2-19-10926/17

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtu nimetus Harju Maakohus Tallinn Kohtumaja Kohtuniku nimi Mai Grauberg Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number 05.11.2020 tsiviilkantselei kaudu Tsiviilasi RKK Kauplus OÜ hagi Xxxx OÜ vastu võla, viivise nõudes 16807,25 € Hagihind 2-19-10926 Menetlusosalised ja nende esindajad Hageja: RKK Kauplus OÜ (registrikood 10342575, asukoht Tatari tn 64, 10134 Tallinn);

Hageja seaduslik esindaja: A E, e-post: xxxx;

Kostja: Xxxx OÜ (registrikood 11311536, asukoht Sõpruse pst 225, 13422 Tallinn);

Kostja lepinguline esindaja: v.adv. Yulia Zaitseva, e-post: yulia.klyukach@aaviklaw.ee.

Menetluse liik Kirjalik menetlus, varasemalt suuline menetlus, kohtuistung 23.09.2020.a., osales kostja esindaja v.adv.

Yulia Zaitseva.

RESOLUTSIOON 1. Hagi rahuldada osaliselt.

2.Välja mõista Xxxx OÜ-lt RKK Kauplus OÜ kasuks põhivõlga 3724,02 € ja 22.07.2019 seisuga viivist 2413,28 € ning alates 23.07.2019 viivist võlgnetavalt põhivõlalt 0,5% päevas kuni põhivõla tasumiseni, kuid selliselt, et ühekordselt väljamõistetav viivis 2413,28 € ja sellele lisanduv viivis põhivõlalt ei ületaks kokku 2413,28 €.

3.Välja mõista Xxxx OÜ-lt RKK Kauplus OÜ kasuks menetluskulude katteks lõivu 453,60 € ja nende tasumisega viivitamise korral menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

4.Välja mõista Xxxx OÜ –lt riigituludesse riigilõivu 246,40 €, mis tuleb tasuda riigile 15 päeva jooksul alates kohtulahendi jõustumisest ning nende tasumisega viivitamise korral mõista Xxxx OÜ –lt riigituludesse viivist lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

5.Välja mõista RKK Kauplus OÜ-lt Xxxx OÜ kasuks menetluskulude katteks 656,50 € (käibemaksuta) ja nende tasumisega viivitamise korral menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

1 (9) Edasikaebamise kord, tähtaeg Otsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebust 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuud avalikult teatavaks tegemisest.

Apellatsioonkaebus tuleb esitada otse Tallinna ringkonnakohtule asukohaga Pärnu mnt 7 Tallinn.

Apellatsioonkaebuse võib kohus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta kohtuistungi pidamist. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

HAGEJA NÕUE, PÕHJENDUSED 1. 14.05.2010 hageja ja kostja vahel oli sõlmitud äriruumi allüürileping, mille alusel sai kostja ajutiseks kasutamiseks äriruumid aadressil xxxx üldpinnaga 110,0 m2, mis oli kostjale üle antud 18.05.2010. Üürilepingu sõlmimise ajal oli äriruumide omanikuks xxxx ning hagejal oli linnaga sõlmitud pikaajaline leping tähtajaga kuni 30.12.2019, mis võimaldas hagejale anda antud äriruumid allüürile. Tallinna linnaga sõlmitud üürilepingu p 1 järg oli see leping tähtajaline, so kuni 30.12.2019.

2.Alates 2018. aasta lõpust hakkas kostjal kogunema hageja ees võlg üüri ja elektri eest.

09.05.2019 saatis kostja juhatuse liige M F hagejale e-maili, milles väidab kostja, et ta oli „sunnitud“ lõpetama üürilepingu sellepärast, et hageja ei ole kostjat antud tehingust teavitanud. Kostja väide ei vasta tõele, kuna äriruumid olid linna poolt enampakkumisele üles pandud 25.10.2018 ja hageja on kostjat sellest teavitanud ning on isegi pakkunud talle ka antud enampakkumises osaleda. Kostja aga ei soovinud osaleda enampakkumises ja on vastupidi otsustanud tekkinud olukorra alusel omapoolselt lõpetada üürilepingu ning süüdistada hagejat selles, et viimane ei ole väidetavalt kostjat teavitanud äriruumide võõrandamise kohta. Äriruumide võõrandamine ei tähenda, et üürileping lõpeb automaatselt uue omaniku kandmisega kinnisturaamatusse. Kostjal oli seaduslik õigus kasutada äriruumid kuni 30.12.2019, kuid tema on otsustanud omapoolselt lõpetada üürilepingut teavitamistähtaja mitte järgides.

