Obsah (5)

§ 116§ 130§ 127§ 118§ 185

KOHTUMÄÄRUS Kohus Määruse tegemise aeg ja koht Tallinna Ringkonnakohus 06. jaanuar 2021, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number Kohtunik Vaidlustatud lahend 1-20-9107 (20730000194) Ivi Keskül

§ 116

lg 2, 118 lg 1 alusel, muuhulgas hoolitseda lapse vara eest ja täita hoolduskohustust, pidades silmas lapse igakülgset heaolu, omades juurdepääsu Coop panga kontol nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX (YY) ja nr WWWWWWWWWWWW (XX) asuvatele rahalistele vahenditele, 11.11.2019 omastas varalise kasu saamise eesmärgil Coop panga kontoris YY-le ja XX-le kuuluvat raha järgmiselt: 11.11.2019 võttis välja Coop panga kontolt XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX sularahana kokku 28951,90 eurot + teenustasu 144.76 eurot ning sulges konto. 11.11.2019 võttis välja Coop panga kontolt WWWWWWWWWWWW sularahana kokku 1970,64 eurot + teenustasu 9,85 eurot ning sulges konto. Eelpool loetletud toimingutega saadud raha ei kasutanud YY lapsevanemana oma laste YY ja XX huvides, vaid võttis teadlikult endale laste raha ning kasutas enda äranägemise järgi, sellisel viisil omastas ta oma laste kahelt Coop panga kontolt kokku 30 922,54 eurot (+ teenustasu 154,61eurot), mis on KarS § 121 lg 1 kohaselt oluline varaline kahju ning vanema hooldusõiguse kuritarvitamisega ohustas oma laste heaolu (ohustas laste vara). Eeltooduga pani 1 YY toime hooldusõiguse teostamise nõuete rikkumise, millega põhjustas olulise varalise kahju, st pani toime KarS § 171 lg 1 sätestatud kuriteo.

1. 31.08.2020 koostas Põhja prefektuuri Ida-Harju politseijaoskonna ennetus- ja menetlustalituse üldsüütegude menetlusgrupi vanemuurija prokuratuuri loal kriminaalmenetluse lõpetamise põhistamata määruse, millele 09.09.2020 andis nõusoleku Põhja Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör ja millele 01.10.2020 lisati põhistused. Menetleja leidis, et kriminaalmenetlus tuleb lõpetada kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu KrMS § 199 lg 1 p 1 järgi. Hinnates kohtueelses menetluses kogutud tõendeid, asus prokurör seisukohale, et asjas esinevad kriminaalmenetlust välistavad asjaolud KrMS § 199 lg 1 p 1 tähenduses, põhjendades seda kokkuvõtlikult järgmiselt. 2.
2. KarS § 201 lg 1 järgi on üheks alternatiiviks isikule usaldatud muu võõra vara ebaseaduslikult enda või kolmanda isiku kasuks pööramine. Peab märkima, et lastevanema poolt pangakontolt raha omastamise kaasus vastab ka KarS § 171 lg 1 koosseisule (hooldusõiguse teostamise nõuete rikkumine), kuivõrd lapsevanema hooldusõigus ulatub lapse raha valitsemisele (

§ 130) ning selles mõttes on Kar

S § 201 ja KarS § 171 omavahel üldja erinormi vahekorras. 2.

