Obsah (6)

§ 121§ 65§ 118§ 64§ 68§ 28

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 28. oktoober 2020, Tallinn kirjalikus menetluses Kriminaalasja number 1-20-709 Kohtukoosseis Sten Lind, Pavel

§ 121

lg 2 p 3 ja § 118 lg 1 p 1 järgi lühimenetluses Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu

1. juuni 2020 otsus Apellant prokurör Prokurör Aarne Pruus Süüdistatav Kaitsja Ainar Majorov isikukood 39109260307; Eesti Vabariigi kodanik; XXX; emakeel eesti keel; XXX; kriminaalkorras karistatud viiel korral. Kahtlustatavana kinni peetud 29.09.2019, viibis vahi all kuni
2. oktoobrini
3. Vahur Krinal RESOLUTSIOON Tühistada Pärnu Maakohtu
4. juuni 2020 otsus Ainar Majorovile

§ 65lg 2 järgi liitkaristuse mõistmise osas.

Muus osas jätta Pärnu Maakohtu otsus muutmata. Jätta Ainar Majorovile

§ 65lg 2 alusel liitkaristus mõistmata.

Lugeda Ainar Majorovile Pärnu Maakohtu 2. juuni 2020 otsusega

§ 121

lg 2 p 3 alusel mõistetud 1 aasta 4 kuu pikkusest vangistusest kantuks 1 kuu 2 päeva vangistust. Ära kandmata karistus on seega 1 aasta 2 kuud 28 päeva vangistust. Karistuse kandmise algust lugeda Ainar Majorovi karistuse kandmisele ilmumisest. Prokuröri apellatsioon rahuldada osaliselt. 1 OTSUSE VAIDLUSTAMISE KORD Ringkonnakohtu otsuse peale on võimalik esitada kassatsioon. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Ainar Majorovile on esitatud süüdistus

§ 121

lg 2 p 3 ja § 118 lg 1p 1 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemises.

§ 121

lg 2 p 3 järgi on talle süüdistus esitatud selles, et, olles alkoholijoobes, torkas ta 12.08.2019 kella 23:30 paiku XXX maja X korteri XX köögis isiklikul pinnal tekkinud tüli käigus kahvliga CC-le vasakusse põske. Sellega põhjustas ta CC-le füüsilist valu ning kolm torkehaava põsel. Tegemist oli korduva kuriteoga, sest A. Majorovit on varem korduvalt

§ 121

lg 2 p 2, 3 järgi karistatud.

§ 118lg 1 p 1 järgi on A.

Majorovile esitatud süüdistus selles, et, olles taas alkoholijoobes, lõi ta 29.09.2019 kella 18:30 ajal XXX korteri köögis isiklikul pinnal tekkinud tüli käigus BB ühel korral noaga rindkere piirkonda. Sellega tekitas ta BB-le eluohtliku tervisekahjustuse – rinnaõõnde tungiva torke-lõikehaava vasakule poole rindkerele koos südamepauna ja südame parema vatsakese vigastusega, mille tagajärjel tekkis BB-l verisüdamepaun, verirind ja teadvusehäire kooma. 2. Pärnu Maakohus tegi 2. juunil 2020 otsuse, millega tunnistas A. Majorovi süüdi

§ 121

lg 2 p 3 järgi, kuid õigeks

§ 118

lg 1 p 1 järgi.

§ 121lg 2 p 3 järgi mõistis kohus A. Majorovile karistuseks 2 aastat vangistust. Seda karistust vähendas kohus Kr

MS § 238 lg 2 alusel 1 aasta 4 kuuni. Vähendatud karistust suurendas kohus

§ 65lg 2 alusel aga Pärnu Maakohtu 11.

märtsi 2019 kohtuotsusega A. Majorovile mõistetud vangistuse ärakandmata osa – 10 kuu 17 päeva vangistuse – võrra, mõistes A. Majorovile liitkaristuseks 2 aastat 2 kuud 17 päeva vangistust. Karistuse kandmise alguse ajaks luges kohus Ainar Majorovi kahtlustatavana kinnipidamise aja, s.t

