KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viivi Tomson, Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi Otsuse tegemise aeg ja koht 2. juuli 2020, Tartu Tsiviilasja number 2-19-35

§ 132

sätestab kõigi maksuhalduri sissenõutavate rahaliste kohustuste sundtäitmise aegumistähtajad. Kõigi maksunõuete ja muude maksuhalduri sissenõutavate rahaliste kohustuste sundtäitmise aegumistähtaeg on viis aastat ning aegumistähtaeg hakkab kulgema maksu määramise või nõude esitamise aastale järgneva aasta 1. jaanuarist. Kuni 01.01.2014 kehtinud

redaktsioonis oli maksunõuete sissenõudmise aegumistähtaeg 7 aastat. Vastavalt

§ 132

lg 5 p-le 1 on aegumise katkemise aluseks muuhulgas kohtutäiturile avalduse esitamine maksuvõla sissenõudmiseks. Aegumise katkemise korral hakkab uus aegumistähtaeg kulgema katkemisele järgneva aasta

1. jaanuarist. Kostja esitas mõlema hageja suhtes avalduse maksukohustuse sissenõudmiseks 27.10.2003, seega hakkas uus aegumistähtaeg tänase seaduse kohaselt kulgema 01.01.2004 ning nõude sissenõudmine aegus 01.01.
2. Kuni 01.01.2014 kehtinud

redaktsiooni kohaselt oli nimetatud aegumistähtaeg kahe aasta võrra pikem, kuid on sellele vaatamata tänaseks juba enam kui kaheksa aastat tagasi möödunud. Asjas nr 2-17-12525 leidis Riigikohus, et

§ 132kehtestab Ts

ÜS-i aegumise regulatsiooni suhtes erialuse, mistõttu ei kehti nõuete kohta, mille sissenõudmist reguleerib

§ 132, samaaegselt Ts

ÜS-i regulatsioon. 2. Kostja vaidles hagile vastu. 2 Nõue ei ole aegunud. Hagejad leidsid ekslikult, et täitmisel on maksunõue. Tegelikult ei ole täitedokumendiks oleva kohtuotsusega nõutav nõue maksunõue, vaid tsiviilõiguslik kahjunõue. Seetõttu on hagejate viited

-i §-le 132 ja Riigikohtu lahendile asjas nr 2-17-12525 asjakohatud. Kohtuotsusest nähtuvalt on kohus lahendanud Eesti Vabariigi tsiviilhagi. Kohtuotsusega mõisteti välja maksukuriteo tagajärjel tekkinud kahju, mitte aga avalik-õiguslik maksunõue, nagu väidavad hagejad. Kuna tegemist on kohtuotsusega välja mõistetud kahjuhüvitisega, on ka selle sissenõudmine toimunud eraõiguse sätete järgi, mitte

-i 13.peatükis sätestatud korra alusel. Jõustunud kohtuotsusega tunnustatud nõude aegumisele kohaldub TsÜS § 157 lg

1. Selle sätte kuni 05.04.2011 kehtinud redaktsiooni järgi oli aegumistähtajaks 30 aastat kohtuotsuse jõustumisest, 04.05.2011 jõustunud redaktsioon sätestab aegumistähtajaks 10 aastat. VÕSRS § 9 lg 4 järgi kohaldatakse TsÜS § 157 lg-s 1 aegumise kohta sätestatut ka enne 05.04.2011 (algses redaktsioonis enne 01.03.2011) tekkinud aegumata nõuetele ning kui varem kehtinud 30-aastane tähtaeg lõpeks varem kui uus 10-aastane tähtaeg, kohaldatakse seaduse eelmist redaktsiooni. Enne 05.04.2011 jõustunud kohtuotsuste puhul hakkas uus 10-aastane aegumistähtaeg kulgema 05.04.2011, mistõttu aeguvad sellised nõuded 05.04.2021 (eeldusel, et aegumine ei ole pärast 05.04.2011 katkenud). MAAKOHTU OTSUS
2. Tartu Maakohus jättis
3. oktoobri 2019 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hagejate kanda. Maakohus märkis, et kostjal ei ole hüvitatavaid menetluskulusid. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas täiteasjades nr 170/2003/5483 ja nr 170/2003/5484 hagejatelt sissenõutav nõue on aegunud või mitte. Muu hulgas on poolte vahel vaidlus selle üle, kas nõude aegumisele tuleb kohaldada maksukorralduse seaduse (