1. Kuigi kontode väljavõttest ei nähtu ühtegi ülekannet, millega YY oleks paigutanud laste kontodele raha oma pangakontolt, on ta selgitanud, et ülekanded YY kontole kogusummas 46 378,28 eurot ajavahemikul 10.03.2011 – 13.09.2011 tegid tema korraldusel isikud, kellega tal olid võlaõiguslikud suhted, ning see raha oli adresseeritud temale, s.o YY-le. Need ütlused, et ülekantud raha puhul oli tegemist YY rahaga, haakuvad ka DD ütlustega, et YY tegi ülekandeid laste arvelduskontodele. Konto väljavõtte kohaselt muid laekumisi laste kontodele ei olnudki. Alusetu rikastumise sätete alusel (VÕS
2. peatükk) peab isik andma teisele isikule välja temalt õigusliku aluseta saadu. Sel viisil YY, nõudes tagasi oma lastelt nende kontodele ilma õigusliku aluseta ülekantud raha ning tagastades laste seadusliku esindajana ise endale laste kontodelt sinna ilma õigusliku aluseta varem üle kantud raha, on ta tegutsenud õiguslikel alustel. Omastamise põhikoosseis on välistatud, kuna YY tegevuses puudub omastamise obligatoorne tunnus – „ebaseaduslikus“.
3. 12.10.2020 registreeriti Riigiprokuratuuris DD esindaja vandeadvokaat Maria MägiRohtmets 09.10.2020 kaebus PPA 31.08.2020 prokuratuuri loal kriminaalmenetluse lõpetamise põhistamata määrusele (põhistused 1.10.2020), milles taotleti Põhja perfektuuri kriminaalmenetluse lõpetamise määruse kriminaalasjas nr 20730000194 tühistamist ja prokuratuuri kohustamist kriminaalmenetluse ning täiendavate menetlustoimingute tegemise jätkamiseks. Kaebuse argumendid olid kokkuvõtvalt järgmised. 3.
4. Kaebuse esitaja ei nõustunud abiprokurör M. Kinki seisukohaga, mis puudutab väidet, et Y ja XX kontodele laekus raha ilma õigusliku aluseta. Kui YY ei oleks soovinud, et raha omand liiguks üle lastele, siis ei oleks ta juhendanud kolmandaid isikuid YY kontole raha kandma (kd lk 24) ega teinud ülekandeid ka XX kontole. 3.
5. Teiseks ei nõustunud kaebuse esitaja M. Kink seisukohaga, et YY tahteks ei olnud Y ja XX kontodele jõudnud raha lastele kinkida. Selline seisukoht on vastuolus kriminaaltoimikusse kogutud materjalidega. Nimelt on mitme makse selgitusse märgitud, et tegemist on kingitusega ega ole lisatud viidet, et kingitus oleks olnud suunatud mitte konto omanikule, vaid selle asemel YY-le. Ilma asjassepuutuvaid isikuid ülekuulamata on võimatu jõuda menetluse lõpetamiseks vajalike järeldusteni. 3.
6. Kolmandaks pidas kaebuse esitaja eluvõõraks M. Kinki seisukohta, et sellega, kui YY raha laste kontodelt ära võttis vabanesid Y ja XX rahalistest kohustustest YY ees. Kaebaja leiab, et Y ja XX-l oli õiguslik alus kontodele kantud raha saamiseks (YY nõusolek, juhised YY kontole 2 raha kandmiseks kingina ning XX kontole sularahasissemakse tegemine). Lisaks sellele, isegi kui jaatada, et lapsed oleks olnud kohustatud alusetu rikastumise sätete alusel raha YY-le tagastama, siis ei olnud YY-l sellegi poolest õigust meelevaldselt raha laste kontolt eemaldada. N.ö omaabi võimalust alusetu rikastumise sätted ette ei näe. See läheks ka vastuollu perekonnaseaduses toodud vanema kohustusega lapsele kuuluva varahoolduse teostamisega. Isegi, kui YY-l oleks Y või XX vastu alusetust rikastumisest tulenev nõue, on seesugune nõue aegunud kuivõrd maksed on tehtud aastatel 2011 –
7. 3.
8. Lisaks sellele juhtis kaebuse esitaja tähelepanu sellele, et YY kontole on tehtud ülekanded aastal 2011, mil konto omanik ise oli kaheaastane. Samamoodi on XX kontole tehtud sissemakse aastal 2012, kui XX oli üheaastane. On selge, et kontod olid lastele avatud eesmärgiga koguda sinna nende hüvanguks raha. Kahe- ega üheaastane laps ei kasuta pangakontot enda igapäeva kulutuste katteks nagu viitab YY enda ütlustes. 3.
9. Kaebuse esitaja pidas ainetuks ka YY ütlustes toodut viidetega, et justnagu oleks DD kasutanud laste kontodel olevaid vahendeid ebaõigelt (kt lk 25). DD on enda ütlustega selgitanud, et kasutas YY kontol olevat raha ajal, kui see oli vajalik J. ja XX esmaste vajaduste katmiseks (kt lk 19) ajal, kui YY ja DD kooselu lõppes. RIIGIPROKURATUURI MÄÄRUS
10. Riigiprokuratuuri
11. novembri
12. a määrusega jäeti DD esindaja kaebus rahuldamata. Riigiprokuratuur, olles tutvunud 12.10.2020 registreeritud kaebuse, 31.08.2020 prokuratuuri loal kriminaalmenetluse lõpetamise määruse ja kriminaalasja nr 20730000194 materjalidega jõudis seisukohale, et kriminaalmenetluse lõpetamine on olnud seaduslik, mis toob kaasa esitatud kaebuse rahuldamata jätmise.
