1-20-2002/55

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. november 2020, Tallinn kirjalikus menetluses Kriminaalasja number 1-20-2002 Kohtukoosseis Sten Lind, Meelika Aava ja Ivi Kesküla XX süüdistuses KarS § 213 lg 1 järgi Kriminaalasi Üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu
2. juuni 2020 otsus Apellant prokurör Prokurör Küllike Kask Süüdistatav Kaitsja XX isikukood: XXXXXXXXXXX; elukoht: XXX. Margus Viira Kannatanu YY RESOLUTSIOON Jätta apellatsioon rahuldamata ja Pärnu Maakohtu
3. juuni 2020 otsus muutmata. Määrata Viira & Partnerid Advokaadibüroole vandeadvokaadi Margus Viira poolt XXle apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 135 eurot, millele lisandub käibemaks 27 eurot. Apellatsioonimenetluse kulud jätta riigi kanda. OTSUSE VAIDLUSTAMISE KORD Ringkonnakohtu otsuse peale on võimalik esitada kassatsioon. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1
4. XX-le on KarS § 213 lg 1 alusel esitatud süüdistus süüdistatakse selles, et ta võttis tema valdusesse sattunud YY pangakaardiga tema pangakontolt ebaseaduslikult välja 500 eurot. Selleks sisestas ta
5. jaanuaril 2018 kell 11:48 Pärnu maakonnas Põhja-Pärnumaa vallas Vändra alevis Pärnu-Paide mnt 21 asuvasse SEB Panga sularahaautomaati ebaseaduslikult, YY teadmata ja nõusolekuta tema SEB pangakaardi ja PIN-koodi. Oma tahtliku tegevusega tekitas XX kannatanu YY-le 500 euro suuruse varalise kahju.
6. Pärnu Maakohus mõistis
7. juuni 2020 otsusega XX KarS § 213 lg 1 järgi esitatud süüdistuses õigeks, jättis sellest tulenevalt kannatanu tsiviilhagi läbi vaatamata ja jättis kriminaalmenetluse kulud riigi kanda. Kohus luges tõendatuks selle, et XX YY pangakaarti kasutades tema kontolt raha välja võttis. Kohus leidis aga, et kõrvaldada ei õnnestunud kahtlusi, et XX võttis raha välja YY palvel ja andis tema kätte. Nimelt tekkis kohtul YY ütluste puhul kahtlus, kas kannatanu mäletab sündmusi õigesti.
8. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni prokurör, kes taotleb XX õigeksmõistmise tühistamist, XX KarS § 213 lg 1 järgi süüdi tunnistamist ning tema karistamist kolmekuulise vangistusega, mis jätta KarS § 74 lg 1 ja 3 alusel 18 kuu pikkust katseaega kohaldades tingimisi täitmisele pööramata. Samuti taotleb prokurör maakohtu otsuse tühistamist kriminaalmenetluse kulude riigi kanda jätmise osas ning menetluskulude väljamõistmist XX-lt. Veel taotleb prokurör kannatanu tsiviilhagi rahuldamist. Prokurör toob apellatsioonis välja vastuolud süüdistatava ja kannatanu ütluste vahel ning leiab, et lähtuda tuleks just kannatanu ütlustest. Prokurör leiab, et süüdistatava ütlused selle kohta, kuidas ta andis pangaautomaadist välja võetud raha YY-le, ei ole usaldusväärsed. XX sõnul andis ta pangaautomaadist välja võetud raha YY-le üle järgmisel päeval, kui ta oli kella 12-st 15-ni YY juures. YY sõnul käis ta
9. jaanuaril 2018 Raplas pangakontoris. Tema kontoväljavõttest nähtub, et
10. jaanuaril 2018 kell 14.26 on tema kontolt võetud välja 80 eurot. Seega ei olnud YY ajal, kui XX talle väidetavalt raha üle andis, üldse kodus. Prokurör leiab, et kannatanu ütlusi ei muuda usaldusväärseks see, et ta on toimunut detailirikkalt kirjeldanud. Kuna süüdistatav oli korduvalt kannatanu juures käinud, ei olnud tal keeruline sealseid asjaolusid kirjeldada. Seevastu kannatanu ütlustes, et ta ei olnud andnud XX-le kaarti ega luba sellega raha välja võtta, ei olnud prokuröri hinnangul alust kahelda. Prokuröri arvates on maakohus alusetult viidanud tülile kannatanu ja süüdistatava vahel ning prokurör leiab, et pole alust arvata, nagu oleks kannatanu kättemaksuks või mõnel muul madalal motiivil valetanud. Prokuröri hinnangul puudub maakohtu otsuses analüüs, miks on alust pidada kannatanu ütlusi ebausaldusväärseks ja süüdistatava ütlusi usaldusväärseks. 2
