← Eesti

2-20-2553/47

Obsah (4)§ 101§ 102§ 116§ 108

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Tsiviilasja number 2-20-2553 Otsuse tegemise aeg ja koht 30. oktoober 2020, Tartu Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Indrek P

) § 101 lg-s 1 sätestatud alammääras kuni hagejate täisealiseks saamiseni. Menetluskulud palusid hagejad jätta kostja kanda. Hagiavalduse põhjenduste kohaselt ei ole kostja hagejate ülalpidamiskohustust täitnud (

§ 101lg 1 ja § 75 lg 1).

Hagejad on täielikult isa ülalpidamisel. Hagejad nõuavad kostjalt tagasiulatuvat elatist ning igakuist elatist

§ 101lg-s 1 sätestatud miinimummääras.

Kui kostjal puuduvad rahalised vahendid elatise tasumiseks, tuleb tal leida täiendavaid sissetulekuid. Hagejate ning nende seadusliku esindaja kulud kalendrikuus on järgmised: eluase 140 eurot, sidevahendid 120 eurot, huvialad 20 eurot, transport 50 eurot, riided 120 eurot, hügieen 100 eurot ja söök 600 eurot. Hagejate ning nende seadusliku esindajaga elab koos täisealine laps (kostja ja hagejate seadusliku esindaja ühine kolmas laps).

  2. veebruaril 2020 esitasid hagejad ka hagi tagamise taotluse, mille maakohus
  3. veebruari
  4. a määrusega osaliselt rahuldas ning kohustas kostjat tasuma kummalegi lapsele elatist 100 eurot kuus alates
  5. veebruarist 2020 kuni käesolevas tsiviilasjas menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumiseni.
  6. Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hagejate kanda. Hagejad elavad alates septembrist 2019 isa juures, kui lõppes vanemate ühine kooselu. Kostja ei nõustu tagasiulatuva elatise väljamõistmisega. Vanemate kooselu ajal töötas hagejate seaduslik esindaja välismaal (viimastel aastatel Norras) ning sel ajal pidas lapsi ülal kostja. 3

(11)Kostja ei nõustu hagejate väitega, nagu ei täidaks ta hagejate ülalpidamiskohustust. Kostja kannab 75 euro ulatuses kulutusi ajal, kui hagejad veedavad aega tema juures. Hageja I viibib nädalavahetusel kostja juures. Hageja II, kes on puudega ja õpib Kaare Koolis, viibib kostja juures pärast kooli ja vahel jääb ka ööbima. Osa laste vajadustest on kaetud riikliku peretoetusega, s.o 520 eurot kuus. Lisaks saab hageja II igakuiselt puude toetust 161 eurot. Need summad laekuvad hagejate seadusliku esindaja kontole. Hagejate taotletud elatisemäär on ebamõistlikult suur. Kostjale jäävad arusaamatuks hagejate väited, mille kohaselt kulub eluasemele igakuiselt 140 eurot, sidevahenditele 120 eurot ja söögile 600 eurot. Kostja palub elatise väljamõistmisel arvestada Justiitsministeeriumi tellimusel tehtud Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse ja Pricewaterhouse Coopers Advisors uue uurimusega lapse vajaduspõhisest miinimumelatisest (uuring). Elatise suuruse määramisel tuleb arvestada vanemate varalist seisundit. Hagejate seadusliku esindaja materiaalne olukord on parem kui kostjal, kuna hagejatel puudub vajadus tasuda üüri, samuti on hagejate kommunaalkulud oluliselt väiksemad. Kostja igakuiseks sissetulekuks on keskmiselt 600 eurot, kuid hagejate seaduslikul esindajal 1000 eurot. Kostjal puuduvad rahalised säästud, kinnisasjad ja sõidukid. Kostja on nõus maksma mõlemale hagejale igakuiselt elatist 120 eurot (kokku 240 eurot). MAAKOHTU LAHEND 4. Tartu Maakohus rahuldas 14. mai 2020. a otsusega hagi osaliselt. Maakohus mõistis kostjalt hageja I kasuks välja ajavahemiku 16. veebruar 2020 kuni 13. mai 2020 eest ühekordse elatise 108 eurot 47 senti ning alates 14. maist 2020 igakuise elatise 135 eurot kuni hageja I täisealiseks saamiseni 12. novembril 2028. Kohus mõistis kostjalt hageja II kasuks välja ajavahemiku 16. veebruar 2020 kuni 13. mai 2020 eest ühekordse elatise 108 eurot 47 senti ning alates 14. maist 2020 igakuise elatise 135 eurot kuni hageja II täisealiseks saamiseni 27. aprillil 2022. Otsuse resolutsiooni kohaselt tuleb elatis kanda hagejate seadusliku esindaja kontole iga kalendrikuu eest ette, s.o hiljemalt eelneva kuu viimaseks kuupäevaks. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus

§ 101lg 1 järgi üldjuhul pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära.

Erandina saab alla seaduses sätestatud alammäära elatise

§ 102lg 2 kolmanda lause järgi välja mõista mõjuval põhjusel.

Kostja on nõus tasuma hagejate ülalpidamiseks igakuiselt kokku 240 eurot. Kostja igakuiseks keskmiseks sissetulekuks on 690 eurot ning püsikuluks üürikorter. Üür on 230 eurot kuus, millele lisanduvad kommunaalkulud. Kostja palub arvestada elatise maksmisel igakuise riikliku peretoetusega 520 eurot ning ühele lapsele makstava puude toetusega 162 eurot. Maakohus tuvastas, et hagejad ei ole riiklike peretoetuste suurusele vastu vaielnud, vaid leidnud, et peretoetusi ei saa üldse elatise väljamõistmisel arvestada. Samuti ei ole hagejad vastu vaielnud kostja väitele, et ta kannab igakuiselt hagejate vahetuks ülalpidamiseks kulusid 75 eurot ajal, kui nad viibivad tema juures. 4

(11)Elatise sidumine kuupalga alammääraga ei täida enam oma esialgset eesmärki ning ei ole praeguse menetluse puhul mõistlik. Kostja ei ole võimeline maksma elatist miinimummääras (kokku 584 eurot). Seetõttu tuleb peretoetuste summa elatise väljamõistmisel arvesse võtta. Vastasel juhul ei jääks kostjal enda ülalpidamiseks piisvalt vahendeid. Pooled on aga arvestanud peretoetuse arvutamisel nende ühise kolmanda lapsega, kes on täisealine, kuid omandab veel haridust. Siiski tuleb praegusel juhul arvestada kahe lapse kohta käiva peretoetuse määraga (120 eurot kuus), kuna kolmas laps ei ole käesolevas asjas hageja. Maakohus leidis, et kostjalt tuleb mõlema hageja kasuks välja mõista igakuine elatis 135 eurot kuni hagejate täisealiseks saamiseni. Nii säilib kostjal enese ülalpidamisvõimalus. Selliselt saavad hagejad igakuiselt kostjalt kokku 270 eurot ja riigilt peretoetustena 120 eurot. Eelduslikult peaks ka laste isa panustama teise vanemaga võrdselt 270 eurot. Lisaks kannab kostja igakuiselt lastega seotud kulusid 75 eurot, kui lapsed viibivad tema juures. Järelikult saavad hagejad kokku 735 eurot (660 eurot + 75 eurot), s.o 367 eurot 50 senti ühe hageja kohta. Selline elatis ületab lapsevajaduspõhise miinimumelatise uuringus välja toodud ülalpidamiskulusid (349 eurot lapse kohta). Maakohus mõistis kostjalt kummagi hageja kasuks eraldi välja ühekordse elatise 108 eurot 47 senti ajavahemiku
  1. veebruar 2020 kuni
  2. mai 2020 eest (s.o alates hagi esitamisest kuni kohtuotsuse tegemiseni), arvestades hagi tagamise määrusega välja mõistetud elatise suurust. Maakohus leidis, et kostjal tuleb tasuda elatist kummagi hageja kohta veebruaris 23 eurot 79 senti, märtsis ja aprillis 70 eurot ning mais 14 eurot 68 senti. Hagejad on soovinud elatise väljamõistmist tagasiulatuvalt alates
  3. veebruarist 2019 kuni
  4. veebruarini
  5. Maakohus leidis, et see nõue tuleb jätta rahuldamata. Pooled elasid kuni septembrini 2019 koos ning kandsid eelduslikult selle ajani ühiselt laste kulusid. Tagasiulatuva elatise väljamõistmine võib asetada kostja ka äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda, kus ta ei ole võimeline enam tasuma jooksvat elatist. Samuti võib tema enda ülalpidamine saada kahjustada. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
  6. Hagejad paluvad
  7. juunil 2020 esitatud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada, mõista kostjalt kummagi hageja kasuks eraldi välja ajavahemiku
  8. veebruar 2019 kuni
  9. veebruar 2020 eest elatis 3412 eurot 90 senti ning alates
  10. veebruarist 2020 igakuine elatis

