← Eesti

2-20-4311/18

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Margo Klaar, Imbi Sidok-Toomsalu, Mati Maksing Otsuse tegemise aeg ja koht 26.11.2020, Tallinn Kohtuasja number 2-20-4311 Kohtuasi XX hagi CC vastu elatise vähendamiseks Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 19.06.2020 otsus Kaebuse esitaja ja liik XX apellatsioonkaebus Kaebuse hind 1485 eurot Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus Hageja (apellant) XX (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Kristel Kangilaski Kostja (vastustaja) CC (isikukood XXXXXXXXXXX), seaduslik esindaja YY, lepinguline esindaja Olga Väina Menetluse liik Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON

  1. Jätta Harju Maakohtu 19.06.2020 otsus muutmata.
  2. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
  3. Jätta apellatsioonimenetluse kulud XX kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. 2-20-4311 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
  4. XX (hageja, isa) esitas 19.03.2020 Harju Maakohtule hagi CC (kostja, laps) vastu elatise vähendamiseks.
  5. Hagiavalduse kohaselt kinnitati Harju Maakohtu 10.12.2015 määrusega tsiviilasjas nr 2-15-6675 kompromiss, mille kohaselt kohustus hageja tasuma oma lapse ülalpidamiseks elatist mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud kuupalga alammäärast kuni lapse täisealiseks saamiseni. Kompromissi sõlmimise ajal oli elatise suurus 195 eurot kuus, käesoleval aastal on elatise suurus 292 eurot kuus. Hageja ei ole võimeline tasuma elatist 292 eurot, säilitamata enda minimaalset vajalikku elustandardit.
  6. Seadusjärgse elatise suurenemine tulenevalt miinimumtöötasu kiirest kasvust annab aluse elatise vähendamiseks. Elatis on tõusnud, aga kostja vajadused ei ole ilmselgelt samas ulatuses suurenenud. Ei ole eluliselt usutav, et kostja vajadused on 644 eurot kuus (584+60).
  7. Elatise muutmisel tuleb arvestada, et hageja täidab oma ülalpidamiskohustust ka vahetult lapsega suhtlemisel. Kuivõrd kostja vajadused on ilmselgelt väiksemad kui kahekordne kuupalga alammäär, palub hageja arvestada, et kostja vajadused on osaliselt kaetud ka riiklike peretoetustega.
  8. Võttes aluseks kostja tegelikud vajadused ja lähtudes Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse ja Pricewaterhouse Coopers Advisorsi koostatud
  9. a lõppraportist „Lapse vajaduspõhine miinimumelatis“ (RAKE uuring), saab elatise vähendamisel aluseks võtta elatise suuruses 172 eurot, millest tuleb maha arvestada pool peretoetusest, s.o 30 eurot. Tasutava elatise suuruseks jääb 142 eurot. Arvestades, et laps veedab isa juures keskmiselt 3 päeva kuus, tuleb elatist vähendada lisaks toidu, vaba-aja ja transpordikulude võrra proportsionaalselt, s.o 15 euro võrra. Seega jääb 127 eurot.
  10. 11.05.2020 menetlusdokumendis esitas hageja elatise suuruse arvutuskäigu, lähtudes kostja esitatud vajaduste suurusest ja hageja enda hinnangul põhjendatud kostja vajadustest, mille järgi oleks elatise suuruseks 151,75 eurot, ümardatult 152 eurot. Kostja vastuväited
  11. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
  12. Hageja ei ole toonud esile aluseid alla miinimummäära elatise väljamõistmiseks, samuti seda, et ta ei ole võimeline kostjale tasuma miinimummäärast elatist. Kostja igakuised kulud on kokku 632,76 eurot. Maakohtu otsus ja põhjendused
  13. Harju Maakohus jättis 16.06.2020 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus menetluskulude suurust kindlaks ei määranud.