11. Oma seisukohad on apellatsioonimenetluses esitanud kannatanu ja kaitsja. 4.1 Kannatanu YY kinnitab, et ta ei andnud XX-le pangakaarti ega luba sellega raha välja võtta. Ta leiab, et süüdistatav koos kaitsjaga valetasid. XX ei saanud talle
12. jaanuaril 2018 raha üle anda, sest ta oli sel päeval Raplas. Lisaks pangas käimisele ajas ta seal muid asju ning oli terve päeva ära. Ka ei ole ta pannud XX antud raha kuhugi sahtlisse. Kangastelgedega ta sel päeval ei tegelenud ja sellel olid niied juba varem peal. Auto ostmiseks ei ole ta kasutanud arvelt võetud raha. Veel küsib kannatanu, kas kohtunik Sten Lind võib olla tema sugulane. Lõpuks märgib kannatanu, et talle makstud 15 eurot ei kata sõidukulusid, mis tal kohtumenetlusega seoses tegelikult tekkisid. 4.2 XX kaitsja palub jätta apellatsioon rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Kannatanu enda ütlustest nähtub, et ta vajas abi rahaliste tehingute tegemisel pangakaardiga. Ühtlasi kinnitavad kannatanu poolt kohtuistungil antud ütlused, et väide, et ta alati on ise sisestanud pangakaardi PIN koodi, ei vasta tegelikkusele. See, et kannatanu teise pangakaardiga võeti
13. jaanuaril 2018 kell 14.26 Raplas YY pangakontolt teise pangakaardiga võetud välja 80eurot, ei tõenda, et YY oli Raplas. Kaitsja ei leia erinevalt prokurörist kohtus uuritud tõendite hulgast kannatanu ütlusi, mis kinnitaksid, et ta käis Raplas
14. jaanuaril
15. Seega ole välistatud, et YY usaldas taaskord oma pangakaardi kolmandale isikule, kes tema huvides ja näpunäidete kohaselt raha pangakontolt välja võttis. Samas ei välista see, et YY Raplas käis, YY ja XX kohtumist samal päeval. Kohus on õigesti märkinud, et süüdistatav on suutnud reprodutseerida detailirohkelt nii asetleidnud vestlusi kui ka kaasuvaid detaile, mis ei olegi kuriteoga iseenesest seotud. Kohtupraktikas on leitud, et tavapäraselt ei suuda valeütlusi andev isik enda väiteid selliste detailidega varustada. Kaitsja leiab, et vajaduse paluda XX-l raha välja võtta võis tingida auto ost. Kaitsja leiab, et maakohtu kahtlusi ei lükka ümber YY apellatsioonivastuses väidetu. Veel viitab kaitsja maakohtus esitatud tõenditele YY-l diagnoositud haiguste kohta. Kaitsja rõhutab, et ükski tunnistaja pole kinnitanud, et XX oleks talle süükspandava kuriteo toime pannud. Kohus saanuks XX süüdi mõista üksnes kannatanu enda ütlustele toetudes. Maakohus on õigesti järeldanud, et üksnes kannatanu ütlustele toetudes ei ole võimalik tõsikindlalt väita, et süüdistatav võttis raha kannatanu nõusolekuta arveldusarvelt välja, sest kohtulikul uurimisel avaldatud tõendite põhjal jääb kõrvaldamata kahtlus asjaolus, et tegelikult XX võttis raha välja kannatanu palvel ja andis selle edasi tema kätte. 3 RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
16. Maakohtu otsuse muutmiseks ei ole alust.
17. Kuivõrd kannatanu on esitanud apellatsioonivastuses küsimuse, kas temaga sama perekonnanime kandev kohtunik võib olla tema sugulane, märgib ringkonnakohus, et sellist sugulust, millest tulenevalt peaks kohtunik kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 49 lg 1 p 4 alusel kriminaalmenetlusest taanduma, kohtuniku ja kannatanu vahel ei ole.
