VIRU MAAKOHUS KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number Kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht Kohtunik 2-19-10600 17. juuni 2020, Narva Kohtuasi Tsiviilasja hind Menetlusosalise

§ 96

1.lausest tulenevalt kuna on kostja hageja isa ehk üleneja sugulane, siis on kostja kohustatud andma hagejale ülalpidamist. Hageja on alaealine laps, seega on

§ 97lg 1 alusel hageja õigustatud isik ülalpidamise saamiseks.

Kostja ei ela koos hagejaga alates

1. a maist ning alates
2. a juunist ei osale hageja kasvatamises.

§ 100

lg-dest 1 ja 2 lähtudes peab kostja seega täitma hageja ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel rahas. Vaatamata sellele, et kuni

1. a maini elas hageja koos kostjaga ühes korteris, ei osalenud kostja alates
2. a juulist hageja kasvatamises ega ülalpidamises. Seega, lähtuvalt

§-st 108, on hageja õigustatud nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist. Hageja seaduslik esindaja J G mitu korda suuliselt palus kostjalt maksta elatis hageja ülalpidamiseks

1. a juulist. Kostja lubas seda teha, kuid tegi ainult kolm korda: 28.03.
2. a maksis kostja elatis 250 eurot, 10.05.
3. a - 250 eurot (elatis aprilli kuu eest) ja 09.06.
4. a 270 eurot (elatis juuni kuu eest). Elatise esimene ülekanne, mis toimus 28.03.
5. a ehk ajal, millal hageja elas kostjaga ühes korteris, kinnitab seda, et hageja seaduslik esindaja J G nõudis kostjalt elatise maksmist enne seda, kui kostja hakkas elama lahus. 2(1 7) Tsiviilasi nr 2-19-10600 Seadus annab hagejale õigust nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist ja ei kohusta hagejat tõendada, et ta on kordagi kostjalt elatist varem nõudnud või mida ta selleks on teinud. Oma nõue hageja põhistab sellega, et kostja alates
6. a juulist ei osalenud hageja kasvatamises, vaatamata sellele, et nad elasid ühes korteris. Kuna alates
7. a juulist kostja ei andnud hagejale ülalpidamist ja ei osalenud hageja kasvatamises, siis kostja on kohustatud maksta elatis hagejale
8. a juulist.

§ 101lg-st 1 tulenevalt oli kostja kohustatud andma hagejale elatis 2018.

a-s igakuiselt summas vähemalt 250 eurot ja

1. a-s igakuiselt summas vähemalt 270 eurot.
2. a-s andis kostja hagejale elatis ainult 770 eurot (250+250+270), kuid pidi andma 1890 eurot. Hagiavalduse esitamise päeva seisuga kostja võlgneb hagejale elatis summas 1120 eurot (1890-770). Kuna elatisnõue esitatakse tagasiulatuvalt ehk alates 15.07.2018 ja võttes arvesse, et

§ 100

lg 4 kohaselt elatist makstakse iga kalendrikuu eest ette, võlgneb kostja hagejale elatis

1. a eest summas 1500 eurot (250 x 7 kuud). Kokku hagiavalduse esitamise päevaks võlgneb kostja hagejale elatis üldsummas 2620 eurot (
2. a eest 1120 +
3. a eest 1500). Kohus
4. juuli
5. a määrusega võttis hagi menetlusse (tl 15-16). TSIVIILASJA HIND Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 122 lg 1 kohaselt on tsiviilasja hinnaks hagihind ja hagita asja hind. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt on hagihinnaks hagiasjas hagis taotletu harilik väärtus. Hageja nimetas hagihinnaks 2430 eurot. Kohus leiab, et hageja nimetatud hind ei vasta tegelikkusele. TsMS § 136 lg 1 teine lause näeb ette kohtu õiguse määrata tsiviilasja hinna, kui ta leiab, et hageja nimetatud hind ei vasta tegelikkusele. Sama paragrahvi lg 4 teisest lausest tulenevalt võib kohus hinda muuta asja lahendava kohtulahendiga. Kooskõlas TsMS § 124 lg 1 esimese lausega määratakse raha maksmisele suunatud hagi puhul hagihind nõutava rahasummaga. TsMS § 129 lg 2 kohaselt on seadusest tuleneva ülalpidamiskohustuse täitmise üle peetava vaidluse korral hagihinnaks nõutavate maksete kogusumma, kuid mitte suurem kui hagi esitamisele järgneva üheksa kuu eest saadav summa. TsMS § 134 lg 1 esimese lause järgi, arvutades hagihinda, liidetakse ühes hagis sisalduvad nõuded. Praeguses asjas nõuab hageja mõista kostjalt välja elatise ajavahemiku 15.07.2018-15.07.2019 eest (tagasiulatuvalt

§ 108alusel) ühekordse summana 2620 eurot ning alates hagi esitamisest 15.

juulil 2019 seadusega ettenähtud miinimummääras kuni hageja täisealiseks saamiseni. Tulenevalt TsMS § 129 lg-st 2 alates hagi esitamisest nõutavate maksete kogusumma üheksa kuu eest moodustab 2430 eurot. Selle summaga TsMS § 134 lg 1 esimesest lausest lähtuvalt tuleb liita tagasiulatuvalt nõutud ühekordne summa 2620 eurot. Seeläbi on käesoleva tsiviilasja hinnaks 5500 eurot. TsMS § 136 lg 4 teise lause alusel muudab kohus hagihinda ning määrab hagihinnaks 5500 eurot. KOSTJA VASTUVÄITED (tl 25-26) 3(1 7) Tsiviilasi nr 2-19-10600 Kostja ei ole hagiga nõus ja palub jätta hagi rahuldamata, menetluskulud jätta poolte endi kanda. Kostja vaidleb hagile tervikuna vastu põhjusel, et hageja ei ole tõendanud oma nõuete rahuldamise eeldusi. Kostja ei võta omaks ühtegi hagi avalduses nimetatud asjaolu. Hagi vastuse põhjenduste kohaselt leiab kostja, et tagasiulatuva ülalpidamise nõue ei ole faktiliste asjaoludega põhjendatud. Kostja ei ole rikkunud hageja ülalpidamiskohustust enne hageja poolt kohtule hagi esitamiseni. Hageja ja kostja elasid koos kuni