  14. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt vaidlesid pooled selle üle, kas hagi esitamise seisuga on muutunud elatisnõude aluseks olevad asjaolud, s.o lapse vajadused ja hageja varaline seisund võrreldes 10.10.2015 elatise tasumiseks poolte vahel sõlmitud kompromissi kinnitamise ajaga. 2 2-20-4311
  15. Maakohus tuvastas, et tsiviilasjas nr 2-15-6675, milles kompromiss sõlmiti, ei vaielnud pooled selle üle, et lapse vajadused on kahekordne miinimumelatis. Kohtu arvates ei olnud veenev hageja väide, et kui elatise väljamõistmise ajal 10.10.2015 oli miinimumelatis 195 eurot ja elatise vähendamise hagi esitamisel 19.03.2020 oli miinimumelatis 292 eurot, siis oleksid lapse vajadused seaduses sätestatud eeldusest sedavõrd muutunud, et see võiks anda iseenesest aluse elatise vähendamiseks.
  16. Hagejale oli kompromissi sõlmimisel teada, et elatise summa on ajas muutuv. Mõistlik on arvata, et miinimumelatise muutumine on seotud eelkõige elukalliduse tõusuga, mitte asjaoluga, et see raha ei kulu lapse vajaduste rahuldamiseks. Asjaolu, et statistiliste näitajate alusel ei pruugi iga lapse vajaduseks kuluda seaduses sätestatud miinimumelatis, ei lükka ümber varasemat poolte kokkulepet kostjale elatise tasumiseks tema vajadustest lähtuvalt ja seaduses sätestatud eeldust, et lapse vajadusteks on seaduses sätestatud miinimumelatis, ja et konkreetse lapse ülalpidamiseks võib kuluda ikka seaduses sätestatud miinimumelatisemäär ja rohkemgi. Asjaolu, et hageja on otsustanud peale elatise maksmise kokkuleppe kinnitamist vaidlustada lapse vajadusi ja leiab, et elatise muutumine iga-aastaselt seoses miinimumpalga muutumisega ei lähtu kostja vajadusetest, ei luba kohtul hinnata kostja vajadusi teisiti, kui seda on tehtud varem.
  17. Kostja põhistas, et tema ülalpidamiseks kulub igakuuliselt 612-632 eurot. Maakohtu arvates saab kostja igakuulisi kulusid pidada mõistlikuks, s.o. 78,26 eurot lasteaiale, ujumisele 55 eurot, joonistamisele 22 eurot, arenguks vajaliku esemed (albumid, pliiatsid, värvid, mänguasjad) 40 eurot, ettevalmistusklass 32 eurot, eluasemekulud 80-100 eurot, eluasemelaen 94,50 eurot, ravimid ja vitamiinid 40 eurot, hügieeni ja pesemistarbed, juuksur 25 eurot, riided ja jalanõud 48 eurot, teater, kino sünnipäevad jms 50 eurot, kulutused bensiinile 48 eurot. Mõistlik on arvata, et kostja ülalpidamiskulude hulka tuleb arvestada igal juhul hageja märgitud toidukulu 120 eurot kuus või nagu kostja on märkinud 150 eurot kuus. Vaidlust ei ole, et kostja ülalpidamiseks on hageja tasunud elatist seaduses sätestatud miinimumsummast lähtudes, mistõttu on põhjendatud arvata, et lapse vajadusteks kulub seaduses sätestatud miinimumelatis. Asjaolust, et teatud kostja kulutused muutuvad seoses sellega, et kostja sügisest enam lasteaias ei käi, ei luba iseenesest arvata, et kostjal ei võiks sellest hetkest olla kulutusi seoses kooliminekuga või teistele huviringidele samal määral, kui seda on kostjale siiani võimaldatud. Hageja ei tõendanud, et kostja vajadused oleksid muutunud või et need oleksid olulisel määral muutunud 19.03.2020 seisuga võrreldes 10.10.2015 elatise kokkuleppe kinnitamise ajaga.
