomandist ja korteriomandi eseme valitsemisest ning puudutab korteriomanike omavahelisi õigusi ja kohustusi ning korteriomanike ja korteriühistu vahelisi õigusi ja kohustusi. Korteriühistu majandamiskulude nõue vastab neile tingimustele. 8.

1. Kohus peab sõltumata menetlusosalise seisukohast menetlusse võtmisel otsustama, kas nõuet tuleks menetleda hagi- või hagita menetluses. Kui nõue on esitatud vales menetlusliigis, tuleb esitajale anda võimalus täpsustada nõuet olenevalt sellest, mis liiki menetluses tuleb see lahendada (Riigikohtu
2. aprilli 2020 määrus tsiviilasjas nr 2-19-19561, p 11 ja seal viidatud varasem praktika). Käesoleval juhul maakohus nii ei toiminud, vaid menetles hagina esitatud avaldust hagiasjana, kuigi sisu järgi tulnuks see lahendada hagita menetluses. 8.
3. Kui seadus muutus menetluse ajal ja nägi hiljem ette hagita menetluse, siis võis asja lõpuni läbi vaadata hagimenetluses (Riigikohtu
4. novembri 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-1224747, p 17 teine lõik). Praegu ei ole tegemist sellise olukorraga, sest eespool p-s 8.1 viidatud kord kehtis juba hagi esitamise ajal. 8.
5. Kui menetlusliigiga on eksitud, saab erandina asja siiski lõplikult lahendada menetlusliiki muutmata. Kohane on lähtuda sellest, kas hageja soovitav tulemus on võimalik saavutada ka valet liiki menetluses. Sisulise vaidlusasja lahendamine hagita menetluses on esmajoones otstarbekusest lähtuv seadusandja otsustus. Seetõttu ei ole hagita asja lahendamine hagimenetluses vähemalt üldjuhul selline menetlusõiguse normi rikkumine, mis annaks aluse ainuüksi sel põhjusel kohtulahend tühistada. Seda kinnitavad

§ 631

lg 4 ja § 668 lg 4, mille järgi ei või apellatsioon ega kassatsioonkaebuses tugineda asjaolule, et asi, mis tuli lahendada hagita menetluses, lahendati hagimenetluses, v.a juhul, kui sellele tugineti õigel ajal ka maakohtus ja sellest võis olulisel määral sõltuda asja lahendus (Riigikohtu

1. aprilli 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15, p 17 teine lõik ja seal viidatud varasem praktika). 8.
2. Käesolev juht on piisavalt erandlik seeläbi, et maakohtu otsus vaidlustati üksnes osaliselt ja kumbki pool ei tugine apellatsioonimenetluses sellistele rikkumistele, milles avalduks hagija hagita asja eripära.

§ 616võimaldab hagi tagamise asemel kohaldada esialgset õiguskaitset.

Osaliselt jõustunud otsuses on pooli nimetatud hageja ja kostjana, samasugune on tähistusviis hagi tagamise määruses. Asjas tervikuna tehtav lahend ei muutuks selgemaks, kui nüüd tähistusviisi muuta. Neil kaalutlustel saab asja lahendada lõpuni hagimenetluses. 9. Põhivõla osas on apellatsioonimenetluses vaidlus sisuliselt küsimuses, kas korteriühistu võib nõuda korteriomanikult selle võla tasumist, mis tekkis enne ühistu moodustamist ajal, mil korteriomanike ühiseid huvisid esindas valitseja, kes koostas majandamiskulude kohta arved ja nõudis sel ajal tasumist endale. Kostja ei vaidlusta valitseja arvete suurust ega nende tasumise kohustust. Ta piirdus põhinõude osas vastuväidetega, et vastav nõue saab olla üksnes valitsejal ja seenõue ei ole hagejale üle läinud. 5

§ 438

lg 1 järgi peab kohus asja lahendamisel otsustama, mis asjaolud on tuvastatud ja millist õigusakti tuleb kohaldada.