18. Maakohus lähtus XX õigeksmõistmisel KrMS § 7 lg-st 3, mille kohaselt tuleb kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus süüdistatava süüdiolekus tõlgendada tema kasuks. Maakohtul tekkis kannatanu ütlusi hinnates kahtlus, kas kannatanu mäletab sündmusi õigesti. Prokuröri apellatsiooni keskne väide on see, et kannatanu ütlustes ei ole alust kahelda ja XX tuleks nende alusel KarS § 213 lg 1 järgi süüdi mõista. Ringkonnakohus nendib, et küsimuses, kas XX võttis pangaautomaadist raha välja YY soovil või tema nõusolekuta, on süüdistatava sõna kannatanu sõna vastu. Sellise sõna sõna vastu olukorra puhul peab kohus isiku süüdimõistmiseks eriti hoolikalt vaagima, kas kõik kahtlused tema süüdiolekus on võimalik kõrvaldada. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus põhjendatult asunud seisukohale, et praegusel juhul ei ole võimalik kõiki kahtlusi kõrvaldada. Kahtluseks, et XX võis võtta raha välja YY enda soovil, on see, et mõlema kinnitusel on XX varem YY enda soovil tema pangakaardiga tankimise eest maksnud ja aidanud YY-l pangaautomaadist raha välja võtta. Tõsi küll, YY väitel oli tema eelnevatel kordadel alati ise kaardi kasutamise juures. Sellest hoolimata ei saa välistada, et sel korral andis YY pangakaardi raha väljavõtmiseks XX kätte. Nimelt nähtub ütlustest, et kui raha väljavõtmiste puhul sisestas YY PIN-koodi ise, siis tankimise eest maksmiseks ütles ta oma PIN-koodi XX-le. Seega ei saa välistada, et YY usaldaski pangakaarti üha julgemalt XX kätte. Ringkonnakohus ei nõustu prokuröri seiskohaga, et XX ütlused selle kohta, kuidas YY andis talle rahakoti vahelt kaardi ja sedeli PIN-koodiga, on ümber lükatud YY ütlustega, et ta ei hoidnud sedelit PIN-koodiga rahakoti vahel. YY tunnistas ütlustes, et tal oli PIN-kood üles kirjutatud. Selle kohta, kus see sedel oli, ütles ta: „Ma unustan ära eks ta kuskil oli jah. Aga rahakotis küll ei olnud.“ Sest vastusest tuleb esiteks välja, et PIN-kood oli üles kirjutatud selleks puhuks, kui see peaks ununema. Seega võib ka eeldada, et üles kirjutatud PIN-kood oli kuskil, kus ta oleks vajadusel käepärast. Kuna vastusest kumab ühtlasi läbi ebakindlus küsimuses, kus üles kirjutatud PIN-kood võis olla, ei ole veenev kinnitus, et rahakotis see küll olla ei saanud. Teiseks tuleb nõustuda maakohtuga, et kõrvaldada ei ole võimalik kahtlust, et YY ei mäleta sündmusi õigesti. YY on paljudele küsimustele (sh küsimusele, mida ta tegi sel päeval, mil pangakaart ilmselt kaduma läks, ning küsimusele, kas ta otsis pangakaarti, kui avastas selle kadumise) vastates tunnistanud, et ei mäleta hästi. Arvestades, et kannatanu kuulati kohtus üle ligi 2,5 aastat pärast juhtunut, ei ole see ka üllatav. Lisaks on kannatanu mõnede asjaolude puhul asunud ütluste andmise käigus seisukohale, et lood olid siiski teisiti kui ta algul väitis. Nii oli see näiteks Audi ostu puhul. Küsimusele, kas ta ostis endale 2018 endale auto, vastas YY 4 esmalt, et vist ei ostnud, Audi ost oli hiljem. Pisut hiljem ütles ta aga: „Kui oli praegu jutt sellest Audist, see maksis