13. Riigiprokuratuur möönis, et kriminaalmenetluse lõpetamise määruses esitatud seisukoht võib olla vaieldav, nagu nähtub ka Riigiprokuratuurile esitatud kaebusest, kuid see ei tingi siiski määruse tühistamist, kuivõrd lõppjäreldusega on võimalik nõustuda ning lõpetamise põhjendatust on Riigiprokuratuuril võimalik ümber hinnata ja korrigeerida ilma selleks kriminaalmenetlust uuendamata.
14. Riigiprokuratuur selgitas, et kohtueelse menetluse eesmärgiks on koguda tõendusteavet ja luua kohtumenetluses muud menetluseks vajalikud tingimused, mille eesmärgi saavutamisel kehtib menetluse vaba kujundamise põhimõte, mille raames võivad uurimisasutused ja prokuratuur kasutada kõiki seadusega lubatud toiminguid, mis on kohased ja vajalikud tõendusteabe kogumiseks ja muude tingimuste loomiseks kohtumenetluses. Menetlustoimingute rakendamise ja nende omavahelise järjekorra kindlaksmääramiseks lähtuvad uurimisasutused ja prokuratuur muuhulgas uurimiseesmärgist ja menetlustaktikalistest kaalutlustest. Olukorras, kus menetleja poolt on teostatud kõik kohased ja vajalikud kriminaalasja menetlustoimingud, kuid olemasolevad tõendid ei ole osutunud piisavaks ning kuriteo tehiolusid ning olemasolevat informatsiooni arvestades ei ole võimalik koguda ka täiendavaid lisatõendeid, mis võimaldaksid süüdistuse esitamist, lõpetatakse prokuratuuri loal uurimisasutuse poolt kriminaalmenetlus. Riigiprokuratuur märkis lisaks, et menetlusotsuse vastuvõtmisel tuleb juhinduda seadusest ja menetlusotsus peab tuginema kriminaalmenetluse käigus kogutud tõendamisteabele, misjuures on menetlustaktika küsimused menetleja ja uurimist juhtiva prokuröri otsustada. Nende hulka kuulub ka otsustamine, kas kogutud tõendid on isiku süüstamiseks piisavad.
15. Riigiprokuratuur, refereerides lõpetamise määruse põhistusi märkis, et nendes on sedastatud, et kaebaja poolt etteheidetavat teol võivad olla nii omastamise ehk KarS § 201 sätestatud kuriteo kui ka hooldusõiguse teostamise nõuete rikkumise ehk KarS § 171 sätestatud kuriteo tunnused. 3 Seejärel on lisatud, et eelmärgitud arutlus kvalifikatsiooni osas on käesolevas kriminaalasjas pelgalt hüpoteetilise iseloomuga, kuna asjas esinevad kriminaalmenetlust välistavad asjaolud KrMS § 199 lg 1 p 1 tähenduses. Põhistustes leitakse, et käesolevas asjas ei olevat vaidlust selle üle, et YY ja XX pangakontodele ülekantud raha on olnud YY ja XX omandis. Järgnevalt selgitatakse põhistustes, et DD ja YY mõlemad olid teinud ülekandeid laste pangakontodele, seejuures DD ainult ühekordse makse, mis ülejäänutega võrreldes on väga väike. Kriminaalmenetluses antud ütluste ja kirjalike selgituste kohaselt YY kandis või lasi kolmandatel isikutel laste pangkontodele kanda raha YY jaoks, mitte laste omandisse andmise eesmärgil, vaid YY eesmärk oli võimaldada lastel kasutada temale kuuluvat raha. Sellest järeldas ringkonnaprokuratuur, et nende kontol oleva raha muutmisega nende omandiks lapsed rikastusid alusetult VÕS § 1027 mõttes ja seejärel YY, nõudes tagasi oma lastelt nende kontodele ilma õigusliku aluseta ülekantud raha ning tagastades laste seadusliku esindajana ise endale laste kontodelt sinna ilma õigusliku aluseta varem üle kantud raha, on ta tegutsenud õiguslikel alustel. Vastukaaluks YY väidetule on kaebaja esitanud omapoolse versiooni laste pangakontode ja nende kasutamise kohta, mis seisneb kokkuvõtlikult selles, et need pangakontod avati eesmärgiga kindlustada lapsed majanduslikult tulevikuks, et lapsed saaksid seda raha kasutada täisealiseks saades. Samuti leidis kaebaja, et raha oli kingitusena kantud konto omanikele ehk Y ja XX-le. Kaebaja ja kahtlustatava väidetest ja selgitustest ning kriminaalasja muudest materjalidest kogumina kujunev pilt laste nimel pangakontode loomisest, sinna raha kandmisest ja selle kasutamisest on Riigiprokuratuuri hinnangul olnud selline, kus pangakontode õiguslik käsitus ei kattu vääramatult selle tegeliku kasutusega ja seda mõlema lapsevanema poolt ning erinevad on ka osapoolt tõlgendused sellele. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt olid mõlemad lapsevanemad kasutanud laste kontodel olevat raha ka muudel eesmärkidel kui lastega vahetult seotud vajaduste katmiseks. Seda kinnitab ka kaebaja ise näiteks 17.06.2020 kannatanuna ülekuulamise protokollis: „Kooselu ajal kasutasime sealt rahalisi vahendeid kui oli vaja mingile ühisreisile minna vms.“. Sellest lähtuvalt tuleb Riigiprokuratuuri hinnangul laste pangakontode olemasolu ja nende kasutamist vaadata laiemalt ja vabamalt kui ainult lastele raha kogumiseks nende täisealiseks saamiseni. Kuna pangakontot kasutasid mõlemad osapooled, kes ühtlasi on pangakontode omanikeks registreeritud laste vanemateks ja seega omasid võrdselt ühist hooldusõigust (

