lg 1 sätestatud määras, millest on kostjal igakuiselt õigus maha arvata 50 % Perehüvitiste seaduse § 17 alusel hageja seaduslikule esindajale makstud igakuisest lapsetoetusest. Kostja selgitab, et ta on aastaid täitnud 2 2-19-17714 hageja ülalpidamiskohustust, kandes hageja ülalpidamiseks igakuiselt üle 300 eurot, sh ostes hagejale vajalikke asju ning veetnud temaga aega ca 8-10 päeva kalendrikuus (so täitnud ülalpidamiskohustust vahetult). Sealjuures on hageja seadusliku esindaja kontole laekunud ka kõik lastetoetused. Kostja on seadusest tulenevat ülalpidamiskohustust valmis täitma ka edaspidi. Hageja on kohtusse esitanud põhjendamatu hagi, kuivõrd olukord ei vajanud kohtulikku sekkumist. Hagis märgitud kuluarvestus ei tugine tõenditele ning sel põhjusel kostja selle ka vaidlustab. Ühele kuue aastasele lapsele igakuised kulud summas 697 eurot on selgelt ülepaisutatud. Kostja leiab, et antud juhul on olemas alused arvestada sotsiaaltoetustega ning ajaga, mil kostja täidab ülalpidamiskohustust vahetult.
lg 1 sätestatud igakuisest elatisest tuleb hagejale maksmisele kuuluvast igakuisest elatisest eelnevalt maha arvata 50% Perehüvitiste seaduse § 17 alusel hagejale makstud igakuisest lapsetoetusest (2019.a lapsetoetuse täismäär on 60 eurot kuus). Statistikaameti lehelt nähtuvalt oli 2012.a tarbijahinna indeksi suuruseks 3,8% ja 2018.a on see 3,4 % .2 Seega ei ole tarbijahinnad 2018.a võrreldes 2012.a tõusnud vaid langenud ja järelikult ei saa olla kasvanud ka kulud ühe lapse ülalpidamiseks. Kui jagada 287 eurot kahe vanema vaheliseks kohustuseks, on ühe vanema kohustuse suuruseks tegelikkuses 143,50 eurot. Sellest summast katab makstav peretoetus omakorda kummagi vanema puhul 30 eurot ning kohtu poolt tuvastatava lahus elava vanema ehk kostja kohustuse põhjendatud suuruseks saaks lugeda isegi 143,50 – 30 = 113, 50 eurot kuus. 04.01.2020 esitas kostja lisatõendi hagejale tehtud maksetest ja kuludest, sh pangakonto väljavõtte ja lennupiletid. 06.-31.07.2019 oli hageja Odessas koos isapoolse vanaemaga ja sellest tulenevalt on kostja sel kuul ka tavapärasest vähem elatist tasunud. Kohtu seisukoht Vastavalt TsMS § 5 lg 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 230 lg 3 kohaselt, lapse huve puudutavas vaidluses võib kohus tõendeid koguda omal algatusel. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt. Kohtuotsuse tegemisel käesolevas vaidluses juhindub kohus perekonnaseaduse (
) § 96 ja § 97 p 1 sätetest, mille kohaselt on alaealine laps õigustatud saama ülalpidamist oma täisealiselt esimese astme ülenejalt sugulaselt, kelleks kostja oma lapsele on.
lg 2 kohaselt, alaealise lapse vanem täidab lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises. Lapsega koos elav vanem peab elatist kasutama lapse huvides.
lg 2 kohaselt võib kohus elatise välja mõista kindla summana või muutuva suurusena, määrates ette kindlaks elatisesumma suuruse arvutamise alused.
