← Eesti

2-20-4513/30

Obsah (14)§ 445§ 468§ 392§ 657§ 651§ 456§ 440§ 654§ 5§ 230§ 442§ 171§ 177§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIME L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Meeli Kaur, Vallo Kariler ja Margo Klaar Otsuse teatavaks tegemise aeg 4. detsember 2020, Tallinn Tsiviilasja number 2-20-

) § 445 lg 1 alusel taotluse põhivõlgnevuse täitmise ajatamiseks kümneks kuuks. Maakohtu otsus ja põhjendused

  1. Harju Maakohus rahuldas
  2. oktoobril 2020 (vaidlustatud otsus) hagi põhivõlgnevuse osas õigeksvõtul põhineva otsusega ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse summas 20 664,72 eurot. Õigeksvõtul põhinev otsus on tagatiseta viivitamata täidetav. Kohus rahuldas hageja viivisenõude ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja sissenõutavaks muutunud viivised summas 16 374,75 eurot ning viivised põhinõudest (20 664,72 eurot) määras 0,15 % päevas alates
  3. märtsist 2020 kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte suuremas summas kui 4 289,97 eurot. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda. Maakohus leidis, et viivisenõue on tõendatud ja põhjendatud. Pooled on müügilepingus kokku leppinud ostuhinna tasumisega viivitamise puhuks viivisemääras 0,15 % päevas. Asjaolu, et hageja ei esitanud viivisenõuet enne
  4. märtsi 2020, ei ole viivise välja mõistmata jätmise ega 2

(5)vähendamise aluseks. Viivisenõuet ei välista müügilepingu tõlgendamine võlaõigusseaduse (VÕS) § 29 lg 1 alusel. Poolte ühine tahe nähtub müügilepingus kokkulepitud tingimusest ning teistsuguste tahteavalduste kohta ei ole kohtule tõendeid esitatud. Puudub alus viivisemäära vähendamiseks VÕS § 162 lg 1 alusel. Viivisemäär 0,15 % päevas ei ole ebaproportsionaalne või ebamõistlikult suur ning puudub alus selle vähendamiseks. Kostja pole tõendanud, et sellises ulatuses viivise tasumine oleks tema majanduslikust olukorrast tulenevalt ebaõiglane. Hageja on omakorda esile toonud, et tingituna kostja viivitusest on hagejal igapäevases majandustegevuses tekkinud probleeme laenu tagastamisega. Kostja võttis hageja nõude põhivõlgnevuse osas õigeks, kuid taotles kohtuotsuse täitmise ajatamist kümneks kuuks. Maakohus leidis, et puudub seaduslik alus kohtuotsuse täitmise ajatamiseks ning seda on võimalik pooltel kokku leppida kohtulahendit täites. Maakohus selgitas, et

§ 445

lg 1 alusel saab kohus määrata otsuse täitmise korda ja viisi, mitte sõlmida maksegraafikut. Kompromissi pooled menetluse kestel ei saavutanud. Apellatsioonkaebus

  1. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub Harju Maakohtu
  2. oktoobri
  3. a otsuse tühistamist kohtuotsuse viivitamata täidetavaks tunnistamise, viivise väljamõistmise ja menetluskulude jaotuse osas ning saata tsiviilasi maakohtule vaidlustatud osas uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt on maakohus kohaldanud ebaõigesti menetlus- ja materiaalõiguse norme. Kostja hinnangul ei ole maakohus sisuliselt käsitlenud kostja kohtuotsuse täitmise ajatamise taotlust. Tulenevalt

§ 445

lg-st 1 võib kohus poole taotlusel kindlaks määrata mh täitmise tähtaja või tähtpäeva. Kohtuotsuse täitmise tähtaja kindlaksmääramise pädevus on kohtule antud ka täitemenetluse seadustiku (TMS) §-s 45. Kostja toob esile, et kostja ei ole taotlenud hagi tagamise tühistamist. Samuti ei ole kohus arvestanud COVID-19 mõju kostja majandustegevusele ega majandusele üldiselt. Maakohus on vaidlustatud otsuse viivitamata täidetavaks tunnistamisel rikkunud menetlusõiguse normi. Asjas ei kohaldu