) sätteid või tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) sätteid. TMS § 221 lg 1 kohaselt võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Maakohus ei nõustunud hagejatega, et asja lahendamisel ei oma tähtsust sundtäitmisel oleva nõude materiaalõiguslik alus. TsÜS § 159 näeb ette kohtuotsusega tunnustatud nõude aegumise.

§-s 132 on sätestatud eriregulatsioon maksuvõla sundtäitmise aegumise kohta. Selleks, et hagejate suhtes sundtäitmisel olevale nõudele kohaldada

§ 132regulatsiooni, peab olema tuvastatud, et tegemist on maksunõudega.

Vaidlust ei ole selle üle, et täiteasjades on täitedokumendiks Võru Maakohtu 24.09.2003 otsus kriminaalasjas nr 1-249/2003, millega rahuldati kostja tsiviilhagi ja mõisteti hagejatelt solidaarselt kostja kasuks välja 10 123 763 krooni. Tegu ei ole maksenõudega ja sellele ei kohaldata

-i. Maksu mõiste annab

§ 2

, mis näeb ette, et maks on seadusega või seaduse alusel vallavõi linnavolikogu määrusega riigi või kohaliku omavalitsuse avalik-õiguslike ülesannete täitmiseks või selleks vajaliku tulu saamiseks maksumaksjale pandud ühekordne või 3 perioodiline rahaline kohustus, mis kuulub täitmisele seaduse või määrusega ettenähtud korras, suuruses ja tähtaegadel ning millel puudub otsene vastutasu maksumaksja jaoks. Võru Maakohtu 24.09.2003 otsusest kriminaalasjas nr 1-249/2003 nähtub, et hagejad on selles asjas süüdi tunnistatud maksukuritegudes, mille tõttu jäi nende juhitud äriühingult OÜ Imperia Holding laekumata riigile makse kokku summas 10 123 763 krooni. Kohus rahuldas kohtuotsusega kannatanu Eestis Vabariigi tsiviilhagi ja mõistis süüdistatavatelt solidaarselt riigi kasuks välja 10 123 763 krooni. Olenemata sellest, et kohtuotsusega tsiviilhagi rahuldamise tulemusena hagejatelt välja mõistetud rahasumma ühtib maksude summaga, mis äriühingul riigile tasumata jäi, ei saa seda nõuet käsitleda

§-de 2 ja 32 mõistes maksuna või maksuvõlana. Tegemist on kriminaalasjas tsiviilhagi lahendades tehtud kohtuotsusega, millega rahuldati kahjunõue. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 17.08.2011 otsuses nr 3-1-1-57-11 leidnud, et tsiviilhagis ei ole võimalik esitada maksunõuet (sh vastutusnõuet). Kolleegium on selgitanud, et see ei tähenda aga seda, et tsiviilhagis ei saaks riik nõuda hüvitist sellise kahju eest, mis seisneb (kolmanda isiku vastu suunatud) riigi maksunõude reaalväärtuse vähenemises või maksunõudelt teenimata finantstulus. Hagejate suhtes kohtuotsuse tegemise ajal avalik-õigusliku nõudeavalduse esitamise võimalust kriminaalmenetluses ette ei olnud nähtud. Kannatanu sai esitada tsiviilhagi, mille nõue ei ole käsitatav maksunõudena vaid deliktiõigusliku kahju hüvitamise nõudena, mille materiaalõiguslik alus tuleneb tsiviilõigusest. Jõustunud kohtuotsusega tunnustatud tsiviilõigusliku nõude aegumist reguleerib TsÜS. Kuni

