Obsah (15)

§ 162§ 174§ 138§ 177§ 657§ 232§ 442§ 651§ 654§ 653§ 367§ 163§ 656§ 639§ 179

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Peeter Pällin Otsuse tegemise aeg ja koht 20.11.2020, Tallinn Kohtuasja

) § 367 alusel rahuldada. 18. Tulenevalt

§ 162lõikest 1 jäid menetluskulud kostja kanda.

4 2-16-107211 19.

§ 174

lõike 1 ja § 177 lõike 1 punkti 1 järgi määras kohus kindlaks menetluskulude rahalise suuruse. Hageja palus kostjalt välja mõista riigilõivu 600 eurot ja esindajakulu 4125 eurot. Kostja hageja menetluskulude suurusele sisulisi vastuväiteid esitanud ei ole. Kohus leidis, et riigilõivu 600 eurot näol on tegemist põhjendatud kuluga ning see kuulub kostjalt hagejale väljamõistmisele kooskõlas

§ 138lõikega 2.

Hageja lepingulise esindaja tunnitasu määr 150 eurot on kooskõlas Riigikohtu praktikaga, ka ei esitanud kostja selles osas vastuväiteid. Kohus kontrollis toimiku materjalide ja kulude spetsifikatsiooni alusel hageja esindajakulude põhjendatust ning leidis, et esindaja ajakulu 27h 30min on põhjendatud ja vastab esitatud menetlusdokumentidele ning teostatud menetlustoimingutele. Seega kuulub kostja poolt hagejale hüvitamisele menetluskulu kokku 4725 eurot, millest riigilõiv 600 eurot ja esindajakulu 4125 eurot. Kooskõlas

§ 177

lõikega 4 rahuldas kohus ka hageja taotluse menetluskuludelt viivise väljamõistmiseks VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras. Apellatsioonkaebus

1. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub otsuse tühistada ja saata asja uueks arutamiseks maakohtule.
2. Kaebuse põhjenduste kohaselt viis menetlusnormide rikkumine vale otsuseni. Kostja jäi oma varasemalt esitatud vastuväidete juurde, mille kohaselt: 14.01.2015 aktil puuduvad pädevate isikute allkirjad; TL-l puudus allkirjaõigus, kuna temaga sõlmitud tööleping lõppes 31.12.2014; lepingu järgi pidi töövõtja andma tellijale garantiiperioodiks tagatise, mille töövõtja andis alles 21.12.2015; karniisi värvimine lepingust ei tulenenud, vaid tulenes KÜ Lossi 20 tellitud täiendavast tööst, mis ei ole seotud kostjaga sõlmitud lepinguga; arve nr 140112 sisuks on kütte kompensatsioon; tööde teostamisel eirati ehitusnorme ja nõudeid. Vastustaja seisukoht
3. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
4. Ringkonnakohus, kuulanud kohtuistungil ära poolte seisukohad, leiab, et maakohus rikkus osaliselt oluliselt menetlusõiguse norme ja kohaldas ebaõigesti materiaalõigusse norme, mis toob kaasa vaidlustatud otsuse tühistamise osas, milles kohus rahuldas hagi põhivõla 727.28 euro ja sellelt arvestatud ning tulevikus arvestatava viivise osas. Maakohtu otsus tuleb selles osas tühistada ja ringkonnakohus saab teha uue otsuse, millega jätab hagi osaliselt rahuldamata (

§ 657lõike 1 punkt 2).

Samuti jaotab ringkonnakohus uuesti maakohtu menetlusega seotud menetluskulud ning määrab kindlaks nende rahalise suuruse. Ülejäänud osas ringkonnakohus maakohtu poolt menetlusõiguse normide olulist rikkumist ega materiaalõiguse normide ebaõiget kohaldamist ei tuvastanud. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.

1. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt koosneb hagetav summa kolmest osast: 1) 30.12.2014 arve nr 140112 tasumata osast 2400 eurot; 2) 05.10.2015 arve nr 150080 alusel tasumata 3000 eurost; 3) 05.10.2015 arve nr 150105 alusel tasumata 727.28 eurost (sama summa sisaldus ka arvel nr 150080, kuid 05.10.2015 kreeditarvega nr 150104 on see krediteeritud (t I kd lk 55)).
2. Apellatsioonkaebuses vaidlustab kostja maakohtu otsust mh osas, milles kohus mõistis kostjalt välja hageja arvel nr 150105 märgitud töö (karniiside värvimine vastavalt pakkumisele 5 2-16-107211 1-23042015) eest tasu 727.28 eurot. Kostja on jätkuvalt seisukohal, et see töö ei olnud hageja poolt tehtud poolte vahel 31.07.2014 sõlmitud alltöövõtulepingu nr 25-2 alusel ja et seda tööd kostja hagejalt ei tellinud (tellis KÜ Lossi 20), mistõttu ei ole kostja kohustatud ka selle eest tasuma. Hageja on läbi menetluse esile toonud, et kostja soovis vaegtööde tegemise käigus värvida ka räästakarniisid ja küsis selleks hinnapakkumist ning hageja tegi mh nimetatud värvimistööd
3. juuniks 2015, mida tõendab TL kinnituskiri.
4. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus rikkus tõendite hindamise (