lg 2 kohaselt, vanemad ei vabane lõike 1 kohaselt oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on lõikes 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Kohus võib mõjuval põhjusel siiski vähendada elatist alla käesoleva seaduse § 101 lõikes 1 sätestatud määra. Mõjuvaks põhjuseks võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel käesoleva seaduse § 101 lõikes 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Riigikohus on kohtuasjas nr 3-2-1-118-12 asunud seisukohale, et kuna
lg 1 on sätestatud elatise miinimumsuurus, tuleb eeldada, et lapse ülalpidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär. Samuti tuleb eeldada, et mõlemad vanemad suudavad lapsele anda ülalpidamist seaduses sätestatud miinimumsuuruses. 3 2-19-17714 Hageja palub kostjalt välja mõista igakuise elatise miinimumsummas. Kohus, tutvunud hagimaterjalidega, leiab, et hageja oli õigustatud hagi esitama. Hageja on esitanud hagiavalduses loetelu igakuistest kuludest, mis on kokku 697 eurot kuus. Kostja on hageja ülalpidamiskuludele vastu vaielnud ja on seisukohal, et hageja kulud on ülepaisutatud ja tõendamata. Kuna elatise nõue on esitatud alammääras, siis lähtudes Riigikohtu seisukohast kohtuasjas nr 3-2-1-120-14, ei pea hageja seaduslik esindaja lapse vajadusi tõendama. Hageja on kostja laps ja pooled ei ela perena koos, seega on hageja õigustatud kostjalt elatist saama. Riigikohus on kohtuasjas nr 3-2-1-33-11 märkinud, et elatise väljamõistmise eesmärk on lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine ja lapse arenguks piisavate materiaalsete vahendite tagamine. Seadusega ettenähtud minimaalne elatis on ligilähedane lapse minimaalsete vajaduste osas tegelikkuse statistilise uurimuse tulemusega, ei ole ülemäära suur ja arvestab lapse huvisid saada ülalpidamist piisavas ulatuses ka siis, kui vanemad elavad lahus. Vanemal on kohustus hoolitseda selle eest, et laps saab kasvamiseks ja arenguks vajaliku ülalpidamise. Lähtudes eeltoodust ei saa pidada miinimumsummas elatise maksmise nõuet ülemäärase ja luksusliku elulaadi võimaldamise nõudeks. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et hageja elab koos emaga. Kohus tegi TsMS § 230 lg 3 alusel elektroonilise päringu kinnistusraamatusse, äriregistrisse ja autoregistrisse hageja ema varalise seisundi kohta. Päringute vastustest nähtub, et hageja emal on korteriomand xxx, mis on ka hageja elukohaks. Hageja emal ei ole sõiduautot ja osalust äriühingutes. Kohus leiab, et ei ole põhjendatud kahelda selles, et hageja ema on hageja suhtes ülalpidamiskohustust täitnud. Samuti ei ole nimetatud väidet menetluses esitatud. Lähtudes eeltoodust ei tuvasta kohus hageja seadusliku esindaja majanduslikku seisundit täpsemalt. Kostja ei ole esitanud menetluses väidet, et tal ei ole võimalik maksta hagejale elatist vähemalt miinimumsummas, so summas, mis vastab poolele Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäärale. Kostja on vastuses hagile kinnitanud, et ta kannab igakuiselt hageja ülalpidamiskulusid üle 300 euro kuus, sh ostab hagejale asju ning täidab ülalpidamiskohustust vahetult ajal, mil hageja viibib koos kostjaga. Kohus tegi TsMS § 230 lg 3 alusel elektroonilise päringu kinnistusraamatusse, äriregistrisse ja autoregistrisse kostja varalise seisundi kohta. Nimetatud päringust nähtub, et kostjal on kaks korteriomandit xxx, millest üks on kaasomandis (1/2) ja teine on hagile esitatud vastusest nähtuvalt kostja elukohaks. Kostjale kuulub osalus kahes äriühingus: xxx osa nimiväärtusega 833 eurot ja xxx osa nimiväärtusega 1250 eurot. Kostjal ei ole sõiduautosid. Kostja on ise hinnanud oma ülalpidamisvõimeks hageja suhtes vähemalt 300 eurot kuus, mis on rohkem kui on hageja elatisenõue ühes kuus. Lähtudes eeltoodust ei tuvasta kohus kostja majanduslikku seisundit täpsemalt. Kohtu hinnangul on tõendatud, et hageja mõlemal vanemal on majanduslikult võimalik oma lapsele ülalpidamist anda. Kuna hageja elab ainult koos emaga, siis on kostjal kui lahus elaval vanemal
lg 2 tulenev kohustus hagejale elatist maksta.