§ 116

lg 1) ja seda ka varahoolduse (

§ 127

) osas, kuid seejuures vastastikusel nõusolekul kasutasid kontot ka muudel eesmärkidel, siis kuigi pangakonto on eelduslikult ette nähtud konto omanikuks oleva isiku vara talletamiseks ja käsutamiseks, siis käesoleval juhul kasutasid neil pangakontodel olevat raha mõlemad lapsevanemad viisil, millest nähtuvalt ka nad ise ei käsitanud kõnealust raha laste varana ja selle kasutamist laste varahooldusena. 8.

§ 118

lg 1 sätestab, et vanemad teostavad lapse suhtes ühist hooldusõigust ja täidavad hoolduskohustust omal vastutusel ja üksmeeles, pidades silmas lapse igakülgset heaolu. Kuriteokaebus ja etteheide YY tegevusele on rajatud väitele, et YY olevat rikkunud varahoolduskohustusest tulenevat laste ja lastevanema vahelist sisesuhet. Samas on sisuliselt samalaadse vastuväite kahtlustatavana ülekuulamise protokollis esitanud ka YY kaebaja suhtes ja täiendanud seda veel argumendiga, et valdav enamik kontodel olnud rahast oli kontodele kantud YY poolt või tema korraldusel. Nii või teisiti ei nähtu käesoleval juhul pangakontode ja nendel olnud raha kasutamistest mitte niivõrd lastele kuulunud raha varahooldus, kuivõrd lastevanemate poolt mingil muul põhjusel laste pangakontole kogutud rahast. Sellisel juhul on vaidlus taandatav raha pangakontolt väljavõtmise ja edasise hoidmise või kasutamise õiguspärasuse üle ehk selle üle, kas ja kellel on millises ulatuses õigus otsustada kõnealuse raha saatuse üle lastevanemate omavahelistes varalistes suhetes. Kuivõrd nii kaebajal kui 4 kahtlustataval oli juurdepääs pangakontole (kannatanu ülekuulamise protokollis: Coop pangale oli juurdepääs minul ja C-l) ja oma arusaam pangakonto olemasolust või eesmärkidest ning teadmata põhjusel nad omavahel ühtseid reegleid pangakontode osas kokku ei olnud leppinud, siis Riigiprokuratuuri hinnangul ei saa üks pool teisest rohkem teha teisele ettekirjutusi või etteheiteid, mis olnuks rajatud pangakonto kasutamisele laste varahooldusena. Kuna vaidlusalustele pangakontodele oli juurdepääs nii kaebajal kui kahtlustataval ja ühtseid reegleid kontodel olnud vara käsutamiseks ei olnud, siis YY poolt raha väljavõtmine ei olnud ebaseaduslik ei KarS § 171 ega KarS § 201 tähenduses.

