Obsah (7)

§ 56§ 12§ 15§ 16§ 2§ 57§ 50

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 04. detsember 2020, Rakvere kohtumaja Väärteoasja number 4-20-3206 Kohtunik Heli Väinaste Väärteoasi Raul Õun’a väärteo

§ 56lg 1 sätete kohaselt on karistamise aluseks isiku süü.

Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. On üldteada, et lubatud suurimat sõidukiirust ületades mootorsõiduki juhtimisel tehtavatel vigadel võivad olla väga rasked tagajärjed. Käesoleval juhul võib lubatud suurima sõidukiiruse ületamise määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü LS § 227 lg 2 mõttes on keskmisest suurem ning see omakorda tingib karistuse määramise ettenähtud sanktsiooni keskmisest suuremas määras. Menetlusaluse isiku süüd suurendab asjaolu, et ta ületas nii suures ulatuses sõidukiirust teelõigul, kus asub jalakäijate ülekäigurada. Arvestades eelpooltoodut ning asjaolu, et varasemalt menetlusaluse isiku suhtes põhikaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kohaldatud ei ole, leiab kohtuväline menetleja, et karistuse määramisel saab piirduda põhikaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse ära võtmisega 2 (kaheks) kuuks. Kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebuse esitamise viimane tähtaeg oli 28.07.

