KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse kuupäev
- november 2020 Kohtuasja number 1-17-855 Kohtukoosseis Erkki Hirsnik, Maarika Kuusk ja Tiit Lõhmus Kohtuasi Igor Ogorodnikovi (isikukood 38112080211) tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamine Vaidlustatud kohtulahend Viru Maakohtu (Rakvere kohtumaja)
- oktoobri 2020 määrus Kaebuse esitajad ja kaebuste liik süüdimõistetu Igor Ogorodnikov ja tema kaitsja vandeadvokaat Marina Kelpman, määruskaebused Teised määruskaebemenetluse pooled prokuratuur, esindaja abiprokurör Tiina Viru Asja läbivaatamise viis kirjalik menetlus Viru Ringkonnaprokuratuuri RESOLUTSIOON
- Jätta Viru Maakohtu
- oktoobri 2020 määrus muutmata ja määruskaebused rahuldamata.
- Määrata OÜ-le Advokaadibüroo Tarmo Pilv ja Partnerid vandeadvokaat Marina Kelpmani poolt määruskaebemenetluses Igor Ogorodnikovile osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 103 (ükssada kolm) eurot 20 senti, sealhulgas käibemaks 17 eurot 20 senti.
- Mõista eelmises punktis nimetatud menetluskulu katteks Igor Ogorodnikovilt Eesti Vabariigi kasuks välja 103 eurot 20 senti. Menetluskulu tuleb tasuda 30 päeva jooksul makseinfo lehel näidatud arvelduskontole. Viitenumbri märkimine on kohustuslik. Kui rahaline kohustus ei ole tähtajaks täielikult täidetud, saadetakse kohtumääruse ärakiri kohtutäiturile täitemenetluse läbiviimiseks. Edasikaebamise kord Käesoleva määruse peale saab prokuratuur või süüdimõistetu advokaadist kaitsja esitada kirjaliku määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. PÕHIOSA Menetluse käik
- Harju Maakohus tunnistas
- detsembri 2017 otsusega Igor Ogorodnikovi süüdi karistusseadustiku (KarS) § 345 lg 1 järgi. Temale selle kohtotsusega mõistetud karistuse tühistas Tallinna Ringkonnakohus
- juuni 2018 otsusega ning karistas I. Ogorodnikovi KarS § 345 lg 1 järgi rahalise karistusega 120 päevamäära ehk 1200 eurot ning samuti mõistis talle uue liitkaristuse, s.o liitis rahalisele karistusele KarS § 65 lg 2 alusel I. Ogaorodnikovile Harju Maakohtu
- juuni 2015 otsusega KarS § 184 lg 2 p 2 järgi mõistetud ja temal veel kandmata karistusosa, 5 aasta 5 kuu 4 päeva pikkuse vangistuse. I. Ogorodnikovi vangistusaeg algas
- detsembril 2017 ning lõpeb
- mail
- augustil 2020 esitas Viru Vangla Viru Maakohtule materjalid I. Ogorodnikovi tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamiseks elektroonilise valve kohaldamisega.
- Vangla ega prokuratuur kinnipeetava vabastamist ei toetanud. Vaidlustatud kohtumäärus
- Viru Maakohus jättis
- oktoobri 2020 määrusega I. Ogorodnikovi vangistusest ennetähtaegselt vabastamata. Kohtu põhistused olid kokkuvõtlikult järgmised.