1. septembri
2. Kohus luges tõendatuks, et A. Majorov lõi BB 29.09.2019 kella 18:30 ajal XXX korteri köögis noaga. Maakohus leidis aga, et A. Majorov tegutses hädakaitses. Kohus luges tõendatuks, et BB ja A. Majorovi vahel oli
3. septembril 2019 kella 17.39 paiku konflikt, mille põhjus oli see, et A. Majorov, kes oli saadetud seltskonnale viina tooma, ei olnud seda toonud. BB lõi A. Majorovit kahel korral näkku, mille tagajärjel A. Majorov kukkus. Seejärel BB vastavalt maakohtu kirjeldusele „väntsutas maas lamavat A. Majorovit“ (tõstis maas lamavat A. Majorovit kehast ja viskas teda korduvalt vastu maad). 2 Pärast seda läks A. Majorov WW juurde korterisse varju. WW sõnul tahtis A. Majorov, et teda ära peidetaks, ta olevat peksa saanud. A. Majorovi näo vasak pool oli katki, veri oli hüübinud. WW andis A. Majorovile sügavkülmunud lihatüki, et vigastuse peale panna. BB läks koos suurema seltskonnaga talle sinna korterisse järele. Osa neist sisenes korterisse, osa ootas koridoris. BB läks A. Majorovi juurde rõdule ja hakkas teda korterist välja kutsuma, sikutades seejuures A. Majorovit riietest. A. Majorov keeldus, kartes taas peksa saada. Maakohus leidis, et kuna BB oli vähem kui tund aega varem A. Majorovit rünnanud, oli A. Majorovil põhjust arvata, et ta saab jälle peksa. A. Majorov oli hädakaitseseisundis. Vahetult enne seda, kui ta BB ründas, oli BB hakanud teda riietest välja sikutama. A. Majorovil ei olnud kuskilt abi loota, sest korterisse tulnud seltskond oli koos BB ja QQ-ga ning ka korteri omanik ZZ oli käskinud A. Majorovil korterist ära minna. A. Majorov haaras kohe, kui nurgas püsti tõusis, kraanikausi juures olevast topsikust noa ja ründas kohe BB. A. Majorovi väitel ei teadnud ta isegi, mille ta topsikust haaras. Kohus leidis, et seda asjaolu ei ole kohtule esitatud tõenditega ümber lükatud. Maakohus leidis, et A.Majorovil ei olnud aega ega võimalust valida kaitsetegevuseks vahendit, sest BB hakkas teda juba korterist välja tirima. A. Majorov haaras topsist esimese kätte juhtuva eseme ja kasutas seda B ründamiseks, et põgenemistee vabastada. Tunnistajate ütlused ei kinnita, et A. Majorovi löök oleks olnud suunatud ja kaalutletud, kõik, kes rünnet nägid, kirjeldavad, et A. Majorov, haaranud topsist mingi eseme, noa, ründas kohe BB ja põgenes. A. Majorov ei ületanud hädakaitse piire, ta ründas B ühel korral ja kui tema poolne rünne võimaldas tal põgeneda, siis seda ta ka kohe tegi.
4. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni prokurör, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist A. Majorovi

§ 118lg 1 p 1 järgi õigeksmõistmise osas, A.

Majorovi

§ 118lg 1 p 1 järgi süüdi tunnistamist ning tema karistamist 7-aastase vangistusega.

Ühtlasi taotleb prokurör, et ringkonnakohus mõistaks A. Majorovile

§ 121

lg 2 p-le 3 ja § 118 lg 1 p-le 1 vastavate kuritegude eest

§ 64lg 1 alusel liitkaristuseks 9 aastat vangistust. Seda karistust tuleb prokuröri taotluse kohaselt vähendada Kr

MS § 238 lg 2 alusel 6 aastani.

§ 68lg 1 alusel tuleks A.

Majorovi karistusaja hulka arvata tema vahi all viibimise aeg 29. septembrist 1.novembrini 2019, s.o 1 kuu 2 päeva, nii et vangistuse ärakandmata osaks jääks 5 aastat 10 kuud 28 päeva.

§ 65lg 2 alusel tuleks A.