§ 232

lõige 1) ja kohtuotsuse põhjendamise kohustust (

§ 442

lõige 8), kui asus vaidlustatud otsuse põhjenduste punktis 12 seisukohale, et vaidlusalune arvel nr 150105 (t I kd lk 54) märgitud karniiside värvimise töö kostja poolt vastuvõtmine on tõendatud tõenditega, millised asuvad t I kd lk 49, 53-55 ja 151. Maakohus ei ole tõendeid nimetanud ja puudub mistahes analüüs, kust ilmneks, mida saab igast tõendist järeldada ning millised asjas tähtsust omavad asjaolud nende järelduste alusel maakohus tuvastas. Seega ei ole võimalik kontrollida maakohtu poolt teostatud

§ 232kohast tõendite hindamist.

Kolleegium on seisukohal, et saab ise kirjeldatud puuduse kõrvaldada, hinnates kogumis tõendeid, millised hageja väite kohaselt peaksid tõendama karniiside värvimise töö eest nõutava tasu sissenõutavaks muutumist. VÕS § 82 lõikest 7 tulenevalt muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda selle täitmist.

1. Poolte vahel puudub kohtumenetluses sisuline vaidlus, et vaidlusalune töö ei kuulunud 31.07.2014 lepingus kokkulepitud tööde hulka. Asjaolu, et (räästa)karniiside värvimine ei kuulunud 31.07.2014 lepingus kokkulepitud tööde hulka, kinnitab hageja 21.07.2014 hinnapakkumine (t I kd lk 44), sest sellist tööd kokkulepitud tööde hulgas ei ole. Sellist tööd ei toonud pooled esile ka 14.01.2015 aktis vaegtööna (t I kd lk 47-48).
2. Eeltoodust tulenevalt peab selleks, et tuvastada kostjal töö eest tasumise kohustuse tekkimine, leidma tuvastamist, et pooled sõlmisid selle töö kohta uue töövõtulepingu (suulises või kirjalikus vormis) ja et kostja võttis töö vastu või saab lugeda, et kostja võttis töö vastu. Ei saa olla vaidlust, et ehituse töövõtulepingulises suhtes on tavaline, et töö valmimisel annab töövõtja töö üle ja tellija võtab töö vastu. Sama nähtub ka pooltevahelisest varasemast praktikast, sest 31.07.2014 lepingus oli töö üleandmine/vastuvõtmine selgelt kokku lepitud (punkt 15). Maakohus on toonud esile käesoleva asja lahendamise seisukohalt asjakohase Riigikohtu lahendi nr 2-16-5851, mille punktist 16 tuleneb mh, et juhul, kui on kokku lepitud, et tellija võtab töö vastu või kui see on tavaline, muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks töö vastuvõtmisega või vastuvõetuks lugemisega (VÕS § 637 lõike 4 esimese lause, § 638 teine lause). Kolleegium märgib, et kui ka oleks alust vaidlusalust tööd käsitleda 31.07.2014 lepingu punktis 13 reguleeritud lisa- või muutustööna, peaks vastavalt viidatud lepingupunktile leidma tõendamist töövõtja lisakalkulatsiooni kirjalik kooskõlastamine tellija poolt ja vastuvõtmine tellija poolt aktsepteeritud aktiga (t I kd lk 31).
3. Ringkonnakohus on seisukohal, et karniisi värvimise kohta kokkuleppe sõlmimine tõendamist ei leidnud. Poolte vahel puudub sisuline vaidlus, et kostja küsis karniiside värvimiseks pakkumist hagejalt. Pakkumise saamist kinnitab 23.04.2015 kuupäeva kandev hinnapakkumine (t I kd lk 49). Samas ainult pakkumine ei saa tõendada poolte vahel konkreetse töö osas lepinguliste suhete tekkimist. VÕS § 9 lõike 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumise esitamise ja sellele nõustumise andmisega, samuti muul viisil, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Kostja eitab hagejalt töö tellimist. Maakohtu poolt loetletud tõenditest ega muudest tsiviilasjas kogutud tõenditest, sh ka mitte TL 23.12.2015 kuupäeva kandvast kinnituskirjast (t I kd lk 50-51), ei saa kuidagi järeldada, et kostja oleks võtnud pakkumise vastu või et kostja oleks võtnud tehtud töö vastu või et hageja oleks töö 6 2-16-107211 üleandmist pakkunud, kuid kostja oleks sellest hageja poolt antud mõistliku tähtaja jooksul alusetult keeldunud. TL kinnituskirjas ei ole mistahes moel käsitletud karniiside värvimist, mis hageja väidete kohaselt pidi toimuma enne 15.06.
4. Kinnituskirjast saab järeldada, et TL käsitles fassaadi ülevärvimist, mis pidi toimuma peale 18.08.2015, sest kirjas on selgitatud, et „… Enne fassaadi ülevärvimist toimus 10.08.15 fassaadi ülevaatus…“. 05.10.2015 kuupäeva kandvad arved (t I kd lk 53-55), millel on märgitud tööna karniiside värvimine vastavalt pakkumisele, on hageja ühepoolne dokument ja neilt ei nähtu kostja poolt arvete vastuvõtmist. Maakohus on lisaks viidanud t lk 151 asuvale tõendile, milleks on 03.10.2017 garantiitööde üleandmise-vastuvõtmise akt. Aktilt nähtub garantiitööde teostamise ajaks 01.09.-30.09.2017, kuid teostatud tööde kirjeldusest ei nähtu karniisi värvimist. Seega sellest dokumendist ei saa järeldada, et poolte vahel oli lepinguline suhe ka karniisi värvimise osas. Eeltoodust tulenevalt ei ole kohtule esitatud tõenditega tõendatud asjaolud, mille alusel saaks kohus tuvastada, et karniisi värvimistööd olid kostja poolt tellitud ja vastuvõetud või tuleb lugeda vastuvõetuks.
5. Ringkonnakohus on seisukohal, et käesolevas asjas tõendamist leidnud asjaolude alusel ei ole alust tuvastada kostjal karniiside värvimise tasu maksmise kohustust ka lepinguväliste võlasuhete alusel (käsundita asjaajamise või alusetu rikastumise alusel). Kohtu ette toodud eluliste asjaolude alusel ei saa järeldada, et kostjat võiks olla alust käsitleda VÕS § 1018 või § 1024 alusel soodustatuna või § 1027 mõistes alusetult rikastununa. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt tegi kostja tööd peatöövõtjana Lossi 20, Tallinnas hoone, mida majandas korteriühistu Lossi 20, renoveerimistöödel. Seega ei värvinud hageja kostjale kuuluva elamu karniise, mistõttu ei ole alust eeldada, et selle tööga oleks soodustatid või rikastatud kostjat.
6. Vastuseks kaebaja eelpool käsitlemata väidetele selgitab kolleegium järgmist.