19. Kuule, selle ma ostsin küll sel ajal, kui mul see raha ära kadus.“ Seoses mainitud auto ostuga märgib kohtukolleegium, et ei jaga prokuröri seisukohta, et praeguse menetluse esemeks olev raha väljavõtmine ei saanud olla auto ostuga seotud. See, et YY ütluste kohaselt maksis ta auto eest 100 euro kaupa mitme kuu jooksul, seda ei välista – vajadus maksta auto eest mitmes osas võiski olla tingitud just sellest, et kontolt välja võetud 500 eurot läks kaduma. Sarnaselt maakohtuga peab kohtukolleegium olulisimaks vastuolu YY vastustes küsimustele selle kohta, kas ta on lubanud XX-l oma raha võtta. Vastates prokuröri küsimusele, kas ta on andnud XX-le loa võtta oma arvelt raha, ütles YY: „Mitte pangast.“ Kui prokurör uuris, mis ta sellega mõtleb, selgitas YY: „Ma olin kodust ära. Ta asendas mind vahepeal kodus, haige olin. Kodus oli raha. Sealt lubasin.“ Seevastu kui kaitsja küsis, kas ta on XX-le kodus olnud raha andnud, eitas YY seda. See vastuolu on oluline, sest puudutab just küsimust, kuivõrd YY XX oma rahaasju korraldama lubas. Kui sularaha osas on YY väited vastuolulised, siis seab see kahtluse alla ka tema väite, et ta oma pangakaarti XX kätte ei andnud. Kohtukolleegiumi hinnangul on veel üks asjaolu, mis annab põhjust küsida, kas YY mäletab õigesti, et ta ei andnud kaarti raha väljavõtmiseks XX kätte, ning tegemist ei ole hiljem kujunenud arvamusega, kuidas raha ja kaart võisid kaduda. Nimelt põhjendas YY seda, miks ta arvab, et XX salaja tema arvelt raha võttis, sellega, et XX on varem kriminaalkorras karistatud. Hiljem, kaitsja viimasele küsimusele vastates lisas YY, et prokurör oli talle rääkinud, et XX olevat raha võtmist tunnistanud. Need ütlused näitavad, et kannatanu veendumust, et XX tema loata kaardiga raha välja võttis, on mõjutanud kriminaalmenetluse käigus saadud info. Öeldu ei tähenda, nagu oleks YY kohtu hinnangul valetanud. Ringkonnakohus peab võimalikuks, et hiljem saadud info on aidanud YY-l veenda ennast sellises sündmuste käigus, mida ta on kohtule kirjeldanud.
20. Ringkonnakohus möönab, et vastuoludest täiesti vabad ei ole ka XX ütlused. Need vastuolud ei ole aga sellised, mis annaks alust jätta tema ütlused ebausaldusväärsetena kõrvale. Ühtlasi tuleb nentida, et süüdistatava ütluste kõrvale jätmine ei tähendaks, et automaatselt kannatanu esitatud versioonist lähtumist. Süüdimõistva otsuse tegemiseks oleks KrMS § 7 lg-st 3 tulenevalt alust ikkagi üksnes siis, kui kõrvaldatud oleks ka kõik kannatanu versiooniga seotud kahtlused. Praegu see nii ei ole. Peamine küsitavus XX ütlustes seisneb selles, et ta tagastas pangakaardi ja andis raha YY-le üle
21. jaanuaril 2018, mil tal oli YY juures kella 12-st kella 15-ni. Prokurör on apellatsioonis toonud välja, et YY arvelduskonto väljavõte näitab, et YY oli
22. jaanuaril 2018 kell 14:26 hoopis Raplas. Kuna YY oli
23. jaanuaril 2018 hoopis Raplas pangakontoris, ei saanud XX talle sel ajal raha üle anda. Ringkonnakohus nendib, et pangakonto väljavõtte kohaselt on tõepoolest
24. jaanuaril 2018 YY arvelduskontolt võetud välja 80 eurot pangaautomaadist, mille aadress on kontoväljavõttes Tallinna mnt 12 (asulat ei ole nimetatud). Avalike andmete kohaselt oli kuni
25. märtsini 2020 SEB Pangal Raplas kontor aadressil Tallinna mnt