§ 101lg-s 1 sätestatud alammääras kuni hagejate täisealiseks saamiseni.

Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus paluvad hagejad jätta kostja kanda.

§ 101

lg 1 kohaselt ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Eeldatavasti kulub lapse ülalpidamiseks kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär ning mõlemad vanemad suudavad lapsele anda ülalpidamist seaduses sätestatud miinimummääras. Hagejate seadusliku esindaja sissetulek on 800 eurot kuus, millele lisandub peretoetus 120 eurot, s.o kokku 920 eurot. Jagades selle summa kolme isikuga, on summaks 306 eurot 66 senti. Kostjalt mõisteti välja 135 eurot kuus kuni hagejate täisealiseks 5

(11)saamiseni.

§ 116lg 1 kohaselt on mõlemal vanemal võrdsed õigused ja kohustused.

Praegusel juhul ei ole vanemad võrdsed – hagejate seadusliku esindaja kanda on jäänud enamus hagejate ülalpidamisest. Kui kostja on kehvas majanduslikus olukorras ega suuda hagejatele elatist miinimummääras tasuda, tuleb tal leida tasuvam töö või lisatöö. Maakohus ei mõistnud elatist välja muutuva protsendina, vältimaks uuesti kohtusse pöördumist. Kohus oleks pidanud elatise määrama muutuva suurusena elukallidusega kaasnevate hindade suurenemise tõttu. Kohus on elatise vähendamisel tuginenud kostja poolt viidatud uuringule. Kostja ei ole põhjendanud, mida ta uuringuga tõendada soovib (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 236 lg 3). Hagejate arvates ei saa uuring olla tõendiks ega oma seetõttu käesolevas asja tähtsust. Kuivõrd hagejad on esitanud elatise nõude miinimummääras, siis ei pea nad kohtupraktika kohaselt tõendama, millised on nende kulud. Kohus on rikkunud tõendite kogumise norme. Maakohus oleks pidanud rahuldama tagasiulatuva elatise nõude, kuna kostja ei ole hagejaid ülal pidanud (

§ 108). 6.

Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Kostja nõustub maakohtu seisukohtadega. Hagejad soovisid elatise sidumist Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatava kuupalga alammääraga. Maakohus leidis, et elatise sidumine kuupalga alammääraga ei täida enam oma esialgset eesmärki ning ei ole käesoleva menetluse puhul mõistlik. Tagasiulatuva elatise väljamõistmisel tuleb arvestada nii vanema toonast kui ka kohtulahendi tegemise ajal olemasolevat ülalpidamisvõimet. Samuti elatise vähendamise aluseks olevaid asjaolusid, et vältida vanema ja tema teise lapse või teiste laste asetamist äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda. Seda põhjusel, et õigustatud isik ei ole esitanud kohe vajaduse ilmnedes tema vastu nõuet ning on teinud seda hiljem, nõudes ülalpidamist tagantjärgi. Vanemad elasid koos kuni septembrini 2019, kasvatasid lapsi ühiselt ning kandsid eelduslikult koos lastega seotud kulud. Hagejate seaduslik esindaja ei ole põhjendanud, miks ta ei ole esitanud hagiavaldust elatise saamiseks koheselt kohtusse, kui selgus, et kostja vabatahtlikult elatist ei tasu, vaid tegi seda ligi pool aastat hiljem. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 7. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles maakohus rahuldas mõlema hageja nõude ühekordse elatise saamiseks ajavahemiku 16. veebruar 2020 kuni 13. mai 2020 eest väiksemas ulatuses kui 195 eurot 54 senti ning nõude alates 14. maist 2020 kuni hagejate täisealiseks saamiseni igakuise elatise saamiseks väiksemas ulatuses kui 165 eurot. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab kostjalt kummagi hageja kasuks välja ajavahemiku 16. veebruar 2020 kuni 13. mai 2020 eest ühekordse elatise 195 eurot 54 senti ning alates 14. maist 2020 igakuise elatise 165 eurot. Muus osas jääb maakohtu otsus muutmata. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. 6

(11)Juhindudes TsMS § 654 lg-st 2², esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse. 8. Hagejad on apellatsioonkaebuse esimeses palvepunktis taotlenud maakohtu otsuse tühistamist. Samas nähtub punktidest 3 ja 5 ning kaebuse põhjendustest, et hagejad vaidlustavad maakohtu otsuse osas, milles jäeti hagi igakuise elatise väljamõistmiseks

§ 101

lg-s 1 sätestatud alammääras ja tagasiulatuva elatise saamiseks

§ 108alusel rahuldamata.

Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, milles maakohus hagi rahuldas ning mõistis kostjalt mõlema hageja kasuks ajavahemiku

  1. veebruar 2020 kuni
  2. mai 2020 eest välja ühekordse elatise 108 eurot 47 senti ja alates
  3. maist 2020 igakuise elatise 135 eurot kuni hagejate täisealiseks saamiseni. Selles osas on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi jõustunud. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi üksnes apellatsioonkaebusega vaidlustatud osas.
  4. Mõlemad hagejad on palunud mõista kostjalt välja

§ 101

lg 1 järgse miinimumelatise, samuti tagasiulatuva elatise

§-s 108 alusel. Pooled vaidlesidki maakohtu menetluses selle üle, kas kostja peab maksma hagejatele elatist

§ 101

lg-s 1 sätestatud määras või tuleb elatist

§ 102lg 2 alusel vähendada.

Kostja väitis, et tema sissetulek ei võimalda tasuda mõlemale hagejale elatist miinimummääras. Kostja on maakohtule esitanud tööandja Aktsiaseltsi Hansa Candle poolt väljastatud palgatõendi (tl 93), konto väljavõtted (tl-d 91–92) ja üürilepingu (tl 94). Samuti väitis kostja, et ajal, mil hagejad viibivad tema juures, kannab ta nende ülalpidamiseks kulutusi ning osa laste vajadustest on kaetud riikliku peretoetusega. Lisaks tuleks kostja arvates laste ülalpidamiskulude hindamisel arvestada lapse vajaduspõhise miinimumelatise uuringuga. Eelmärgitu üle on poolte vahel vaidlus ka apellatsioonimenetluses. 10. Maakohus jõudis vaidlustatud otsuses järeldusele, et kostja ei ole võimeline tasuma hagejatele igakuiselt elatist miinimummääras (

§ 101

lg 1) ning esineb mõjuv põhjus elatise vähendamiseks (

§ 102lg 2).

Hagejate tagasiulatuva elatise nõude (

§ 108) jättis maakohus rahuldamata.

Ringkonnakohus märgib esmalt, et

§ 102lg 2 kohaldamine ja mõjuva põhjuse hindamine on kohtu diskretsiooniotsus.