  18. Harju Maakohtu 10.10.2015 määrusega tsiviilasjas 2-15-6675 kinnitati lisaks elatise kokkuleppele ka kostja vanemate vaheline kokkulepe hageja ja kostja suhtlemiseks. Seega on mõistlik järeldada, et pooled arvestasid elatise kokkuleppe sõlmimise ajal asjaoluga, et kostja viibib isa juures, ilma et nad oleksid pidanud vajalikuks eraldi arvestada lapse miinimumvajaduste katmisel isaga koos veedetud ajal tehtavaid kulutusi lapsele isalt väljamõistetava elatise suuruse määramisel. Hageja ei tõendanud, et tema kulutused lapse ülalpidamiseks lapsega vahetul suhtlemise ajal oleksid hagiavalduses esitatud ajal sedavõrd muutunud võrreldes kompromissi kinnitamise ajaga.
  19. Vaidlust ei ole, et riigi poolt ettenähtud lastetoetus laekus lapse ema arvelduskontole elatise väljamõistmise kokkuleppe kinnitamise ajal. Hageja ei ole tõendanud, et lapsetoetuse laekumine lapse emale oleks muutunud asjaoluks elatise vähendamise hagi esitamisel kompromissi kinnitamise ajaga võrreldes.
  20. Kohtule esitatud asjaoludest ja tõenditest hageja varandusliku olukorra kohta ei nähtu, et hageja varanduslik olukord hagiavalduse esitamise ajal oleks muutunud halvemaks võrreldes 3 2-20-4311 elatise kokkuleppe kinnitamise ajaga 10.10.
  21. Hageja ei tõendanud, et tema varalisest seisundist tulenevalt ei ole ta võimeline andma kostjale ülalpidamist seaduses sätestatud miinimummääras.
  22. Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Apellatsioonkaebus
  23. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega vähendada hagejalt kostja ülalpidamiseks väljamõistetud elatist 152 euroni kuus alates hagiavalduse esitamisest. Alternatiivselt saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palus hageja jätta mõlemas kohtuastmes poolte endi kanda.
  24. Hageja ei nõustu maakohtuga, et pooled vaidlesid selle üle, kas hagi esitamise seisuga olid muutunud lapse vajadused ja hageja varaline seisund võrreldes kompromissi kinnitamise ajaga. Maakohus tõlgendas TsMS § 459 lg 1 liiga kitsalt. Hageja viitas Riigikohtu seisukohale, mille kohaselt võib elatise suuruse muutmise aluseks olla ka õiguslikud muudatused, sh miinimumelatise muutumine. Lisaks on avaldatud uuring, mille tulemused näitavad, et seadusjärgne elatis ei vasta lapse vajadustele.
  25. Maakohus kohaldas vääralt PKS § 101 lg 1 ja PKS § 102 lg
  26. Tsiviilasjas nr 2-15-6657 lepiti elatise suuruses kokku kompromissi korras, hindamata ja välja selgitamata kostja vajadusi. Lähtuvalt eeltoodust järeldas maakohus ebaõigesti, et kompromissi kinnitamise ajal kostja tegelikud vajadused vastasid kahekordsele miinimumelatisele. Hageja on veenvalt põhjendanud, et elatise tõus
  27. aastal 195 eurolt
  28. aastal 292 euroni ei ole enam vastavuses seaduses sätestatud eeldustega. Nii Riigikohtu seisukohti kui erinevaid uuringuid arvestades on lapse vajaduspõhise elatise suurus 172 eurot ning arvestada tuleb ka peretoetust ja vahetut ülalpidamist. Hageja ei nõustu maakohtu järeldusega, et hagejale oli kompromissi sõlmimisel teada, et elatise summa on ajas muutuv, kuna miinimumtöötasu ei ole tõusnud igal aastal. Hageja ei saanud ette näha, et miinimumtöötasu tõuseb 5 aastaga 49,74%.