1. a juuni esimese pooleni ja kostja andis hagejale alati ülalpidamist. Olukord on selline, et hageja vanemad elasid viidatud ajani koos hagejaga ühes korteris vaatamata nende perekonna purunemisele. Oli aeg, millal suhted parenesid, oli aeg, millal nad vastupidi halvenesid. Hageja ema ei olnud alati püsiv kuidas korraldada rahalised asjad – vastavalt hageja ema soovile mõnikord kostja andis ülalpidamist perekonnale (ka hagejale) otse, mõnikord maksis elatis hagejale. Seetõttu on vale hageja väide, et alates
2. a juulist ei osalenud kostja hageja kasvatamises ega ülalpidamises ning, et hageja ema mitu korda palus kostjalt maksta elatis hageja ülalpidamiseks. Tagasiulatuv elatisnõue ei kuulu rahuldamisele ka

§ 108kohaldamise kohtupraktikast lähtudes.

Riigikohus on asjas 3-2-1-136-13, p 12 selgitanud, et kolleegiumi hinnangul on nimetatud sätte (märge:

§ 108

) mõtteks kaitsta ülalpidamiseks kohustatud isikut tagantjärgi esitatud ulatuslike ülalpidamisnõuete eest, mille rahuldamine ei täidaks enam õigustatud isiku ülalpidamise ülesannet ning paneks kohustatud isiku tõenäoliselt äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda. Kui hageja tegelikult vajas elatist (seda asjaolu ei ole hageja tõendanud), ta saaks esitada kostja vastu hagi õigel ajal ja selleks puudusid hagejal mingid takistused. Ülalpidamisnõue on suunatud õigustatud isiku igapäevaste vajaduste järjepidevaks rahuldamiseks. Tagasiulatuva ülalpidamisnõue ei täidaks enam hageja ülalpidamise ülesannet ja võib panna kostja nagu iga vanema arvestades seadusega sätestatud elatise miinimummäära äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda. Kostja taotleb hagi rahuldamata jätmist ka jooksva elatise nõude osas. Riigikohus on 17.05.2011 tehtud lahendis (p 18) asjas 3-2-1-33-11 selgitanud, et kehtib TsMS § 369, mille järgi võib nõuda pärast hagi esitamist sissenõutavaks muutuvate korduvate kohustuste täitmist tulevikus, kui on alust eeldada, et võlgnik kohustust õigel ajal ei täida. Aluse selliseks eelduseks annab esmajoones just ülalpidamiskohustuse varasem rikkumine. Kostja maksab elatist hagejatele vabatahtlikult ning seega pole rikkunud hagejate ülalpidamiskohustust, nimelt pärast hageja emaga kolimist kostja elukohast (mis oli

1. juunis esimese pooles) hakkas kostja kohe tasuma hagejale elatist oma töötasust regulaarselt summas 270 eurot kuus ning hagejal puudub alus väiteks, et kostja rikkus hageja ülalpidamiskohustust. Isegi hageja väidab hagiavalduses, et kostja tasus hagejale juunis
2. a sama kuu eest 270 eurot. Kui hageja esitab kostja nimetatud väite osas vastuväide, esitab kostja tõendid. Ülalpidamiskohustuse rikkumise puudumisel puudub ka TsMS § 369 järgi alus elatishagi rahuldamiseks. Kostja eeldab, et hageja ema on välja mõelnud väited hageja ülalpidamiskohustuse rikkumise kohta põhjusel, et ei saanud õigusliku olukorra tõttu endale kostja vara. Kuna hageja ei ole tõendanud hagi aluseks olevaid asjaolusid, puudub alus hagi rahuldamiseks. Kostja täidab ülalpidamiskohustust vabatahtlikult vastavalt senisele poolte elukorraldusele ja puudub nähtav vajadus määrata kostja kohustuse kohtulahendiga. Kostja on esitanud oma majandusliku seisundi andmed. Kostjale kuulub korteriomand aadressil XXX, samuti sõiduk reg. märk 352 BSY; kostjal on rida laenukohustusi; kostja ainuke sissetulek on töötasu. 4(1 7) Tsiviilasi nr 2-19-10600 Kohtule
3. mai 2020 esitatud menetlusdokumendis (kd 2, tl 14) viitas kostja täiendavalt sellele, et ta ei rikkunud hageja ülalpidamiskohustust. Elatise suuruse määramisel tuleb arvestada ka vanemate varalist seisundit. Kostja sai kätte
4. a aprilli eest töötasu summas 143,10 eurot ja puhkusetasu summas 146,34 eurot, so kostja tulu
5. a aprillis oli kokku 289,44 eurot. Alates
6. a aprillist kostja palga vähendamisega seonduvalt ei suuda ta tasuda elatist summas 292 eurot. Seoses kostja palga vähendamisega tasus kostja hagejale
7. a aprilli lõpus elatisrahana 172 eurot. Justiitsministeeriumi tellimusel valminud ning Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse ja PricewaterhouseCoopers Advisorsi läbi viidud uuringu järgi (kättesaadav: https://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/miinimumelatis_lopparuanne.pdf) oleks lapse minimaalne ülalpidamiskulu ühe vanema kohta
8. aasta lõpus 172 eurot kuus. Hagejate esindaja ei esitanud tõendeid selle kohta, et hageja ülalpidamise igakuised kulutused võrduvad elatise miinimummääraga. Samuti on Riigikohus korduvalt juhtinud tähelepanu sellele, et praeguseks ajaks võib poole miinimumpalgana määratud miinimumelatise maksmine olla miinimumpalga kiire (elukallidusest kiirema ja keskmisest sissetulekust suurema) tõusu tõttu muutunud ebaproportsionaalselt suureks. Eeltoodut arvestades on hageja igapäevased mõistlikud vajadused rahuldatud ja nende arenguks piisavad vahendid tagatud, kui kostja maksab iga kuu elatist hagejale summas 172.00 eurot, millele lisandub vanemate võrdsuse põhimõttest lähtudes (