1. aprillini 2011 kehtinud TsÜS § 157 lg 1 kohaselt oli jõustunud kohtuotsusega tunnustatud nõude aegumistähtaeg 30 aastat. Alates
2. aprillist 2011 kehtiva TsÜS redaktsiooni § 157 lg 1 kohaselt on jõustunud kohtuotsusega tunnustatud nõude, samuti kohtulikust kokkuleppest või muust täitedokumendist tuleneva nõude aegumistähtaeg 10 aastat. VÕSRS § 9 lg 4 näeb ette, et TsÜS § 157 lõikes 1 aegumise kohta sätestatut kohaldatakse ka enne
3. aasta
4. aprilli tekkinud aegumata nõuetele. Kui enne
5. aasta
6. aprilli kehtinud TsÜS § 157 lõike 1 kohane aegumistähtaeg lõpeks varem kui sama lõike esimeses lauses nimetatud tähtaeg, siis kohaldatakse aegumisele enne
7. aasta
8. aprilli kehtinud TsÜS § 157 lõiget
9. Riigikohus on 17.10.2013 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-116-13 (p 13) asunud seisukohale, et VÕSRS § 9 lg 4 teisest lausest on selgelt arusaadav seadusandja soov aegumistähtaja olulist lühenemist võlausaldaja huvides osaliselt tasakaalustada üleminekuperioodi kehtestamisega. Seetõttu saab VÕSRS § 9 lg 4 esimese ja teise lause koostoimes järeldada, et enne
10. märtsi 2011 tekkinud aegumata nõuetele hakkas
11. märtsist 2011 kulgema 10 aasta pikkune aegumistähtaeg, mille jooksul on võlausaldajal võimalik kasutada täitedokumendist tulenevaid õigusi. Hiljem parandas seadusandja ebatäpsuse VÕSRS § 9 lg-s 4, asendades kuupäeva 01.03.2011 kuupäevaga 05.04.
12. Järelikult hakkas enne 05.04.2011 jõustunud kohtuotsuste puhul uus 10-aastane aegumistähtaeg kulgema 05.04.2011, mistõttu aeguvad sellised nõuded 05.04.
13. Antud juhul ei ole vaidlust selle üle, et Võru Maakohtu 24.09.2003 otsus, mida täiteasjades nr 170/2003/5483 ja nr 170/2003/5484 täidetakse, jõustus enne 05.04.2011 (täitemenetlusi alustati 29.10.2003). Enne
14. aasta
15. aprilli kehtinud TsÜS § 157 lõike 1 kohane 30-aastane 4 aegumistähtaeg ei lõpe enne
16. aasta
17. aprilli, seega tuleb aegumisele kohaldada alates
18. aprillist 2011 kehtiva TsÜS §-i 157 lg-t 1, mille kohaselt on jõustunud kohtuotsusega tunnustatud nõude aegumistähtaeg 10 aastat. Seega saab lugeda, et see 10-aastane aegumistähtaeg algab uuesti
19. aprillil 2011 ja möödub
20. aprillil
21. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
22. Hagejad esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles paluvad maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda. Maakohtu põhjendus nõude kvalifitseerimisel on väär ning ei arvesta asjas esitatud tõendeid. Hagejate suhtes sundtäidetava nõude aluseks oleva kohtuotsuse resolutiivosast ei saa järeldada, et väljamõistetud summa on kahjuhüvitis, mitte maksuvõlg. Asjaolu, et Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17.08.2011 lahendiga asjas nr 3-1-1-57-11 tunnistati ebaseaduslikuks senine ekslik praktika, kus maksukuritegudes esitati süüdistatavatele tsiviilhagi raames sisuliselt maksunõudeid, ei tähenda, et tsiviilhagides esitatud maksunõuete sisu sellega seonduvalt tagasiulatuvalt muutus. Maakohus on jätnud põhjendamata, miks ei kohaldu aegumisele eriregulatsioon.