Majorovi ära kandmata karistust suurendada Pärnu Maakohtu

1. märtsi 2019 otsusega mõistetud vangistuse ärakandmata osa, s.o 10 kuu ja 17 päeva võrra, ning kahe kohtuotsuse alusel mõista liitkaristuseks 6 aastat 9 kuud 15 päeva vangistust. Karistuse kandmise aja alguseks tuleks apellatsiooni kohaselt lugeda
2. november
3. Prokurör leiab, et A. Majorov lõi teadlikult BB noaga rindkere piirkonda ja möönis, et sellise tegevuse tagajärjel võib BB saada eluohtliku tervisekahjustuse. Prokurör vaidleb vastu maakohtu seisukohale, et A. Majorov ei teadnud, mille ta haaras. Nii A. Majorovi ütlused selle kohta, kuidas ta BB lõi, kui ka selle kohta, et ta ei teadnudki, kas sai BB-le noaga pihta, on 3 vastuolus tunnistajate ütlustega. Sellest tulenevalt on A. Majorovi ütlused ebausaldusväärsed ja tuleb jätta tõendikogumist välja. Ekslik on kohtu seisukoht, et tunnistajate ütlustest ei nähtu, et A. Majorovi poolne noalöök ei olnud suunatud ja kaalutletud. Sellisest põhjendustest saab järeldada, et kohtu arvates A. Majorov ei soovinudki BB noaga lüüa ja pani teo toime ettevaatamatusega. Prokurör märgib, et selle vastu räägivad tunnistajate ZZ ja ÕÕ ütlused, millest nähtub, et A. Majorovi tahtlik löögiliigutus oli „suunatud sellele, et tabada BB noaga rindkere piirkonda“. ÕÕ avaldas, et Ainar Majorov suundus BB poole käsi püsti. Tunnistaja ZZ sõnul lõi A. Majorov BB noaga ülevalt alla, vasakule poole rindkerre, südame piirkonda. Seejärel oleks ta tahtnud nagu veel lüüa, tegi löögiliigutuse. Prokurör on seisukohal, et A. Majorov ei olnud BB noaga lüües hädakaitseseisundis. Tema hinnangul oli A. Majorov hädaseisundis lühiajaliselt kella 17:38 ajal ja hädaseisund lõppes, kui BB lõpetas Ainar Majorovi ründamise. ÕÕ ütluste kohaselt lõi BB A. Majorovit, kes kukkus löökide tulemusel pikali, oli teadvuseta. Kui A. Majorov uuesti püsti tõusis, teda rohkem ei löödud. Ka QQ kinnitas oma ütlustes, et kui A. Majorov püsti tõusis, BB A. Majorovit enam ei löönud. ZZ korteris BB A. Majorovi suhtes füüsilist vägivalda ei kasutanud. BB sikutas A. Majorovit riietest ja nõudis, et A. Majorov tuleks ZZ korterist välja. Selline BB tegevus ei vasta ühelegi süüteokoosseisule, seega ei saa rääkida ka sellest, et tegemist oleks BB poolse õigusvastase ründega. Seetõttu ei tekkinud ka A. Majorovil hädaseisundit, mis õigustaks temapoolset BB noaga löömist. BB andis 11.oktoobril 2019 toimunud ülekuulamisel ütlusi, et ta hakkas A. Majorovil nagu käest kinni võtma, eesmärgiga ta korterist välja juhatada, et pole vaja klaarida asju seal korteris. Sellest tulenevalt leiab prokurör, et võimalik oht A. Majorovi tervisele oleks tekkinud alles pärast seda, kui ta oleks korterist väljunud. Prokuröri hinnangul on ka maakohus jõudnud sisuliselt samale järeldusele. Prokurör avaldab arvamust, et noaga ründamise asemel oleks A. Majorov võinud jääda korterisse, kus BB ei oleks saanud füüsilist vägivalda kasutada. Samas on ekslik kohtu seisukoht, et A. Majorovil polnud võimalik köögist väljuda muul viisil, kui BB noaga rindkerre lüües. BB seisis rõduukse lähistel, millest tulenevalt oli A. Majorovil võimalik takistamatult köögist lahkuda köögiukse kaudu. Juhuks, kui ringkonnakohus peaks siiski olema prokurörist erineval arvamusel ja nõustuma maakohtuga, et A. Majorov oli ZZ korteris viibides hädaseisundis, lisab prokurör, et A. Majorovil oli võimalik valida kannatanu suhtes vähem kahjustav tegevus ning ta ei teostanud kaitsetegevust vahendiga, mis vastas BB tegevuse ohtlikkusele. Prokuröri hinnangul oleks A. Majorovil olnud võimalik suunata nuga BB suunas ja hoiatada, et viimane talle ei läheneks, ning seejärel kas jääda korterisse või lahkuda korterist. Veel leiab prokurör, et A. Majorovi tegevus ei olnud kantud kaitsetahtest. A. Majorov andis kohtus ütlusi, et ei mäleta, et BB oleks teda selle maja ees, kus UU elab, peksnud. Seega ei mõjutanud tema järgnevat tegevust ZZ korteris asjaolu, et ligikaudu tund aega varem oli BB teda kahel korral rusikaga näkku löönud. 4 CC kahvliga löömine näitab, et alkoholijoobes olles käitub A. Majorov agressiivselt ja ettearvamatult. Mõlemas talle esitatud süüdistuse episoodis ründas ta alkoholijoobes olles kannatanuid ootamatult ja põgenes seejärel sündmuskohalt. Seega BB noaga löömise järgselt korterist põgenemine ei näita A. Majorovi kaitsetahet, vaid tegemist on tema tavapärase reaktsiooniga. Veel leiab prokurör, et kohus ekslikult määranud A. Majorovi karistusaja alguseks
4. septembri
5. Tartu Maakohtu
6. septembri 2019 määrusega on tõendatud, et kriminaalasjas nr 1-19-1741 A. Majorovile Pärnu Maakohtu otsusega mõistetud ja ärakandmata karistus pöörati täitmisele.
7. novembri 2019 kohtumäärusega on tõendatud, et täitmisele pööratud 10 kuu ja 27 päeva pikkune vangistus hakkas kulgema alates
8. novembrist
9. Vahistatu vabastamise määrusega on tõendatud, et A. Majorovi vahistamine tühistati seoses sellega, et alates
10. novembrist 2019 kannab ta vangistust. Seega on A. Majorovi karistusaja alguseks
11. november 2019, s.o aeg, millal ta hakkas Pärnu Maakohtu poolt mõistetud 10 kuu ja 27 päeva pikkust vangistust kandma.
12. A. Majorov vastas apellatsioonile, et kaitses ennast. Videost on selgelt näha, kuidas BB teda ründas. Tema ei osutanud mingit vastupanu ja läks minema, aga BB ründas teda uuesti. Ka eelmisel päeval oli BB teda teadmata põhjusel rünnanud. A. Majorovi väitel on ta üritanud oma elu järjele saada. Ta on asunud ametlikult tööle. Ta käitub õiguskuulekalt, teeb üldkasulikku tööd, et saada enda hagid makstud ja üritab ka palgast maksta nii palju kui võimalik. A. Majorov kinnitab, et on alkohoolist loobunud. Ta tahab saada kontakti oma pojaga, kes läks sel aastal kooli. Kokkuvõtteks avaldab A. Majorov lootust, et kohus võtab tema ütlusi arvesse ja teeb õige otsuse. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
13. Prokuröri apellatsiooni rahuldamiseks osas, mis puudutab A. Majorovi õigeksmõistmist

§ 118lg 1 p 1 järgi, ei ole alust, küll tuleb maakohtu otsust korrigeerida A.