Kui selleks on mõjuv põhjus, võib kohustatud isik nõuda, et tal võimaldataks anda ülalpidamist muul viisil.
lg 3 kohaselt, vanemad võivad oma lapse ülalpidamise kohustuse täitmist omavahelisel kokkuleppel täpsustada ja määrata kindlaks, missugusel viisil ja kui pika ajavahemiku kaupa tuleb ülalpidamist anda. Kokkulepe ei välista ega piira seadusest tuleneva nõude esitamist, arvestades kokkuleppega ettenähtut. Riigikohus on 26.06.2013 tsiviilasjas nr 3-2-1-78-13 tehtud kohtuotsuse punktis 14 selgitanud, et elatise väljamõistmisel tuleb arvestada vanemate kokkulepet ülalpidamiskohustuse täitmise kohta. Menetluses esitatud väidetest ei nähtu, et hageja vanemad oleksid pärast eraldi elama asumist kokku leppinud hageja ülalpidamise viisis ja ulatuses teisiti kui elatise maksmine rahas. Riigikohtu seisukohast kohtuasjas nr 3-2-1-159-12 tulenevalt on vanem ülalpidamiskohustuse täitnud siis, kui ta 4 2-19-17714 on lapse ülalpidamiseks vajaliku raha maksnud teisele vanemale, kelle juures laps elab ja kes lapse eest hoolitseb. Üksnes juhul, kui lapse eest iga päev hoolitsev vanem annab enne nõusoleku ülalpidamiskohustuse täitmiseks muul viisil või kiidab sellisel viisil antud ülalpidamiskohustuse täitmise hiljem heaks, on elatist maksma kohustatud vanem oma kohustuse kohaselt täitnud. Kuna hageja soovib elatise väljamõistmist alates 2019 detsembrist, siis on hageja vanematel võimalik elatise rahas maksmise korral kokku leppida muude kulude kandmises eraldi. Kostja ei ole väitnud ega tõendanud, et laps viibiks isa juures olulise osa ajast, mille korral oleks võimalik mõista elatis välja miinimummäärast väiksemas summas. Riigikohus on kohtuasjas nr 3-21-7-05 märkinud, et on loomulik, et vanemate lahuselu korral on lapse elukoht ühe vanema juures. Lapsega koos elava vanema igapäevane hool lapse kasvatamisel on suurem kui lapsest lahuselaval vanemal ning et lapsega suhtlemine ei eelda lisaks elatise maksmisele tingimata täiendavate oluliste rahaliste kulutuste tegemist. Tuginedes Riigikohtu seisukohale kohtuasjas nr 3-2-1-66-08, märgib kohus, et lapse vajadused sellest, et laps viibib kokkulepitud ajal koos isaga, ei muutu ning lapse ülalpidamiseks tuleb tagada kindlate vahendite olemasolu vanemal, kelle juures laps elab, sõltumata võimalusest, et laps ei veeda faktiliselt kogu aega emaga. Kui laps viibib lahus elava vanema juures olulise osa ajast, on kohtul võimalik elatise väljamõistmisel arvestada lahus elava vanema poolt eraldiseisvat panust. Samuti ei ole tõendatud, kui suures osas annab kostja hagejale ülalpidamist vahetult. Kohus on seisukohal, et lahus elavalt vanemalt lapse ülalpidamiseks elatise väljamõistmisega ei vähendata vanema materiaalseid võimalusi lapse eest otseselt hoolitseda. Riigikohtu seisukohast kohtuasjas nr 3-2-1-37-11 tuleneb, et kostjalt elatist välja mõistes tuleb hinnata muuhulgas kostja väidet, et ta maksab regulaarselt lapse ülalpidamiseks elatist ning kannab vabatahtlikult ka muid lapse kulusid. Samas kohtuasjas asus Riigikohus seisukohale, et kui kostja täitis laste suhtes ülalpidamiskohustust regulaarselt ja piisavalt, tulnuks hagi jätta rahuldamata. Kohtu hinnangul ei esine käesolevas menetluses asjaolusid, mille korral on võimalik jätta hagi täielikult rahuldamata. Kohus on seisukohal, et Riigikohtu 22.03.2017 lahendi kohtuasjas nr 3-2-1-174-16 mõtteks ei olnud määrata, et iga lapse igakuine ülalpidamiskulu on RAKE poolt läbiviidud uuringus nimetatud suurus, vaid juhtida seadusandja tähelepanu vajadusele kaaluda, kas olukorras, kus proportsioon laste vajaduste rahuldamiseks vajalike keskmiste kulutuste, lapsetoetuste suuruse ja keskmise sissetuleku vahel on oluliselt muutunud, tuleks