Sellisesse otsustusse saab kõrgema astme kohus sekkuda juhul, kui madalama astme kohus on ületanud diskretsioonipiire. Ringkonnakohus ei nõustu käesolevas asjas maakohtu poolt igakuise elatise määramisel arvesse võetud riikliku lapsetoetuse ulatusega. Selles osas on maakohus diskretsioonipiire ületanud. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osas, milles kohus jättis kostjalt kummagi hageja kasuks välja mõistmata ajavahemiku

  1. veebruar 2020 kuni
  2. mai 2020 eest ühekordse elatise väiksemas summas kui 195 eurot 54 senti ning alates
  3. maist 2020 igakuise elatise väiksemas ulatuses kui 165 eurot. Ringkonnakohus peab võimalikuks teha eelnimetatud nõuete täiendavaks rahuldamiseks ise uue otsuse.
  4. Üldjuhul on igakuine elatis ühele lapsele

§ 101lg 1 alusel pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära.

Erandina saab alla seaduses sätestatud alammäära alaealisele lapsele elatise

§ 102lg 2 kolmanda lause järgi välja mõista mõjuval põhjusel.

Kuna mõjuv põhjus on

§ 102lg 2 neljandas lauses sätestatud näidisloeteluna, saab kohus iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas 7

(11)esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks (vt nt Riigikohtu
  1. märtsi
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13). Mõjuva põhjuse hindamisel tuleb arvestada esmajoones sellega, et ebaproportsionaalselt ei saaks kahjustada elatise maksmise eesmärk, st ka miinimumelatisest väiksema elatise maksmisel saaksid lapse igapäevased vajadused rahuldatud ja tema arenguks piisavad vahendid tagatud. 11.
  3. Mõjuvaks põhjuseks miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks saab olla lisaks seaduses nimetatutele igasugune muu asjaolu, mida arvestatakse elatise suuruse määramisel, mh lapse miinimumist väiksemad vajadused või nende katmine muul viisil (nt vahetu ülalpidamisega lapsega suhtlemisel, kulude jooksva katmisega, lapsetoetusega), samuti vanema halb varaline seisund. Miinimumelatisest väiksema elatise saab välja mõista juhul, kui mõni viidatud asjaoludest on piisavalt kaalukas, arvestades samal ajal lapse õigustatud huve (vt nt Riigikohtu
  4. juuni
  5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 28.2). 11.
  6. Maakohus leidis iseenesest õigesti, et praeguses asjas on põhjendatud võtta igakuise elatise määramisel arvesse riiklik lapsetoetus. Lapsetoetuse saamine on mõjuv põhjus miinimumelatise vähendamiseks koostoimes muude asjaoludega – ennekõike kostja halva varalise seisundiga ning hagejate kulude jooksva kandmisega (

§ 102lg-d 1 ja 2).

Ringkonnakohtu hinnangul tuleb ka eeldada, et lapsetoetuse arvel kaetakse lapse vajadusi ning nende maksmine peab selliselt reeglina tulema kasuks mõlemale vanemale (perehüvitiste seaduse (PHS) §-d 2, 3 ja 15). Ringkonnakohus ei näe mõistlikku põhjendust sellele, miks peaks vanem, kes teise vanema ja lapsega ühise perena koos elades saaks kasu lapsetoetusest, kaotama lapsetoetusest saadava kasu ainuüksi seetõttu, et ta elab teisest vanemast ja lapsest lahus. Seega tuleks pool lapsetoetusest (juhul kui on tõendatud lapsetoetuse saamine) üldjuhul alati elatisest maha arvata. Laps võib tõendada, et selline mahaarvamine on põhjendamatu, kuna tema vajadused on miinimummäärast suuremad. Praegusel juhul ei esine ringkonnakohtu arvates hagejatel ülekaalukaid huve, mis võimaldaksid jätta lapsetoetuse maksmisega ülalpidamiskohustuse ulatuse üle otsustamisel arvestamata. 11.3. PHS § 17 lg 1 järgi on lapsetoetuse saamise õigus igal lapsel alates sünnist kuni 16-aastaseks saamiseni. Sama paragrahvi lõike 2 esimese lause alusel on põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppe tasemeõppes õppival keskhariduseta lapsel on õigus lapsetoetusele kuni 19-aastaseks saamiseni. Paragrahvi lõike 3 kohaselt on lapsetoetuse suurus pere esimese ja teise lapse kohta 60 eurot. Seega tuleks elatisest maha arvata 30 eurot, s.o pool lapsetoetusest (ühe lapse kohta). Maakohus leidis, et kostjal tuleb tasuda mõlemale hagejale igakuiselt elatist 135 eurot. Otsuse põhjenduste kohaselt tasuvad vanemad selliselt laste kasuks elatist 540 eurot (135 eurot × 2 × 2), lisaks makstakse lastele peretoetust 120 eurot (60 eurot × 2) ning kostja kannab lastele kulutusi ajal, kui nad viibivad tema juures (75 eurot). Seega peaksid vanemad ühe lapse (hageja) ülalpidamiseks kandma 367 eurot 50 senti (735 eurot ÷ 2). Lähtudes maakohtu arvestustest, tuleks ühel vanemal kanda lapse ülalpidamiseks seega 183 eurot 75 senti kuus. Sellele vaatamata on maakohus leidnud, et kostjal tuleb tasuda 8

