) § 175 lg 1 kohaselt otsustab kohus pärast viie aasta möödumist võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest võlgniku taotlusel tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise, tehes selle kohta määruse. Käesolevaks ajaks on võlgnik kohustustest vabastamise menetluse algatamisest möödunud üle viie aasta, mistõttu otsustab kohus pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise vastavalt
§-le 175. Tulenevalt
lg-st 3 kuulab kohus enne kohustustest vabastamise otsustamist ära usaldusisiku ja võlgniku, samuti võlausaldajad, kes on selleks soovi avaldanud. Võlgnik peab vande all andma kohtule teavet oma kohustuste täitmisest. Kui võlgnik kohtu määratud tähtaja jooksul teavet ei anna, keeldub kohus võlgnikku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamast (
Kohtuistung võlgniku ärakuulamiseks toimus 20.10.2020, kuhu ilmus võlgnik. Võlausaldajad esitasid oma seisukohad kirjalikult. Xxxx, K. V. ja OÜ P on nõus sellega, et kohustustest vabastamise menetlus lõpetatakse ning võlgnik vabastatakse kohustustest. L AS andis teada, et kuna võlgniku võlgnevus tasuti kolmanda isiku poolt enne kohustustest vabastamise menetluse algatamist, siis L seisukohta R. R. kohustustest vabastamise ja kohustustest vabastamise menetluse lõpetamise osas ei esita. AS S palus jätta võlgniku kohustustest vabastamata või alternatiivselt pikendada kohustustest vabastamise perioodi kuna võlgnik on rikkunud pankrotiseadusest tulenevaid kohustusi ning on tasunud AS S võlgnevusest vaid 0,5%.
lg 2 sätestab, et kohus keeldub võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on mõistetud süüdi pankrotikuriteos või kui võlgnik on rikkunud süüliselt oma
§-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Kohus ei ole käesolevas tsiviilasjas tuvastanud võlgniku kohustustest vabastamisest keeldumise aluseid. Vastavalt
lg 2 punktile 2 keeldub kohus võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on rikkunud süüliselt
§-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Nimetatud säte eeldab võlausaldajate nõuete rahuldamise takistamisele suunatud tegevust, samuti võlgniku süülist käitumist – kas tahtlust või rasket hooletust. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 lg 4 kohaselt on raske hooletus käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine ning VÕS § 104 lg 5 järgi on tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel.
lg 1 ja lg 2 kohaselt on võlgnik kohustatud kohustustest vabastamise menetluse 2 kestel tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega ja kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima, võlgnik ei tohi varjata saadud tulusid ning vara ning peab andma kohtu ja usaldusisiku nõudel teavet oma tegevuse või selle otsimise, oma sissetulekute ja vara kohta. Kohus ei ole tuvastanud, et võlgnik oleks
lg-s 2 sätestatud kohustusi rikkudes varjanud oma tulusid ning vara või jätnud kohtule ja usaldusisikule andmata teavet oma sissetulekute või vara kohta. Asjas kogutud tõenditest nähtub, et võlgnik tasus võlausaldajatele kokku 9000 eurot. Kohus viitab Riigikohtu seisukohale, et võlgadest vabastamise menetlus näeb kohustustest vabastamise võimaluse ette neile, kelle majanduslik olukord on eriti raske, ja peaks lõpptulemusena võimaldama võlgnikule uue majandusliku alguse, andma talle uue võimaluse normaalseks majanduslikuks ja sotsiaalseks eluks (RKTo lahend tsiviilasjas 3-2-1-60-13, p 10). Riigikohtus on leidnud ka, et võlgniku kohustustest vabastamise menetluse eesmärk ei ole võlgnikku karistada ega sundida teda seadma enda jaoks ebarealistlikke eesmärke. (RKTKo 30.10.2019 lahend tsiviilasjas 2-11-24696 p 19) Võlausaldaja AS S avaldas kohtule esitatud seisukohas kahtlust, et võlgnik varjab oma tulusid kuna teeb sularaha sissemakseid oma arveldusarvetele. Samuti väidab võlausaldaja, et võlgnik rikkus võlausaldajate huve täiendava laenu võtmisega. Kohtu hinnangul ei ole võlgniku käitumine olnud suunatud võlausaldajate huvide süülisele kahjustamisele. Kohus leiab, et võlgnik on isikuks, kellele tuleb anda võimalus normaalseks majanduslikuks ja sotsiaalseks eluks. Kohtu hinnangul on võlgnik teinud võimetekohaseid makseid ning ei ole pankrotiseadusest tulenevaid kohustusi rikkunud. Kohus selgitab, et kohustustest vabastamise taotluse rahuldamata jätmiseks puudub alus, millest tulenevalt ei ole alust ka kohustustest vabastamise menetluse pikendamiseks. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamine on põhjendatud ning ta tuleb tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastada.
lg 1 järgi võib kohus võlausaldaja taotlusel ühe aasta jooksul võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise määruse tegemisest selle määruse tühistada, kui selgub, et võlgnik on kohustustest vabastamise menetluse kestel oma kohustusi tahtlikult rikkunud ja sellega oluliselt takistanud pankrotivõlausaldajate nõuete rahuldamist. Võlausaldaja võib
lõikes 1 nimetatud taotluse esitada üksnes juhul, kui ta sai võlgniku kohustuste rikkumisest teada alles pärast võlgniku kohustustest vabastamise määruse tegemist. Tulenevalt
lg-st 4 vabastab kohus võlgniku kohustusest vabastamise menetluse lõpetamisel usaldusisiku. Kuna võlgnik täitis ise usaldusisiku ülesandeid, siis puudub vajadus usaldusisiku vabastamiseks.
lg 6 kohaselt võib määruse peale, millega kohus on võlgniku kohustustest vabastanud või sellest keeldunud, esitada määruskaebuse võlausaldaja ja võlgnik.
3 lg 7 kohaselt avaldab kohus teate võlgniku kohustustest vabastamise või vabastamata jätmise määruse kohta väljaandes Ametlikud Teadaanded.
lg 1 kohaselt kui võlgnik vabastatakse oma pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest, lõpevad pankrotivõlausaldajate nõuded võlgniku vastu, sealhulgas ka nende pankrotivõlausaldajate nõuded, kes ei ole pankrotimenetluses nõudeid esitanud. /allkirjastatud digitaalselt/ Hannes Olev Kohtunik 4
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.