- Formaalsed eeldused süüdimõistetu tingimisi ennetähtaega vangistusest vabastamiseks elektroonilise valve kohaldamisega on täidetud, kuid vaatamata sellele ei saa teda vanglast vabastada. I. Ogorodnikovil on kaks kehtivat kriminaalkaristust, kuid vangistuses viibib ta viiendat korda. Seega ei ole varasemad karistused talle vajalikku mõju avaldanud, ta on jätkanud kuritegude toimepanemist ning seda ka katseajal olles. Kuritegude põhjused on olnud erinevad. Dokumendi võltsimise pani süüdimõistetu toime puuduliku probleemilahendusoskuse tõttu ja narkokuriteo majandusliku kasu saamiseks. Vabanemisel on I. Ogorodnikovile garanteeritud töökoht ja lisaks on ta vend lubanud teda vajadusel materiaalselt toetada. Samas oli ta enda sõnul pidevalt hõivatud tööga ka enne vangistust, mis viitab sellele, et majanduslik kindlustatus ei pruugi olla kuritegude toimepanemist välistavaks asjaoluks. Tasumata rahalisi nõudeid on tal suures ulatuses, mis samuti võib negatiivselt tema toimetulekut mõjutada ja ajendada teda uusi kuritegusid toime panema.
- Positiivsena võib välja tuua, et I. Ogorodnikovil puuduvad kehtivad distsiplinaarkaristused ning ta on läbinud erinevaid individuaalses täitmiskavas ettenähtud tegevusi, õppinud eesti keelt, läbinud keevitaja kursused, osalenud sotsiaalprogrammis ja vestelnud erinevatel teemadel. Samas on ta ka varasemates vangistustes taasühiskonnastavate tegevustega tegelenud, kuid tulemusi sellel olnud pole. Seega, kuigi hinnata tuleb seda, mida I. Ogorodnikov on vanglas kuritegeliku käitumise muutmiseks teinud, ei saa olla kindel selles, et ta on vanglast vabanemisel võimeline õiguskuulekalt elama. Ka kriminaalhooldus ei oleks I. Ogorodnikovi puhul uusi kuritegusid maandavaks teguriks. Vangla ja prokuratuur ei toeta samuti kinnipeetava vabastamist. Määruskaebused
- Maakohtu määruse peale esitasid määruskaebused I. Ogorodnikov ja tema kaitsja Marina Kelpman, paludes kohtumääruse tühistada ja süüdimõistetu ennetähtaegselt vanglast vabastada.
- I. Ogorodnikov kinnitab, et ta on läbinud kõik individuaalses täitmiskavas ettenähtud tegevused, vestlused, sotsiaalprogrammid ja ka töötanud. Tema vangistusaegne käitumine näitab, et karistuse eesmärgid on täidetud. Sotsiaalprogrammide abil mõistis ta enda kuritegude toimepanemise põhjusi. Ta on kardinaalselt muutnud enda suhtumist kuritegelikku ellu, oma hoiakuid ja mõtlemist. Varasemalt ei ole ta vangistuses niisugused programme läbinud ja jääb arusaamatuks, kust maakohus vastupidise teabe võttis. Ka jääb ebaselgeks, milliseid riske kohus temaga seonduvalt nägi, et välistas võimaluse tema muutumiseks selle vangistuse ajal. Veel jättis kohus tähelepanuta, et praeguses vangistuses soetas ta endale perekonna ning Covid-19 2
(5)pandeemia mõjub laastavalt tema ja abikaasa suhtele ning võib viia abielusuhte lõppemiseni. Samuti juhib ta tähelepanu sellel, et rahalised kohustused, mida kohus mainis, ei ole mitte võlgnevused, vaid lapsele mõeldud elatisraha.
- Kaitsja leiab, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud KarS § 76 lg-t 4 ega ole järginud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi poolt selgitatud põhimõtteid. Täpsemalt märgib ta järgmist.
- Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi on vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise peamine sisuline eeldus prognoos, et isik käitub edaspidi õiguskuulekalt. KarS § 76 lg 4 kohaselt on kõnealuse prognoosi aluseks hinnang sellele, kuidas isik on ennast karistuse kandmise ajal ülal pidanud ja kas ta on täitnud individuaalses täitmiskavas ette nähtud eesmärgid. I. Ogorodnikovil puuduvad kehtivad distsiplinaarkaristused ning viimase karistuse ajal on ta läbinud erinevaid täitmiskavas ettenähtud tegevusi, sh osalenud sotsiaalprogrammis. Kinnipeetava sõnul on tema prioriteediks pere. Ta on lõpetanud suhtlemise vanade tuttavate ja sõpradega, sest ei leia nendega enam midagi ühist. I. Ogorodnikov tunnistab minevikus tehtud vigu ning soovib tulevikus õiguskuulekalt elada. Eeltoodust tuleneb, et ta on muutunud ning tema tahe elada õiguskuulekalt on tõene. Ka I. Ogorodnikovi elutingimused ja võimalused vabanemisel on head. Tal on kindlad elu- ja töökoht, abikaasa ning venna moraalne ja materiaalne tugi ning ta on nõus kriminaalhoolduse tingimustega.