§ 468

lg 1 p 1, kuna kostja ei ole hagi täielikult õigeks võtnud, vaid on hagi õigeks võtnud üksnes põhinõude ulatuses. Maakohus ei ole hinnanud kostja poolt viivisele esitatud vastuväiteid. Maakohus ei ole otsust tehes arvestanud, et poolte vahel puudus viivise väljamõistmise tava. Müügilepingus sisalduv viivise tasumise tingimus tuleb jätta VÕS § 29 lg 5 p-de 3 ja 6 järgi kohaldamata. Viivise väljamõistmine ei ole põhjendatud, kuna kostjale ei ole eeldatavasti kaasnenud arvete tasumata jätmisega kahju. Kostja majanduslik olukord ja majandustegevuse seiskumine ei olnud vaidluse all, sest hageja on tunnistanud kostja majandusraskuste olemasolu. Maakohus on rikkunud

§ 392

, kuna ei selgitanud kostjale, mida tuleb tõendada olukorras, kus majanduslikud raskused ei olnud vaidluse all. Vastustaja seisukoht

  1. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  2. Kolleegium leiab, et maakohtu otsuse resolutsiooni tuleb

§ 445

lg 2 ja § 442 lg 5 järgi täiendada otsustusega, et kohaldatud hagi tagamise abinõu jääb jõusse kohatulahendi täitmist tagava abinõuna. Muus osas tuleb jätta maakohtu otsuse resolutsioon

§ 657lg 1 p 2¹ alusel muutmata, muutes osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi.

Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. 8. Ringkonnakohus kontrollib

§ 651lg 1 järgi apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja ei 3

(5)vaidlusta hagi rahuldamist põhinõude osas, mistõttu on selles osas maakohtu otsus

§ 456lg 4 järgi jõustunud.

9. Kolleegiumi hinnangul on maakohus õigesti hagi rahuldanud, sh põhinõude osas õigeksvõtul põhineva otsusega (

§ 440lg 1).

Hagi õigeksvõtul põhineva otsuse tunnistab kohus omal algatusel

§ 468lg 1 p 1 järgi tagatiseta viivitamata täidetavaks.

Vastuseks apellatsioonkaebuse väitele selgitab ringkonnakohus, et hagi saab õigeksvõtul põhineva otsusega rahuldada ka osaliselt. 10. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu lõppjäreldus otsuse täitmise korra ja tähtaja kindlaksmääramata jätmise kohta on õige, kuid maakohtu otsuse p-s 20 toodud põhjendust tuleb muuta ja asendada see käesoleva otsuse põhjendusega. 10.1.

§ 445

alusel saab otsuse täitmist ajatada, kuid üksnes väga erandlikel asjaoludel ning nende erandlike asjaolude tõendamiskoormis on taotluse esitanud poolel. Selliselt võimaldatakse n-ö juba ette lahendada TMS § 45 järgne vaidlus, mida tuleks menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt võimaldada. Seega ei nõustu ringkonnakohus maakohtu otsuse p-s 20 toodud seisukohaga, et otsuse täitmise ajatamiseks seaduslik alus puudub. 10.

  1. Ringkonnakohus leiab, et kostja ei ole välja toonud ega tõendanud erandlikke asjaolusid, mis annaksid aluse kostjalt väljamõistetud põhinõude täitmist ajatada. Lisaks tuleb rahalise nõude täitmise ajatamise korral arvestada sissenõudja õigustatud huve. Esitatud asjaoludest nähtub, et arve nr 5765 maksetähtaeg oli
  2. august 2019 (tl 16). Asjakohane on hageja märkus, et võlgnevus tekkis ajal, mil koroonaviiruse levikut ei toimunud. Kostja ei ole teinud usutavaks, et tema majandusliku seisundi tõttu on tema huvid hageja huvidest eelistatumad.
  3. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et poolte võlasuhtele kohaldub müügilepingus kokkulepitud viivis 0,15 % päevas. Kostja heidab maakohtule ette, et maakohus ei ole tema väiteid menetlenud ega neile hinnangut andnud. Kostja väitega ei saa ringkonnakohus nõustuda, sest maakohus on otsuse p-s 18 märkinud, et viivise kokkuleppe kohaldamata jätmiseks alus puudub ning kostja ei ole oma väiteid tõendanud. Kolleegium järgib selles osas maakohtu otsuse põhjendusi

§ 654lg 6 mõttes ning neid ei korda.

11.

