← Eesti

1-20-2272/26

Obsah (5)§ 118§ 74§ 28§ 31§ 2

1-20-2272 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 19. november 2020, Tallinn Kohtuasja number 1-20-2272 Kohtukoosseis Eesistuja Meelika Aava, liikmed

§ 118lg 1 p 1, 6 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 3.

septembri

  1. a otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitaja Süüdistatav Vello Soe Prokurör Põhja Ringkonnaprokuratuuri Kruusimägi Süüdistatav Vello Soe isikukood 36310126520, elukoht XXX, töökoht X OÜ, kehtivad kriminaalkaristused puuduvad, tõkendiks elukohast lahkumise keeld Kaitsja Vandeadvokaat Aivar Ennok riigi õigusabi korras Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus ringkonnaprokurör Kelly RESOLUTSIOON
  2. Jätta muutmata Harju Maakohtu
  3. septembri
  4. a otsus Vello Soe süüdistusasjas

§ 118lg 1 p 1, 6 järgi.

  1. Apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  2. Vello Soed süüdistatakse karistusseadustiku (

) § 118 lg 1 p 1, 6 järgi selles, et selles, et tema 1. aprillil 2019 ajavahemikul 17.00 kuni 19.22 Tallinnas XXX asuva kortermaja juures lõi tahtlikult füüsilise valu ja tervisekahjustuse tekitamise eesmärgil YY isetehtud heitevasaraga, mille otsas oli metallist kõva tömp ese, korduvalt kehatüve piirkonda. Seejärel liikus YY WWW asuva kaupluse juurde, kuid V. Soe järgnes talle ning lõi kaupluse juures veel üks kord tahtlikult isetehtud heitevasaraga YY kehatüve piirkonda. V. Soe teadis, et metallist otsaga heitevasaraga inimest kehasse pekstes võib kannatanule tekitada mistahes raskusega tervisekahjustusi, s.h eluohtlikuid tervisekahjustusi, ning ta pidas ka raskete tagajärgede saabumist võimalikuks. Löökidega kehatüve piirkonda põhjustas V. Soe YY-le põrna rebendi ning vasakpoolsete roiete hulgimurrud (VI, VIII ja IX roide murrud) koos vasakpoolse õhkrinnaga, mis on eluohtlikud tervisekahjustused. Löökidega kehatüve piirkonda põhjustas V. Soe YY-le ka elundi kaotuse, kuna põrna rebendi tõttu tuli põrn kirurgiliselt eemaldada. Oma tegevusega pani V. Soe tahtlikult toime teisele inimesele raskete tervisekahjustuste tekitamise, millega põhjustati oht elule ja elundi kaotus, s.o

§ 118lg 1 p 1 ja 6 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

  1. Harju Maakohtu
  2. septembri
  3. a otsusega tunnistati Vello Soe üldmenetluses

§ 118

lg 1 p 1, 6 järgi süüdi ja karistati vangistusega 5 aastaks, mis jäeti

§ 74

lg 1, 3 alusel täitmisele pööramata kui ta ei pane 5 aastase katseaja kestel toime uut kuritegu ning täidab talle katseajaks pandud kontrollnõudeid ja kohustusi.