- Vaatamata eeltoodud positiivsetele asjaoludele on maakohus jätnud I. Ogorodnikovi ennetähtaegselt vanglast vabastamata ning teinud seda lähtuvalt tema elukäigust ja sellest, et ta on varasemalt toime pannud mitmeid kuritegusid. Kohus ei ole veenvalt põhistanud, miks negatiivsed asjaolud kaaluvad üle positiivsed.
- Ka on Viru Maakohus
- oktoobri 2020 määruses leidnud, et kriminaalhooldus ei ole I. Ogorodnikovi puhul uusi kuritegusid maandavaks teguriks. Riigikohtu kriminaalkolleegium on aga lahendi nr 1-09-14104 p-s 23 asunud seisukohale, et kriminaalhooldus maandab uue kuriteo riske. Viru Maakohtu seisukoht on seega vastuolus Riigikohtu seisukohaga.
- Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt peavad liikmesriigid täitma Euroopa Nõukogu ministrite komitee soovitust nr
(2003)22, mille kohaselt tuleb tingimisi enne tähtaega vabastamist võimaldada kõikidele vangidele, kes vastavad seaduskuulekate kodanike miinimumnõuetele. I. Ogorodnikovi puhul on täidetud vähemalt miinimumnõuded ja rohkem veel. KarS § 76 lg-st 4 ja Euroopa Nõukogu ministrite kommitee soovitust tuleb tõlgendada koostoimes nii, et formaalsete eelduste täitmisel tuleb isik enne tähtaega vabastada, välja arvatud juhul, kui esinevad erandlikud asjaolud, mis vabastamist ei võimalda. Antud juhul puuduvad erandlikud asjaolud, neid ei ole välja toodud ka kohtumääruses. Ringkonnakohtu seisukoht 14. Süüdimõistetu ennetähtaegne vabastamine eeldab nii vormiliste (formaalsete) kui ka sisuliste (materiaalsete) eelduste täidetust. Määruskaebemenetluses ei ole vaidlust selles, et I. Ogorodnikovi ennetähtaegselt vanglast vabastamiseks on täidetud KarS § 76 lg 2 p-s 1 sätestatud formaalsed eeldused: ta kannab liitkaristust mh esimese astme kuriteo eest ning on sellest ära kandnud natuke üle poole, ka on ta nõustunud elektroonilise valve kohaldamisega. Samuti on tema vabanemisjärgne elukoht sobilik elektroonse valveseadme paigaldamiseks ning olemas on ka vajalikud nõusolekud. Määruskaebuste väidete põhjal tuleb ringkonnakohtul otsustada selle üle, kas maakohus andis õige hinnangu ennetähtaegse vabastamise sisulistele eeldustele ehk KarS § 76 lg-s 4 nimetatud asjaoludele. 3
(5)- Vastupidiselt kaebajatele leiab ringkonnakohus, et esimese astme kohus ei ole KarS § 76 lg-t 4 ebaõigesti kohaldanud. Kohtumääruses on süüdimõistetu vabastamata jätmist argumenteerinud selgelt ja küllaldaselt ning ka kooskõlas kohtupraktikas väljendatud seisukohtadega (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
- aprilli 2017 määrus asjas nr 3-1-1-12-17, p-d 16, 20). Arvestatud on I. Ogorodnikovi head käitumist ja pingutusi kinnipidamisasutuses, tema senist elukäiku tervikuna ning tema isikut, samuti on hinnatud, kas kriminaalhooldus oleks süüdimõistetu puhul asjaolu, mis maandab uue kuriteo riske.