§ 128

lg 4 p 3 koostoimes

§ 128

lõikes 41 sätestatuga näevad ette, et kriminaalasjas jõustunud kohtulahendist tulenevate kohustuste sundtäitmisele kohaldatakse seaduses maksuvõla sundtäitmise regulatsiooni. Seega kohaldatakse kriminaalasjas jõustunud kohtulahendiga väljamõistetud kohustuse aegumisele

§-s 132 sätestatud aegumise regulatsiooni sõltumata nõude õiguslikust kvalifikatsioonist. 5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Sundtäitmisel olev nõue on tsiviilõiguslik nõue, mitte maksunõue. Maakohus on piisavalt põhjendanud, miks ei ole tegu maksunõudega. Täitedokumendiks on kohtuotsus, mille sundtäitmine ei toimu

-i

1. peatükis sätestatud korras. Vastutuskohustuse regulatsiooni sai kohaldada alates 01.07.2002, seega ei olnud see regulatsioon hagejate suhtes rakendatav. Võru Maakohtu otsusest nähtuvalt tunnistati hagejad süüdi tollal kehtinud KrK § 1481 lg 10 järgi ajavahemikul 19.06.2001–22.08.2002 toime pandu eest. Maksudeklaratsioonide esitamata jätmisega riigile tekitatud kahju nõudmiseks oli võimalik esitada tsiviilhagi tsiviilõiguslikul alusel (Riigikohtu lahendid asjades nr 3-1-1-60-07 ja 3-1-1-57-11). Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi ei saa põhjendada sellega, et täitedokumendiks oleva kohtuotsuse tegemisel kasutati ekslikku praktikat. TMS § 221 lg 2 sätestab, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi aluseks olevad vastuväited on kohtulahendi puhul lubatud üksnes siis, kui alus, millel need põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
2. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 tuleb otsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata. 5 Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ega pea TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid üle korrata.
3. Hagejad jäid apellatsioonkaebuses väidete juurde, et kohtuotsuse sundtäitmine tuleb tunnistada lubamatuks, kuna kohtuotsusega väljamõistetud nõue hagejate vastu on aegunud. Hagejate väide, et 24.03.2003 tehtud kohtuotsuse nõue sisustati maakohtu poolt ebaõigesti tsiviilõigusliku kahjunõudena, ei ole õige. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et täitmisele on pööratud tsiviilõiguslik kahjunõue, mis tuleneb jõustunud kohtuotsusest ning kostja nõue ei ole aegunud. Kostja nõude aegumistähtaeg TsÜS § 157 lg 1 järgi on 05.04.
5. Hagejate poolt viidatud maksukorralduse seaduse sätted reguleerivad alates 01.01.2017 kriminaalmenetluses esitatud avalik-õiguslikke Eesti Vabariigi nõudeid. Käesolevas asjas

§ 128

lg 4 p 3 ega

§-s 132 sätestatud aegumise regulatsioon kohaldamisele ei kuulu. Materiaalõigust, sh aegumist kohaldatakse tehingu või toimingu kehtimise aja redaktsioonis, kui seadusest ei tulene teisti.

§ 128

lg 4 p-le 3 ei ole seadusandja andnud tagasiulatuvat mõju, säte jõustus 01.01.2017.

§ 128

lg 4 p-i 3 muutmine oli tingitud avalik-õigusliku nõudeavalduse instituudi sisseviimisest 01.01.2017 kriminaalmenetlusse (KrMS § 1542). Enne seda ei saanud kriminaalmenetluses avalik-õigusliku nõudeavaldust esitada, seega puudub alus kohaldada hiljem jõustunud aegumise eriregulatsiooni. 9. Ringkonnakohus jätab hagejate apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel hagejate kanda. Kostja ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja ei esitanud, seega puuduvad asjas hüvitamisele kuuluvad menetluskulud. /digitaalselt allkirjastatud/ Viivi Tomson /digitaalselt allkirjastatud/ Kersti Kerstna-Vaks 6 /digitaalselt allkirjastatud/ Andra Pärsimägi