3.Tallinna linna poolt läbiviidud enampakkumise võitjaks ning äripinna uueks omanikuks sai 03.05.2019 kolmas isik Xxxx OÜ (registrikood xxxx). Kinnisturaamatu väljavõte kinnitab ka, et hageja ja Tallinna linna vahel sõlmitud üürileping kehtib kuni 31.12.2019.

Vastavalt hageja ja kostja vahelise üürilepingu p-le 6 on kostjal on õigus leping ennetähtaegselt lõpetada, teatades sellest hagejale kirjalikult vähemalt 3 kuud ette.

4.Kuna kostja on vabastanud ruumid ilma etteteatamiseta (kostja saatis 09.05.2019 teade kohe peale äriruumide omapoolse vabastamist), siis oli hagejal seaduslik õigus saata kostjale üüriarved kolme kuu eest peale kõnesoleva teade kättesaamist, ehk siis 2019. aasta mai, juuni ja juuli kuu eest.

5.Hageja saatis kostjale viimase üüriarveks 2019. aasta juuni kuu eest, st et hageja esitas kostjale kolme kuu üüri asemele kahe kuu eest. Peale seda ei ole enam hageja kostjale arveid saatnud. Hageja on võtnud arvesse kostja poolt üürilepingu sõlmimisel tasutud deposiit summas 920,33 eurot, mille tulemuseks on põhivõla suurus 4839,22 eurot (tasumata jäänud arved üüri ja elektri eest). Üürilepingu punkt 4.4 järgi on viivis on 0,5% päevas viivitatud summalt kuni võlgnevuse tasumiseni. Viivis on 22.07.2019 seisuga 3136,17 eurot. Hageja nõuab kostjalt kokku 7975,49 eurot.

2 (9) 6. Kostjaga lepingu ennetähtaegne lõpetamine oli hageja jaoks kahjumlik ning ebamõistlik, sest hageja õigus kasutada äriruume oma huvides (nt allüürimine jne) kuni 2019. aasta lõpuni oli kantud kinnisturaamatusse. Uus omanik oli sellest asjaolust teadlik ning pole üritanud äriruume enneaegselt enda kasutusse saada. Sellest olukorrast ning hageja õigusest kasutada äriruumi 2019. aasta lõpuni oli ka kostja teadlik, kuna hageja selgitas kostjale, et pärast müüki saab kostja jätkata äriruumide kasutamist samadel tingimustel kuni üürilepingu lõpuni (so 31.12.2019). Kostja õigust kasutada äriruumid kuni 2019. aasta lõpuni kinnitab ka kostja ja hageja vahel sõlmitud üürileping. Antud olukorras on kostja ainus, kes üürilepingu ennetähtaegsest lõpetamisest rahaliselt kasu saab.

7.Hageja palub kostjalt välja mõista (arvestus 11.02.2029) üürilepingust tulenev põhivõlga 4839,32 eurot, 22.07.2019.a. seisuga viivise 3136,17 eurot ja edaspidine viivis alates 23.07.2019 päevas 0,5% võlalt kuni võla tasumiseni. Menetluskulud palub jätta kostja kanda ja mõista nendelt välja viivis alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras.

KOSTJA VASTUVÄITED 1. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta hagi rahuldamata.

2.Kostja ei nõustu hageja seisukohaga, et üürisuhe Tallinna linnaga on tõendatud kinnistusraamatu andmetega. Üürisuhteid tõendab eelkõige üürileping. Tallinna linnaga sõlmitud üürilepingut hageja kohtule esitanud ei ole, mistõttu on tõendamata, et hageja ja linna vaheline leping kehtis kuni 30.12.2019.

3.Kostja leiab, et pooltevaheline leping lõppes 09.05.2019 kas poolte kokkuleppel või hageja ja endise kinnistu omaniku ehk Tallinna Linna vahelise üürileping lõppemisega.

4.Kostja ei aktsepteeri arveid nr 16, 17 ja 18 alljärgneval põhjusel. Kostja vabastas ruumid 09.05.2019. Linnamajanduse osakonna peaspetsialisti e-kiri tõendab, et kaudne valdus oli uuele omanikule - OÜ xxxx – üle antud 09.05.2019.a. E-kirjast tulenevalt tekkis uuel omanikul üleandmise päevast (09.05.2019) õigus äripinnaga seotud tuludele ning kohustus kanda äripinnaga seotud kulusid.

5.Kostja ei pea tasuma renti, sh kommunaalmakseid 2019.a mai ja juuni eest. Arvetest lõpuosa numbritega 12, 15, 16 ja 17 tulenevalt need esitatud 2019a. mai-juuni eest ehk aja eest, mil kostja ei kasutanud enam üüritud ruume.