- Kõiki neid tegureid kogumis kaaludes osutusid maakohtu jaoks kaalukamateks I. Ogorodnikovi elukäigu kohta käivad andmed, s.o need viitasid kohtu jaoks süüdimõistetu jätkuvale retsidiivsusohule. Kohtupraktikas väljendatud seisukohaga on kooskõlas jätta süüdimõistetu ennetähtaegselt vanglast vabastamata ka vaid tema varasema elukäigu andmetele tuginedes, s.o juhul, kui need annavad aluse prognoosida tema kuritegeliku käitumise jätkumist. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et praeguselt on niisuguseks I. Ogorodnikovi kuritegeliku käitumise edasi kestmisele viitavaks infoks teave tema korduvatest vangistustest (kokku on neid vangistusi viis) ja viimase kuriteo toimepanemisest vangistuses. Vaieldamatult näitab ju I. Ogorodnikovi selline ikka ja jälle vangistusse sattumine ning kuriteo sooritamine kinnipidamisasutuses nii tema kuritegelikke hoiakuid kui sedagi, et karistushirm teda kuritegudelt eemale ei hoia. Taolised tõdemused muudavad väga väikeseks võimaluse uskuda tema nüüdset muutumist.
- Jah, I. Ogorodnikov ja tema kaitsja siiski leiavad, et süüdimõistetu on nüüd teistsugune inimene. Miks see väidetavalt nii on ja miks just praegune vangistus on määrav olnud, on süüdimõistetu põhistanud oma määruskaebuses. Nimelt on ta märkinud, et varasemates vangistustes ta sotsiaalprogrammides ega ka tööhõives ei osalenud, kuid nüüd on olukord teine: talle on osaks saanud mõjutustegevus, mille abil ta mõistis enda puhul kuritegude toimepanemise põhjuseid. Kohtukolleegium möönab, et eelnevate vanglakaristuste ajal ei ole I. Ogorodnikov programme läbinud ega ka töötanud. Seda tõendab süüdimõistetu poolt ringkonnakohtule esitatud Viru Vangla
- oktoobri 2020 vastus tema enda järelepärimisele. Samas ei tee kolleegium niisugusest teabest aga süüdimõistetu soovitud järeldust, s.o ei järelda tema hoiakute ja suhtumise kardinaalset muutumist, ja seisukoht, et I. Ogorodnikov siiski võib jätkata kuritegude toime panemist, jääb endiseks. Nimelt on selge, et süüdimõistetu mõjutamine seaduskuulekusele ei toimu mitte üksnes läbi sotsiaalprogrammide. Seda eesmärki peab täitma vangistus juba iseeneses – vanglakaristus oma represseeriva ja suunava mõjuga. Kui süüdimõistetu ei lase ennast vangistustest vähemalgi määral mõjutada, nagu see I. Ogorodnikovi puhul ka on, on igati põhjendatud kahelda, kas ühe sotsiaalprogrammi läbimine ja vestlustes osalemine on olnud tema muutmiseks piisav.
- Eeltoodut arvestades ei veena asjaolu, et I. Ogorodnikovi riskikäitumisega on vanglas tegeletud, kolleegiumi selles, et süüdimõistetu tõepoolest on muutunud ja uusi kuritegusid toime ei pane.
- Distsiplinaarkaristuste puudumine pole samuti teguriks, mis selliseks järelduseks alust annaks. Vangistuses on I. Ogorodnikov ööpäevaringse järelevalve all ning niisugune kontroll kahtlemata on taoliseks mõjuriks, mis manitseb käituma korrakohaselt ja õigusrikkumisi toime panemata. Samuti on selge, et kuritegude toimepanemine kinnipidamisasutuses ongi oluliselt raskem kui see on vabaduses. Vanglast vabanemisega kaasneval kontrolli leevenemisel ja võimaluse tekkimisel võib I. Ogorodnikovi käitumine aga taas endiseks muutuda ja ta võib sooritada uue kuriteo – just nii, nagu see on korduvalt toimunud varemgi.