2. 27.07.2020 saabus Viru Maakohtule menetlusaluse isiku Raul Õuna kaebus kohtuvälise menetleja 02.07.2020 otsusele väärteoasjas nr: 2302,20,
3. Kuna esitatud kaebuses esinesid puudused jättis Viru Maakohus 31.08.2020 määrusega kaebuse käiguta ning andis kaebuse esitajale tähtaja – 15 päeva alates määruse kättesaamisest – kaebuses esinevate puuduste kõrvaldamiseks. 11.09.2020 kõrvaldas Raul Õun kaebuses esinenud puudused. Kaebuses taotleb Raul Õun kergemat karistust enda sooritatud väärteole. Ta kahetseb tehtud tegu ja teab, et kiiruse ületamist ei vabanda miski ning ta oleks saanud seda ehk ka vältida, kuid toimis nii nagu esimesena pähe tuli. Hetkel on ta peres ainuke sissetuleku saaja, sest elukaaslane jäi kriisi tõttu tööst ilma ning siiani pole õnnestunud uuesti tööle asuda. Lisaks saab ta ise osalist invaliidsust, millest osa arvatakse maha alimentidena kohtutäituri poolt ning ta töötab poole kohaga autojuhina, millest eeldatavalt jääks ta ka ilma, kui pole suuteline kaks kuud oma töökohustusi täitma. Seega mõjutaks lubade kaotamine isegi paariks kuuks suuresti pere toimetulekut. Kuna kriisi perioodil ei olnud tema töömahud piisavad, pole ta suutnud tasuda ka esimest rahatrahvi. 3
4. 09.10.2020 kohtule saabunud vastuskirjas Raul Õuna kaebusele on kohtuväline menetleja seisukohal, et kohtuväline menetleja on käesolevas väärteoasjas 02.07.2020 koostatud otsust põhjalikult ja detailselt põhistanud. Kohtuvälise menetleja esindaja on enne otsuse koostamist tutvunud väärteotoimikuga ja selle sisuga. Otsuse koostamisel on arvesse võetud kõiki asjaolusid. Kohtuvälise menetleja esindaja on juba karistusotsuse koostamisel viidanud asjaoludele, millest lähtuvalt isikule määrati põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmine ning kohtuväline menetleja ei nõustu väitega, et määratud karistus oleks ebaproportsionaalselt suur. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et kaebuses toodud põhjendusi ei saa käsitleda erandlike asjaoludena, mis välistaksid juhtimisõiguse äravõtmist. Kohtuväline menetleja jääb otsuses kirjeldatud seisukohtade ja põhistuse juurde. Väärteo otsuse nr: 2302,20,010046 kohaselt tutvus kohtuväline menetleja põhjalikult kõigi väärteoasjas kogutud materjalidega ja asus seisukohale, et Raul Õun on toime pannud temale inkrimineeritud väärteo ja protokoll on koostatud õigesti. Kiirusmõõteseade oli tehniliselt korras, omas kehtivat taatlust ja kiirust mõõtis pädev mõõtja. Menetlusalune isik juhtis mootorsõidukit asulasisesel teel kiirusega 94+/-7 km/h, teel kus lubatud suurim kiirus oli 50 km/h, ületades lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 37 km/h. Menetlusalune isik selgitas kohtuvälises menetluses antud ütlustes, et sõitis Roelast välja, enne asulast väljumist ületas kiirust, kuna tema ees tegi suur veoauto manöövrit teele ning ohu vältimiseks sõitis mööda ja ületas kiirust. Esitatud vastulauses isik palus kergemat karistust, milles selgitas olukorda, kus veoauto tegi manöövrit teele ja, et vältida liiklusõnnetust oli ta sunnitud veoautost mööduma, sealjuures ka kiirust ületama. Menetlusalune isik pigem õigustab kiiruse ületamist, mitte ei kahetse seda. Isik selgitas, kuidas tal oli ainus võimalus kiirust ületades ära hoida liiklusõnnetust. Videosalvestuselt aga nähtub, et menetlusaluse isiku poolt juhitud sõiduki taga on küll sõiduk, aga see sõiduk on nii kaugel, et ei kujutanud mingit ohtu, kui menetlusalune isik oleks pidanud natukene pidurdama. Videosalvestuselt ei ole näha ka ühtegi veoautot, mis teeks manöövrit teele, millel menetlusalune isik liikus. Kiiruse fikseerimise hetkel ei ole videolt näha menetlusaluse isiku poolt selgitatud situatsiooni. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et antud hetkel oli kiiruse valik menetlusaluse isiku enda teha. Kui ka menetlusalune isik pidi tegema veoautost möödasõitu ja oli sunnitud kiirust ületama, siis kiiruse fikseerimise hetkeks oli see situatsioon möödas ja menetlusalusel isikul oli võimalus kiirust sujuvalt vähendada, aga salvestuselt nähtub, et menetlusalune isik lisas kiirust. Seega on kohtuväline menetleja seisukohal, et menetlusalune isik pani teo toime tahtlikult ja jätab menetlusaluse isiku poolt vastulauses esitatud selgitused arvestamata. Möödasõidu manööver on isiku teadlik valik, see on võimalus, mitte aga kohustus. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas (RKL 3-1-1-99-09, 3-1-1-76-07) on osutatud sellele, et kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks (prognoosimaks milline karistus võiks efektiivsemalt välistada edaspidi süütegude toimepanemist) arvestama ka süüdlase isikut. Menetlusaluse isiku karistusregistri andmetest nähtub, et isikul on 6 kehtivat liiklusalast karistust, milledest üks on piirkiiruse ületamise eest ning antud rikkumine on toime pandud käesoleval aastal. Menetlusalune isik on määratud rahatrahvid jätnud tasumata. Kohtuväline menetleja möönab, et viimase rikkumise eest määratud rahatrahvi tasumise tähtaeg on 09.10.2020, aga menetlusalune isik ei ole üles näidanud head tahet asumaks rahatrahvi tasuma. Menetleja leiab, et kui juht ei soovi kohandada enda juhitava sõiduki kiirust vastavalt kehtivatele liiklusseaduse sätetele, tuleb ta juhtimiselt kõrvaldada ning välistada tema osalemine liikluses mootorsõiduki juhina, kuivõrd ta on oma suhtumiselt teistele liiklejatele ohtlik. Seetõttu on kohtuväline menetleja seisukohal, et menetlusaluse isiku suhtes tuleb kohaldada põhikaristusena juhtimisõiguse ära võtmist. 4

§ 56lg 1 sätetel on karistamise aluseks isiku süü.

Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. On üldteada, et lubatud suurimat sõidukiirust ületades mootorsõiduki juhtimisel tehtavatel vigadel võivad olla väga rasked tagajärjed. Käesoleval juhul võib lubatud suurima sõidukiiruse ületamise määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü LS § 227 lg 2 mõttes on keskmisest suurem ning see omakorda tingib karistuse määramise ettenähtud sanktsiooni keskmisest suuremas määras. Menetlusaluse isik süüd suurendab asjaolu, et ta ületas nii suures ulatuses sõidukiirust teelõigul, kus asub ka jalakäijate ülekäigurada. Arvestades eelpool toodut ning asjaolu, et varasemalt menetlusaluse isiku suhtes põhikaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kohaldatud ei ole, leiab kohtuväline menetleja, et karistuse määramisel saab piirduda põhikaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse ära võtmisega 2 (kaheks) kuuks. Õiguskorra kaitsmise huvides tuleb isikule määrata karistus, mis peab andma hinnangu normikehtivusse ja avaldama õiglase karistuse mõju ühiskonnas. Tuginedes eeltoodule palus kohtuväline menetleja jätta otsus väärteoasjas nr: 2302,20,010046 muutmata ja Raul Õuna kaebus rahuldamata. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

1. Väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 117 lg 1 p 4 kohaselt maakohtunik lahendab asja kirjalikus menetluses vastavalt käesoleva seadustiku §-le
2. VTMS § 120 lg 1 kohaselt võib maakohtunik kohtuistungit korraldamata lahendada kaebuse kirjalikus menetluses ja teha lahendi käesoleva seadustiku § 132 sätteid järgides, kui kohus on saatnud kaebuse koopia kohtumenetluse teisele poolele ning selgitanud tema seisukoha kaebuse suhtes ning kohtumenetluse pooled on kaebuses või selle vastuses teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta. Antud juhul on kohtumenetluse pooled nõustunud asja lahendamisega kirjalikus menetluses, mistõttu kuulub käesolev asi lahendamisele kirjalikus menetluses.
3. Menetledes väärteoasja kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse alusel, ei kontrolli maakohus üksnes kohtuvälise menetleja tegevuse õiguspärasust väärteoasja lahendamisel, vaid kontrollib ka kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Vastavalt VTMS §-le 133 peab kohus käesolevat kaebust lahendades otsustama järgmised küsimused: 1) kas väärteoasjas ei esine VTMS §-s 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid; 2) kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse; 3) kas teo on pannud toime menetlusalune isik; 4) kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud; 5) kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt; 6) kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust; 7) kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega; 8) kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele VTMS §-s 30 sätestatud alustel.
4. Liiklusseaduse (LS) § 15 lg 1 p 2 kohaselt suurim lubatud sõidukiirus on asulasisesel teel 50 kilomeetrit tunnis. LS § 227 lg 2 näeb ette vastutuse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21–40 kilomeetri tunnis. Isiku käitumises karistatava teo olemasolu või puudumise kontrollimisel tuleb alustada süüteokoosseisust, seejuures lõpuleviidud delikti korral süüteokoosseisu objektiivsest küljest, liikudes selle tuvastamise korral subjektiivse teokoosseisu juurde, edasiselt õigusvastasuse ning 5 süü tasandite kontrollimisele. Kui ühel kontrollitasandil tuvastatakse mõne nõutava tunnuse puudumine, puudub alus siirduda järgmisele kontrollitasandile (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-74-10). Kohus süüteokoosseisu olemasolu kontrollimisel peab seega alustama süüteokoosseisu objektiivsest küljest. Menetlusalusele isikule Raul Õunale on 02.07.2020 otsusega väärteoasjas nr: 2302,20,010046 määratud LS § 227 lg 2 alusel karistus selle eest, et ta 11.06.2020 kell 13.32 juhtis Lääne-Viru maakonnas Vinni vallas Roela alevikus Tartu mnt-l mootorsõidukit kiirusega 94 +/- 7 km/h teel, kus suurim lubatud kiirus on 50 km/h, ületades sellega suurimat lubatud kiirust mitte vähem kui 37 km/h.
5. Väärteomenetluses lasub tõendamiskoormis kohtuvälisel menetlejal. VTMS § 69 lg 2 p 3-7 kohaselt tuleb väärteoprotokollis märkida tõendid, millest tulenevalt loetakse väärtegu tuvastatuks. Kohtuväline menetleja on lugenud menetlusaluse isiku Raul Õuna poolt väärteo toimepanemise tõendatuks väärteoprotokollis esitatud tõenditega, millisteks on heli- ja videosalvestus, millega asendati kiirusmõõturi kasutamise protokoll ning menetlusaluse isiku ülekuulamise protokoll.