§ 436

lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Seega ei ole kohus seotud menetlusosaliste seisukohtadega seaduse kohaldamisel, vaid kvalifitseerib esitatud asjaolude alusel õigussuhte ise ja kohaldab

§ 436lg 7 ja § 438 lg 1 esimese lause alusel ka ise seadust.

Siiski peab kohus poolte käsitlusest erinevat õiguslikku kvalifikatsiooni pooltega arutama (vt nt Riigikohtu

1. märtsi 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-16, p 12). 9.
2. Ringkonnakohus maakohtu õigusliku käsitlusega ei nõustu. Esiteks ei teki eelmises p-s 9.1 viidatud materiaalõiguse normide alusel kahju hüvitamise nõuet. Teiseks ei tuvastanud maakohus kahju hüvitamise üldisi eeldusi. Vaidlusalune nõudeosa kujunes neist majandamiskulude maksetest, mida kostja pidanuks tasuma ajal, kui korteriühistut ei olnud veel moodustatud. Maakohus tuvastas ja pooled ei ole kahtluse alla seadnud, et korteriomanikud olid KOS § 20 lg 1 alusel otsustanud nimetada valitseja. KOS § 21 lg 1 p 4 järgi valitses valitseja korteriomanike ühiseid rahalisi vahendeid ning tal oli KOS lg 2 p-de 1 ja 2 alusel õigus korteriomanike nimel nõuda sisse ja võtta vastu kaasomandi eseme igapäevase valitsemisega seotud sooritusi. KOS § 21 lg 4 esimene lause nägi ette valitseja kohustuse säilitada korteriomanike vara muust varast eraldi. Eelmises lõigus loetletud normidest järeldub, et valitsejal endal ei tekkinud majanduskava alusel perioodiliste maksete nõudeid korteriomanike vastu, vaid need nõuded kuulusid korteriomanikele ühiselt (vt ka Riigikohtu
3. novembri 2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-05, p 9;
4. veebruari 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-10, p 10 teine lõik;
5. mai 2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-11, p 12 teine lõik). 9.
6. Hageja moodustamise ajal kehtis KÜS, alates
7. jaanuarist 2018 reguleerib korteriühistu ja liikmete õigussuhteid KrtS. 9.
8. KÜS § 2 lg 1 kohaselt oli korteriühistu eesmärk korteriomandite eseme osaks olevate ehitiste ja maatüki mõtteliste osade ühine majandamine ja korteriühistu liikmete ühiste huvide esindamine. Liikmete ühine huvi on mh vahendite saamine ja nende säästlik kasutamine mõtteliste osade majandamiseks. KÜS § 2 lg-s 1 kasutatud sõna „esindamine“ ei tule mõista kui korteriühistu seadusjärgset esindusõigust (õigust tegutseda esindatava ehk korteriühistu liikme nimel). Enne elamu haldamise üleandmist tekkinud korteriomanike ja üürnike poolt tasutud remondirahadest tuleneva nõude osas sai korteriühistu KÜS § 2 lg 1 järgi oma liikmete õiguste kaitseks kohtusse pöörduda oma nimel. Seetõttu võis korteriühistu oma nimel endale täitmiseks esitada neid korteriomanikele kuuluvaid nõudeid, mis tulenevad eluruumide kohustatud subjekti või muu haldaja tegevusest elamute haldamisel enne haldamise üleandmist korteriühistutele (Riigikohtu
9. veebruari 2004 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-9-04, p 23 esimene lõik, vt ka maakohtu viidatud
10. märtsi 2012 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-12, p 10). 9.
11. KrtS ei sisalda KÜS § 2 lg-ga 1 sõnastuse poolest sarnast normi. Siiski näeb KrtS § 12 lg 1 ette, et korteriomanikud teostavad oma korteriomandist tulenevaid õigusi ja täidavad kohustusi samas seaduses sätestatud ulatuses korteriühistu kaudu. KrtS § 34 lg 2 järgi valitsevad korteriomanikud korteriomandite kaasomandi osa eset samuti korteriühistu kaudu. Viidatud KrtS-i sätete mõttele vastab käsitlus, et korteriühistu saab ka alates
12. jaanuarist 2018 esitada oma nimel endale täitmiseks neid korteriomanikele kuuluvaid nõudeid, mis tulenevad eluruumide kohustatud subjekti või muu haldaja tegevusest elamute haldamisel enne haldamise üleandmist korteriühistutele. 9.
13. Seega rahuldas maakohus põhinõude mh 4675,61 euro saamiseks kokkuvõttes õigesti, aga sellekohased põhjendused tuleb asendada käesoleva otsuse p 9 ja selle alapunktidega. 6