§ 116

lg 1) sama suures ulatuses hagejate seadusliku esindaja (ema) panus ning riiklikud toetused. HAGEJA ARVAMUS HAGI VASTUSE KOHTA (tl 36) Hagivastuses kostja väidab, et kuni

1. a juuni esimese pooleni elas ta koos hagejaga ja andis hagejale alati ülalpidamist. Hageja ei võta omaks kostja ülalnimetatud väidet. Hagivastuses ka väidab kostja, et kostja elukohast hageja kolimise järel asus kostja kohe tasuma hagejale elatist summas 270 eurot korrapäraselt ja seetõttu ei riku kostja ülalpidamiskohustust. Hageja ei võta omaks kostja ülaltoodud väidet. Hageja arvab, et hagivastuse vastuväited ei anna alust hagiavalduse rahuldamata jätmiseks. Hageja ei välista vaidluse lahendamist kompromissiga ja arvab, et menetlusosalised võivad sõlmida kompromissi minimaalse elatise osas. KOHTUISTUNG
2. veebruari 2020 kohtuistungil (tl 84-86) jäi hageja oma nõuete ja põhjenduste juurde. Hageja täpsustas, et
3. aastal elas hageja koos emaga kolm kuud üürikorteris, lapse isal oli aga kohustus anda ülalpidamist. Pärast kontoväljavõtte kättesaamist vähendas hageja tagasiulatuva elatise ühekordset summat 1790 euroni. Hagi esitamise järel maksab kostja elatist, kuid mitte 292 eurot, vaid 270 eurot, nende summadega palubki hageja arvestada. Kostja tasutud summasid on näha pangakonto väljavõtetest. Lapse ema ostis endale korterit
4. mail 2019 ja elab kostjast eraldi alates
5. maist
6. Kostjal on võlgnevus
7. a jaanuari eest summas 22 eurot ja
8. a mai eest summas 270 eurot, kokku 292 eurot. Hageja võttis omaks, et 22 eurot tasuti hilinedes jaanuari eest, kuid kostja maksis seda nagu lapsetoetust. Hageja, tema ema ja kostja elasid ühes korteris kuni
9. a mai lõpuni, kuid lapse isa lapsele elatist ei andnud. See kinnitab ka asjaolu, et kostja alustas elatise maksmisega alates maikuust ja mais maksis ta aprilli eest. 5(1 7) Tsiviilasi nr 2-19-10600 Hageja ema proovis sõlmida kokkulepet ja lahendada nõuet kohtuväliselt. Kostja asus enamvähem elatist maksma pärast hagi esitamist. Kostja jäi oma vastuväidete juurde. Kostja seletas, et kostja ja hageja ema ühiselu lõppemise järel asus kostja kohe maksma elatist ja esitati tõendid, et võlgnevust ei ole. Olgugi et arvestada, et ta on 22 eurot maksnud mitte õigeaegselt, siis see on vabandatav rikkumine põhjusel, et kostjale ei olnud teada, et peab maksma rohkem kui detsembris.
10. mai 2020 kohtuistungil esitas hageja arvestused tagasiulatuva elatise suuruse kohta, mille kohaselt, kuivõrd hageja ja tema ema elasid kostjast eraldi
11. a juunis, juulis, augustis ja septembris, peab kostja maksma elatisena
12. a juulikuu eest võlgnevust summas 129 eurot, augusti eest 250 eurot, septembri eest 250 eurot; seejärel elasid menetlusosalised ühes korteris, hageja avaldab, et kostja hageja ülalpidamises ikkagi ei osalenud. Alates
13. a oktoobrist kuni 31.05.2019 võlgneb kostja elatist, mille suurus on pool EV Vabariigi poolt kehtestatud miinimumpalga alammäära. Seejärel maksis kostja elatist, küll aga viimase kuu ehk aprilli eest ta 120 eurot võlgneb. Hageja ema seletas, et kui tema, laps ja kostja elasid ühes korteris, käis kostja lapsega läbi, kuid kõike majanduslikke raskusi on lapse ema kandnud: täielikult lasteaia eest tasus, lapsele riideid ja jalanõusid, komme ja puuvilju ostis. Mõnikord, kui lapse ema tuli koju, siis nägi tühja külmkappi ja läks kauplusesse ostmaks kõike vajalikku, sest kostja ostis ainult enda tarvis. Mõnikord tegeles kostja lapsega, vahel tõi last lasteaeda, võttis last lasteaiast tagasi, mõnikord mängis lapsega, aga suurema osa ajast mängis kostja oma telefonis. See oligi põhjus, mille tõttu on hageja vanemad lahku läinud, sest kogu vaba aeg mängis kostja telefoniga. Hageja emal oli aastatel 2018 – 2019 sissetulek umbes miinimumpalga ulatuses. Kui kõik on üheskoos samas korteris elanud, siis korteri eest tasus kostja, kuna korter temale kuulub. Kostja oli oma laene ise tasumas, hageja ema ka telefoni eest ise tasus ja ise oma kulusid kandis. Kui hageja aastatel 2018-2019 oli haiglas, siis seal tema juures kostja viibis, sest hageja ema viibis teise lapsega eelmisest abielust. Hageja on olnud haige 2018.-