6.Arveid lõpuosa numbritega 5, 8, 11 ja 14 kostja ei aktsepteeri põhjusel, et nad on esitatud halduskulude ja välikoristuse eest tasumiseks. 14.05.2010 üürilepingust ei tulene, et selliste kulude eest nagu „halduskulud“ ja „välikoristus“ oleks kostja pidanud maksma.

Üürilepingu p 3.2 järgi kasutas üürnik olemasolevad kommunikatsioone nagu vesi- ja kanalisatsioon, elektrienergia ja sideliinid. Lepingu p 4.4. kohaselt tasus üürnik lepingu ps 3.2 nimetatud teenuste eest vastavalt mõõturite näitudele. Kostja ei pea tasuma halduskulude ja välikoristuse eest.

7.Arvet lõpuosa numbriga 18 ei aktsepteeri kostja põhjusel, et hageja ei ole kostjale viivisenõuet varem esitanud. Kostja esitab kohtule taotluse viiviste vähendamiseks nullini.

8.Kostja leiab, et kostja vabastas ruumid poolte kokkuleppel 09.05.2019.

9.Meneltuskulud palub jätta hageja kanda.

KOHTU PÕHJENDUSED 10. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 8 lg 1 järgi on leping on tehing kahe või enama isiku (lepingupooled) vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma ning lg 2 järgi on leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 9 lg 1 sätestab, et leping sõlmitakse pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. TsÜS § 68 lg 1 sätestab, 3 (9) et tahteavalduse võib teha mis tahes viisil, kui seadusega ei ole ette nähtud teisiti, lg 2 sätestab, et otsene on tahteavaldus, milles sõnaselgelt avaldub tahe tuua kaasa õiguslik tagajärg, lg 3 sätestab, et kaudne on tahteavaldus, mis väljendub teos, millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg, lg 4 vaikimist või tegevusetust loetakse tahteavalduseks, kui vaikimise või tegevusetuse lugemine tahteavalduseks tuleneb seadusest, isikute kokkuleppest või nendevahelisest praktikast.

11.VÕS § 76 lg 1, 2 alusel tuleb lepingut täita kooskõlas lepingu ja seadusega. VÕS § 76 lg 3 järgi loetakse kohustus loetakse kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. VÕS § 100 järgi on kohustuse rikkumine kohustuste täitmata jätmine, osaline täitmata jätmine, täitmisega viivitamine. Kohustuse rikkumise korral saab võlausaldaja nõuda kohustuse täiutmist, viivist VÕS § 101 lg 1 p 1, 6 ja § 108 lg 1 ja § 113 lg 1 järgi.

Vaidlustamata asjaolud:

a)Pooled sõlmisid 14.05.2010 äriruumi üürilepingu, mille alusel sai kostja kasutamiseks äriruumid aadressil xxxx üldpinnaga 110,0 m2 ja mis olid kostjale üle antud 18.05.2010.

b)Tegemist oli allüürilepinguga ning lepingu sõlmimise ajal kuulus kinnistu nr 22887901, millel asub kostja kasutuses olev ruum, Tallinna Linnale (kinnistusraamatu väljavõte, kanne 1).

c)Alates 09.05.2019 on kinnisasja nr xxxx, millel asub kostja kasutuses olev ruum, omanikuks, OÜ xxxx (kinnistusraamatu väljavõte, kanne 2).

d)Pooled olid üürilepingus kokku leppinud, et kohustuse täitmisega viivitamise korral maksab üürnik viivist 0,5% võlalt päevas (lepingu p 4.4).

e)Kostja on tasunud hagejale deposiiti 920,33 €, mille hageja võis nõudes maha arvestada.

Lepingu lõppemine 12. Kostja väitis, et pooltevaheline leping lõppes poolte kokkuleppel ja kostja andis hagejale üle 09.05.19 ruumide võtmed või alternatiivselt seoses kinnistu müügiga teisele isikule.

Järgnevalt kontrollib kohus neid väiteid.

13.VÕS § 195 lg 1 sätestab, et lepingupool ütleb lepingu üles ülesütlemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. VÕS § 309 lg 1 sätestab, et tähtajaline üürileping lõpeb tähtaja möödumisega, kui lepingut ei ole varem erakorraliselt üles öeldud. Tähtajatu üürilepingu võivad nii üürnik kui üürileandja käesolevas peatükis sätestatut järgides üles öelda.

14.Poolte vahel 14.05.2010 sõlmitud üürilepingu p 1 nähtuvalt oli leping sõlmitud tähtajaga 30.12.19 ning leping 6 järgi võis üürnik lepingu lõpetada 3- kuulise etteteatamise tähtajaga.