1. Riigiprokuratuur leidis, et kriminaalasjas nr 20730000194 on teostatud kõik vajalikud ja asjakohased menetlustoimingud ning ammendatud on olemasoleva informatsiooni tasemel lisatõendite kogumise võimalused, mille käigus on jõutud põhjendatult järeldusele, et puudub kriminaalmenetluse alus KrMS § 199 lg 1 p 1 tähenduses ning seetõttu on kriminaalmenetlus lõpetatud seaduslikult. MÄÄRUSKAEBUS
2. Riigiprokuratuuri
3. novembri
4. a määrusele esitas määruskaebuse YY ja XX esindaja, kes taotleb Riigiprokuratuuri
5. novembri
6. a määruse tühistamist ning Riigiprokuratuuri kohustamist kriminaalmenetluse jätkamiseks.
7. Kaebuse esitaja hinnangul tugineb YY-le etteheidetav kuriteokahtlus järgmistele tõenditele. 10.
8. Riigiprokuratuur möönab, et kriminaalmenetluse lõpetamise määruses esitatud seisukoht võib olla vaieldav, nagu nähtub ka Riigiprokuratuurile esitatud kaebusest, kuid see ei tingi siiski määruse tühistamist, kuivõrd lõppjäreldusega on võimalik nõustuda /.../. Kaebuse esitaja ei jaga Riigiprokuratuuri eeltoodud seisukohta. Nimelt põhineb kriminaalmenetluse lõpetamine, vastavalt selle juurde lisatud põhistustele, suuresti asjaolule, et YY-l oli alusetust rikastumisest tulenev nõue kannatanute vastu ning kannatanute arveldusarvel olnud rahalised vahendid kuulusid YY-le. Kriminaalasjas kogutud materjalidest saab järeldada, et YY kontole kantud raha oli kantud YYle kingitusena (kt lk 24). Kriminaalasja lõpetamise otsus põhineb suuresti sellel, et YY oli tegelikult kannatanute kontol oleva raha omanikuks, kuid sellist YY väiteid toetavaid tõendeid ei ole asjas kogutud. Lisaks on kannatanute esindaja hinnangul ebausutav olnud YY ütlustes esitatu, et raha sai kantud kannatanute kontole eesmärgiga, et nad saaksid seda kasutada YY isalikust lahkusest (kt lk 25). Selline väide ei ole mõistlikule isikule usutav. Nagu ka YY enda ülekuulamisel kirjeldas oli YY napilt üle ühe aasta vanune, kui Danske Bank AS-is talle arveldusarve avati, XX oli konto avamise ajal ca pooleaastane. Mõistliku isiku seisukohalt ei saa tekkida uskumust, et kontod avati kannatanutele, et viimased saaksid CC raha pea imikueas meelepäraselt kasutada. Siinjuures juhib kaebuse esitaja tähelepanu, et YY esindaja on tsiviilmenetluses kinnitanud, et kannatanute kontodel oleva raha näol on tegemist nende rahaga. Tsiviilmenetluses on YY esindaja kirjeldanud järgmist (lisa 1; p 1.4.8 I lõik): ’’ Seoses laste raha sularahas enda valduses hoidmisega viitab Kostja

§ 185

lg-le 1, mille kohaselt vara, mille eestkostetav saab pärandina või kinkena, valitseb eestkostja kinketehingus, testamendis või pärimislepingus sisalduvate korralduste kohaselt.’’ 5 Eeltoodud YY esindaja kirjeldustest on kannatanute esindaja hinnangul selge, et ka YY pidas laste kontodel olevat raha nende omandiks. See lisab veelgi kahtlust YY kriminaalmenetluses öeldule ning läheb vastuollu kriminaalmenetluse lõpetamise põhistuste ja alusega. 10.