§ 12

lg 2 kohaselt on süüteokoosseisu objektiivsed tunnused seaduses kirjeldatud tegevus või tegevusetus ja seaduses sätestatud juhtudel sellega põhjuslikus seoses olev tagajärg. Antud juhul tuleb kohtul hinnata, kas tõendamist on leidnud Raul Õuna poolt mootorsõiduki juhtimine lubatud suurimat sõidukiirust ületades. Heli- ja videosalvestuselt (tl 10) nähtub, et 11.06.2020 kell 13.32 fikseerib liikuv politseisõiduk vastutuleva auto xxxx registreerimismärgiga xxxx liikumiskiiruseks 94 km/h. Mõõtmise hetkel siseneb politseisõiduk Roela asulasse ning xxxx liigub Roela asulas Tartu mnt-l, kus suurim lubatud sõidukiirus on 50 km/h, suunaga Roelast välja. Mõõtmiseks kasutatakse kiirusmõõturit Stalker DSR 2X, politseisõiduki kiirus on 61 km/h, menetlusaluse isiku sõidukiirus on 94 km/h, asukoht tee nr 17121 26. km, Roela. Menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollist (tl 18) nähtub, et Raul Õun andis 11.06.2020 väärteo kohta järgmised ütlused: „Sõitsin Roelast välja, enne asulast väljumist ületasin kiirust xxxx-mega xxxx, kuna minu ees tegi suur veoauto manöövrit teele ning ohu vältimiseks sõitsin mööda ja ületasin kiirust.“ Seega on tõendatud, et menetlusalune isik Raul Õun rikkus LS § 15 lg 1 p 2 nõudeid, pannes toime LS § 227 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo.

§ 15

lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu.

§ 16

lg 1 kohaselt on tahtlus kavatsetus, otsene ja kaudne tahtlus.

§ 16

lg 3 kohaselt paneb isik teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda. Kohus leiab, et LS § 227 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo pani Raul Õun toime otsese tahtlusega. Tema ütlustest ning esitatud kaebusest nähtub, et ta tunnistab kiiruse ületamist ning põhjendab seda sellega, et tegi möödasõitu tema ees ohtlikku manöövrit tegevast veoautost. Seega Raul Õun teadis, et ta teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu ning vähemalt möönis seda. Rikkumist ei vabanda kohtu hinnangul ka menetlusaluse isiku põhjendus, et ta pidi tegema möödasõitu tema ees ohtlikku manöövrit tegevast veoautost, sest videosalvestiselt ei nähtu 6 veoautot ega möödasõidu momenti, seega isegi kui menetlusalune isik sooritas möödasõitu oleks ta pidanud pärast seda sõidukiirust vähendama. Kohus leiab, et lubatud sõidukiiruse ületamine mitte vähem kui 37 km/h asulasisesel teel, kus suurim lubatud sõidukiirus on 50 km/h tunnis ning teelõigul, kus asub jalakäijate ülekäigurada, on tõsine rikkumine. Seega on täidetud ka nimetatud väärteo subjektiivse koosseisu tunnused. Kohus on seisukohal, et antud juhul ei esine VTMS §s 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid, samuti ei kuulu väärteomenetlus lõpetamisele VTMS §-s 30 lg 1 p 1 sätestatud alusel. 9.

§ 2

lg 2 sätestab, et karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. Tõendamist leidis, et LS §-s 227 lg 2 sätestatud väärteo on süüliselt ja õigusvastaselt toime pannud menetlusalune isik Raul Õun.

§ 56lg 1 kohaselt on karistamise alus isiku süü, mis Raul Õuna puhul on tuvastatud.

Kohus leiab, et Raul Õuna süü on keskmisest suurem – kiirust on ületatud 37 km/h, mis on LS § 227 lõikes 2 nimetatu (21-40 km/h) ülemise määra lähedane. LS § 227 lg 2 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kuue kuuni. Kohtuväline menetleja on LS § 227 lg 2 alusel määranud Raul Õunale karistuseks juhtimisõiguse äravõtmise 2 kuuks.