- Ka asjaolu, et I. Ogorodnikovi vabanemisjärgsed elutingimused on head, ei kalluta ringkonnakohut järeldama tema edasist hoidumist kuritegudest. Elukoht oli süüdimõistetul ka 4
(5)enne vangistust, samuti olid tal toetavad lähedased (elas koos ema, elukaaslase ja lapsega) ning ta oli hõivatud tööga. Sellele vaatamata pani süüdimõistetu toime narkokuriteo ja sattus vanglasse. Pole alust arvata, et nüüdselt oleks nendel hüvedel tema käitumisele suurem roll kui oli varasemalt. Seda enam, et majanduslikesse raskustesse võib I. Ogorodnikov sattuda ka hoolimata tööle saamisest ja venna pakutavast toest. Nimelt tuleb tähele panna, et süüdimõistetul on tasuda ka ulatuslikud võlad (st finantsilised kohustused mõne isiku ees võlaõigusseaduse mõttes), mis tema vabaduses hakkama saamist halvendavad. Tal on tasuda 10 347,95 eurot (enamus sellest on elatisraha nõue).
- Eelnevat arvestades on seega just I. Ogorodnikovi eelnev elukäik KarS § 76 lg-s 4 loetletutest selleks kriteeriumiks, mis tema ennetähtaegselt vanglast vabastamise välistab. Just sealt tuleb hinnang, et süüdimõistetu kuritegelikud hoiakud ei ole muutunud ja tema õiguskuulekalt jätkamine pole eriti tõenäoline.
- Maakohus leidis veel, et eelmärgitud järeldust – hinnangut I. Ogorodnikovi retsidiivsusriskile – ei muuda ka väljavaade allutada ta vabanemisel kriminaalhooldusele. Kaitsja on määruskaebuses leidnud, et niisugune seisukoht on vastuolus Riigikohtu kriminaalkolleegiumi poolt märgituga asjas nr 1-09-14104 (p 23). Ringkonnakohus kaitsjaga ei nõustu. Viidatud määruse p-st 23 ei tulene kuidagi, et konkreetse kinnipeetava osas tehtud järeldus kriminaalhoolduse perspektiivitusest oleks kuidagi lubamatu. Lahendis on vaid kritiseeritud alama astme kohtu n-ö ebaõnnestunud sõnastust, millest võib justkui välja lugeda kahtlused kriminaalhooldussüsteemi vajalikkuse kohta tervikuna. Ringkonnakohus nõustub aga täielikult maakohtu hinnanguga, mille kohaselt ei maandaks kriminaalhooldus ega elektrooniline valve I. Ogorodnikovist lähtuvat uute kuriteo toimepanemise riski piisavalt. I. Ogorodnikovi üle vabaduses teostatav kontroll poleks kaugeltki sama efektiivne nagu reaalne vangistus, sh ei saaks ka elektroonilise valve läbi veenduda, et süüdimõistetu taas nt narkootilisi aineid käitlema ei hakka.
- Eeltoodud põhjustel ja juhindudes kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 390 lg-st 1 ning § 337 lg 1 p-st 1, jätab Tartu Ringkonnakohus Viru Maakohtu
- oktoobri 2020 määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata.
- Kaitsja M. Kelpman on koos määruskaebusega esitanud ringkonnakohtule taotluse riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal maakohtu määrusega tutvumiseks, õigusliku positsiooni kujundamiseks ja määruskaebuse koostamiseks kokku 95 minutit, mille eest ta soovib tasu määramist summas 103,20 eurot, sh käibemaks 17,20 eurot. Kolleegium leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. KrMS § 187 lg 2 esimese lause kohaselt tuleb nimetatud riigi õigusabi tasu kui määruskaebemenetluse kulu I. Ogorodnikovilt riigi kasuks välja mõista. (allkirjastatud digitaalselt) 5
(5)