Majorovile

§ 65lg 2 alusel mõistetud liitkaristust puudutavas osas.

6. Maakohus on eksinud materiaalõiguse kohaldamisel sellega, et on jätnud A. Majorovile

§ 118

lg 1 p 1 järgi esitatud süüdistuse puhul jätnud tuvastamata, kas subjektiivse süüteokoosseisu tunnused on täidetud. Seevastu maakohtu seisukoht, et A. Majorov tegutses hädakaitses ega ületanud hädakaitse piire, on põhjendatud. Prokurör leiab apellatsioonis, et A. Majorov lõi BB noaga tahtlikult. Maakohus ei ole subjektiivset süüteokoosseisu üldse käsitlenud. Kohus on pärast selle tuvastamist, et A. Majorovi tegu vastab

§ 118lg 1 p 1 objektiivsele koosseisule, asunud käsitlema A.

Majorovi teo õigusvastasuse küsimust. Hädakaitse käsitlemise raames on maakohus viidanud A. Majorovi ütlustele, et ta isegi ei teadnud, mille ta topsist kätte sai, ning et ta isegi ei tahtnud BB-le pihta saada, tahtis tast mööda saada. Neid ütlusi käsitles maakohus aga seoses hädakaitse piiri ületamise küsimusega. Niisiis küsimustele, kas A. Majorov tekitas BB-le 5 tervisekahjustuse tahtlikult ning kas tema tahtlus hõlmas ka tervisekahjustuse eluohtlikkust või põhjustas ta raske tagajärje ettevaatamatusest, ei ole maakohus üldse vastanud. Prokuröri hinnangul on maakohus alusetult asunud järeldusele, et A. Majorov isegi ei teadnud, mille kätte haaras. Ringkonnakohus nõustub prokuröriga. Maakohus märkis otsuses, et A. Majorovi ütluste kohaselt ei teadnud ta isegi, mille ta topsikust haaras, ning leidis, et seda väidet ei ole kohtule esitatud tõenditega ümber lükatud. Ringkonnakohus nendib, et küsimusele, kuivõrd A. Majorov sai aru, mille ta kätte haaras, pole A. Majorovi ristküsitlemisel kohtus kuigivõrd tähelepanu pööratud, ka prokurör ise ei ole täpsustavaid küsimusi esitanud. Ringkonnakohus möönab, et kiire sündmuste käigu puhul ei saa välistada, et isikul pole mahti pöörata tähelepanu sellele, mille ta kätte haarab. A. Majorovi ütlustest nähtub siiski, et ta soovis võtta nuga ja pidas ka võimalikuks, et tal õnnestus topsist just nuga haarata. A. Majorovi ütlustest nähtub, et ta sooviski võtta võimalusel just noa: „Tõusin püsti ja haarasin selja tagant topsist, et võtan noa või midagi.“ (kd I; tl. 38 prd) Tema järgnevad ütlused näitavad, et ta mõistis, et saigi topsist kätte just noa. Nimelt väitis A. Majorov: „Ei soovinud talle pihta saada, soovisin sealt mööda saada, uksest välja, et ta eest ära tuleks.“ On ilmne, et ükskõik millise köögiriistaga teist inimest hirmutada ei saa, küll võiks hirmutav mõju olla just teraval kööginoal. Lisaks poleks A. Majorovil oleks olnud põhjust rääkida sellest, et ta ei tahtnudki BB-le pihta saada, kui ta poleks teadnud, et tal on käes terariist. Ka see, kuidas A. Majorov BB lõi, näitab seda, et ta teadis, et tal on käes nuga. Algatuseks peab ringkonnakohus küll märkima, et maakohtu istungi protokoll ei kinnita prokuröri väidet, et A. Majorov kirjeldas ja näitas ette, et „tegi vasaku käega noaga löögiliigutuse küljele peale paralleelselt“. Maakohtu istungi protokollis on apellatsioonis käsitletud osas kirjeldatud ristküsitluse käiku nii: Kuidas käsi oli? Kükitasin, selja taha ei näinud, tõusin lihtsalt, siis ta saigi kuskile pihta. Milline Teie käeliigutus oli? Külje peale paralleelselt. Süüdistatav näitab, et tõusis püsti, vasaku külje poolt vasaku käega tagantpoolt altpoolt haaras midagi ja siis liikus edasi. Kätt üle pea ei tõstnud? Ei. (kd I; tl. 39, 39 prd) Seega maakohtu istungi protokolli kohaselt kirjeldas ja näitas ette noa haaramise, mitte sellega löömise liigutust. See, kuidas ta BB noaga lõi, on ringkonnakohtu hinnangul jäänud täpsustamata. Selle kohta, kuidas A. Majorov BB tabas, võimaldavad teha järeldusi tunnistajate ütlused ja BB vigastuse iseloom. Kiirabikaartide kohaselt oli BB-l oli 1,5-2 cm pikkune torkevigastus (kd II; tl.41, 42). See näitab ringkonnakohtu hinnangul, et BB vigastus ei saanud tekkida tema noaga riivamisel, vaid tema suunas tehtud löögi tulemusel. 6 Ka tunnistajate kirjelduste järgi A. Majorov lõi BB noaga. ZZ on öelnud, et A. Majorov lõi BB noaga ülevalt alla vasakule poole rindkerre, südame piirkonda (kd II; tl. 14). Ka RR ütluste kohaselt tegi A. Majorov löögi moodi liigutuse BB suunas (kd II, tl. 32). Seda, et A. Majorov lõi tahtlikult BB noaga, näitab seegi, et pärast BB noaga löömist köögist välja joostes hüüdis ta esikus olnutele „kes on järgmine“ või „kas tahad ka saada“. Sellist ähvardust on oma ütlustes kirjeldanud nii ÕÕ (kd II; tl. 23), EE (tl. 29) kui ka QQ (tl. 26). Sellise ähvardusega viitas A. Majorov ise sellele, et oli just BB noaga löönud. Ringkonnakohus leiab, et torkehaav näitab, et A. Majorov mitte lihtsalt ei vehkinud BB suunas noaga, vaid lõi tema suunas. Haava sügavus (1,5 cm), mis ei olnud küll väga sügav, aga ka mitte pindmine, näitab, et A. Majorov sooviski tekitada löögiga BB-le tervisekahjustust. Seega tervisekahjustuse põhjustas A. Majorov kavatsetult. Tervisekahjustuse eluohtlikkuse suhtes oli A. Majorovil aga kaudne tahtlus. Kuigi ka tunnistajate sõnul toimus noa haaramine ja BB löömine väga kiiresti, mis tähendab, et A. Majorovil ei olnud mahti lööki sihtida, tuleb arvestada, et ZZ kirjelduse kohaselt lõi BB kehasse üles tõstetud käes oleva noaga ülalt alla. Sellisel viisil sai ta tabada just rinnapiirkonda, st piirkonda, kuhu noaga löömisel oli suur oht vigastada südant või kopse. 7. Vaieldes apellatsioonis vastu maakohtu järeldusele, et A. Majorov tegutses hädakaitses, rõhutab prokurör, et A. Majorov lõi tahtlikult BB noaga rindu. Apellatsioonist jääb mulje, justkui välistaks see asjaolu prokuröri hinnangul hädakaitse. Nii see kindlasti ei ole. See, et A. Majorov lõi BB noaga tahtlikult ja ringkonnakohtu hinnangul põhjustas ka eluohtliku tervisekahjustuse tahtlikult, näitab üksnes seda, et A. Majorov pani toime