1. Olukorras, kus menetleja poolt on teostatud kõik kohased ja vajalikud kriminaalasja menetlustoimingud, kuid olemasolevad tõendid ei ole osutunud piisavaks ning kuriteo tehiolusid ning olemasolevat informatsiooni arvestades ei ole võimalik koguda ka täiendavaid lisatõendeid, mis võimaldaksid süüdistuse esitamist /.../. Riigiprokuratuuri esitatud seisukoht on kannatanute esindaja kohaselt ekslik. Kaebuse esitaja hinnangul ei ole menetleja kogunud asjas kõiki võimalike tõendeid selleks, et tuvastada, kas kannatanute arvelduskontodele raha kandnud isikud soovisid raha kanda YY-le või kannatanutele. Kriminaaltoimikust ei nähtu, et menetleja oleks teinud toiminguid, mis lubaksid välistada või kinnitada raha ülekandmise eesmärke. Seni kriminaalmenetluses kogutud tõendid (kt lk 29) viitavad, et YY kontole kanti vahendid kolmandate isikute poolt kingitusena YY-le (makse selgitusse on märgitud nt podarok, gift). Miski, peale YY sõnadele, ei tõenda, et raha kannatanute kontodel kuulus YY-le. Seega ei ole menetleja sooritanud kõiki võimalikke toiminguid, et tuvastada kriminaalasja õigeks lahendamiseks olulised faktilised asjaolud. Seni kuni ei ole ülekuulatud ülekandeid sooritanud isikuid, ei saa tõsikindlalt väita, et raha kuulus YY-le. Kaebuse esitaja on arvamusel, et puuduolevad menetlustoimingud tuleb teha, tõendid koguda ning alles siis saab otsustada, kas kogutud tõendite ja tehiolude pinnalt saab jõuda järeldusele, et süütegusid pole toimunud. On selge, et kriminaalmenetluse lõpetamiseks ei piisa sellest, et YY enda ütlustes kirjeldab, et tegemist oli/on tema omandisse kuuluva rahaga (kt lk 24). YY väidet ei kinnita ammendavalt ükski kriminaaltoimikusse kogutud materjal. Vastupidiselt, menetlejal on piisav alus olemasolevate kahtluse pinnalt sooritada täiendavaid menetlustoiminguid, et tekkinud kahtluseid kas ümber lükata või kinnitada. Siiani kriminaalasja toimikusse kogutud tõendeid kogumis hinnates ei saa jõuda järeldusele, et YY oli õigustatud kannatanute arveldusarvetelt (kogu) raha ära võtma ning kontod sulgema. Vaadeldes tõendeid kogumis, on selge, et YY võib olla pannud toime kahtlustuses nimetatud süüteo(d). 10.
2. Kaebaja ja kahtlustatava väidetest ja selgitustest ning kriminaalasja muudest materjalidest kogumina kujunev pilt laste nimel pangakontode loomisest, sinna raha kandmisest ja selle kasutamisest on Riigiprokuratuuri hinnangul olnud selline, kus pangakontode õiguslik käsitus ei kattu vääramatult selle tegeliku kasutusega ja seda mõlema lapsevanema poolt ning erinevad on ka osapoolte tõlgendused sellele. Kaebuse esitaja nõustub, et kannatanute vanemate seisukohad selle kohta, millisteks eesmärkideks pangakontod avati ei kattu, siiski leiab kaebuse esitaja, et mõistliku inimese seisukohalt on selge, et väikelapsele ei avata pangakontot eesmärgiga sellel hoiustada lapsevanema raha ega eesmärgiga anda imikueas lapsele võimalust vanema raha meelepäraselt kasutada. Sisuliselt on menetleja otsustanud põhinedes ainuüksi YY ütlustele, et kannatanute pangakontodel olnud raha kuulus talle ning, isegi, kui olid lapsevanemate kokkulepped raha eesmärgi kohta kunagi olemas, siis praegu seisukohad lahknevad ja tugineda tuleb YY öeldule. 6 Kaebuse esitaja toonitab, et käesolevas kriminaalasjas on kannatanuteks alaealised isikud, kelle raha on nende arveldusarvelt eemaldatud nende isa poolt. Ning see, et lapsevanemad ei suuda menetluses anda kokkulangevaid ütlusi raha paigutamise eesmärgist ei tähenda, et kannatanud ei oleks süüteo ohvrid. Ka kriminaalasja toimikusse kogutud materjalide pinnalt nähtub, et raha kanti üle kingina, mis peaks menetlejale kinnitama, et kannatanute kontodel olev raha kuulus neile. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole menetleja ühtegi ülekannet sooritanud isikut ülekuulanud, seega on kaebuse esitaja seisukohal, et enne kui saab asjas ammendavalt jõuda seisukohale, et YY on käitunud õiguspäraselt, tuleb ülekuulata ka ülekanded sooritanud isikud. Õiguslikult on reaalne olukord, kus vanematel on võlaõiguslikud suhted kolmandate isikutega ning nad loevad need lõppenuks, kui need isikud kannavad mingi summa nende alaealistele lastele. See ei tähenda aga seda, et üle kantav summa ei kuuluks seejärel lastele ning ühel või teisel lapsevanemal oleks millal tahes õigus see lapselt tagasi võtta põhjendusega, et lastel pole ülekandeid teinud isikutega suhteid olnud ning seega kuulub see raha lapsevanematele. Selline järeldus on kaebuse esitaja hinnangul õiguslikult väär. Riigiprokuratuuri seisukoht, mille kohaselt puuduvad YY käitumises kuriteotunnused, kuna laste arvelduskontodelt raha välja võtmine polnud ebaseaduslik, tugineb valele eeldusele. Riigiprokuratuur on tuletanud raha kuuluvuse kontode varasema kasutuse järgi ning leidnud, et kuna ka varasemalt on laste kontodel olevat raha kasutatud mitte üksnes laste esmaste kulude katteks, siis järelikult ei ole tegemist lastele kuuluva rahaga ning seetõttu oli YY-l täielik õigus kontodelt raha kogu ulatuses välja võtta. Reaalsuses aga ei saa arvelduskontol toimunud raha liikumise järgi tuvastada seda, kas mingil isikul oli õigus kogu summa sealt välja võtta ja enda kasuks pöörata või mitte. Asjaolust, et laste arvelduskontodelt maksti aeg-ajalt mõned arved või osteti toidupoest süüa, ei ole võimalik teha järeldust, et seega oli YY-le antud volitus ka kogu summa kontolt välja võtmiseks ja enda kasuks pööramiseks. Kannatanute arvelduskontodel toimunud raha liikumise järgi on võimalik tuletada vanemate volitus teha tehinguid väikeste summade ulatuses, makstes aeg-ajalt arveid või kattes muid ülalpidamiseks vajalikke kulutusi, kuid arvelduskontodelt kogu raha välja võtmine on selge volituse piiride ületamine ning seetõttu karistatav. Riigikohus on samuti oma praktikas leidnud, et kellelegi pangakaardi ja PIN-koodide andmine raha välja võtmiseks ei ole kriminaliseeritud, küll aga on kriminaliseeritud lubatust suurema summa välja võtmine, kuna sellisel juhul on tegemist volituse piiride ületamise ja omastamisega (RKKKo 1-18-117 p 10-12). Kannatanute ema (DD) kasutas kannatanute arveldusarvel olevat raha ajal, millal kannatanute vanemad hakkasid elama lahus. Lahku kolimisega olid seotud vajalikud ja mõistlikud kulutused kannatanute heaolu silmas pidades, nt kasutas DD raha selleks, et ajutiselt tasuda elamispinna üüri. Vanemad on kohustatud paigutama ja valitsema lapsele kuuluvat vara (raha) heaperemehelikult, kusjuures on vanematel lubatud lapse raha kulutada ülalpidamiskulude katteks (