§ 448

lg-s 2 sätestatud ajaliste piirangute tõttu ei saa maakohus enam teha täiendavat otsust, samuti ei saa ringkonnakohus kostja kaebuse alusel välja mõista hageja kasuks täiendavat viivist. 10.

1. Hageja esitas
2. oktoobri 2020 taotluse vaidlustatud otsuses vea parandamiseks. Ta palus muuta edasiulatuva viivise arvestamise alguskuupäeva ja asendada vaidlustatud otsuses viivise arvutamise algusajana märgitud otsuse päev hagiavalduse esitamisele järgneva päevaga. Kosja vaidles taotlusele vastu. Hageja taotlus jääb rahuldamata, sest selle ese ei ole kirja- või arvutusviga ega ilmne ebatäpsus

§ 447lg 2 esimese lause tähenduses.

Hageja taotletud parandus muudaks otsuse sisu, sest kostjalt mõistetaks sel juhul viivis välja pikema ajavahemiku eest. Selline parandamine ei ole lubatav (vt Riigikohtu

1. detsembri 2017 otsus tsiviilasjas nr 2-15-19042, p 10 ja seal viidatud varasem praktika). 10.
2. Resolutsiooni p-ga 4 mõistis maakohus 1615,68 eurot välja
3. detsembri 2018 seisuga sissenõutavaks muutunud viivisena. Selles osas on piisav kontrollida, kas selleks kuupäevaks oli hagejal tekkinud õigus nõuda ja kostjal kohustus maksta viivist vähemalt selles summas. 10.
4. KÜS § 7 lg 4 andis korteriühistule õiguse nõuda majandamiskulude maksmisega viivitamisel korteriomanikult viivist kuni 0,07% maksmata jäänud summalt päevas iga viivitatud kalendripäeva eest majandamiskulude maksmise kuule järgneva kuu esimesest kuupäevast arvates. Hageja arvutas ja nõudis viivist sellest madalamas määras, mis hagiavalduse p 4.2 järgi oli hageja teadlik ja selgelt väljendatud otsustus. Sellises olukorras pole kohtul võimalik viivist korteriühistu esitatud arvete summadelt ka välja mõista suuremas summas, kui on märgitud hagiavalduse lisas nr
5. Küll aga saab viidatud normist järeldada, et korteriühistu majandamiskulu nõue muutus iga kuu lõpuks sissenõutavaks. Neil kaalutlustel nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et hageja esitatud arvetelt on viivis arvutatud õigesti. 10.
6. Valitseja koostatud arvete summadelt nõuab hageja samuti viivist, aga arvestab seda pärast iga
7. kuupäeva möödumist. Kostja kaebuse ühe väite kohaselt ei tuvastanud maakohus nõude sissenõutavaks muutumise aega. Maakohtus põhjendas hageja tasumise tähtpäeva hoone majandamise pikaaegse praktikaga. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et sellise praktika kohta puuduvad piisavad tõendid. 10.
8. KOS ei sätestanud, millal muutub KOS § 13 lg 1 alusel esitatav nõue sissenõutavaks. Kirjeldatud olukorras kohalduvad VÕS § 82 sätted, st kohustuse täitmise tähtpäev saab tuleneda võlasuhte olemusest (lg 1 alt 2) või tuleb kohustus täita mõistlikult vajaliku aja jooksul (lg 3). Ringkonnakohus leiab, et valitseja vahendusel esitatud majandamiskulude nõue on piisavalt sarnane korteriühistu vastava nõudega, et lugeda VÕS § 82 lg 1 alt 2 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 4 alusel selle sissenõutavuse ajaks kalendrikuu lõpp. Seega saab hageja nõuda valitseja koostatud arvetelt viivist samadel alustel nagu enda arvetelt. 7

§ 442

lg 5 esimeses lauses sätestatud kohustust lahendada hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. Selle puuduse saab ringkonnakohus kõrvaldada.