Seega võis kostja kui üürnik lepingu p 6, VÕS § 195 lg 1 järgi pooltevahelise lepingu lõpetada ülesütlemisega, kuid märgitu ei tähenda, et pooled ei võinuks lepingu lõpetada hoopis poolte kokkuleppel. Nimelt sätestab VÕS § 186 lg 4, et võlasuhe, antud juhul leping, lõpeb kokkuleppega ning VÕS § 13 lg 1 sätestab, et lepingut võib lõpetada poolte kokkuleppel.

Hageja poolt kohtule esitatud M. F 03.05.19 e-kirjast nähtuvalt on üüritud ruumid ära müüdud ja seetõttu on kostja sunnitud lõpetama lepingu 09.05.19. Oma e-kirjas hagejale on kostja 22.05.2019 vastanud sisuliselt sama, st et ruumide võtmed on üle antud 09.05.19, et hagejal ei olnud mingeid pretensioone, ruumid on müüdud ja uue omanikuga lepingut pole. Kostja tunnistaja M F, kes töötas kostja juures, ütlustest nähtub, et 2018.a. detsembris olid hageja juhatuse liige A E ja kostja juhatuse liige I A, kes oli tunnistaja elukaaslane, 4 (9) kokku leppinud, et seoses kinnistu võõrandamisega ja sellega, et kostja ei olnud huvitatud selle ostmisest, saab kostja ruume üürida veel paar-kolm kuud ning et 09.05. võttis hageja juhatuse liige A ühendust, et võtmed on vaja anda üle Tallinna Linnale. Tunnistaja ütles, et võtmed andis ta lõpuks üle Tallinna linna esindaja palvel uue omaniku esindajale ning lisaks võttis ta maha ka signalisatsiooni. Kohtul puudub alus kahelda kostja tunnistaja ütlustes, kuivõrd märgitu ühtib hageja enda poolt kohtule esitatud ülalviidatud e-kirjadega, milles on kostja märkinud, et võtmed on üle antud 09.05.19. Kostja poolt kohtule esitatud Mustamäe LOV e-kirjast (lk 59) nähtuvalt võõrandas linn xxxx asuva kinnistu ja andis selle kaudse valduse üle Xxxx OÜ-le. Kostja esitatud Xxxx OÜ turundusdirektori e-kirjast nähtuvalt lõpetati kostjaga tema palvel tehnilise valve leping 20.05.19 ning see vormistati ümber hagejale OÜ RKK Kauplus (lk 64). Hageja pretensioonist 16.05.19 (lk 9) kostjale nähtuvalt on hageja esitanud hagihoiatuse, millest nähtuvalt on hageja kirjeldanud kostja võlga seisuga 01.05.19. Seega on hageja piirdunud oma pretensioonis võlaga kuni aprill 2019 mitte sellele järgneva perioodiga. Nimelt nähtub hageja poolt esitatud arvest nr 0000012 01.05.2019 (lk 21), et 2019.a. maikuu üür tuli tasuda ära arves näidatud kuupäeval ehk 10.05.19 ja seega pidanuks hagejal olema juba pretensiooni esitamise ajal 16.05.19 teada võimalik kostja üürivõlg 2019.a. maikuu eest, kui hageja poleks olnud nõus lepingu lõpetamisega 09.05.19. Kohus leiab, et kostja on tõendanud oma väidet, et pooled leppisid kokku 2018.a detsembris, et pooltevaheline üürileping lõpetatakse poolte kokkuleppel seoses kinnisasja võõrandamisega ja see leidis aset 09.05.19, kui uus omanik kanti kinnistusraamatusse ja kostja andis samal päeval üle ka ruumide võtmed uuele omanikule.

Seega lõppes pooltevaheline leping 09.05.2019.a. VÕS § 186 lg 4, § 13 lg 1 järgi poolte kokkuleppel. Nii ei ole õiged hageja väited, et leping lõppes kostja poolt ülesütlemisega VÕS 195 lg 1, § 309 lg 1 I lause järgi ning lepingu p 6 sätestatud etteteatamise tähtaega järgimata. Kuna pooltevaheline leping ja võlasuhe lõppes, nagu kohus märkis, poolte kokkuleppel 09.05.2019, siis ei saa hageja nõuda enam pärast 09.05.2019 kostjalt VÕS § 76 lg 1, 2 järgi lepingu täitmist.

15.Hageja ei nõustunud kostja väitega, et alternatiivselt lõppes hageja ja kostja vaheline üürileping kui allüürileping seoses kinnistu võõrandamisega. Sellega ei nõustu ka kohus.