14. aastatel iga kuu. Haiguslehel olid hageja vanemad kordamööda. Kui hageja emal polnud võimalik, siis kostja oli haiguslehel lapsega ja vastupidi. Kui kumbki vanem ei saanud, siis osutas abi kostja ema. Kostja kandis raha hageja ema kontole ja võttis ise raha hageja ema kontolt välja, sest tal mingeid laenukohustusi oli ja talle on olnud parem niiviisi teha. Asjas on hageja ema ja kostja vaheline kirjavahetus, milles on hageja ema kirjutanud kostjale, mida läheb vaja osta perekonna jaoks, kuid ta ei ostnud. Algselt oli hageja vanematel ühine majapidamine, hiljem aga tekkis ülalpidamine omaette, sest hageja ema oli kõike oma kulusid tasumas ja ka lapse ülalpidamiseks raha kulutamas, ent kostja kulutas oma raha enda ülalpidamiseks. Hageja vanematel oli eraldi eelarve ja hageja ema kulutas laste peale kogu oma eelarve. Hageja emal on veel üks laps eelmisest abielust – kaheksa-aastane poeg. Kostja seletas, et ta on esitanud kohtule tõendid, et küll ta osales lapse kasvatamises ja ülalpidamises sel perioodil, mille eest hageja elatist nõuab. Esitatud tõenditest on näha, et kostja viibis hagejaga koos haiguslehel, sealhulgas haiglas, ostis hageja ema esitatud palvel (kirjavahetuses) hageja perekonnale toiduaineid, kandis kulusid seoses hageja arendamisega, ostis hagejale asju, riideid, andis hageja emale täiendavalt raha. Kohtule esitatud kirjavahetusest selgub, et hageja ema pidevalt kirjutab palveid, millises summas on vaja talle raha üle kanda ja kostja vastab, et ta hetkel kannab talle raha üle. Kirjavahetuse ja konto väljavõtte järgi on kostja teinud küll makseid. Esitatud tõenditest nähtub, et kostja andis ülalpidamist hagejale otse. Samuti 6(1 7) Tsiviilasi nr 2-19-10600 on näha, et pooled elasid kui üks pere ja praegu sai esitatud lausa alusetu nõue ja kõik vastuväited, mis hageja ema esitas hetkel kostja nõudele, on läbinisti paljasõnalised. Kostja vastuväidete ümberlükkamiseks tõsikindlaid tõendeid hageja esindaja esitanud ei ole. Hageja ema ei tohi nõuda summat, mis on rohkem kui ta tegelikkult kandis hagejat ülal pidades. Arvestades kohtu kogutud tõendeid, oli aastal 2018 hageja ema sissetulekuks 250 eurot bruto, suuremat tulu hageja emal ei olnud. Selles olukorras on ilmselge, et hageja ema ei saa üksi oma tulu arvel ülal pidada hagejat, arvestades sedagi, et hageja emal on veel üks laps. Kolmekesi pole nad suutelised 250 euro arvel elama. Kostja on tõendanud, et ta kandis kulusid elukohas, kus laps elas, sellega saab tõendatud, et ta andis hagejale ülalpidamist otse. Kostja sissetulek muutus väiksemaks, seetõttu maksis kostja hagejale aprilli lõpus elatisena 172 eurot. Seda suurust sai kostja uuringust. Märtsis on Tartu Ülikooli asjatundjad uuringuid teinud ja leidnud, et Ida-Virumaal elav laps nõuab elatist ühelt vanemalt 172 eurot. Kostja ei ole võimeline tasuma elatist nõutud suuruses. Enne on kostja täitnud nõuetekohaselt hageja ülalpidamiskohustust. Hageja osad vajadused saavad olla kaetud lapsetoetusega. Kostja tasub kahe laenu katteks kokku 282 eurot kuus. Aprillis tasus kostja korteri eest KÜ-le 300 eurot, sest temal oli võlg. Töötukassa maksis kostjale maikuus 700-800 euro ringis. Aprillis maksis tööandja märtsikuu eest 900 euro ringis. Hageja elas kostjast eraldi alates
15. juulist kuni
16. septembrini.
17. a juulis oli kostjal puhkus 28 kalendripäeva, laps ei käinud lasteaias ja viibis päevad läbi kostjaga, kes tõi lapse õhtul ema juurde. Kohtuistungil arutasid pooled kompromissi, kuid kompromissi sõlmimine ei õnnestunud. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg-le 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt. Kohus, olles tutvunud toimiku kirjalike materjalidega ja hinnanud TsMS § 232 lg-st 1 tulenevalt tsiviilasjas esitatud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt nende kogumis leiab oma siseveendumuse kohaselt, et hagi on osaliselt põhjendatud ja kuulub seega osalisele rahuldamisele. 7(1 7) Tsiviilasi nr 2-19-10600 Hageja nõudeks, mille kohta on käesolev kohtuotsus tehakse, on mõista kostjalt välja elatise ajavahemiku 15.07.2018-15.07.2019 eest (tagasiulatuvalt

§ 108alusel) ühekordse summana 1790 eurot (summa sai täpsustatud 19.

veebruari 2020 kohtuistungil) ning alates hagi esitamisest 15. juulil 2019 seadusega ettenähtud miinimummääras kuni hageja täisealiseks saamiseni. Perekonnaseaduse (

) § 96 kohaselt on ülalpidamist kohustatud andma täisealised esimese ja teise astme ülenejad ja alanejad sugulased (edaspidi ülalpidamiskohustuslased). Vastavalt

§ 97p 1 on ülalpidamist õigustatud saama alaealine laps.