  1. Maakohus leidis kriminaalasjas avaldatud ja uuritud tõenditele tuginedes, et V. Soe on talle süüdistuses esitatud kuriteo toime pannud ning tema süü täielikult tõendamist leidnud. Süüd ja õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad.
  2. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatav V. Soe, kes taotleb kohtuotsuse tühistamist ja õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist seoses sellega, et ta oli kannatanu suhtes vägivalda kasutades hädakaitseseisundis. V. Soe ei eita, et lõi kannatanut metallesemega, kuid tegi seda enese kaitsmiseks, sest kannatanu ründas teda 10 cm pikkuse noaga. Tüli algatajaks oli kannatanu, kes urineeris V. Soe akna all. Kui V. Soe teda korrale kutsus, siis hakkas kannatanu teda roppude sõnadega sõimama ja kutsus teda korterist välja. Kannatanu majja ei pääsenud, sest trepikoja uks oli lukus. V. Soe läks välja, kus sõnavahetus muutus kähmluseks. Kannatanu võttis välja noa. V. Soe leidis maast metallitüki ja hakkas sellega ennast kaitsma. Ta lõi kannatanut seni kuni ta enam V. Soed ei rünnanud. Kohus pidas põhjendamatult usaldusväärseks kannatanu YY ja tunnistajate CC, MM ja QQ ütlusi. Kannatanu ütlused ei ole usaldusväärsed, sest ta on neid muutnud. Esialgu rääkis kannatanu, et teda löödi ainult trepikoja juures. Hiljem leppis ta oma tuttavatega kokku ja väitis, et V. Soe ründas teda ka poe juures. Kohus ei arvestanud kannatanu isiku ja eluviisidega. Pärast kaklust ei olnud kannatanul mingeid vigastusi. Ta lubas hoopis relva järele minna, et V. Soe maha lasta. Samas ei usu kohus V. Soe elukaaslast, sest ta ei mäleta missugune särk V. Soel poolteist aastat tagasi seljas oli. Tunnistajad ei ole erapooletud, sest nad on kannatanu elukaaslane ja tema sugulased. Seevastu ei arvestanud kohus erapooletu tunnistaja NN ütlustega, kes nägi kannatanut noaga ründamas ja ei näinud V. Soe käes mingit heitevasarat. 2

(6)
  1. Ringkonnakohus määras vaadata esitatud apellatsiooni alusel kriminaalasi läbi kirjalikus menetluses ja andis taotluste ja seisukohtade esitamise tähtajaks
  2. november
  4. Määratud tähtajal esitas süüdistatava apellatsiooni suhtes oma seisukoha prokurör, kes taotleb jätta kohtuotsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. V. Soe heidab apellatsioonis maakohtule ette, et kohus ei ole arvestanud kannatanu isikut. Prokurör on seisukohal, et

§ 118

lg 1 p 1 ja 6 kvalifikatsiooni tõendamisel ei oma kannatanu isikuomadused ja eluviisid tähtsust. Kohus on arvestanud karistust kergendava asjaoluna kannatanu panust konflikti tekkimisse ja eskaleerumisse, tema käitumise ebaviisakust ning seda, et kannatanu käitumine oli süüdistatava ja tema laste suhtes solvav. Samuti on kohus arvestanud kannatanu käitumisega karistuse mõistmisel. Seega ei vasta V. Soe väide, et maakohus ei ole kannatanu isikut arvestanud, tegelikkusele. V. Soe leiab, et tegelikkusele ei vasta teo toimepanemine isetehtud heitevasakaga. Teo toimepanemise vahendil on kohus pikalt peatunud ning põhjendanud, miks kohus loeb tõendatuks kannatanu löömise isetehtud heitevasaraga ehk metallist esemega, mille otsas ripub ketiga mingi tömp ese (otsuse punkt 2.7). Kohus on oma seisukohta põhistanud ning need põhistused tuginevad tõenditele. Asjaolu, kas tegu pandi toime isetehtud heitevasaraga, selle taolise esemega või süüdistatava poolt kirjeldatud suurema roostetanud täismetallist 15-20 cm pikkuse ja pool kilo kaaluva poldiga, ei oma kvalifikatsiooni seisukohast tähtsust, kuivõrd üheselt on tõendatud, et V. Soe poolt kannatanu löömine mingi kõva metallist esemega. V. Soe heidab kohtule ette ebaõige hinnangu andmist tunnistajate, kannatanu ja V. Soe ütluste usaldusväärsusele. Maakohus on otsuses tõendeid omavahel kõrvutanud ja sidunud ning selle analüüsi tulemusena hinnanud ühtede tunnistajate ütlused usaldusväärseks ja teiste omad mitte. Kohus on otsuse punktides 2.6, 2.8-2.11 pikalt ja põhjalikult selgitanud ja motiveerinud, millistele asjaoludele tuginevalt ja mis põhjusel kohus peab tunnistajate CC, MM ja QQ ütlusi usaldusväärseteks ning teisi ütlusi ebausaldusväärseteks. Asjaolu, et V. Soe ei nõustu maakohtu järeldustega ning usub teisi tunnistajaid, ei tingi maakohtu otsuse tühistamist. V. Soe kirjutab apellatsioonis uuesti lahti oma ütlused ning leiab, et ta kaitses ennast ja kohus on selle pinnalt ekslikult tuvastanud tahtluse. Kohus on oma otsuses selgelt välja toonud asjaolud, milles ei ole vaidlust, ning seejärel vaidlusalused aspektid. Ühe sellise vaidlusaluse aspektina nimetas kohus ka kannatanul noa olemasolu ja sellega süüdistatava ründamise ehk võimaliku hädakaitse küsimuse. Seejärel motiveeris kohus põhjalikult, miks kohtu hinnangul ei ole kannatanul noa olemasolu ja selle kasutamine süüdistatava suhtes tõendamist leidnud ning miks ei esine õigusvastasust välistavaid asjaolusid. Viimaseks heidab V. Soe kohtule ette asjaolu, et kohus ei ole uskunud, et pärast kaklust lubas kannatanu minna relva järgi ja V. Soe maha lasta. Kohus on otsuses ka seda aspekti käsitlenud. Kohus luges tõendatuks küll selle, et kannatanu läks kirvest tooma, kuid siiski on kohus ka seda asjaolu käsitlenud ning V. Soe etteheide ei ole asjakohane. Eelnevat silmas pidades ei ole kohtumenetluse käigus esile kerkinud asjaolusid, mis lükkaksid ümber V. Soe poolt tahtlikult kannatanule raskete tervisekahjustuste tekitamise. Süüdistatava mittenõustumine kohtuotsusega ei muuda automaatselt kohtuotsust ebaseaduslikuks ega ebaõiglaseks. Kõiki V. Soe poolt apellatsioonis kajastatud etteheiteid on maakohus analüüsinud ning järeldusi põhjendanud. 3