§ 118lg 1 p-le 1 vastava teo.

Kui ta tegi seda enda kaitsmiseks, st kui ta oli hädakaitseseisundis ja lõigi noaga selleks, et end kaitsta, ei ole tema tegu siiski õigusvastane. Hädakaitseseisundi kontekstis on oluline küsimus, kas tegu on pandud toime selleks, et end kaitsta st kaitsetahtest lähtuvalt. Sellest veel eraldi küsimus on see, kas isik ületas hädakaitse piiri, teostades kavatsetult või otsese tahtlusega hädakaitset vahenditega, mis ilmselt ei vasta ründe ohtlikkusele või tekitades ründajale kavatsetult või otsese tahtlusega ilmselt liigset kahju. Selle kavatsetuse või otsese tahtluse all, millest räägib

§ 28

lg 2, ei mõelda aga tahtlust süüteokoosseisu kontekstis, vaid just hädakaitsepiiride ületamise tahtlust (seda on selgitanud ka Riigikohtu kriminaalkolleegium

1. veebruaril 2011 kriminaalasjas nr 3-1-1-108-10 tehtud otsuse punktis 10).
2. Ringkonnakohus ei nõustu sugugi prokuröri seisukohaga, et A. Majorov viibis hädaseisundis lühiajaliselt kella 17:38 ajal (st siis, kui BB teda peksis) ja hädaseisund lõppes sellega, et BB lõpetas Ainar Majorovi ründamise. Sarnaselt maakohtuga leiab kohtukolleegium, et A. Majorov tegutses BB noaga lüües hädakaitseseisundis. Ringkonnakohtu hinnangul kaitses A. Majorov end vahetult eesseisva ründe eest. ZZ korteris jätkus juba varem alanud konflikt BB ja A. Majorovi vahel, mistõttu tuleb korteris toimunule hinnangu andmiseks arvestada ka eelnevalt juhtunut. Maakohus tuvastas järgmiste sündmuste käigu: 7 A. Majorov ning BB olid
3. septembril 2019 ühes alkoholi tarvitanud seltskonnas. A. Majorov saadeti viina juurde ostma. A. Majorov jäi aga kauaks ära ja teda mindi otsima. Ta leiti UU korterist, kust ta aeti õue maja ette, kus BB lõi teda kaks korda näkku. Löökide tulemusel kaotas A. Majorov teadvuse ja kukkus maha, misjärel BB jätkas tema lõdva keha väntsutamist (asjaosaliste ärritus, BB löögid ning A. Majorovi lõdva keha siia-sinna loopimine on näha ja kuulda ka mobiiltelefoniga salvestatud videol). Pärast toibumist põgenes A. Majorov oma abikaasa WW korterisse, kus rääkis, et oli peksa saanud ja palus end ära peita. WW nägi, et A. Majorovil on näo vasak pool katki, paistes ja hüübinud verega koos. BB, kes tahtis jätkuvalt A. Majoroviga viina toomata jätmise pärast arveid klaarida, läks temaga koos olnud seltskonnaga A. Majorovile ka sellesse korterisse järele. Ta leidis A. Majorovi koos WW-ga korteri rõdult. BB hakkas nõudma, et A. Majorov tuleks välja, sikutades ühtlasi A. Majorovit riietest. A. Majorov keeldus BB-ga kaasa minemast, öeldes, et siis hakatakse jälle peksma. Lõpuks liikusid BB ja A. Majorov siiski kööki, kus BB jätkas nõudmist, et A. Majorov välja tuleks. A. Majorov kükitas kraanikausi juurde maha. Kui ta uuesti püsti tõusis, haaras ta kraanikausi juurest noa, lõi sellega BB-le rindu ja jooksis korterist välja. Kirjeldatud sündmuste käik näitab selgelt, et A. Majorovil oli põhjust karta, et ta saab peksa, kui ta BB-ga koos välja läheb. Vaevalt tund aega varem oli BB A. Majorovi suhtes vägivalda tarvitanud. See, et BB pidas vajalikuks uuesti A. Majorovi üles