Kohus tuvastas hageja D J sünni tõendiga (kd 1, tl 6), et ta on sündinud 28. novembril 2015 ning et tema vanemateks isa A J ja ema J G. Vaidlust ei ole, et hagejaks on alaealine laps ja kostjaks hageja vanem (esimese astme üleneja sugulane) ning kostja on kohustatud hagejale ülalpidamist andma. Samuti ei ole vaidlust, et kostja elab hagejast eraldi. Tulenevalt

§ 99

lg 1 määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt arvestatakse ülalpidamise kindlaksmääramisel õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sealhulgas tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi.

§ 116lg 1 järgi on vanematel oma laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused.

Sama sätte lõike 2 kohaselt on vanemal õigus ja kohustus hoolitseda oma alaealise lapse eest.

§ 100

lg 1 esimese lause kohaselt antakse ülalpidamist üldjuhul raha perioodilise maksmisega (edaspidi elatis). Sama paragrahvi lg 2 kohaselt täidab alaealise lapse vanem lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises. Lapsega koos elav vanem peab elatist kasutama lapse huvides. Sama paragrahvi lg 4 sätestab, et elatist makstakse iga kalendrikuu eest ette.

§ 101

lg-st 1 tulenevalt ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt võib kohus elatise välja mõista kindla summana või muutuva suurusena, määrates ette kindlaks elatissumma suuruse arvutamise alused. Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäär oli perioodil, mille eest elatist nõutakse alljärgnev:  aastal 2018 - 500 eurot, pool sellest moodustab 250 eurot;  aastal 2019 – 540 eurot, pool sellest moodustab 270 eurot ning  aastal 2020 – 584 eurot, pool sellest on 292 eurot. Kostja väidab, et täitis hageja ülalpidamiskohustust nõuetekohaselt ja hagi rahuldamiseks ei ole seaduslikku alust. 2020. a aprillis tasus kostja elatisena 172 eurot, kuna tema sissetulek vähenes, samuti leiab kostja, et see summa vastab kostja varalisele seisundile ja hageja vajadustele. Summa tuleneb Tartu Ülikooli uuringust. Alla

§ 101

lg-s 1 sätestatud miinimummäära saab alaealisele lapsele elatise välja mõista üksnes

§ 102

lg-s 2 sätestatud alustel.

§ 102

lg 2 teise lause järgi võib kohus mõjuval põhjusel vähendada elatist alla

§ 101lõikes 1 sätestatud määra.

Mõjuvaks põhjuseks võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel käesoleva seaduse § 101 lõikes 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Mõjuvate põhjuste loetelu on toodud lahtisena.

§ 102lg 2 ei ole mitte üldreegel, vaid erijuhtum.

Seega võib 8(1 7) Tsiviilasi nr 2-19-10600 mõjuvaks põhjuseks olla ka muu põhjus, mida ei ole kirjeldatud

§ 102lg-s 2.

Vanema ebapiisav sissetulek või sissetuleku puudumine ei ole üldjuhul aluseks elatise tasumiseks alla seaduses sätestatud miinimummäära. Tagasiulatuv elatis ajavahemikus 15.07.2018-15.07.2019 vastavalt

§-le 108

§ 108

kohaselt võib õigustatud isik nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist. Kostja esitas vastuväite, et hagejal ei ole õigust nõuda tema käest elatise väljamõistmist tagasiulatuvalt, kuna hageja ja tema vanemad elasid kuni

1. a mai lõpuni koos ühes korteris ja kostja pidas perekonda üleval ning võttis osa lapse kasvatamisest ja tema eest hoolitsemisest. Kostja võttis omaks, et
2. aastal elas hageja koos emaga mõni aeg üürikorteris. Ka pärast emaga hageja kostjast lahkumist tasub kostja elatist nõuetekohaselt, v.a
3. a aprilli eest, kui vähenes kostja sissetulek, aktiivselt lapse kasvatamises osaleb. Hageja esindaja ei ole vastuväitega nõus. Hageja ja tema vanemad elasid kuni 31.05.2019 ühiskorteris. Enne seda,
4. aasta kolm kuud elasid hageja ja ema üürikorteris. Kui pere elas ühes korteris, ei pidanud kostja last ülal. Kostja ostis endale toitu eraldi, mõnikord külmkapis ei olnud midagi söödavat ja hageja ema oli sunnitud peale tööpäeva lõppu kauplusesse minema, et osta midagi süüa. Kostja tegeles oma telefoniga, mitte lapse kasvatamisega. Korteri hooldamise ning korteri remondilaenu osamaksete tasumisega tegeles kostja, kuna korter on tema omandis. Kuna tagasiulatuva elatise väljamõistmiseks puuduvad erisätted, saab ka tagasiulatuvalt elatist välja mõistes lähtuda elatise väljamõistmise üldsätetest (vt Riigikohtu 04.12.
5. a otsus nr 3-21-136-13 p 13 ja 26.06.
6. a otsus nr 3-2-1-78-13 p 13).

§ 100

lg-st 3 tuleneb, et vanemad võivad oma lapse ülalpidamise kohustuse täitmist omavahelisel kokkuleppel täpsustada ja määrata kindlaks, missugusel viisil ja kui pika ajavahemiku kaupa tuleb ülalpidamist anda. Kokkulepe ei välista ega piira seadusest tuleneva nõude esitamist, arvestades kokkuleppega ettenähtut. Kohus leiab, et ainuüksi asjaolu, et hageja ja tema vanemad elasid samas korteris, iseenesest ei anna alust järeldada, et kostja on võtnud lapse kasvatamisest osa ja nõuetekohaselt täitnud lapse ülalpidamise kohustust ning et õigustatud isik ei saa nõuda elatise väljamõistmist selle ajavahemiku eest. Lastega kooselavad vanemad eeskätt täidavad laste ülalpidamiskohustuse muul viisil, kui elatist makstes.