(6)RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
  1. Kohtukolleegium, tutvunud kohtutoimiku materjalidega ja apellatsiooni väidetega, leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata, sest see on seaduslik ja põhjendatud. Sisuliselt taotleb süüdistatav esitatud apellatsioonis maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist. Vastuseks sellele märgib kohtukolleegium, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus maakohtul. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Riigikohtu kriminaalkolleegium on
  2. detsembri
  3. a otsuses nr 3-1-1-107-12 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente maakohtu süüdimõistva kohtuotsuse tühistamiseks ja õigeksmõistva kohtuotsuse tegemiseks. Apellatsioonis korratakse samu väiteid, mida süüdistatav esitas maakohtus ning millele maakohus on oma otsuses juba ammendavalt vastanud. Maakohus on kohtukolleegiumi arvates olnud tõendite hindamises ning oma siseveendumuse kujunemise kajastamisel piisavalt põhjalik, mistõttu kohtukolleegium ei pea vajalikuks korrata maakohtu otsuses esitatud põhjendusi. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemale seisukohale, et kaebust läbi vaatav kohus ei pea andma vastuseid kõigile apellatsioonis toodud väidetele, millele maakohus on oma otsuses ammendavalt ja põhistatult vastanud ning millega ringkonnakohus nõustub (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  4. detsembri
  5. a otsus asjas nr 3-1-1-113-13,
  6. aprilli
  7. a otsus asjas nr 3-1-1-23-11 ja
  8. detsembri
  9. a otsus asjas nr 3-1-1-92-11). Süüdistatav V. Soe heidab maakohtule ette seda, et ta andis süüdistatava, kannatanu ja tunnistajate ütlustele ebaõige hinnangu. Kohtukolleegium selle väitega ei nõustu. Riigikohtu kriminaalkolleegium on
  10. märtsi 2020 otsuse nr 1-17-11682 punktis 21 selgitanud, et tõendi ebausaldusväärseks lugemist ei tingi üksnes vastuolu kohtueelses menetluses antud ütlustega, vaid selleks võib aluse anda ka vastuolu muude asjas kogutud usaldusväärsete tõenditega. Maakohus on kohtukolleegiumi hinnangul piisava põhjalikkusega selgitanud, miks ta süüdistatava V. Soe ja tunnistaja NN ütlused ebausaldusväärseks tunnistab. Samuti seda, miks ta kannatanu YY ja tunnistajate CC, MM ja QQ ütlusi usaldusväärses ei kahtle. Kohtukolleegium ei pea vajalikuks maakohtu põhjendusi selles osas korrata. Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohaga ka selles, et puuduvad tõendid selle kohta, et kannatanu YY süüdistatavat V. Soed noaga ründas. Samuti on kannatanu YY ja tunnistajate CC, MM ja QQ ütlustega tõendatud, et V. Soe peksis kannatanu YY metallist ketiga, mille otsas oli metallist kuul. Samale seisukohale on asunud ekspert isiku kohtuarstliku ekspertiisi käigus. Kohtukolleegium nõustub maakohtu ja prokuröri seisukohaga, et kuriteo kvalifikatsiooni ja tõendatusse seisukohast ei olegi tegelikult tähtsust sellel, millise metallist esemega süüdistatav kannatanut peksis. Ka süüdistatav V. Soe ise ei eita, et ta kannatanut metallist esemega peksis. Ta väidab vaid seda, et mingit metallist ketti ja selle otsas olevat kuuli ei ole olemas olnud, vaid 4
(6)ta võttis maast mingi metallist polditaolise eseme selleks, et end noarünnaku eest kaitsta. Kannatanu ja tunnistajate ütlused tema ütlusi ei kinnita, mistõttu on maakohus lugenud süüdistatava V. Soe ütlused selles osas põhjendatult ebausaldusväärseks. V. Soe leiab, et ta tegutses