§ 130

). Eeltoodust tulenevalt oli DD-l õigus kannatanute raha kaebuses kirjeldatud viisil olude sunnil kasutada. Seetõttu on alusetud prokuratuuri etteheited sellele, et DD on ka ise kannatanute raha enda kasuks pööranud. Kaebuse esitaja lisab, et sealhulgas on YY kinnitanud kannatanute üle käivas hooldusõiguse ja elatise vaidluses, et kannatanute kontodelt võetud raha on kannatanute oma ning ootab kannatanuid tema juures ja, et YY on otsustanud hoiustada raha oma elukohas sularahas. Seegi läheb vastuollu CC kinnitatuga, et raha tegelikult kuulus YY-le.

1. Kokkuvõttes on kaebuse esitaja seisukohal, et kuriteokaebuses esitatud kahtlustuse õigeks lahendamiseks ei ole menetleja teinud kõiki vajalikke menetlustoiminguid, seega tuleb 7 tühistada kriminaalmenetluse lõpetamine ning kohustada prokuratuuri teostama täiendavaid menetlustoiminguid. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
2. Ringkonnakohus, olles tutvunud lõpetatud kriminaalasja nr 20730000194 materjalide, sh Riigiprokuratuuri
3. novembri
4. a määrusega leiab, et YY ja XX esindaja kaebus tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus leiab samaselt Riigiprokuratuuriga, et kriminaalmenetluse lõpetamine on seaduslik ja põhjendatud. Kuna ringkonnakohus kriminaalmenetluse lõpetamisega igati nõustub ning jagab täielikult Riigiprokuratuuri
5. novembri
6. a määruses toodud seisukohti kriminaalmenetluse aluse puudumise osas, ei korda ringkonnakohus neid täielikult ja vastab kaebuses toodud seisukohtadele lühidalt.
7. Esmalt selgitab ringkonnakohus, et kriminaalmenetluse lõpetamise vaidlustamise puhul saab kohus kontrollida seda, kas olemasolevate tõendite põhjal on alus kellelegi süüdistuse esitamiseks, kuid kohus ei saa prokuratuurilt üle võtta riikliku süüdistusmonopoli kandmist. Kohus võib küll jõuda seisukohale, et otsuse tegemiseks on vajalik ja võimalik koguda täiendavaid tõendeid. Kohtu kohustuslikud ettekirjutused konkreetsete toimingute läbiviimiseks oleks aga teatavas vastuolus menetluse vaba kujundamise põhimõttega. Samuti ei pruugi nende läbiviimine olla võimalik piiratud ressursside tõttu. Kohus võib juhtida ka tähelepanu elementaarsetele puudustele uurimise läbiviimisel või vajadusel mõnda asjaolu selgitada.
8. Kaebuses kohaselt tuleb kriminaalmenetlust jätkata, kuulata üle kannatanute pangakontodele kingitusena raha kandnud isikud ning alles seejärel on võimalik anda hinnang YY poolt kannatanute pangakontodelt raha väljavõtmisele ning kontode sulgemisele. Ringkonnakohus leiab samaselt Riigiprokuratuuriga, et kannatanute pangakontodel oleva raha kasutamise osas ei olnud kriminaalasja materjalidest nähtuvalt vanemate vahel konkreetset kokkulepet. Laste kontodel olevaid vahendeid kasutati mh nii ühisreisi finantseerimiseks kui ka igapäevaste kulude katteks. Siinjuures on nii KarS § 201 kui KarS § 171 sätestatud kuriteokvalifikatsioonide puhul oluliseks kas „enda kasuks pööramine“ või „olulise varalise kahju tekitamine“. Kuivõrd pangakontodel oleva raha kasutamisviiside osas ei olnud vanematel kindlat kokkulepet ning see ei nähtu ka kriminaalasja materjalidest, nõustub ringkonnakohus Riigiprokuratuuri käsitlusega, mille kohaselt ei saa üks lapsevanem teisest rohkem teha teisele ettekirjutusi või etteheiteid, mis olnuks rajatud pangakonto kasutamisele