Riigikohus on kohtuasjas nr 2-16-135 märkinud ka seda, et seaduses ei ole alust indekseerida väljamõistetud elatist igal aastal tarbijahinnaindeksi muutumise alusel. Riigikohus on kohtuasjas nr 3-2-1-1-174-16 (p 13) selgitanud, et
lg 2 kolmanda lause järgi võib kohus mõjuval põhjusel vähendada elatist alla
lg 1 sätestatud määra ning et
lg 2 teises lauses sätestatut arvestades ei ole mh välistatud vähendada elatist alla miinimummäära, arvestades kohustatud vanema varalist seisundit ja seda, millised on lapse tegelikud vajadused, kui asjas esile toodud asjaolud seda tingivad. Samuti ei ole iseenesest välistatud arvesse võtta ka seda, kui elatist taotleva lapse vajadused on tegelikult kaetud nt riiklike toetustega. Siiski on kohtul võimalik vähendada alaealisele lapsele väljamõistetavat elatist alla seaduses sätestatud miinimumsuuruse üksnes kostja taotlusel ja juhul, kui kostja esile toodud ning tõendatud asjaolud seda võimaldavad. Samas lahendis (3-2-1-174-16) asub Riigikohus seisukohale, et perekonnaseaduse sätetest ei tulene, nagu võiks kohus
lg 1 sätestatud miinimummääras väljamõistetavat elatist üksnes seetõttu vähendada, et elatist saama õigustatud lapsel oli RPTS § 5 alusel õigus saada lapsetoetust. Kui seadusandja eesmärgiks oleks olnud alati vähendada
lg 1 sätestatud elatise miinimummäära poole lapsetoetuse võrra, siis oleks see selliselt ka sätestatud, sest lapsetoetust makstakse kõigile teatud vanuses lastele olenemata nende tegelikust vajadusest. Kohus nõustub kostjaga selles, et osa tasumisele kuuluvast elatisest saab lugeda kaetuks riikliku peretoetusega, kuid leiab, et riiklikku peretoetust on põhjendatud arvestada tasumisele kuuluva 5 2-19-17714 elatise hulka siis, kui nõutav elatis on suurem kui
lg 1 sätestatud elatise miinimummäär või kui esineb mõjuv põhjus elatise väljamõistmiseks alla
Kohtu hinnangul ei anna kostja poolt esile toodud asjaolud alust mõista elatis välja alla
lg 1 sätestatud määra, mistõttu ei pea kohus põhjendatuks vähendada väljamõistetavat elatist peretoetuste võrra. Riigikohus on märkinud, et elatisehagi rahuldamiseks tuleb tuvastada kohustatud isiku ülalpidamise kohustuse rikkumine, mis võib seisneda esmajoones ülalpidamise ebapiisavas või ebaregulaarses andmises (Riigikohtu otsused tsiviilasjades nr 3-2-1-57-04, 3-2-1-108-07). Seega saab elatisehagi rahuldada üldjuhul üksnes ülalpidamiskohustuse rikkumise korral. Samas juhib kolleegium tähelepanu, et juhul, kui on alust eeldada, et võlgnik ei täida kohustust õigel ajal, võib TsMS § 369 järgi esitada hagi ka tulevase nõude, sh pärast hagi esitamist sissenõutavaks muutuvate korduvate kohustuste täitmiseks. Aluse selliseks eelduseks annab esmajoones ülalpidamiskohustuse varasem rikkumine (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 18), aga ka muud asjaolud, mis annavad alust eeldada, et ülalpidamist andma kohustatud isik keeldub suure tõenäosusega edaspidi regulaarselt elatist maksmast või ei tee seda piisavalt (p 14). Kohtule on esitatud kostja arvelduskontode väljavõtted, millest nähtub, et kostja on hagejale elatist maksnud 2018.a. järgmiselt: 09.04.2018 100 eurot, 14.05.2018 300 eurot, 12.09.2018 300 eurot, 15.10.2018 300 eurot, 20.10.2018 60 eurot, 29.10.2018 20 eurot, 14.11.2018 300 eurot, 17.12.2018 300 eurot, kokku 1680 