§-s 28 sätestatud hädakaitses. Kohtukolleegium ei nõustu ka selle süüdistatava seisukohaga. Esmalt viitab kohtukolleegium Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 3. novembri 2017. a otsuse nr 1-16-9964 punktis 9 toodud selgitusele, mille kohaselt hädakaitse (

§ 28

lg 1) nõuab hädakaitseseisundi, kaitsetegevuse ning hädakaitse teostaja kaitsetahte hindamist (hädakaitse üldnõuete kohta vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. oktoobri
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-65-15, p 10). Hädakaitseseisund ehk hädakaitseõigus tekib vahetu õigusvastase ründe korral. Õigusvastase ründe all tuleb mõista rünnet, millega rikutakse mõnda õiguslikku käitumisnormi. Välistatud on hädakaitseõiguse tekkimine ründe tõttu, mis rikub üksnes sotsiaalset käitumisreeglit (viisakus- või moraalinormi), kuid ei ole vastuolus õiguskorraga (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. veebruari
  4. a otsus asjas nr 3-1-1-111-04, p-d 11-13). Seega praeguses kriminaalasjas tuleb vastata küsimusele, kas kannatanu YY tegi midagi sellist, mis on käsitatav õigusvastase ründena süüdistatava V. Soe suhtes. Maakohus on vastanud sellele küsimusele eitavalt. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga, et kannatanu YY süüdistatavat noaga ei rünnanud, mistõttu süüdistataval ei olnud vajadust end millegi vastu tõrjuda. Kannatanu ärritumine ja ropendamine talle märkuse teinud süüdistatava V. Soe aadressil ei ole käsitletav õigusvastase ründena. Sellest tulenevalt ei saa rääkida ka M. Ojastu viibimisest hädakaitseseisundis

§ 28lg 1 tähenduses.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on eelpoolviidatud lahendis nr 1-16-9964 veel märkinud, et hädakaitse kontekstis saab

§ 31

lg 1 kohaldamisest rääkida juhul, kui isiku poolt ekslikult ettekujutatud asjaolude kogumist tuleneb hädakaitseseisund, s.o isiku ettekujutuse kohaselt on tegemist vahetu õigusvastase ründega. Kui isik kujutab ette hädakaitseseisundit loovaid asjaolusid ning on seega enda hinnangul õigustatud kaitsetegevuseks, tuleb ka

§ 31

lg 1 kohaldamisel seejärel kontrollida, kas isiku kaitsetegevus on tema ettekujutatavate asjaolude valguses sobiv ründe lõpetamiseks, kuid samas ka säästvaim vahend selle eesmärgi saavutamiseks. See tähendab ühtlasi, et isiku kaitsetegevus peab jääma ettekujutatava hädakaitse piiridesse (

§ 28lg 2).

