Obsah (6)
§ 442§ 428§ 429§ 231§ 367§ 163KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Kaie Almere Otsuse tegemise aeg ja koht 16.11.2020 Tallinn, Tallinna kohtumaja Tsiviilasja number 2-20-4016 Tsiviilasi E. A. hagi O. M. v
§ 442
lg 5 kohaselt lahendab kohus esmalt hageja taotluse hagist osaliselt loobumise osas. Hageja esitas menetluse kestel taotluse osaliselt hagist loobumiseks 50 euro osas, kuna kostja on 50 eurot tasunud. 8.
§ 428
lg 1 p 3 kohaselt lõpetab kohus menetluse otsust tegemata, kui hageja on hagist loobunud. Hagist loobumise võib vastu võtta ja menetluse lõpetada ka otsusega (RKTKo nr 3-2-1-61-16, p 13).
§ 429
lg 1 kohaselt võib hageja hagist loobuda kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni, esitades selleks avalduse. Kohus võtab hagist loobumise vastu määrusega, millega ühtlasi lõpetab asja menetluse. Kohus ei võta
§ 429
lg 4 kohaselt hagist loobumist vastu, kui see on ilmses vastuolus tsiviilkohtumenetlusteovõimetu isiku huvidega, samuti muul juhul, kui hagist loobumisega rikutaks olulist avalikku huvi.
- Kohus leiab, et osaline hagist loobumine põhivõla 50 euro osas ei kahjusta avalikku huvi ega ole ilmses vastuolus tsiviilkohtumenetlusteovõimetu isiku huvidega. Seega puudub vajadus käesoleva tsiviilasja menetluse jätkamiseks nimetatud nõude osas. Kohus jätkab asja menetlust põhivõlgnevuse 4950 euro osas.
- Kohus tuvastab järgmised asja lahendamisel õiguslikku tähendust omavad asjaolud. Hageja andis 10.07.2017 ja 17.07.2017 võlakirja alusel kostjale laenu kokku 3000 eurot (lk 4-6). Hageja andis kostjale 10.07.2017 sularahas 1000 eurot, 17.07.2017 sularahas 1400 eurot ja ülekandega V. M.i kontole 600 eurot laenu. Laen tuli tagastada 10.10.
- Kostja 2 tunnistab võlakirja andmist ja laenu saamist summas 3000 eurot. Kostja tasus hagejale 11.09.2019 50 eurot. Lisalaenu 2000 euro osas pole kostja hageja esitatud faktilisi asjaolusid omaks võtnud.
- Kohus täitis 02.07.2020 määrusega selgituskohustust ning selgitas pooltele kohalduvat õigust ja tõendamiskoormist (lk 34-35).
- Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõlg 4950 eurot. Hageja põhinõue kostja vastu võiks kuuluda rahuldamisele VÕS § 108 lg 1 alusel, mille kohaselt, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Sellise nõude rahuldamise esmaseks eelduseks on kehtivast võlasuhtest tuleneva kohustuse olemasolu, mis on jäänud täitmata või mida ei ole kohaselt täidetud, st see on muutunud sissenõutavaks. Laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga (VÕS § 396 lg 1). Hagis esitatud asjaoludel andis hageja kostjale üle raha, mille kostja pidi hagejale tagastama. Seega vastab poolte vaheline suhe laenulepingu tunnustele.
- VÕS § 8 lg 2 järgi on leping täitmiseks kohustuslik. VÕS § 82 kohaselt juhul, kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Kostja pole vaidlustanud 3000 eurot saamist, raha tagastamise tähtaega 10.10.2017 ega asjaolu, et kostja pole tagastanud rohkem kui 50 eurot. Kohus loeb nimetatud asjaolud kostja poolt
§ 231
lg 2 tähenduses omaks võetuks ning hagi kuulub rahuldamisele põhivõlgnevuse 2950 euro osas.
- Lisalaenu 2000 osas pole kostja hageja esitatud faktilisi asjaolusid omaks võtnud. Seetõttu kehtib lisalaenu osas üldine tõendamiskoormis. Kohus selgitas 02.07.2020 määrusega, et hageja peab tõendama lisalaenust tuleneva nõude aluseid, sh missuguses summas andis hageja kostjale laenu, raha üleandmist ja millal kostja pidi selle tagastama. Hageja ei ole vaatamata kohtu selgitustele tõendanud missuguses summas andis hageja kostjale laenu, raha üleandmist ja millal kostja pidi selle tagastama. Seega tuleb hageja nõue lisalaenu 2000 euro väljamõistmise osas jätta rahuldamata.
- Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.
§ 367
kohaselt viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.
- Kohus rahuldas hageja põhinõude 2950 euro ulatuses. Vastavalt kuulub rahuldamisele ka viivisenõue alates hagi esitamisest, so alates 13.03.2020 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
- Kohus märgib, et töövõimetus ei vabasta kostjat tema lepinguliste kohustuste täitmisest.
- Arvestades eeltoodut rahuldab kohus hagi osaliselt ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 2950 eurot ja viivise alates 13.03.2020 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. 3 MENETLUSKULUD
- Hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda (
§ 163lg 1).
Kohus rahuldas hagi osaliselt ning kohus peab õiglaseks jätta menetluskulud poolte endi kanda. Sellest tulenevalt ei ole vaja kindlaks määrata menetluskulude rahalist suurust. 20. 178 lg 1 kohaselt menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Kaie Almere kohtunik 4