Nimelt sätestab VÕS § 332, et §-des 326–331 sätestatut kohaldatakse ka allüürilepingu suhtes, kui üürileping ei ole lõppenud. Kostja viidatud VÕS § 332 lg 2 sätestab, et allüürilepingut ei saa pikendada kauemaks, kui kestab üürileping. Hageja on tuginenud vaidluses poolte vahelisele allüürilepingule, mille kestvus pidi olema 30.12.19. Hageja on tuginenud märkusele, mis on kantud kinnistusraamatusse. Hageja poolt kohtule esitatud kinnistu nr xxxx kohta kinnistusraamatusse kantud märkuse järgi on rendilepingu pool hageja ja märkus on kantud sisse tähtajaga 31.12.2019. Seega tagab märkus, et Tallinna linna ja Osaühingu RKK Kauplus vahel 29.12.1996 sõlmitud rendilepingust nr xxxx ja selle lisadest ning lepingu esemeks oleva kinnisasja igakordne omanik või isik, kelle kasuks kinnisasja piiratud asjaõigusega koormatakse, peab lubama rentnikul kasutada kinnisasja vastavalt rendilepingule ja selle lisadele ja uuel omanikul ei ole õigust rendilepingut üles öelda põhjusel, et omandas rendileandja õigused ja kohustused või põhjusel, et ta vajab renditavat asja ise. Nii ei saa rääkida sellest, et kinnistu võõrandamisel lõppeks nn üürileping ja koos sellega allüürileping. Seda, et hageja ja kostja vahelises lepingus oleks kokku lepitud, et nendevaheline leping lõppeb siis, kui lõpeb üürileping või võõrandatakse vaidlusalune kinnistu, vahelisest lepingust ei nähtu. Asjaolu, et Tallinna linna e-kirja kohaselt on omaniku (Tallinna linna) ja üürniku (hageja) vahel üürileping lõpetatud, sest kirja kohaselt tekkis uuel omanikul üleandmise päevast (09.05.2019) õigus äripinnaga seotud tuludele ning kohustus kanda äripinnaga seotud kulusid, ei võimalda seega järeldada, et hageja ja kostja vaheline üürileping lõppes põhiüürilepingu lõppemisega või kinnistu võõrandamisega uuele omanikule. Kohus märgib, et VÕS § 291 lg 1 sätestab, et ui üürileandja võõrandab kinnisasja pärast kinnisasja üürniku valdusse andmist või kui üüritud asja omanik vahetub pärast asja üürniku valdusse andmist asja 5 (9) võõrandamise korral sundtäitmisel või pankrotimenetluses, lähevad üürilepingust tulenevad üürileandja õigused ja kohustused üle asja omandajale. Nii leiab kohus, et asjas ei ole tõendeid, mis kinnitaksid, et vaidlusaluse kinnistu võõrandamisel oleks kaasa toonud hageja ja kostjavahelise üürilepingu lõppemise.

16.Kuna leping lõppes poolte kokkuleppel, ei oma tähtsust hageja väiteid, kes ja mis moodi lepingu lõpetamisest kasu sai, kas see asi anti uuele üürnikule kasutusse või ei ning asjakohatud on hageja väited kostja väidetavalt petlikust käitumisest. Kohus ei anna hinnangut hageja esitatud vara üleandmiseaktile (lk 5p), mis on allkirjastatud 18.05.2010 OÜ Xxxxja Xxxx OÜ poolt, kuivõrd vaidlus ei käi XxxxOÜ ja kostja vahel ning seega ei oma too tõend käesolevas vaidluses tähendust.

Võlg 17. Kostja vaidlustas hageja nõude suuruse. Järgnevalt vaatleb kohus võla suurust, arvestades kostja vastuväiteid.

18.VÕS § 271 järgi kohustub üürilepinguga üks isik (üürileandja) andma teisele isikule (üürnikule) kasutamiseks asja ja üürnik kohustub maksma üürileandjale selle eest tasu (üüri). VÕS § 292 lg 1 sätestab, et üüri maksmisele peab üürnik kandma muid üüritud asjaga seotud kulusid (kõrvalkulud) üksnes juhul, kui selles on kokku lepitud.

Kõrvalkuludeks on tasu üürileandja või kolmanda isiku teenuste ja tegude eest, mis on seotud asja kasutamisega.

Arved nr 10000016 ja 0000017 (lk 30, 31) 19. Arve nr 0000016 30.06.19 ja arve nr 0000017 30.06.19 on esitatud kostjale tasumiseks juunikuus elektri ja juunikuus üüri eest vastavalt 70,48 € ja 920,33 €, kokku 990,81 €.

Kuivõrd leping lõppes 09.05.2019, siis ei ole kostjal kohustust tasuda hagejale nende kuud eest ei elektrienergia eest ega ka üüri. Nende tasumata jätmisega ei ole kostja lepingust tulenevat üüri ja kõrvalkulude tasumise kohustust VÕS § 271 ja 292 lg 1 järgi rikkunud ning hagejal ei ole õigus nõuda ka kohustuse täitmist VÕS § 76 lg 1, 2 § 101 lg 1 p 1, § 108 lg 1, VÕS § 271 ja 292 lg 1 järgi. Kuna rikkumist ei ole, ei saa hageja nõuda kostjalt nendelt summadelt viivist VÕS § 113 lg 1, § 101 lg 1 p 6 järgi.