Kui aga isik ületab ka tema poolt ettekujutatavate asjaolude valguses hädakaitse piire, ei välista ettekujutatud asjaolud teo õigusvastasust, mistõttu sellisel juhul

§ 31lg 1 ei kohaldu.

Lisaks eeltoodule peab isiku kaitsetegevus olema kantud kaitsetahtest, st kaitsetegevus peab ettekujutatud asjaolude valguses olema suunatud ründe tõrjumisele. Seega kehtivad jätkuvalt hädakaitseõiguse teostamisele esitatavad üldnõuded. Viidatud põhimõte tuleneb sealjuures tõsiasjast, et ründe olemasolus eksiv isik ei saa olla õiguslikult paremas olukorras võrreldes isikuga, kes tõrjub tegelikkuses asetleidvat vahetut õigusvastast rünnet (p 16).

§ 31

lg 1 kohaldamiseks tuleb järelikult tuvastada, et isiku poolt ettekujutatud asjaolude tegelikkusele vastavuse korral esineks isiku käitumises mõni õigusvastasust välistav asjaolu (p 15).

§ 31

lg 1 teise lause kohaselt vastutab õigusvastasust välistava asjaolu suhtes eksimuses olnud isik seaduses sätestatud juhtudel ettevaatamatusest toimepandud süüteo eest. Seda mõistetavalt juhul, kui ta käitumine vastab ettevaatamatusdelikti koosseisule, on õigusvastane ja süüline (

§ 2lg 2) (p 17).

Praeguses kriminaalasjas kogutud tõendite pinnalt ei ole kohtukolleegiumi hinnangul võimalik järeldada, et V. Soe ettekujutuse kohaselt oli tegemist vahetu õigusvastase ründega, 5

(6)s.o eksliku viibimisega hädakaitseseisundis. V. Soe tegevus ei olnud kantud kaitsetahtest, vaid kättemaksust kannatanu ebaviisaka käitumise (avalikus kohas urineerimine) ja kannatanu vastu suunatud sõimu eest. Kuna kannatanu YY süüdistatavat ei rünnanud, siis ei olnud V. Soel ka midagi tõrjuda. Seetõttu on kohtukolleegium seisukohal, et V. Soe ei viibinud ka

§-s 31 sätestatud näilises hädakaitses. V. Soe heidab apellatsioonis maakohtule ette ka seda, et kohus ei ole arvestanud kannatanu isikut iseloomustavaid andmeid. Esmalt nõustub kohtukolleegium maakohtu ja prokuröri seisukohaga, et praeguse kriminaalasja kuriteo kvalifikatsiooni ja tõendatusse seisukohast ei oma kannatanu isikuomadused ja eluviisid mingit tähtsust. Teiseks ei vasta süüdistatava väide ka sisuliselt tegelikkusele. Nii on kohus arvestanud karistust kergendava asjaoluna kannatanu provotseerivat ja solvavat käitumist süüdistatava V. Soe ja tema perekonna suhtes. Samuti on kohus arvestanud kannatanu käitumisega süüdistatavale V. Soele karistuse mõistmisel. Seega ei vasta tegelikkusele V. Soe väide, et maakohus ei ole kannatanu isikut arvestanud. Kokkuvõtvalt on kohtukolleegium seisukohal, et apellatsiooni väited kohtuotsuse tühistamiseks ja V. Soe käitumisele teise juriidilise hinnangu andmiseks põhjust ei anna. 8. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu 3. septembri 2020. a kohtuotsuse V. Soe süüdistusasjas

§ 118lg 1 p 1, 6 järgi muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.