otsida, näitab, et tema jaoks ei olnud konflikt A. Majorovi oimetuks löömisega lõppenud. Tunnistajad QQ, EE, RR ja ZZ on ütlustes kinnitanud, et A. Majorovi uuesti üles otsimise põhjus oli endiselt see, et A. Majorov ei olnud toonud viina, mida teda tooma saadeti. Samuti nähtub nii A. Majorovi kui tunnistajate ütlustest, et BB oli endiselt ärritunud. UU ütlustest ilmneb, et enne kui BB A. Majorovi ZZ ja WW korterist leidis, käis ta koos QQga veel kord UU juurest otsimas. UU sõnul tungisid A. Majorovit enne peksnud mehed tema tuppa ja otsisid kõik kohad põhjalikult läbi; ära läksid nad alles siis, kui olid kõik kohad läbi otsinud ja tema oli ähvardanud politsei kutsuda (kd II, tl. 58). Selline võõrasse korterisse tungimine ja selle läbi tuhnimine näitab, et BB viha A. Majorovi vastu polnud vaibunud. Sellele, et BB oli jätkuvalt A. Majorovi peale vihane, viitab tema käitumine ka ZZ korteris, mille rõdult ta A. Majorovi ja WW leidis. Nii A. Majorovi enda kui ka mitme tunnistaja (WW, EE, RR) sõnul püüdis BB A. Majorovit riietest või käsivarrest tirides korterist välja saada. A. Majorovi väitel tegi BB rõdul rusikatega tema näo suunas löögiliigutusi. WW sõnul püüdis BB rõdul ka teda lüüa. See kõik ei viita sugugi BB soovile tüliküsimust rahulikult lahendada. Ka BB nõudmine, et A. Majorov tuleks asja lahendamiseks välja, andis A. Majorovile põhjust arvata, et teda hakatakse taas peksma. Ka UU korterist aeti A. Majorov tema peksmiseks välja. A. Majoroviga lihtsalt rääkida oleks BB võinud ka korteris. A. Majorov ründas BB noaga siis, kui ta ei näinud enam võimalust korterisse jääda (korteri omanik ZZ nõudis tema lahkumist) ega muul viisil BB käest pääseda (ta ei saanud põgeneda, sest BB oli teel ees ja ka esikus olid BBga koos olnud inimesed). St. A. Majorov ründas BB noaga alles siis, kui talle oli ilmne, et vastasel juhul peab ta kohe BB-ga välja minema. 8 Seda, et A. Majorov oli veendunud, et ta saab siis peksa, kinnitavad tunnistate ütlused: erinevad tunnistajad on andnud ütlusi selle kohta, et A. Majorov punnis esmalt rõdul ja siis köögis korterist lahkumisele vastu, avaldades kartust, et siis hakatakse teda peksma. Niisiis ründas A. Majorov BB noaga olukorras, kus oli alust arvata, et teda hakatakse kohe peksma (st kaitses end vahetult eesseisva ründe eest). Prokuröri arvates oleks A. Majorov saanud vältida peksmist korterisse jäämisega. Ringkonnakohtu hinnangul ei arvesta prokuröri arvamus üldse seda olukorda, milles A. Majorov tõenditest nähtuvalt oli. Nii see, et BB pidas vajalikuks A. Majorov uuesti üles otsida (milleks otsis ta läbi UU korteri), kui ka BB järjekindlus selle nõudmisel, et A. Majorov temaga kaasa tuleks, näitavad, et korterisse jäämine ei olnud mingi kindel viis konflikti lõpetamiseks. Pealegi nõudis ka korteri omanik ZZ, et kõik, sh A. Majorov lahkuks korterist. Niisiis viitas kõik sellele, et varem või hiljem oleks A. Majorov olnud sunnitud koos BB-ga korterist lahkuma. A. Majorovi käitumisest on näha, et ta niigi püüdis seda igati venitada. Lisaks eelnevale juhib ringkonnakohus prokuröri tähelepanu sellele, et