laste varahooldusena. Käesolevalt puudub samuti alus väita, et YY oleks pööranud kannatanute pangakontodel oleva raha enda kasuks, kuivõrd pelgalt raha kontolt väljavõtmine ning selle sularahana hoiustamine ei tähenda, arvestades ka YY-l laste hooldusõiguse olemasolu, automaatselt selle enda kasuks pööramist. Asjaolu, mille kohaselt teisel lapsevanemal (DD-l) puudub otsene ligipääs nimetatud varale, ei tähenda vara enda kasuks pööramist YY poolt. YY ei ole omastamistahet manifesteerinud, milline käitumine annaks aluse arvata, et ta soovib ise vara omanikuna käituda. Samuti ei ole YY käitumisega võimalik sisustada „olulise varalise kahju tekitamist“ kannatanutele, kuivõrd kannatanud ei ole nimetatud varast ilma jäänud. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt ei ole YY rikkunud varahooldusõigusega seotud kohustusi.
9. Ringkonnakohus, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega leiab samaselt riigiprokuröriga, et kõik võimalikud tõendid asjas on kogutud ning täiendavate menetlustoimingute tegemine ei ole mõistlik. Kannatanute esindaja on mitmel korral viidanud tunnistajate ülekuulamisele, milline ringkonnakohtu hinnangul ei annaks sellist teavet, millele 8 tuginedes oleks võimalik kõrvaldada kriminaalmenetluses tekkinud kahtluseid kahtlustatava süüdiolekus. Kannatanute esindaja poolt YY pangakontole
10. aastal „kingituse“ selgituse all ülekandeid teinud isikute ülekuulamine ei muudaks ringkonnakohtu kohaselt käesolevalt YY käitumisele antavat hinnangut. Isegi juhul, kui kandeid teinud isikute ülekuulamisel selgub, et tegemist on kannatanutele suunatud ülekannetega, ei ole YY oma käitumisega täitnud eespool kirjeldatud kuriteokvalifikatsioone, kuivõrd kannatanud ei ole nimetatud varast kestvalt ilma jäänud ehk YY ei ole omastamistahet manifesteerinud, samuti ei ole YY rikkunud varahooldusega seotud kohustusi. Olukorras, kus laste pangakontodel oleva raha kasutamise osas ei ole selgeid kokkuleppeid, neid ei nähtu ka kontodel oleva raha kasutamise praktikast, ei saa ühele vanemale kontolt raha väljavõtmise korral automaatselt kuriteo toimepanemist ette heita. Siinjuures rõhutab ringkonnakohus veelkord, et YY ei ole lapsi pangakontodelt olevast varast kestvalt ilma jätnud, vaid on kinnitanud, et hoiustab nimetatud vara sularahana enda juures ning lastel on võimalik seda kasutada.
11. Ringkonnakohus rõhutab, et isikule süüdistuse esitamise korral peab prokuröril olema kindel siseveendumus isiku süüs, seda peavad kinnitama objektiivsed tõendid, mis ka kohtus kinnitust leiavad ning peab olema täidetud deliktistruktuur. Neid asjaolusid antud kriminaalasjas ei esine. KrMS § 7 lg 3 kohaselt tõlgendatakse kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus kahtlustatava või süüdistatava süüdiolekus tema kasuks. Eeltoodule tuginedes puudub KrMS § 199 lg 1 p 1 kohaselt kriminaalmenetluse alus, ringkonnakohtu hinnangul on Riigiprokuratuur kõiki esitatud argumente oma määruses põhjalikult analüüsinud ja loogiliselt argumenteerides jõudnud põhjendatult seisukohale kriminaalmenetluse lõpetamise õigsuses.
12. Eeltoodule tuginedes ning juhindudes KrMS § 208 lg-st 5 ja § 385 p-st 11, jätab ringkonnakohus Riigiprokuratuuri
13. novembri
14. a määruse muutmata ja esitatud kaebuse rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 9