  29. Maakohus hindas kostja vajadusi põhjendatuks osaliselt ebaõigesti. Hageja ei pea mõistlikuks kulutusi huviringidele ja vaba-aja veetmisele summas 77 eurot (55 eurot ujumine, 22 eurot joonistamine). Hageja hinnangul on mõistlikud kulud huviringidele 22 eurot. Kohus hindas ebaõigesti kostja põhjendatud vajadusteks arenguks vajalikele esemetele 40 eurot, seda olukorras, kus lasteaias toimuvates huviringides on tagatud kostjale arenguks vajalikud asjad. Kulu hügieeni- ja pesemistarvetele ning juuksurile 25 eurot on ebamõistlik (uuringu kohaselt on kulutused hügieenile 8 eurot). Hageja ei nõustu ettevalmistusklassi kuluga 32 eurot, eluasemekuluga 80-100 eurot ja eluasemelaenuga 94,50 eurot (uuringu kohaselt on eluasemekulu 26 eurot), kuluga vitamiinidele ja ravimitele 40 eurot (uuringu järgi on kulutused tervishoiule 6 eurot), kino ja sünnipäevad 50 eurot. Hageja hindas kostjaga seotud kulutusi oma 11.05.2020 menetlusdokumendis ega pea mõistlikuks neid korrata. Kokkuvõtvalt peab hageja kostja tegelikeks mõistlikeks vajadusteks: lasteaed 78,26, eluasemekulud 34 eurot, tervishoiukulud 12 eurot, hügieenikulud 2 eurot, riided ja jalanõud 48 eurot, vaba aja kulud 30 eurot, eelkool 7 eurot, transport 40 eurot, ujumine 8 euro, joonistamine 10 eurot, söök 120 eurot, lapse arenguks vajalikud tarbed 2,5 eurot ja taskuraha 10 eurot, s.o kokku 401,50 eurot, millest 60 eurot on kaetud riikliku peretoetusega ning kummagi vanema osa oleks maksimaalselt 170,75 eurot (341,50/2). Maakohus jättis kostja vajaduste hindamisel arvestamata, et mitmed kostja vajadused on ajutised (nt kulu lasteaiale ja eelkoolile) ning puudub alus eeldada, et kui tulenevalt lapse vanusest teatud kulu ära langeb asenduks see samaväärse kuluga. 4 2-20-4311
  30. Hageja ei nõustu maakohtu järeldusega, et pooled olid elatise kokkuleppe sõlmimise ajal juba arvestanud asjaoluga, et kostja viibib isa juures, ilma et oleksid pidanud vajalikuks eraldi arvestada lapse miinimumvajaduste katmisel isaga koos veedetud ajal tehtavaid kulutusi lapsele isalt väljamõistetava elatise suuruse summa koosseisu. Kompromiss sõlmiti hindamata kostja vajadusi ja hageja kulutusi kostja vahetult ülalpidamisel. Seega on ebaõige väita, et pooled arvestasid juba kostja vahetu ülalpidamise aspektiga.
  31. Lisaks juhib hageja tähelepanu, et pooled leppisid kokku astmelises suhtluskorras. Seega kompromissi sõlmimise ajal olid kulutused vahetule ülalpidamisele oluliselt väiksemad. Kostja hakkas hageja juures viibima kahel nädalavahetusel kuus alates juunist 2016 ning alates augustist 2016 kolmel päeval kuus. Vältimatult on hagejal kulutused kostja söögile, vaba aja veetmisele ja transpordile ajal, mil kostja viibib hageja juures. Tuleb arvestada, et kulutused seoses kostja vahetu ülalpidamisega (3 ööpäeva kuus) on järgmised: ühe päeva söögikulu 4 eurot, vaba aja kulu 1 euro ja transpordikulu 1,3 eurot. Täiendavalt kuuluks hageja tasutavast elatisest mahaarvamisele seega 19 eurot ((4+1+1,33) x 3).
  32. Olukorras, kus tsiviilasjas nr 2-15-6675 ei hinnatud kostja vajadusi ega fakti, kas 2015 olid kostja vajadused osaliselt kaetud peretoetusega või mitte, võimaldab käesolevaga elatise vähendamisel arvestada riiklikult makstava peretoetusega.