§ 28

lg 3 kohaselt ei võta võimalus vältida rünnet või pöörduda abi saamiseks teise isiku poole õigust hädakaitsele. St isegi, kui A. Majorovil oleks olnud võimalik korterisse jäämisega rünnet vältida, ei võtnud see talt õigust end kaitsta. Alusetu on ka prokuröri seisukoht, et A. Majorovil oleks olnud võimalik köögist väljuda ilma BB tervist kahjustamata. Kuna BB nõudiski, et A. Majorov tuleks temaga koos välja ja A. Majorovil oli põhjust arvata, et ta saaks väljas peksa, ei ole küsimus lihtsalt selles, kas A. Majorovil oli võimalik köögist ja korterist väljuda, vaid selles, kas tal oli võimalik teha seda ilma BB ja temaga koos olnud inimesteta. Selle A. Majorov BB haavamise ja temaga koos olnute ähvardamisega saavutaski.

1. Põhjendamatuks peab ringkonnakohus ka prokuröri seisukohta, et A. Majorovi tegevus ei olnud kantud kaitsetahtest. Prokurör leiab, et kuna A. Majorov väitis maakohtus ütlusi andes, et ei mäleta, et BB oleks teda UU elukoha juures peksnud, ei saanud tema järgnev tegevus olla mõjutatud sellest, et BB oli teda tund aega varem rusikaga näkku löönud. Esiteks ei tähenda see, et A. Majorov kohtuistungi ajal UU elukoha juures toimunut ei mäletanud, seda, et ta ei oleks seda teadnud ja mäletanud samal päeval tund aega hiljem. Pealegi näitavad A. Majorovi kohtus antud ütlused, et seda, et talle kallale tungiti, mäletas ta ka kohtus, kuigi tema sõnul tuli BB talle kallale juba trepikojas. Samuti kinnitas A. Majorov kohtus, et ta tundis BB ees hirmu ja läks WW ja ZZ korterisse varju. Prokurör jätab täielikult tähelepanuta selle, et A. Majorovi hirmu selle ees, et ta saab uuesti peksa, on kinnitanud ka tunnistajad. WW sõnul rääkis A. Majorov talle, et oli peksa saanud, ja palus end ära peita. Mitmed tunnistajad on kirjeldanud seda, et kui BB nõudis, et A. Majorov temaga kaasa läheks, keeldus A. Majorov kaasa minemast, öeldes, et siis hakatakse jälle peksma.
2. Ringkonnakohus ei nõustu prokuröri seisukohaga, et A. Majorov ületas hädakaitse piire. Väites, et A. Majorovi riietest sikutamine ei ole selline tegevus, mis õigustaks BB noaga rindkere piirkonda löömist, eksib prokurör küsimuses, mis oli rünne, mille eest A. Majorov end 9 kaitses. A. Majorov ei kaitsnud end riietest sikutamise eest, vaid eesseisva peksmise eest. Sellest tulenevalt, et BB oli ta eelnevalt oimetuks löönud, oli A. Majorovil alust karta jõhkrat vägivalda. Seetõttu ei pea ringkonnakohus noa kasutamist eesseisva ründe tõrjumiseks ebaproportsionaalseks. A. Majorovi kaitsetegevus piirdus ühe noahoobiga, kusjuures ta ei põhjustanud sügavat haava. Samuti leiab ringkonnakohus, et A. Majorovile ei saa ette heita, et ta ei piirdunud BB noaga ähvardamise või vähemalt mõnda vähemeluohtlikku kohta haavamisega. Agressiivset purjus inimest ei pruugi noaga ähvardamine heidutada. Ka ei olnud A. Majorovil pingelises olukorras mahti kaalutleda, kuhu BB lüüa. Nagu A. Majorov on selgitanud, oli tema eesmärk põgeneda, st oluline oli ka tegutsemise kiirus ja sellest tulenev üllatusmoment. Juures olnute kirjeldus toimunust näitab, et kõik toimuski kiiresti. Ringkonnakohtu hinnangul tundis A. Majorov end väljapääsmatus olukorras olevana ja tegutses meeleheitlikult. Seda, kui suurt hirmu A. Majorov peksmise ees tundis ja kuivõrd ta püüdis vältida BB-ga koos minemist, näitab ringkonnakohtu hinnangul tõik, et köögis kükitas A. Majorov kraanikausi juurde nurka maha. Ringkonnakohus nõustub maakohtu hinnanguga, et A. Majorov tundiski end nurka aetuna. Neist asjaoludest lähtuvalt ei leia ringkonnakohus, et A. Majorov oleks valinud ründe tõrjumiseks ilmselgelt ebaproportsionaalse vahendi või tekitanud liigset kahju, rääkimata sellest, et ta oleks seda teinud otsese tahtlusega või kavatsetult. Eelnevast tulenevalt ei ole alust maakohtu otsuse tühistamiseks A. Majorovi õigeksmõistmises

§ 118lg 1 p 1 järgi.