§ 445

lg 2 alusel jääb hagi tagamise abinõu kehtima, sest see on lahendi täitmise tagamiseks vajalik ja hageja ei taotlenud tagamise tühistamist.

1. Kokkuvõtvalt rahuldatakse nii hagi kui ka apellatsioonkaebus osaliselt.
2. Järgmiseks teeb kohus tsiviilasja hinna ja menetluskuludega seonduvad otsustused. 13.
3. Maakohus märkis asja hinna 18 223,80 eurot, mis on arvutuslikult ebatäpne. Hind maakohtus oli

§ 124

lg 1 esimese lause, § 133 lg-te 1 ja 2 järgi 18220,47 eurot (= 15374,81 + 1615,68 + 15374,81 × 8%).

§ 137¹ alusel muudab ringkonnakohus asja hinda.

13.2. Kostja apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisel määras ringkonnakohus asja hinna samuti ekslikult. Kostja vaidlustas temalt põhivõla 4675,61 eurot ja kogu viivise väljamõistmise. Seega on asja hind ringkonnakohus eelmises alapunktis viidatud sätete ja

§ 137lg 1 järgi 7521,27 eurot (= 4675,61 + 1615,68 + 15374,81 × 8%).

Juhindudes

§ 136lg 4 teisest lausest muudab ringkonnakohus asja hinda apellatsioonimenetluses.

13.3. Hageja tasus hagiavalduselt ja nõude suurendamise avalduselt ning kostja kaebuselt riigilõivu sätete järgi, mis käsitlevad hagimenetluse lõivu. Ringkonnakohus leidis eespool p-s 8 ja selle alapunktides, et vaidlus tulnuks lahendada hagita asjana. Seega ei pidanud pooled lõivu tasuma rohkem kui riigilõivuseaduse § 59 lg-tes 5 ja 15 ette nähtud ehk kumbki 50 eurot. Hagi tagamise taotluselt nõutav riigilõiv on sama, mis esialgse õiguskaitse taotluse korral.

§ 150

lg 1 p 1 võimaldab pooltel esitada maakohtule taotluse enamtasutud lõivu tagastamiseks. Otstarbekas on seda teha menetluskulude rahalise kindlaksmääramise menetluse raames. Riigilõivu tagastamise nõue lõpeb kahe aasta möödumisel selle aasta lõpust, millal riigilõiv tasuti, kuid mitte enne menetluse jõustunud lahendiga lõppemist (

§ 150lg 6).

13.4. Menetluskulud tuleb eespool p-s 8 esitatud kaalutlustel jaotada hagita menetluse sätete järgi. Hageja nõuete rahuldamise ulatus on tsiviilasja hinna arvutamise reeglitest juhindumise korral 99,97% (= (15 374,81 + 1610,11 + 15 374,81 × 8%) : 18220,47). Sellisel juhul tuleb kõik menetluskulud jätta

§ 171lg 1 ja § 172 lg 1 teise lause alusel ikkagi kostja kanda.

14. Juhindudes

§ 654

lg-st 2² ja § 173 lg 1 teisest lausest esitab ringkonnakohus kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse, milles märgib kõigi menetluskulude jaotuse. Selles pole vaja korrata maakohtu menetluslikke otsustusi nõuete menetlusse võtmise kohta, sest need ei mõjuta otsuse täitmist. Samuti pole vaja korrata poolte isiku- ja registrikoode, mis nähtuvad otsuse sissejuhatusest. (allkirjastatud digitaalselt) 8