  33. Maakohus jaotas ebaõigesti menetluskulud. Menetluskulud tuleb jätta mõlemas kohtuastmes TsMS § 164 lg 1 alusel poolte endi kanda. Vastustaja seisukoht
  34. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  35. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
  36. Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus otsuse tegemisel materiaalõiguse norme õigesti ega rikkunud menetlusnorme. Maakohtu otsuse põhjendav osa vastab TsMS § 442 lg-le 8, mille järgi peab otsuse põhjendavas osas märkima kohtu poolt tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Seda on maakohus nõuetekohaselt ka teinud.
  37. TsMS § 652 lg p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuna puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.
  38. Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses endiselt selle üle, kas hageja peab maksma kostjale PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimumelatist või annab miinimumelatise suurenemine aluse elatise vähendamiseks või esineb PKS § 102 lg 2 tähenduses mõjuv põhjus, mis on tekkinud pärast Harju Maakohtu 10.12.2015 määruse tegemist ja mis annab aluse hagejalt kostja kasuks väljamõistetud elatis suuruse muutmiseks TsMS § 459 lg 1 järgi. 5 2-20-4311
  39. Harju Maakohtu 10.12.2015 määrusega tsiviilasjas nr 2-15-6675 kinnitati kompromiss, mille alusel kohustus hageja maksma kostja ülalpidamiseks miinimummääras elatist alates 01.04.2015 kuni kostja täisealiseks saamiseni. Sama määrusega määras maakohus kindlaks ka hageja ja kostja suhtluskorra.
  40. Jõustunud kohtumäärusega kinnitatud kompromiss on õigusjõult võrdne kohtuotsusega, mis seob pooli ega võimalda sama vaidlust samade asjaolude üle uuesti alustada (TsMS § 371 lg 1 p‑d 4 ja 5, § 432, § 457 lg 1). Üksnes TsMS §‑s 459 sätestatud eeldustel võib nõuda kohtus perioodiliselt tulevikus makstava elatise maksete suuruse muutmist, kui oluliselt on muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise lahend, ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada. Elatise suuruse muutmisel TsMS § 459 lg 1 alusel peab kumbki pool üldjuhul tõendama nende asjaolude muutumist, millele tema väited või vastuväited tuginevad (vt Riigikohtu 09.06.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 32).
  41. 10.12.2015 määrusest ei nähtu, millised asjaolud olid elatise suuruse määramisel aluseks (tl-d 5–7). Riigikohus on selgitanud, et kui elatise väljamõistmise kompromissi kinnitamise määruses ei ole märgitud elatise väljamõistmise aluseks olnud asjaolusid või ei ole asjaolusid märgitud piisavalt, tuleb toimiku põhjal kindlaks teha hagi aluseks olnud asjaolud ja vastuväidetes välja toodud asjaolud ning lugeda need eelduslikult kompromissi kinnitamisel aluseks võetuks. Samuti tuleb eeldada, et kompromissis ette nähtud elatisega on lapse vajadused kaetud. Kompromissi muutmiseks tuleb tuvastada, kas mõni väidetud ja eelduslikult aluseks võetud asjaolu on muutunud (vt Riigikohtu 09.06.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 37.1). Kolleegiumi arvates leidis maakohus õigesti, et praegusel juhul sai maakohus eeldada, et kompromissis ette nähtud miinimummääras elatisega on lapse vajadused kaetud.
  42. Lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus on PKS § 101 lg 1 järgi eelduslikult pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Selles ulatuses ei tule lapse vajaduste rahuldamise kulusid tõendada (vt Riigikohtu 26.11.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-14, p 14; 08.01.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 15). Selline tõendamiskoormis kehtib lisaks elatise esmakordsele väljamõistmisele ka kohtulahendiga väljamõistetud elatise suuruse muutmise korral. Kui hageja väidab, et lapse kulud on väiksemad kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära, peab tema seda tõendama.