1. Prokuröri väitel on maakohus eksinud A. Majorovi karistuse alguse aja määramisel. Ses osas on maakohus teinud tõesti vea. Samas ei ole õige ka prokuröri seisukoht, et kohus oleks pidanud lugema liitkaristuse kandmise alguse ajaks
2. novembri
3. Maakohus mõistis A. Majorovile liitkaristuse

§ 65

lg 2 alusel.

§ 65

lg 2 näeb ette, et uue kuriteo eest mõistetud karistust tuleb suurendada eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra. See tähendab, et uuele karistusele tuleb liita eelmise karistuse osa, mis on süüdistataval otsuse tegemise seisuga ära kandmata. Kui süüdistatav kannab uue otsuse tegemise ajal eelmist karistust, tuleb eelmisest karistusest ära kantud osa maha arvata ja lugeda liitkaristuse kandmise alguse ajaks otsuse tegemise aeg (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. detsembri 2015 määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-104-15). Kuigi A. Majorov kandis otsuse tegemise ajal eelmist karistust, ei arvutanud kohus karistuste liitmisel maha A. Majorovi eelmise karistuse osa, mille ta oli selle täitmisele pööramisest otsuse tegemiseni ära kandnud, vaid arvestas eelmise karistuse ära kantud osana ainult A. Majorovi tehtud üldkasulikku tööd. Selle arvestamise, kui suure osa eelmisest karistusest oli A. Majorov ära kandnud, tegi kohus veel raskemaks sellega, et arvestas karistuse algust A. Majorovi kinnipidamisest. St kohus ei eristanud kohtuotsuse tegemisele eelnenud perioodi, mil A. Majorov oli vahistatud, perioodist, mil ta kandis eelmise otsusega mõistetud karistust. Isiku kinnipidamise liitkaristuse alguse ajaks lugemine oleks tulnud kõne alla vaid juhul, kui A. Majorov oleks pärast tema kinnipidamist viibinud vahi all katkematult kuni otsuse tegemiseni. Maakohtu viga ei puuduta eelnevalt tulenevalt ainult A. Majorovi liitkaristuse algusaega, vaid ka liitkaristuse enda arvutamist, mistõttu tuleb maakohtu otsusega A. Majorovile

§ 65lg 2 10 alusel mõistetud liitkaristus tühistada.

See, et A. Majorov kandis praeguse kohtumenetluse ajal eelmist karistust, on toonud kaasa olukorra, kus A. Majorovil on talle Pärnu Maakohtu 11. märtsi 2019 kohtuotsusega mõistetud karistus ära kantud (kd II; tl. 129). Kuna seega eelmise karistuse ära kandmata osa, mida Pärnu Maakohtu 2 juuni 2020 otsusega

§ 121

lg 2 p 3 järgi mõistetud 1 aasta 4 kuu pikkusele vangistusele liita, puudub, ei ole enam

§ 65lg 2 alusel liitkaristust võimalik mõista.

Küll tuleb maakohtu otsust lisaks liitkaristuse tühistamisele korrigeerida sellega, et arvata A. Majorovile

§ 121lg 2 p 3 järgi mõistetud 1 aasta 4 kuu pikkusest vangistusest maha A.

Majorovi vahi all viibitud aeg

1. septembrist
2. oktoobrini
3. Alates
4. novembrist 2019 kandis A. Majorov karistust ja seetõttu ei oma tähtsust see, et määruse A. Majorovi vahi alt vabastamise kohta tegi prokurör
5. novembril 2019: vangistus prevaleerib vahistuse ees. Niisiis tuleb A. Majorovile mõistetud 1 aasta 4 kuu pikkusest vangistusest lugeda kantuks 1 kuu 2 päeva. Ära kandmata karistus on seega 1 aasta 2 kuud 28 päeva vangistust. Selle karistuse algust tuleb lugeda A. Majorovi karistuse kandmisele ilmumisest alates.
6. Eelnevast tulenevalt tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse KrMS § 337 lg 1 p 4 ja § 338 p 2 alusel osaliselt – A. Majorovile

§ 65lg 2 järgi mõistetud liitkaristuse osas. Ringkonnakohus teeb ses osas Kr

MS § 340 lg 2 p 6 alusel uue otsuse, millega jätab liitkaristuse kohaldamata, kuid loeb A. Majorovi karistuse kantuks tema vahi all viibitud aja ulatuses. Muus osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Allkirjastatud digitaalselt 11