← Eesti

2-19-19124/39

Obsah (7)§ 367§ 169§ 654§ 165§ 174§ 175§ 177

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ele Liiv (eesistuja), Margo Klaar, Peeter Pällin Otsuse tegemise aeg ja koht 20. november 2020, Tallinn Tsiviilasja number

§ 367

), arvestades et kostjatelt II ja III väljamõistetavad summad kokku ei ületa kummagi kostja kohta käenduslepingus kokkulepitud vastutuse piirsummat 55 000 eurot. Kohus jättis menetluskulud solidaarselt kostjate kanda (

162 lg 1 ja § 165 lg 3), v.a kaja esitamisega ja menetluse taastamisega seotud menetluskulude osas, mis jäid kostja III kanda (

§ 169lg 2). Kohus määras kindlaks hageja menetluskulude suuruse ja mõistis kostjatelt 5

(8)solidaarselt hageja kasuks välja menetluskulud summas 2600 eurot. Lisaks mõistab kohus täiendavalt kostjalt III hageja kasuks välja 360 eurot. Apellatsioonkaebused 6. Kostja III esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega hageja nõue tema vastu rahuldati. Kostjad I ja II esitasid apellatsioonkaebuse, milles paluvad maakohtu otsuse nende suhtes hagi rahuldamise osas tühistada ja ühinevad kostja III kaebuse põhjendustega. Kostjad paluvad jätta menetluskulud hageja kanda. Maakohus on kaevatava otsuse tegemisel kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse ja menetlusõiguse normi ning hinnanud ebaõigesti asjas esitatud tõendeid. Maakohus tegi tunnistaja ütlustest valed järeldused ning ei ole arvestanud tõendeid kogumis. Tunnistaja ütluste alusel ei saa järeldada, et hageja ja kostja I vahel sõlmitud koostööleping oli näilik ning et sellel ei olnud poolte tahtele vastavaid tagajärgi. Hageja ja kostja I allkirjastasid 09.07.2019 koostöölepingu, mille punktiga 3.1 leppisid pooled kokku vastastikuses koostöös paneelide valmistamisel ja nendest majade ehitamisel. Tunnistaja väide, et “esialgu oli kokkulepe selles, et leping ei oma juriidilist jõudu”, ei muuda koostöölepingu sõlmimise fakti olematuks ega tehingut näilikuks. Väidetava õigusjõu puudumise kokkulepe oli tunnistaja sõnul „esialgu“. Isegi kui enne koostöölepingu sõlmimist võisid olla erinevad arutelud koostöölepingu jõustumise osas, siis pärast koostöölepingu allkirjastamist soovisid pooled selle jõustumist ja kehtivust (koostöölepingu punktid 4 ja 8). Apellandi viide vajadusele esitada koostööleping EAS-ile ja mõnele krediidiasutusele, samuti selle sõlmimine kostja I initsiatiivil ei muuda tehingut näilikuks. Pooled ei ole kokku leppinud koostöölepingu lõpetamises ning ka tunnistaja QQ kinnitas, et koostöölepingut lõpetatud ei ole. EAS-ilt toetuse või krediidiasutuselt laenu saamiseks ei ole vajalik fiktiivse (näilise) tehingu tegemine. EAS-ilt toetuste ja/või krediidiasutustelt laenu taotlemisel tuleb taotlejal potentsiaalsele finantseerijale esitada ka enda majandustegevuses sõlmitud lepinguid. Ühe sellise sõlmiski kostja I hagejaga. Pooled asusid seda lepingut ka täitma - kostja esitas polüstüreenbetoonist paneelide tootmisega seotud arved ning hageja tasus nende arvete alusel. Maakohus on teinud koostöölepingu alusel esitatud arvetel kajastatud summadest valed järeldused. Kuidas kujunes poolte vahel laenulepingu summa, on selgitanud kostjad I ja II oma 20.01.2020.a vastuses hagile (p 2.8). Hageja ei ole tõendanud laenulepingu alusel laenusumma väljamaksmist. Hageja ei ole tegelikult kostjale I laenu andnud ning kohus on rajanud otsuse oletusele, et koostöölepingu alusel esitatud arvete summad viitavad koostöölepingu näilikkusele. Maakohus ei ole selgitanud, miks oli vajalik laenusuhte varjamiseks sõlmida koostööleping või miks oli kostjal I või pooltel vajalik varjata „tegelikku laenusuhet “. Maakohus on ekslikult kohaldanud VÕS § 396 lg 2 ning viidatud õigusnorm ei kuulu käesoleva asja lahendamisel kohaldamisele. Kostja I ei võlgne hagejale rahasummat ja seetõttu puudub ka vajadus kokku leppida selles, et kohustuse täitmine võlgnetakse kohustatud isiku poolt 6
(8)õigustatud isikule laenuna. Mingisuguse rahasumma võlgnemise osas selle laenuna võlgnemises kokku leppimist pole menetlusosalised isegi väitnud. Vastused apellatsioonkaebustele
  1. Hageja vaidleb apellatsioonkaebustele vastu, palub jätta kaebused rahuldamata ja menetluskulud kostjate kanda solidaarselt. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  2. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ja selle muutmiseks puudub alus. Kostjate apellatsioonkaebused jäävad rahuldamata.
  3. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohtadega koostöölepingu näilikkuse ja laenulepingu ning käenduslepingu sõlmimise osas ja neid ei korda (

§ 654lg 6).

Vastuseks apellatsioonkaebuse põhjendustele märgib ringkonnakohus järgmist.