  43. Kohus võib PKS § 102 lg 2 kolmanda ja neljanda lause järgi mõjuval põhjusel miinimumelatist vähendada. PKS § 102 lg 2 neljandas lauses on sätestatud näidisloetelu ning kohus saab iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks. Mõjuva põhjuse olemasolu peab tõendama kohustatud vanem (vt Riigikohtu 13.04.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-16, p 11; 28.10.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15, p 15).
  44. Hageja ei tõendanud, et kostja vajadused on tegelikult väiksemad kui miinimummääras elatis. Hageja tugineb peamiselt RAKE 2020 uuringule. See uuring kajastab keskmise perekonna kulutusi. Viidatud uuringu pinnalt ei saa teha järeldusi kostja põhjendatud ja vajalike vältimatute kulude osas, arvestades kostja elulaadi jms. Uuringud saavad anda indikatsiooni seaduses muudatuste tegemiseks, kuid uuringus toodud järeldus ei saa olla otsuse tegemise kohtule siduv. Kohus lahendab vaidluse kehtiva seaduse alusel. Käesolevas asjas ei ole tõendeid selle kohta, et kostja ülalpidamiskulud on miinimummäärast väiksemad. Pelgalt hageja hinnang, et lapse vajadused oleks võimalik katta väiksema summaga, ei anna alust elatise 6 2-20-4311 vähendamiseks. Maakohus on hageja vastuväidetele kostja vajaduste ja põhjendatud kulude osas vastanud. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsuse põhjendustega ja tulenevalt TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust neid ei korda.
  45. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna praegusel juhul alust elatise vähendamiseks ka hageja väidetud ulatuses kostjale vahetult ülalpidamise andmine, kuna tegemist ei ole muutunud asjaoluga TsMS § 459 lg 1 mõttes. Asjaolu, et kostja viibib hagejaga, nähtub 10.12.2015 määrusest. Harju Maakohtu 10.12.2015 määrusega tsiviilasjas nr 2-15-6675 määras maakohus hageja ja kostja suhtluskorra, mille kohaselt hagejal oli esialgu õigus lapsega kohtuda neljal päeval kuus ajavahemikul 12.00–17.00, alates 01.06.2016 kahel nädalavahetusel kuus kahe päeva jooksul koos ööbimisega ja alates 01.08.2016 kahel nädalavahetusel kuus kolme päeva jooksul koos ööbimisega selliselt, et isa võtab lapse reedel ajavahemikul 14.00–15.00 ja viib tagasi pühapäeval ajavahemikul 10.00–11.00 (tl 5 pöördel). Hageja kinnitab hagiavalduses, et laps viibib isa juures 2–4 päeva kuus (tl 3 pöördel). Ka apellatsioonkaebuses kinnitab hageja, et laps viibib isa juures keskmiselt 3 ööpäeva kuus (tl 128). Kuna nii elatise kui suhtluskorra üle vaieldi samas tsiviilasjas, saab eeldada, et kompromissi sõlmimisel võeti ühtlasi arvesse seda, et hageja annab lapsele ülalpidamist vahetult sel ajal, kui laps viibib isaga. Arvestades, et suhtluskorra järgi on isal õigus lapsega kohtuda alates 01.08.2016 kahel nädalavahetusel kuus, on lapse hageja juures viibimise aeg ja seega ka vahetu ülalpidamise ulatus võrreldes suhtluskorras määratuga sisuliselt samas mahus. Hageja ei ole tõendanud, et ta annab kostjale vahetult ülalpidamist enam kui kompromissi sõlmimise ajal sai eeldada.
  46. Ringkonnakohtu hinnangul tuvastas maakohus õigesti, et poolte väiteid ja asjas esitatud ning kogutud tõendeid kogumis arvestades on hageja varaline seisund, sh tegelik võimekus endale sissetulekut hankida, selline, mis võimaldab kostjale kompromissis kokkulepitud suuruses elatist maksta. Ringkonnakohtu hinnangul ei toonud hageja menetluses esile selliseid asjaolusid, mis kaaluksid üles kostja õigustatud huvi saada oma vanemalt seaduses ettenähtud miinimummääras ülalpidamist. Vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma lapse vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid.