§ 56

lg 1 teise lause kohaselt karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Menetlusaluse isiku Raul Õuna karistust kergendavateks asjaoludeks on

§ 57

lg 1 p 3 kohaselt süü tunnistamine ja puhtsüdamlik kahetsus, tema karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Karistusregistri väljavõttest (tl 40-42) nähtub, et menetlusalusel isikul Raul Õunal on 8 kehtivat väärteokaristust, millest 6 on määratud liiklusalaste rikkumiste eest. Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri Rakvere politseijaoskonna 27.02.2020 otsusega väärteoasjas nr: 2590,20,000437 karistati Raul Õuna LS § 227 lg 3 alusel rahatrahviga 126 trahviühiku ulatuses, s.o 504 eurot väärteo eest, mis oli toime pandud 01.02.2020 kell 12.47 Rakvere linnas (tl 20-21). Nimetatud rahatrahv, mis tuli otsuse kohaselt tasuda hiljemalt 09.10.2020, on Raul Õunal tasumata. Seega oli Raul Õunal väärteo toimepanemise ajal üks kehtiv väärteokaristus lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest. Eeltoodu viitab sellele, et Raul Õun ei ole mõistnud lubatud suurima sõidukiiruse järgimise olulisust ning suhtub ükskõikselt kehtestatud liiklusreeglitesse. Kohus märgib, et lubatud suurimat sõidukiirust ületav juht ohustab oma teoga nii ennast kui ka teisi liiklejaid, kuna juhil ei ole võimalik õigeaegselt ja ohutult reageerida ootamatult tekkivatele olukordadele. Kohtu hinnangul on kohtuvälise menetleja poolt määratud karistus proportsionaalne menetlusaluse isiku süüga ning arvestades seda, et isikut on korduvalt karistatud liiklusseaduse rikkumiste eest rahatrahviga, sh ka lubatud sõidukiiruse ületamise eest ning määratud rahatrahvid on ta jätnud kõik eranditult tasumata, siis oli põhjendatud kohaldada sel korral põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmist. Kohus on seisukohal, et kohtuväline menetleja on menetlusalusele isikule Raul Õunale põhikaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist 2 kuuks määrates, arvestanud karistuse määramise üld- ja eripreventiivseid eesmärke ning võimalust teda just sellise karistusega mõjutada, hoidumaks edasistest liiklusseaduse nõuete rikkumistest. 7 LS § 227 lõike 2 kohaselt on menetlusalusele isikule võimalik kohaldada põhikaristusena nii rahatrahvi kuni 100 trahviühikut kui ka sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kuni kuue kuuni. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma otsuses nr 3-1-1-6-17 märkinud, et liiklussüüteo toime pannud isikute hulgas näib olevat levinud arusaam, nagu kujutaks juhtimisõiguse äravõtmine endast võimalikest enim piiranguid kaasa toovat karistusliiki, mida tuleks kohaldada üksnes erandjuhtudel. Tegelikult see mõistetavalt nii ei ole, sest

§ 50

lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu. Arvestades seda, et LS § 227 lg 2 ettenähtud sanktsioon lubab juhtimisõiguse ära võtta kuni kuueks kuuks, jääb menetlusalusele isikule Raul Õunale kohtuvälise menetleja poolt määratud karistus – juhtimisõiguse äravõtmine 2 kuuks – alla sanktsiooni keskmise määra. Kohus leiab, et juhtimisõiguse vajalikkus seoses tööülesannetega ei saa olla aluseks karistusena juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamata jätmisel, sest isik, kellele juhtimisõiguse omamine on igapäevaselt vajalik, peab ka ise käituma seda õigust säilitaval viisil, mitte lootma, et rikkumisi kas ei märgata või neile seaduses ettenähtud rangusega ei reageerita. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et LS § 227 lg 2 alusel Raul Õunale kohtuvälise menetleja poolt määratud karistus – juhtimisõiguse äravõtmine 2 kuuks – vastab isiku süüle, on põhjendatud ega kuulu tühistamisele. 10. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes VTMS § 120 lg-st 1, § 132 p-st 1, § 133-134 jätab kohus Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri Rakvere politseijaoskonna menetlusgrupi III vanemväärteomenetleja Aulis Vahula 02.07.2020 otsuse väärteoasjas nr: 2302,20,010046 muutmata ja Raul Õuna kaebuse rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ Heli Väinaste Kohtunik 8