(11)ühele lapsele elatist üksnes 135 eurot kuus. Ringkonnakohtule nähtuvalt on maakohus võtnud elatise suuruse hindamisel sisuliselt arvesse lapsetoetuse täies ulatuses (60 eurot), mitte üksnes pooles ulatuses (30 eurot). Ringkonnakohus sellise maakohtu käsitlusega ei nõustu. Ringkonnakohus leiab, et igakuise elatise suurust 135 eurot tuleb suurendada poole PHS § 15 ja § 16 lg 1 p 1 alusel makstava igakuise lapsetoetuse võrra (hetkel on pool lapsetoetusest pere ühe lapse kohta 30 eurot). Seega tuleb kostjalt alates
  1. maist 2020 mõlema hageja kasuks välja mõista igakuine elatis 165 eurot kuni hagejate täisealiseks saamiseni. Järelikult tuleb maakohtu otsus tühistada osas, milles maakohus jättis kostjalt kummagi hageja kasuks välja mõistmata igakuise elatise 30 eurot. Ringkonnakohus lisab, et igakuise elatise suurus 165 eurot vastab eelduslikult ka ühe lapse (hageja) vajadustele. Hagiavalduse järgi on ühe lapse igakuised kulud 383 eurot 33 senti (1150 eurot ÷ 3) (tl 3), millest ühe vanema kanda peaks jääma 191 eurot 67 senti. Arvestades praeguses asjas esinevaid mõjuvaid põhjuseid elatise vähendamiseks ning võttes seetõttu arvesse pool lapsetoetusest (30 eurot), kujunekski elatise suuruseks samaväärne summa (161 eurot 67 senti). 11.
  2. Kuivõrd ringkonnakohus leiab maakohtust erinevalt, et põhjendatud igakuise elatise suurus ühele lapsele on 165 eurot, tuleb vastavalt muuda ka maakohtu poolt alates hagi esitamisest kuni otsuse tegemiseni välja mõistetud ühekordse elatise suurust. Arvestades kostjalt väljamõistetava igakuise elatise suurust 165 eurot ning maakohtu
  3. veebruari
  4. a hagi tagamise määrust (tl-d 35–36), pidi kostja tasuma elatist ühele lapsele
  5. aasta veebruaris 38 eurot 28 senti (14 päeva eest, arvestades, et hagi tagamise määrus tehti
  6. veebruaril 2020), märtsis 65 eurot, aprillis 65 eurot ja mais 27 eurot 26 senti (13 päeva eest), s.o kokku 195 eurot 54 senti. Seega tuleb kummagi hageja kasuks ülalmärgitud perioodi eest välja mõista ühekordse elatise katteks täiendavalt 87 eurot 7 senti (195 eurot 54 senti - 108 eurot 47 senti).
  7. Apellatsioonkaebuse muud väited ei anna alust hinnata esitatud tõendeid maakohtust erinevalt või teha tuvastatud asjaoludest teistsuguseid õiguslikke järeldusi. Seega muus osas järgib ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi ega pea TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid üle korrata. Vastusena apellatsioonkaebuse nendele väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 12.
  8. Apellatsioonkaebuse põhjenduste järgi oleks maakohus pidanud määrama elatise muutuva suurusena ning siduma selle

§ 101lg-s 1 sätestatud alammääraga.

Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtul elatise määramisel muutuva suurusena ja selle sidumisel

§ 101lg-s 1 sätestatud alammääraga ulatuslik kaalutlusruum.

Nagu eespool märgitud, saab kõrgema astme kohus kaalutlus- ehk diskretsiooniotsustusse sekkuda vaid juhul, kui madalama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire. Ringkonnakohtu arvates ei anna apellatsioonkaebuse väited alust käesolevas asjas maakohtu diskretsiooniotsustusse selles osas sekkuda ning elatist muutuva suurusena määrata. Maakohus on seadusest tulenevat kaalutlusõigust õiguspäraselt teostanud ning enda järeldusi vaidlustatud otsuses nõuetekohaselt (TsMS § 442 lg 8) põhjendatud. 12.2. Iseenesest nõustub ringkonnakohus apellatsioonkaebuse väitega, et kohus ei saa elatise suuruse määramisel ja lapse vajaduste hindamisel tugineda üksnes lapse vajaduspõhise miinimumelatise uuringule. Siiski ei nõustu ringkonnakohus hagejate 9

(11)etteheitega, nagu oleks maakohus hagejate ülalpidamiskulude hindamisel lähtunud üksnes eelnimetatud uuringust. Samuti ei ole põhjendatud hagejate seisukoht, et uuringuga ei tohtinuks asjas üldse arvestada. 12.2.
  1. Ringkonnakohtu hinnangul on põhjendatud ja kohtupraktikaga kooskõlas maakohtu käsitlus, mille kohaselt ei täida miinimumelatis tõenäoliselt enam oma algset eesmärki, s.o rahuldada õigustatud isikute igapäevaseid vajadusi. Miinimumpalk ei seostu laste tegelike vajadustega. See ei arvesta ka vanemate võimalusi elatist maksta. Hetkel kehtivat miinimumpalka saav kahe lapse vanem peaks kogu oma sissetuleku maksma elatiseks. Seega võib poole miinimumpalgana määratud miinimumelatise maksmine olla miinimumpalga kiire (elukallidusest kiirema ja keskmisest sissetulekust suurema) tõusu tõttu muutunud ebaproportsionaalselt suureks ning suurelt osalt vanematelt tuleks jõukohane elatis välja mõista väiksemas ulatuses (vt nt Riigikohtu
  2. märtsi
  3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16,
  4. juuni
  5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 14, p 30). 12.2.
  6. Kuigi praeguses asjas on elatise nõue esitatud miinimumsuuruses, ei ole siiski tegemist tavapärase miinimumelatise nõudega. Kostjalt nõuavad elatist kaks last (hagejad), kes viibivad osa ajast elatise maksmiseks kohustatud vanema juures. Lisaks on kostjal halb majanduslik seis ning elatise määramisel tuleb arvesse võtta ka riiklikku peretoetust. See tähendab, et elatise suuruse määramisel tuleb hinnata laste tegelikke ülalpidamiskulusid. Kostja on palunud võtta uuring arvesse just laste ülalpidamiskulude hindamisel. Maakohus ongi elatise suurust võrrelnud uuringus välja toodud eelduslike ülalpidamiskuludega, leides, et laste keskmised vajadused on eelduslikult madalamad kui praegune elatise seaduses sätestatud miinimummäär. 12.2.
  7. Siiski lähtus maakohus elatise suuruse vähendamisel ennekõike kostja majanduslikust seisust, sh sissetuleku suurusest (690 eurot kuus, tl-d 91–93), tema peamisest püsikulust (üür, tl-d 94–95) ning hagejate seaduslikule esindajale laekuvates lapsetoetustest. Maakohus on hinnanud asjas esitatud tõendeid TsMS § 232 lg 1 järgi kogumis, igakülgselt ning otsuses oma hinnanguid põhjendanud. 12.
  8. Arvestades kostja praegust majanduslikku seisu, tema ülalpidamisvõimet ja muid elatise vähendamise aluseks olevaid asjaolusid, jättis maakohus hagejate tagasiulatuva elatise nõude (

§ 108

) põhjendatult rahuldamata.