  47. Kohus ei saa vähendada elatist alla miinimummäära üksnes seetõttu, et elatist õigustatud saama kostja emal on õigus saada lapsetoetust (Riigikohtu 28.03.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-11905, p-d 18–20). Kui seadusandja eesmärgiks oleks olnud alati vähendada PKS § 101 lg-s 1 sätestatud elatise miinimummäära poole lapsetoetuse võrra, siis oleks see selliselt ka sätestatud, sest lapsetoetust makstakse kõigile teatud vanuses lastele olenemata nende tegelikust vajadusest (Riigikohtu 22.03.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 14). Perehüvitiste eesmärk on toetada lastega peresid ja laste kasvatamist (vt eespool viidatud tsiviilasja nr 2-16-11905, p 19), kuid sellega riik ei täida vanema eest tema ülalpidamiskohustust. Riiklike peretoetuste maksmine võib olla elatise alla miinimumi vähendamiseks mõjuv põhjus koostoimes muude asjaoludega (nt vanemate halva varalise seisundiga või kui pool on tõendanud, et laste vajadused on miinimummäärast väiksemad) (vt Riigikohtu 28.03.2018 lahend tsiviilasjas nr 2-16-11905, p 19). Seega saab lastetoetuse maksmist arvestada koostoimes muude asjaoludega, kuid praeguses asjas selliseid asjaolusid, mis annaksid alust elatise vähendamiseks, ei esine.
  48. Ringkonnakohus ei nõustu ka hageja seisukohaga, et praegusel juhul on elatise suuruse muutmise aluseks õiguslik muudatus, s.o miinimumelatise muutumine. Hageja viidatud Riigikohtu lahendist tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15 ei saa teha hageja soovitud järeldust. Viidatud asjas oli vanem kohustatud kohtulahendi alusel tasuma lapsele elatist konkreetses summas, mis ei olnud seotud Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammääraga ja mis sel põhjusel ei muutunud (suurenenud) koos kuupalga alammäära tõusuga. Kuna PKS § 101 lg 1 järgi ei või 7 2-20-4311 lapse igakuine elatis olla üldjuhul väiksem, kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära, leidis Riigikohus, et sellises olukorras võivad lisaks faktiliste asjaolude muutumisele olla elatise suuruse muutmise aluseks ka õiguslikud muudatused. Eeltoodud seisukohast ei saa järeldada, et kui Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäär tõuseb, siis sellevõrra elatist saama õigustatud isiku vajadused ei kasva. Vastupidi, Riigikohus on selgitanud, et vältimaks korduvat kohtu poole pöördumist TsMS § 459 lg 1 alusel, on ülalpidamist õigustatud lapse huvides määrata elatise suurus kindlaks nii, et miinimumelatise suuruse muutudes ei osutuks kohtulahendiga väljamõistetud või kohtulahendiga kinnitatud kompromissis sisalduv elatis miinimumelatisest väiksemaks (vt Riigikohtu 22.03.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 10).
  49. Seega jõudis maakohus õigele järeldusele, et TsMS § 459 lg-s 1 sätestatud tingimused elatise suuruse muutmiseks ei ole täidetud, kuna elatise suurust mõjutavad asjaolud ei ole oluliselt muutunud Harju Maakohtu 10.12.2015 määruse tegemise ajaga võrreldes.
  50. Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et maakohus jaotas valesti menetluskulud. Praeguses asjas on hageja esitanud hagi elatise vähendamiseks. Tegemist on ülalpidamis-, mitte põlvnemis- ega abieluasjaga. Seega ei kohaldu menetluskulude jaotusele TsMS § 164 lg
  51. Hagi rahuldamata jätmise tõttu jättis maakohus menetluskulud TsMS § 162 lg 1 järgi õigesti hageja kanda.
  52. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 järgi hageja kanda. Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist. (allkirjastatud digitaalselt) 8

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.