Arved nr 0000012, 0000015 (lk 26, 29) 20. Arve nr 0000012 järgi pidi kostja tasuma hagejale 2019.a. maikuu eest üüri 920,33 € ja arve nr 0000015 järgi maikuu elektrienergia eest 76,54 €. Kuivõrd leping lõppes 09.05.19, siis oli kostjal kohustus tasuda VÕS § 271 ja 292 lg 1, VÕS § 76 lg 1, 2 järgi kuni lepingu lõppemiseni üüri ja kõrvalkulusid. Seega pole põhjendatud kostja väited, et ta ei pea nende kuude eest üldse midagi tasuma. Kuivõrd kostja pole ise ei ole arvestust teinud, siis leiab kohus, et 2019.a. maikuu 9 päeva eest pidi kostja tasuma hagejale üüri vastavalt 267,19 € (920,33/31*9) ja maikuu eest nõutavat elektrienergia tasu 22,22 € (76,54/31*9), kokku 289,41 €. Kuna kostja pole väitnud, et need on tasutud, siis on kostja rikkunud lepingust tulenevat üüri ja kõrvalkulude tasumise kohustust ja hagejal on õigus nõuda kostjalt VÕS § 101 lg 1 p 1, § 108 lg 1, § 76 lg1, 2, § 271 ja § 292 lg 1 järgi kohustuse täitmist 289,41 € ulatuses.

Arved nr 0000005, 0000008, 0000011 ja 0000014 (lk 14,17,20,28) 21. Kostja leidis, et ta ei pea arvetele märgitud halduskulude ja välikoristuse teenuse eest tasuma, sest see ei tulene üürilepingust. Hageja sellega ei nõustunud ja tugines lepingu p 6 (9) 4.4. Lepingu p 3.2. järgi peab üürileandja andma üürnikule kasutamiseks vee ja kanalisatsiooni, elektrienergia ja sideliinid. Lepingu punkti 4.4. kohaselt tasub üürnik lepingu punktis 3.2 nimetatud teenuste eest vastavalt mõõturite näitudele. Lepingu p 4.4.

II lause kohaselt tasub üürnik lepingu p 3.2. teenuste eest vastavalt mõõturite näitudele ja lisaks kohustuslikud maksed proportsionaalselt kasutatavale pinnale hoone või kinnistu üldpinnast. Tulenevalt lepingu p 4.4 leiab kohus, et kostja kui üürnik kohustub tasuma lisaks lepingu p –s 3.2 nimetatud sideteenuse, kanalisatsiooni ja elektrienergia eest vastavalt mõõdikute näidule lisaks ka muude kõrvalkulude eest proportsionaalselt kasutatavale pinnale hoone või kinnistu üldpinnast. Kohtu hinnangul vastavad arvetes näidatud „halduskulud ja välikoristus“ lepingu p-des 4.4 II lauses sätestatud kõrvalkuludele. Eeltoodu alusel on kostjal kohustus tasuda ka arvetes nr 0000005, 0000008, 0000011 ja 0000014 näidatud halduskulude ja välikoristuse eest kooskõlas lepingu p 4.4 II lause ja VÕS § 279 lg 1, § 76 lg 1, 2 ning kostja vastupidised väiteid ei ole õiged. Kuivõrd muid vastuväiteid neist arvetes tulenevatele kohustustele ja summadele ei ole kostja vastuväiteid esitanud, siis on hageja nõue nendes arvetes märgitud summade tasumiseks põhjendatud koos halduskulude ja välikoristuse kuludega kokku 269,03 €.

Kuna kostja pole väitnud, et need on tasutud, siis on kostja rikkunud lepingust ja VÕS § 291 lg 1 tulenevat kõrvalkulude tasumise kohustust ja hagejal on õigus nõuda kostjalt VÕS § 101 lg 1 p 1, § 108 lg 1, § 76 lg 1, 2, § 292 lg 1 järgi kohustuse täitmist 269,03 € ulatuses.