eurot. Arvestuslik miinimummääras elatise summa 2018.a eest on 3000 eurot. Kohtule on esitatud kostja arvelduskontode väljavõtted, millest nähtub, et kostja on hagejale elatist maksnud 2019.a järgmiselt: 14.01.2019 300 eurot, 15.02.2019 300 eurot, 11.03.2019 300 eurot, 20.04.2019 300 eurot, 14.05.2019 300 eurot, 10.06.2019 300 eurot, 20.07.2019 50 eurot, 15.08.2019 300 eurot, 11.09.2019 300 eurot, 20.10.2019 300 eurot, kokku 2750 eurot. Arvestuslik miinimummääras elatise summa 2019.a 11 kuu eest, so kuni hagi esitamiseni, on kokku 2970 eurot. Seega on hageja maksnud rahas vähem 220 eurot, kuid kostja teabe kohaselt andis ta 2019 juulis hagejale ülalpidamist vahetult. Kostja on esitanud lennupiletid, millega tõendab, et hageja viibis 06.31.07.2019 Odessas. Arvelduskontode väljavõtetelt nähtub, et 2018.a on kostja maksnud hagejale elatist vähem kui on arvestuslik elatisesumma 2018.a. 2019.a on kostja oma ülalpidamiskohustust rahaliselt täitnud, kuid poolte vahel kokkuleppe puudumise tõttu on hagejal ebakindlus igakuiste elatisemaksete toimumise aja ja suuruse osas. Hageja on 26.11.2019 menetlusdokumendis selgitanud, et kohtu kaudu lapsele elatise nõudmise peamiseks põhjuseks on see, et lõpeksid vaidlused, millal kostja peab hagejale elatist maksma ja kas kostja üldse peab mõnel perioodil hagejale elatist maksma. Kohus leiab, et kohtul ei ole alust kahelda selles, et kostja täidab edaspidigi oma ülalpidamiskohustust hageja ees nii mõistlikkust, seaduslikkust kui hageja heaolu ja kostja võimalusi arvestades piisaval määral, kuid pooled siiski kohtumenetluses kokkuleppele ei jõudnud. Samuti on kostja vastu vaielnud hageja poolt nõutud elatise suurusele, mis on elatise miinimumsummaks. Samas on kostja eelnevalt maksnud hagejale elatist samas suuruses. Tulenevalt eeltoodust on alust eeldada, et hageja vanemate vahel on ka edaspidi suure tõenäosusega eriarvamused elatise tasumisega seonduvas, mistõttu peab kohus põhjendatuks kostjalt elatis välja mõista. Lähtudes eeltoodust rahuldab kohus hagi ja mõistab kostjalt välja hageja kasuks elatise alates 01.12.2019 miinimummääras kuni täisealiseks saamiseni. Vabariigi Valitsuse 13.12.2018 määruse nr 117 § 1 kohaselt on alates 01.01.2019 kuutasu alammääraks täistööajaga töötamise korral 540 eurot, seega oli elatise miinimumsumma 2019 detsembris 270 eurot kuus. Vabariigi Valitsuse 19.12.2019 määruse nr 115 kohaselt on alates 01.01.2020 kuutasu alammääraks täistööajaga töötamise korral 584 eurot, seega on elatise miinimumsumma alates 01.01.2020 292 eurot kuus. TsMS § 430 lg 1 kohaselt võivad pooled kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni lõpetada menetluse kompromissiga. Kui pooled soovivad kokku leppida elatise maksmises teisiti kui on välja 6 2-19-17714 mõistetud käesolevas kompromissileping. kohtuotsuses, tuleb kohtule esitada poolte poolt allkirjastatud Menetluskulud TsMS § 162 lg 1 kohaselt, hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 162 lg 4 kohaselt, kohus võib jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Menetluse asjaoludest tulenevalt ja eriti tulenevalt asjaolust, et kohus ei tuvastanud kostja poolt hageja ülalpidamiskohustuse täitmisel suurel määral olulisi rikkumisi, peab kohus põhjendatuks jätta menetluskulud poolte endi kanda. Kohus leiab, et hageja menetluskulude väljamõistmine kostjalt oleks kostja suhtes äärmiselt ebaõiglane ja ebamõistlik. /allkirjastatud digitaalselt/ Raivo Einula 7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.