26. YY ei ole küll nimetanud kuupäeva, kuid 5 on öelnud seda, et käis pärast kaardi kadumise avastamist Raplas pangakontoris. Seega näitab raha väljavõtmine sellel aadressil olevast pangaautomaadist tõesti seda, et YY käis
27. jaanuaril 2018 Rapla pangakontoris. Mis puutub YY väitesse, et ta oli Raplas terve päeva, siis seda ta oma ütlustes rääkinud ei ole ja seetõttu kohus sellest väitest lähtuda ei saa – kohus võib tugineda ainult tõenditele. Rapla ja Viluvere vahemaad arvestades ei ole välistatud, et XX ja YY samal päeval kokku said. Samas jääks sellisel juhul selgusetuks, miks pidi YY, olles just kaardi ja raha kätte saanud, võtma ette käigu Raplas olevasse pangakontorisse. Samas tuleb tõdeda, et sama kontoväljavõte tekitab küsimusi nii kannatanu kui süüdistatava versiooni osas. Süüdistatava sõnul andis kannatanu talle pangakaardi ja sedeli koos PIN-koodiga
28. jaanuaril
29. Kannatanu ei nimeta kuu- ega nädalapäeva, mil tema arvates tema pangakaart kaduma läks, kuid ta on sidunud selle samade sündmustega, mida on
30. jaanuaril toimunutena kirjeldanud süüdistatav (mõlemad on kirjeldanud, kuidas oli vaja vett soojendada). Kannatanu sõnul avastas ta õhtupoolikul, tükk aega pärast XX lahkumist, et tema rahakott on maas. St. XX ei olnud
31. jaanuari õhtul enam YY juures ega saanud tema kaarti võtta. Samas nähtub pangakonto väljavõttest, et
32. jaanuari õhtul on kahel korral – kell 17:02 ja 17:22 – makstud Grossi Toidukaupade kaupluses sama kaardiga, millega võeti
33. jaanuaril 2018 pangaautomaadist välja 500 eurot. Samas seda, et ta oleks juba
34. jaanuaril 2018 kasutanud YY pangakaarti, XXle ette heidetud ei ole. Seega jääb kokkuvõttes ebaselgeks, millal ja millistel alustel YY pangakaart XX kätte sattus ja milliseid tehinguid ta selle kaardiga tegi.
35. Kuna kohtul ei ole võimalik tõendite alusel kujundada piisavat veendumust, milline oli sündmuste käik, on põhjendatud süüdistatava õigeksmõistmine. Seega tuleb KrMS § 337 lg 1 p 1 alusel jätta apellatsioon rahuldamata ja Pärnu Maakohtu otsus muutmata.
36. Kannatanu väidab apellatsioonivastuses, et talle makstud sõidukulude hüvitis ei katnud tegelikke sõidukulusid. Ringkonnakohus selgitab, et kui YY ei olnud ses osas maakohtu otsusega nõus, siis oleks tulnud esitada selle peale apellatsioon, sest ringkonnakohus arutab kriminaalasja apellatsiooni piires. Samas peab ringkonnakohus nentima, et kohtutoimikus on avaldus, milles YY taotleb sõidukulude hüvitamist just 15 euro ulatuses, mis tähendab, et maakohus mõistis talle välja just nii suure hüvitise kui ta ise taotles.
37. XX kaitsja on esitanud taotluse riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt oli kohtuotsusega tutvumise, süüdistatavaga konsulteerimise ja apellatsioonivastuse koostamise ajakulu kokku 140 minutit. Sellest tulenevalt taotleb kaitsja, et kohus määraks riigiõigusabi tasu suuruseks 135 eurot, millele lisandub käibemaks 27 eurot. Ringkonnakohus peab taotluses märgitud ajakulu põhjendatuks ja leiab, et taotlus tuleb rahuldada. Kuna ringkonnakohus jättis prokuröri apellatsiooni rahuldamata, jääb riigiõigusabi kulu vastavalt KrMS § 185 lg-le 2 riigi kanda. Allkirjastatud digitaalselt 6