  1. Kolleegium märgib täiendavalt, et lepingu tõlgendamisel tuleb eelkõige arvestada VÕS § 29 lg 5 p-des 1–6 nimetatud asjaolusid, mh lepingu sõlmimise asjaolusid, tõlgendust, mille pooled on samale lepingutingimusele varem andnud, lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist, lepingu olemust ja eesmärki ning tavasid ja pooltevahelist praktikat. Pooled võivad tõendada VÕS § 29 lg-s 5 nimetatud asjaolusid, millest tuleb tahteavalduste tõlgendamisel lähtuda (vt Riigikohtu
  2. jaanuari
  3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-167-12, p 12;
  4. mai
  5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-09, p 11). 11.
  6. Ringkonnakohtu hinnangul annab müügilepingu p 4.4 sõnastus lünkadeta edasi selles sisalduva kokkuleppe sisu. Kuna hageja vaidles kostja lepingutingimuse tõlgendamisele vastu ja esitas pretensioonid (tl 66-67), pidi kostja oma väiteid lepingu tõlgendamise aluseks olevate asjaolude kohta tõendama.

§ 5

lg 2 järgi on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema vastuväited (

§ 230lg 1).

12. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, et viivisenõude rahuldamisel rikkus maakohus menetlusõiguse norme, sh jättis kostja vastuväited käsitlemata (

§ 442

lg 8) ning rikkus eelmenetluse ülesandeid (

§ 392). 12.1.

Kolleegiumi hinnangul on maakohtu otsus viivise määra ja suuruse osas nõuetekohaselt põhjendatud. Viivisemäär 0,15 % päevas ei ole majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingute puhul ebamõistlikult suur hüvitis ega võlgnikku ebamõistlikult kahjustav. Majandusvõi kutsetegevuses sõlmitud lepingute puhul on peetud viivisemäära 0,3 % päevas mõistlikuks 4

(5)(vt nt Riigikohtu
  1. detsembri
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-15;
  3. mai
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-12). 12.
  5. Samuti nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, et esitatud asjaoludel ei saa viivisenõuet vähendada nullini. Kui tasumisele kuuluv viivis on ebamõistlikult suur, võib kohus seda VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 järgi viivist maksma kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige tema kohustuse täitmise ulatust, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Hageja nõuab viivist varasemate arvete tasumata jätmisest ning sissenõutavaks muutunud viivis ei ületa arvetega nr 5732, 5746 ja 5753 nõutud põhivõlgnevust. Maakohus on piiranud tulevikus sissenõutavaks muutuvat viivist summaliselt, s.o mitte rohkem kui 4289,97 eurot. Seega ei saa hageja arves nr 5765 märgitud põhivõlgnevuse 20 664,72 euro tasumisega viivitamisel nõuda viivist rohkem kui (6726,37 + 4289,97) 11 016,34 eurot. Alla nimetatud summa viivise vähendamine ei ole kostja poolt väljatoodud asjaoludel ja hageja huvisid arvestades võimalik. Maakohtu poolt väljamõistetud viivis on põhivõlast väiksem ja ei ole kostja suhtes ebaproportsionaalne. 12.
  6. Ringkonnakohus märgib, et hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust (

§ 5lg-d 1 ja 2, § 7, § 230 lg 1).

Kohtupraktikas on leitud, et juhul kui pooled ei vaidle nõude õigusliku aluse üle ning sellega nõustub ka kohus, siis ei ole kohtul kohustust selgitada poolele eelmenetluses tõendamiskoormise jaotust (st

§ 230

lg-s 1 nimetatud reeglit) ega seda, kas poole esitatud tõenditest piisab nõude rahuldamiseks (Riigikohtu

  1. aprilli
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-15, p 19). Käesolevas asjas ei ole pooltel olnud vaidlust õigussuhte kvalifikatsiooni üle ning sellega on nõustunud ka maakohus. Hageja on
  3. aprilli
  4. a menetlusdokumendis vaielnud viivise vähendamisele vastu ning viidanud p-s 2.11 ka kohtupraktikale tõendamiskoormise jaotuse kohta (tl 62-65). Lisaks tuleb arvestada, et pooli on menetluses esindanud õigusnõustajad. Seega oli kostja kohustuseks tagada, et ta esitab vajalikud asjaolud ja piisavad tõendid viivise vähendamiseks või rahuldamata jätmiseks. Menetluskulude jaotus
  5. Maakohtu otsuse muutmata jätmise tõttu ei näe kolleegium põhjust maakohtus kantud menetluskulude jaotust muuta.
  6. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud

§ 171lg 1 alusel kostja kanda.

Poolte põhjendatud ja vajalike menetluskulude suuruse kõigis kohtuastmetes määrab

§ 177lg 2 järgi kindlaks maakohus.

15. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (

§ 178lg 1 esimene lause). (allkirjastatud digitaalselt) 5

(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.