§ 100

lg 2 sätestatud kasvatamise all tuleb silmas pidada nii faktilist hoolitsust laste eest kui ka laste kõige vajalikuga varustamist ja kasvatamine hõlmab selle sätte tähenduses ka lastele ülalpidamise andmist. Poolte vahel ei ole vaidlust, et alates

1. a mai lõpust elavad hageja ja ema kostjast eraldi hageja emale kuuluvas korteris. Hageja nõuab kostjalt tagasiulatuva elatise perioodi 15.07.2018-15.07.2019 eest ühekordse summana 1790 eurot. Kostja selgituste kohaselt oli hageja vanematel erinevaid aegu, s.o nende läbisaamine halvenes ja paranes. Hageja ema ei olnud alati püsiv rahaasjade korralduses. Vastavalt hageja ema soovile on kord kostja andnud ülalpidamist perekonnale (ka hagejale) otse, kord maksnud elatist hagejale. Kohus on seisukohal, et niisuguses olukorras on raskesti tõendatav, kas ja kui suures mahus lapse isa täpselt lapse ülalpidamisse panustas või panustab. Kohus leiab, et kostja väiteid tõendavad hageja ja tema ema pangakontode väljavõtted vaidlusaluse perioodi eest, samuti kostja esitatud tõendid. 9(1 7) Tsiviilasi nr 2-19-10600 Nii, hageja ema pangakonto väljavõtte (kd 1, tl 52) kohaselt kandis kostja 28.03.2019 üle ajavahemiku 01.05.2018 - 11.02.2020 eest 250 eurot selgitusega „Элементы. D J“. Ülekanne selgitusest saab järeldada, et 28.03.2019 kandis kostja hageja emale hageja ülalpidamiseks elatist summas 250 eurot. 10.05.2019 kandis kostja üle 250 eurot selgitusega „Элементы. D J апрель“. Ülekanne selgitusest saab järeldada, et 10.05.2019 hageja ema kontole kandis kostja hageja ülalpidamiseks
2. a aprilli eest elatist summas 250 eurot. 09.06.2019 sai kantud elatis juuni eest summas 270 eurot. Hageja konto väljavõtte kohaselt (kd 1, tl 64) kandis kostja 12.07.2019 elatist juuli eest summas 270 eurot. Samuti ajavahemiku 01.05.2018 - 11.02.2020 kohta olevast hageja ema pangakonto väljavõttest (kd 1, tl 52) tuleneb, et kostja kandis ajavahemikus 21.07.2018 – 29.04.2019 selgitustega „dolg“ ehk võlg ja „podarok“ ehk kingitus kokku 2050 eurot, mis teeb kuus keskmiselt 205 eurot kuus (2050 : 10). Ajavahemiku 01.07.2018-13.07.2019 kohta olevate kostja pangakonto väljavõtete kohaselt (kd 1, tl 97, 104, 105) tasus kostja Coop Pangale laenu 32263 tagasimaksetena kokku 1105,19 eurot, mis teeb keskmiselt ja ümmardatult 92,10 eurot kuus. Kostja kandis AS-le L kokku 777,90 eurot, mis teeb keskmiselt 97,24 eurot kuus. Samuti tasus kostja KÜ-le K kokku 1285 eurot, mis teeb kuus keskmiselt 142 eurot kuus. Poolte vahel ei ole vaidlust, et enne vanemate lõplikult lahku minekut
3. a mai lõpus – juuni alguses, elas pere aadressil XXX asuvas korteris. Kostja selgitas, et võttis laenu selle korteri remondi tegemisele. Hageja ema seletas, et kuna korter on kostja lahusvara, ei kandnud ta ei laenumaksetega ega korteri korrashoidmise ja kasutamisega seotud makseid. Lapse igapäevaste vajaduste hulka kuulub ka vajadus kasutada eluruumi. Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-69-13 (p 19) väljendatud seisukoha kohaselt saab lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavateks põhjendatud kuludeks üldjuhul pidada tasu korteriühistu osutatavate või vahendatavate kommunaalteenuste eest, tasu tarbitud elektrienergia eest ning tasu telefoni, interneti ja kaabeltelevisiooni eest mõistlikus ulatuses ka lapsele langevas osas. Samas lahendis (p 22-23) on Riigikohus leidnud, et ka muud eluasemega seotud kulud saab mõistlikus ulatuses lapsele langevas osas arvata lapse eluasemevajaduse rahuldamiseks tehtavate kulutuste hulka. Kohus on seisukohal, et lapse elukohaga seotud kulud tehakse lapse eluaseme vajaduse rahuldamiseks ja kuuluvad elatise sisse. Samuti leiab kohus, et laen, mille võeti korteri remondiks ehk parendamiseks, mis on muuhulgas lapse elukohaks, vastab lapse huvidele. Ajavahemiku 01.07.2018-13.07.2019 kohta olevate kostja pangakonto väljavõtete kohaselt (kd 1, tl 106, 107, 108 (korduv 109), 110) on ta tasunud erinevates kauplustes ja apteekides kokku 869,32 eurot ehk 72,44 eurot kuus (869,32 : 12). Kohus peab eluliselt usutavaks kostja väidet, et ta teostas ostud kauplustes oma pere tarvis. Hageja ema väited selle kohta, et kostja tegi ostud ainult enda tarbeks, ei pea kohus usutavaks, sest tema poolt avaldatu jäi paljasõnaliseks, ta ei esitanud ühtegi tõendit oma väidete tõendamiseks. Asja materjalide hulgas olev hageja vanemate kirjavahetus (kd 1, tl 112-123, tõlge tl 137-148) tõendab kostja väited ja lükkab hageja ema väited ümber. Näiteks uurib kostja 27.08.2018 (kd 1, tl 112, tõlge tl 137) hageja ema käest, kas temale läheb vaja toiduaineid osta ja lapse ema jäätava vastuse peale palub nimekirja esitada ja kl 18:26 edastab lapse ema nimekirja toidust. Esmaspäeval
4. aprillil (kd 1, tl 113, tõlge tl 138, võib eeldada, et aastaarvuks on 2019, sest
5. aprill 2019 oli esmaspäev) edastati toidunimekiri. 10