Arved nr 0000004, 0000006, 0000007, 0000009, 0000010, 0000013 (lk 13, 15, 16, 18, 23, 24,

27)22. Arvetes nr 0000004 (2019.a. jaanuarikuu elektrienergia), nr 0000006 (2019.a. märtsikuu üür), 0000007 (2019.a. elektrienergia veebruar), nr 0000009 (2019.a. aprillikuu üür), nr 0000010 (2019.a. märtsikuu elektrienergia), nr 0000013 (2019.a. aprillikuu elektrienergia) märgitud elektrienergia suurust ja üüri ei ole kostja vaidlustanud. Samas ei ole kostja märkinud, et ta oleks need ära tasunud, seega on kostja lepingust ja VÕS § 271 ja § 292 lg 1 tulenevat üüri ja kõrvalkulud tasumise kohustust. Nii on hagejal õigus nõuda nende kuude eest elektrienergia eest tasu ja üüri VÕS § 76 lg 1, 2, § 101 lg 1 p1,§ 108 lg 1, 271 ja § 292 lg 1 järgi kokku summas 4085,91 €.

23.Eeltoodu alusel on hageja tõendatud ja põhjendatud hagiavalduses lisatud arvete järgsete üüri ja kõrvalkulude nõue kostja vastu 4644,35 € (269,03+4085,91+289,41) Hageja on väitnud, et arvestas põhivõlast maha kostja poolt deposiiti makstud raha 920,33 €, millise suuruse ja põhivõlalt mahaarvestamisele ole hageja vastu vaielnud. Selliselt jääb hageja tõendatud ja põhjendatud hagiavalduses lisatud arvete järgsete üüri ja kõrvalkulude nõue kostja vastu 3724,02 € (4644,35 -920,33).

24.Kuivõrd kostja pole väitnud, et see summa oleks hagejale ära tasutud, siis on kostja rikkunud oma lepingust ja VÕS § 76 lg 1, 2, 271 ja § 292 lg 1 tulenevat üüri ka kõrvakulude tasumise kohustust järgi ja hagejal on õigus nõuda kohustuse täitmist kooskõlas VÕS § 101 lg 1 p 1, § 108 lg 1, § 76 lg1, 2, § 271 ja § 291 lg 1. Kostjalt tuleb hagejale välja mõista põhivõlga 3724,02 €.

Viivis 25. VÕS § 113 lg 1, § 101 lg 1 p 6 järgi on viivis õiguskaitsevahend võlausaldajale selle eest kui võlgnik on kohustuse täitmisega viivituses.VÕS § 113 lg 8 järgi võib viivise maksmiseks kohustatud isik võib nõuda selle vähendamist vastavalt käesoleva seaduse §s 162 sätestatule. VÕS § 162 lg 1 sätestab, et kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole 7 (9) nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit.

26.Arves 0000018 (lk 31A) on hageja esitanud kostjale tasumiseks viivise 3136,17 €. Kostja vaidles viivisele vastu, kuna hageja pole kunagi viivist nõudnud. Hageja poolt kohtule esitatud ja kohtu poolt ülalviidatud üüri ja kõrvalkulude arveist ei nähtu, et hageja oleks nendes arvetest märkinud, et kostjal on eelnevate kohustuste täitmata jätmisega tekkinud viivis, mida hageja nõuab, seega kostja selline väide õige. Samas ei võimalda varasemalt viivise mittenõudmine järeldada, et hagejal ei oleks õigust viivist nõuda. Kuskilt ei nähtu, et hageja oleks väitnud või andnud mõista, et ta üürnikult viivist ei kavatse nõuda. Seega leiab kohus, et põhjendatud pole kostja väide, et viivist ei saa välja nõuda või seda tuleks vähendada nullini VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 järgi. Hagiavalduses on hageja nõudnud põhivõlast väiksemat viivist ja edaspidist viivist lepingus sätestatud määras 0,5% päevas võlalt kuni selle tasumiseni, mis on kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS) § 367. TsMS § 367 lubab nõuda viivist alates hagi esitamise ajale järgnevast päevast protsendina võlalt. Kohtu hinnangul on võimalik viivist piirata VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 2 järgi selliselt, et ühekordselt väljamõistetav viivis ja edasiulatuv viivis protsendina võlalt kuni võla tasumiseni kokku ei ületaks põhivõlga ehk oleks sellega võrdne. Selline käsitlus viivise piiramisel on kooskõlas kohtupraktikaga, sest mitte kuskilt ei nähtu, et hagejal oleks tekkinud kahju kostja kohustuse täitmisega viivitamise tõttu, mis võimaldaks nõuda viivist enam kui põhivõlg.