  1. Maakohus on õigesti hinnanud tunnistaja ütlusi koosmõjus teiste tõenditega ega ole rikkunud tõendite hindamisel menetlusõiguse norme. Hageja pole vaidlustanud koostöölepingu sõlmimise fakti, kuid on väitnud, et selle sõlmimisel lepiti kokku, et see ei oma avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahtsid jätta mulje tehingu olemasolust. Sellega vastab koostööleping TsÜS § 89 lg-s 1 sätestatud näiliku tehingu tunnustele. Näilik tehing on sama paragrahvi II lõike alusel tühine. Seega ei sõltu näiliku tehingu tühisus asjaolust, et pooled selle allkirjastasid. Tehingu tühisuse tõttu ei ole seda vaja ka lõpetada, sest tühisel tehingul ei ole algusest peale tagajärgi (TsÜS § 84 lg 1 I lause).
  2. Tunnistaja kasutatud sõna „esialgu“ antud kontekstis ei tähenda, et pooled oleks hiljem leppinud kokku koostöölepingu tahteavalduste vastavuses nende tahtele ja soovinuks koostöölepingule õiguslikke tagajärgi. Nimetatut ei ole kostjad tõendanud.
  3. Õige on apellandi seisukoht, et vajadus esitada koostööleping EAS-ile või mõnele krediidiasutusele, ei muuda tehingut iseenesest näilikuks. Tehingu muudab näilikuks poolte soov jätta mulje tehingu olemasolust eelmainitud isikutele ilma tegeliku soovita koostöölepingust tulenevateks õiguslikeks tagajärgedeks.
  4. Maakohus tuvastas õigesti kostja I poolt esitatud arvete põhjal koosmõjus asjas esitatud tõenditega, et pooled asusid täitma mitte koostöölepingut, vaid laenulepingut. Kostjate I ja II 20.01.2020 menetlusdokumendis väidetu, et kostjal I oli konkreetseid tellimusi 40 012,50 euro ulatuses, kuid need ei pruukinud tagada paneelide liini käivitamist ja paneelide tootmist, mistõttu lepiti kokku täiendavate vahendite kaasamiseks laenu andmises, ei leidnud asjas tõendamist.
  5. Maakohus tuvastas õigesti, et hageja andis laenu kostjale I ja maakohus ei ole koostöölepingu näilikkust tuvastanud üksnes selle alusel esitatud arvete alusel. On loogiline eeldada, et laenulepingu varjamisest oli kostja I huvitatud põhjusel, et ta ei tahtnud end näidata EAS-i või krediidiasutuste eest juba laenu võtnud isikuna. Koostöölepinguga oli võimalik näidata, et tal on juba projektist huvitatud ja kindlad koostööpartnerid, mis suurendaks eelduslikult finantsasutuste usku projekti vajalikkusse ja jätkusuutlikkusse.
  6. Kuigi maakohus on viidanud VÕS § 396 lg-le 2, ei ole maakohus kohaldanud seda normi asja lahendamisel. Nimetatud sätte mainimine kajastab maakohtu siseveendumuse kujunemist 7

(8)asja lahendamisel. Maakohus on vaidluse lahendanud laenulepingu ja käenduslepingu sätete järgi ning lisaks viidanud VÕS § 108 lg-s 1 sätestatule.
  1. Eeltoodust tulenevalt jäävad kostjate apellatsioonkaebused rahuldamata.
  2. Seoses apellatsioonkaebuste rahuldamata jätmisega jäävad apellatsioonimenetluse menetluskulud kostjate kanda solidaarselt (

§ 165lg 3 ja § 171 lg 1).

18. Järgnevalt määrab ringkonnakohus kindlaks hageja vajalikud ja põhjendatud menetluskulud apellatsiooniastmes (

§ 174lg 3).

Vastustaja kulu moodustab lepingulise esindaja tasu kokku 600 eurot 4h töö eest (suhtlus kliendiga 0,50 h, apellatsioonide analüüs, õigusliku positsiooni kujundamine, tõendite hindamine ja täiendavate tõendite saamise vajaduse hindamine, suhtlus kliendiga ja menetlusdokumentide koostamine 3,5 h) tunnitasuga 150 eurot tund. Kostja vaidleb vastu nii hageja esindaja toimingute ajakulule kui ka esindaja tunnihinna suurusele. Kostja hinnangul on hageja esindaja põhjendatud ja vajalik ajakulu 2h. Kostja lähtuda keskmisest sarnase õigusteenuse eest makstavast tunnitasust. 19. Esindaja tehtud toimingud olid apellatsiooniastmes vajalikud ja ajakulu põhjendatud. Kolleegiumi hinnangul ei ole hageja esindaja tunnitasu 150 eurot (käibemaksuta)

§ 175lg 1 tähenduses vajalik ja põhjendatud.

Tunnitasu tuleb

§ 175lg 1 järgi hinnata iga üksiku asja mahust ja keerukusest lähtudes.

Käesolev vaidlus on vähemahukas ning õiguslikult pigem lihtne. Tunnitasu 150 eurot ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Kohtupraktika järgi ei saa üldjuhul pidada põhjendatuks ja vajalikuks tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu (vt RKTKo nr 3-2-1-115-13, p 25). Asja mahtu ja keerukust, aga ka esindaja kvalifikatsiooni arvestades (hageja esindaja ei ole advokatuuri liige) on

§ 175

lg 1 järgne esindaja põhjendatud ja vajalik tunnitasu ringkonnakohtu hinnangul 100 eurot (käibemaksuta).

  1. Kostjatelt kuulub solidaarselt väljamõistmisele hageja apellatsiooniastme menetluskuluna 4h eest 400 eurot.
  2. Lähtudes

§ 177

lg-st 4 märgib kohus vastavalt hageja taotlusele otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. /allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar, Ele Liiv, Peeter Pällin 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.