§-dest 100 ja 101 tulenevalt kui vanem ei ela lapsega koos või ei osale lapse kasvatamises peab ta andma lapsele ülalpidamist üldjuhul raha perioodilise (elatis) maksmisega. Elatist makstakse iga kalendrikuu eest ette. Igakuine elatis ühele lapsele ei või olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Aastal 2019 oli elatise miinimummäär 270 eurot kuus, aastal 2020 on see 292 eurot kuus. Vanem rikub lapse ülalpidamiskohustust siis, kui ta ei maksa elatist üleüldse või maksab seda väiksemas määras ning kui ta maksab elatist korrapäratult. Hageja pangakonto väljavõtte kohaselt (kd 1, tl 64) kandis kostja talle üle: 

1. juulil 2019 selgitusega „Алименты, июль“ ehk „Elatis, juuli“ 270 eurot.
2. juulil 2020 kantakse sama summa üle hageja kontolt hageja ema kontole (kd 1, tl 64, 58); 
3. augustil 2019 „makse oma kontode vahel“ 270 eurot, mida samal päeval kantakse hageja ema kontole üle (kd 1, tl 58) selgitusega „Элементы (ehk elatis). D J“. Hageja ema pangakonto väljavõtte kohaselt (kd 1, tl 52, 54) kandis kostja talle üle:  24.08.2019 selgitusega „Элементы сентябрь (ehk elatis september). D J“ 270 eurot;  25.09.2019 selgitusega „Алементы октябрь (ehk elatis oktoober). D J“ 270 eurot; 12

§ 100

lg 4) ja seadusega ettenähtud miinimummääras (

§ 101lg 1).

Kohus ei pea hageja ülalpidamiskohustuse rikkumisena asjaolu, et

1. a jaanuari eest tasus kostja elatisena 292 euro asemele 270 eurot. Esmalt, vahesumma (12 eurot) ei ole märkimisväärne ja ei saanud hagejat raskesse olukorda seada. Teiselt on puudu jäänud summa juurde tasutud 13.02.
2. Kostja selgitas ettenähtust vähem tasutud elatise ära sellega, et ei teadnud elatise suuruse muutmisest alates
3. a jaanuarist. Kohus on seisukohal, et kostja selgitus on eluliselt usutav. Eeltoodust lähtudes leiab kohus, et hagejal ei ole alust nõuda elatist ajavahemikul 15.07.2019– 30.04.2020 (k.a). Kohus jätab hagi selles osas rahuldamata.
4. Edasi tuvastab kohus, kas hagejal on õigus nõuda elatist alates
5. maist
7. a mai eest tasutud 172 euro suurust elatist selgitab kostja asjaoluga, et töötasu vähenemise tõttu alates
8. a aprillist ei suuda ta enam tasuda elatist summas 292 eurot. Samuti viitab kostja Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse ja PricewaterhouseCoopers Advisorsi uuringule, mille järgi oleks lapse minimaalne ülalpidamiskulu ühe vanema kohta
9. aasta lõpus 172 eurot kuus. Kostja on seisukohal, et hageja igapäevased mõistlikud vajadused rahuldatud ja nende arenguks piisavad vahendid tagatud, kui kostja maksab iga kuu elatist hagejale summas 172 eurot, millele lisandub vanemate võrdsuse põhimõttest lähtudes (

§ 116

lg 1) sama suures ulatuses hagejate seadusliku esindaja (ema) panus ning riiklikud toetused. Kostja pangakonto väljavõtte kohaselt (kd 2, tl 16) sai ta 08.05.2020 F OÜ-lt kokku 289,44 eurot, millest 143,10 eurot on töötasu

1. a aprilli eest ja 146,34 eurot puhkusetasu sama kuu eest.
2. mai 2020 kohtuistungil (kd 2, tl 26-32) tunnistas kostja täiendavalt, et sai ta
3. a mais ka Töötukassalt palgana 700-800 euro ringis, kuna tööandja on koroonaviiruse seonduvalt pöördunud Töötukassa poole. Riigikohtu otsuse 3-2-1-35-17 p-s 21.1 antud juhistest lähtudes tuleb elatise suuruse määramisel silmas pidada ülalpidamiskohustuse eesmärki, milleks on lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine ja tema arenguks piisavate vahendite tagamine. 13

§ 102

lg-st 1 tulenevalt vabaneb isik ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Sama paragrahvi lõige 2 kohaselt ei vabane vanemad lõike 1 kohaselt lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on lõikes 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Kohus võib mõjuval põhjusel siiski vähendada elatist alla

§ 101lõikes 1 sätestatud määra.

Mõjuvaks põhjuseks võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel käesoleva seaduse § 101 lõikes 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Vanema ebapiisav sissetulek või sissetuleku puudumine ei ole üldjuhul aluseks elatise tasumiseks alla seaduses sätestatud miinimummäära.