§ 108

mõte on kaitsta ülalpidamiseks kohustatud isikut tagantjärele esitatud ulatuslike ülalpidamisnõuete eest, mille rahuldamine ei täidaks enam õigustatud isiku ülalpidamise ülesannet. Kui hagejad leidsid, et kostja ei täida ülalpidamiskohustust, oleksid nad saanud esitada kohtule hagi ülalpidamiskohustuse täitmiseks varem. Üksnes sel moel oleks olnud võimalik tagada, et ülalpidamisnõude esitamine täidab oma eesmärgi (rahuldada õigustatud isikute igapäevaseid vajadusi) ja õigustatud isiku vajaduste tekkides on olemas vajalikud vahendid nende rahuldamiseks (vt Riigikohtu

  1. detsembri
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-13, p-d 11 ja 12; Riigikohtu
  3. mai
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-16, p-d 19 ja 20). Asja materjalidest ei nähtu, et kostjal oleks säästetud rahalisi vahendeid või kuuluks talle muud vara, mille arvelt tagasiulatuvat elatist täita. Seega asetaks tagasiulatuva elatise väljamõistmine kostja eelduslikult äärmiselt raskesse olukorda ning see oleks talle ebamõistlikult koormav. Kui kostja satub tagasiulatuva elatise väljamõistmise tõttu 10

(11)äärmiselt raskesse olukorda ega suuda seetõtu tasuda igakuist elatist, ei ole see ka enam laste (hagejate) huvides. Lisaks on maakohus põhjendatult leidnud, et eelduslikult kandsid vanemad kuni ühise kooselu lõppemiseni septembris 2019 laste kulusid ühiselt. Vastupidist ei ole asjas tõendatud. 12.
  1. Ringkonnakohus lisab, et vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid, olgu siis sissetuleku arvel või piisava sissetuleku puudumise korral ka muu vara arvel (vt nt Riigikohtu
  2. veebruari
  3. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-2343, p 13). Vanem on kohustatud lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks tegema kõik endast oleneva, sh võimalusel teenima lisasissetulekut, töökohta vahetama ning vajadusel müüma endale kuuluvat vara ülalpidamiskohustuse täitmiseks vajalike vahendite saamiseks. Piisava sissetuleku teenimise kohustuse täitmise hindamisel tuleb arvestada vanema vanust, haridust, kvalifikatsiooni, tervislikku seisundit jm sissetulekut mõjutada võivaid asjaolusid. Asja materjalidest ei nähtu, et kostjal esineks sissetulekut mõjutada võivaid asjaolusid (sh tervislikke probleeme). Seega võib kostjal olla vajalik hagejate ülalpidamiskohustuse täitmiseks teenida lisasissetulekut või vahetada töökohta. 12.
  4. Hagejad on vaidlustanud maakohtu otsuse menetluskulude jaotuse osas ning palunud teha uue otsuse, millega jätta kõik hagejate maakohtu menetluses kantud menetluskulud kostja kanda. Kuigi ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osaliselt, ei ole põhjust maakohtu menetluskulude jaotust muuta. Arvestades hagi rahuldamise ulatust, sh tagasiulatuva elatise rahuldamata jätmist, on maakohus õigesti jätnud menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda. 12.
  5. Eelmärgitust tulenevalt rahuldab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse osaliselt.
  6. Hagi ja apellatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlemisel tekkinud kulud TsMS § 163 lg 1 (kolmanda alternatiivi) järgi poolte endi kanda. Sellise menetluskulude jaotuse tõttu puudub vajadus menetluskulusid rahaliseks kindlaks määrata. /allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi /allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest 11
(11)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.