Kuivõrd kostja ei ole ise teinud viivise arvestust ega sisuliselt seda vaidlustanud, leiab kohus, et põhjendatud viivis, arvestades põhinõude osalist rahuldamist (3724,02/4839,32*100= 76,95%), on vastavalt 2413,28 (76,95%3136,17-st). Kuna kostja pole väitnud, et ta oleks põhivõlga tasunud, on ta endiselt oma üüri ja kõrvalkulude tasumise kohustuse rikkumises ja hageja viivisenõue on VÕS § 113 lg 1, § 101 lg 1 p 6 ja TsMS § 367 järgi põhjendatud. Nii kuulub ka hageja viivisenõue osalisele rahuldamisele ja kostjalt tuleb hagejale välja mõista 22.07.2019 seisuga viivist 2413,28 € ja alates 23.07.2019 viivist võlgnetavalt põhivõlalt 0,5% päevas kuni põhivõla tasumiseni, kuid selliselt, et ühekordselt väljamõistetav viivis 2413,28 € ja sellele lisanduv viivis põhivõlalt ei ületaks kokku 2413,28 €.

Menetluskulude jaotus ja rahaline suurus 28. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud.

Kohtuvälised kulud on TsMS § 144 p 1 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. Kohtukulud on TsMS § 138 lg 2 kohaselt muuhulgas riigilõiv ning asja läbivaatamise kulud. TsMS § 175 lg 1 sätestab, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt.

29.Hageja palus hagis välja mõista põhivõla 4839,32 € ja ühekordse viivise 3136,17 €, mis teeb kokku 7975,49 €. Kohus mõistis kostjalt välja vastavalt 6137,3 € ehk rahuldas hagi 64,80% ulatuses. TsMS § 163 lg 1 alusel jäävad hageja menetluskulud 64,8% ulatuses kostja kanda ja kostja meneltuskulud 35,2 % ulatuses hageja kanda.

8 (9) 30. Tsiviilasja hind on TsMS § 133 lg 1, 2 järgi (hagetav võlg + viivis + edaspidine viivis protsendina võlalt aasta eest) kokku 16807,25 €, millelt lõivu oleks pidanud hageja tasuma 700 €, ent tasus 475 €.

31.Hageja menetluskuludeks on lõiv 475 €. Arvestades hagi rahuldamise ulatust, tuleb TsMS § 163 lg 1 alusel kostjalt hagejale välja mõista lõivu katteks 453,60 € (64,8% 700-st) ja kooskõlas hageja taotlusega tuleb TsMS 177 lg 4 järgi nende tasumisega viivitamise korral kostjalt hagejale välja mõista menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. hageja muud meneltuskulud (01.10.2020, lk 96) esindaja kulude saamiseks kokku 741,60 € ole TsMS § 175 järgi põhjendatud, sest kohtule ei ole esitatud andmeid, et hagejal oleks menetluses olnud esindaja TsMS § 218 järgi. Nimelt esitas menetluses dokumente ja osales menetluses vaid hageja seaduslik esindaja.

32.TsMS § 179 lg 1 sätestab, et menetluskulud, mis tuleb tasuda riigile ja mis ei ole tekkinud riigi osalemisest kohtus menetlusosalisena, muu hulgas tasumata või vähem tasutud riigilõiv või riigi kasuks välja mõistetud menetlusabikulud, mõistab asja lahendav kohus kohustatud isikult välja asjas tehtavas lahendis või eraldi määrusega. TsMS § 179 lg 5 sätestab, et kohtulahendi kohaselt peab raha riigituludesse tasumiseks kohustatud isik lahendi täitma jõustumisest alates 15 päeva jooksul, välja arvatud juhul, kui lahend kuulub viivitamatule täitmisele või kui lahend näeb ette teistsuguse tähtaja. TsMS § 179 lg 9 I lause järgi tuleb lõivu tasumisega viivitamise korral kohustatud isikul tasuda menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

33.Kooskõlas TsMS § 179 lg 1, 5, 9 I lausega tuleb ülejäänud lõiv 246,40 € kostjalt riigituludesse välja mõista ja kostjal tuleb see ära tasuda riigile 15 päeva jooksul alates lahendi jõustumisest ning viivitamise korral tasuda viivist lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

34.TsMS § 175 lg 1 järgi kontrollib kohus esindaja kulude põhjendatust.

Kostja meneltuskulud on nimekirja (02.10.2020) järgi esindaja kulud 12 töötunni eest, tasu määr on 130 € ilma käibemaksuta. Kokku on tasu arvestuse kohaselt 2080 €. Hageja ei ole vastuväiteid esitanud. TsMS § 175 lg 1 alusel leiab kohus, et tehtud töö vastab töö kogusele, asja materjalidele, olles veidi enam kui 1 tööpäev 8 –tunnise tööpäeva arvestuse juures. Seega on põhjendatud kostja menetluskulud 2080 €. Hagejalt tuleb kostja kasuks välja mõista TsMS § 163 lg 1 järgi menetluskulude katteks 656,50 € (käibemaksuta) ja kooskõlas kostja taotlusega tuleb hagejalt välja mõista TsMS § 177 lg 4 järgi menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. (digitaalne allkiri) Kohtunik 9 (9)

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.