§ 102

lg 2 küll ei anna mõjuvate põhjuste, millede esinemisel saab vähendada elatist alla

§ 101

lõikes 1 sätestatud määra, ammendavat nimekirja, kuid

§ 102lg 2 ei ole mitte üldreegel, vaid erijuhtum.

Kohtule ei esitatud andmeid, et kostjal oleks muid ülalpeetavaid või piiratud töövõimet. Ajutine sissetuleku vähenemine on seoses koroonaviirusega COVID-19, mistõttu kostja sissetuleku vähenemine on ajutist laadi. Vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma lapse vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. Kohus on seisukohal, et kuna lapse ülalpidamiskohustuse täitmine elatise tasumisega on korduvkohustus, mida tuleb täita iga kuu ja pikema aja jooksul, peab kostja arvestama, et elatise tasumise aja jooksul võivad kostja sissetulekud vahelduda, s.o ajutiselt väheneda või suureneda. Seetõttu peab kostja sissetuleku suurenemise ajal looma varud, mis võimaldavad elatist nõuetekohaselt tasuda ka halvematel aegadel. Kostja ajutine sissetuleku vähenemine ei anna kohtu arvates alust elatise suuruse vähendamiseks alla

§ 101lg-s 1 ettenähtud määra.

Samuti leiab kohus, et kõne all olevas asjas ei anna elatise suuruse vähendamiseks alust kostja viidatud uuringus leitu, et lapse minimaalne ülalpidamiskulu olevat ühe vanema kohta 2019. aasta lõpus 172 eurot kuus olnud.

§ 102

lg 2 teises lauses sätestatut arvestades ei ole mh välistatud vähendada elatist alla miinimummäära, arvestades kohustatud vanema varalist seisundit ja lapse tegelikke vajadusi, kui asjas esile toodud asjaolud seda tingivad (vt Riigikohtu 19.10.2015. a määrus nr 3-2-1-119-15, p 11). Kostja viidatud uuringus leiti keskmine lapse ülalpidamiskulu kuus ühe lapse kohta. 14

§ 99

lg-st 1 määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt arvestatakse ülalpidamise kindlaksmääramisel õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sealhulgas tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-118-12 p-s 16 välja toonud, et

§ 101

lg 1 sätestatust tulenevalt tuleb eeldada, et lapse ülalpidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär ning selles ulatuses ei ole vaja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi tõendada. Riigikohus on lahendi 3-2-1-7-05 p-s 20 asunud seisukohale, et seadusega ettenähtud minimaalne elatis on ligilähedane lapse minimaalsetele vajadustele, ega ole ülemäära suur ning arvestab lapse huvisid saada ülalpidamist ka siis kui vanemad elavad lahus. Kohus leiab, et isegi ajutiselt vähenenud sissetuleku arvelt saab kostja tasuda elatist suuremas summas kui 172 eurot kuus. Kui jagada kostja sissetulek puhtaritmeetiliselt kostja ja hageja vahel, saab umbes 500 eurot kuus igaühele. Hageja nõuab elatisena tunduvalt väiksemat summat. Kostja leiab, et hageja ema ei panusta hageja ülalpidamiseks sama summat kui nõuab kostjalt. Hageja ema J G sissetuleku kohase Maksu- ja Tolliameti 29.04.2020 tõendi nr 7.1-4/013133-1 järgi (kd 1, tl 197) tehti ajavahemikus 01.01.2018 – 31.12.2019 temale pärast tulumaksu ja kohustusliku kogumispensioni ning töötuskindlustusmaksete mahaarvamist väljamakseid 8957,54 eurot, mis teeb keskmiselt ja ümmardatult 373 eurot kuus (8957,54 : 24). Rahvastikuregistri (kd 1, tl 179) hageja emal on veel üks laps – poeg A G, sünd. XXX. Kostja poolt viidatud uuringus leiti muuhulgas, et kõige suuremad on lapse ülalpidamiskulud ühelapselistes leibkondades ning madalamad ülalpidamiskulud kahe ja enamalapselistes leibkondades on selgitatavad otseste elamiskulude (toit, eluase jms) jagunemisega suurema arvu leibkonnaliikmete vahel (mastaabisääst), samuti on nooremal lapsel võimalus kasutada vanematest lastest jäänud mänguasju, riideid jms. Kuna hageja peres elab kaks last, nad on poisid ehk ühesoolised lapsed, kelle vanuse vahe on neli aastat, seega hageja emaga koos elavate laste ülalpidamiskulud (eelkõige elamiskulud, söögikulud, kulud riietele, sidele, olmetarvetele, mänguasjadele) mastaabisäästu tõttu võimalik katta väiksema summaga. Kostja on menetluses samuti taotlenud riiklike toetustega arvestamist. Riigikohus on selgitanud, et kohus saab asjaolu, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud peretoetustega, arvesse võtta ning miinimumelatisest väiksema elatise välja mõista (vt Riigikohtu 09.06.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 28.2). Perehüvitiste seaduse (PHS) § 2 sätestab üldise perepoliitilise eesmärgi, milleks on lastega perede ning laste kasvatamise toetamine. Sellel eesmärgil makstakse PHS § 3 järgi lastega perede heaolu tagamiseks perehüvitisi, mille liigid on riiklik peretoetus (peretoetus), vanemahüvitis ja elatisabi. PHS § 15 kohaselt on peretoetuste eesmärgiks tagada lastega peredele laste hooldamise, kasvatamise ja õppimisega seotud kulude osaline hüvitamine ja sama seaduse § 16 lg 1 p 1 kohaselt on selleks ette nähtud iga kuu makstava peretoetusena mh lapsetoetus. Lapsetoetust makstakse kõigile teatud vanuses lastele olenemata nende tegelikust vajadusest (vt Riigikohtu 22.03.2017. a. otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 14). 15