§ 651

lõike 1 alusel kontrollib apellatsioonikohus maakohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Seega ei käsitle ringkonnakohus käesolevas lahendis kostja väiteid võimaliku vastunõude kohta, kuna apellatsioonitähtaja jooksul esitatud kaebuses ei vaidlustata maakohtu põhjendusi kostja tasaarvestuse vastuväite rahuldamata jätmise kohta. 32. Eelpool käsitlemata osas nõustub kolleegium maakohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid käesolevas lahendis korrata (

§ 654lõige 6).

Seonduvalt kostja väidetega TL- tellija esindusõiguse puudumise kohta 14.01.2015 akti allkirjastamisel selgitab kolleegium täiendavalt, et lisaks kostja nimel 31.07.2014 lepingu allkirjastamisele on TL esindusõigus tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 118 lõike 1 mõttes tööde vastuvõtmisel tõendatud sama lepingu punktist 18.7 nähtuva tellija tahteavaldusega. Viidatud punkti kohaselt oli TL tellija poolt volitatud esindajaks kõigis lepingut hõlmavates küsimustes. Kostja ei tõendanud, et ta oleks TL volitused lõpetanud ja teatanud sellest enne 14.01.2015 töövõtjale.

1. Kostja käsitleb arve nr 140112 alusel tasumata summat kui töövõtja kütuse kompensatsiooni nõuet. Hageja ei ole oma nõuet selliselt formuleerinud, vaid nõuab nimetatud arve alusel tasumata summa 2400 euro tasumist. Poolte vahel puudub vaidlus, et arve nr 140112 suuruses kokku 19 624.62 eurot (t I kd lk 52) on kostja poolt tähtaegselt tasutud osaliselt, st tasumata on 2400 eurot. Puudub ka vaidlus, et arve on esitatud tööde üleandmise/vastuvõtmise akti nr 5 alusel. Akt nr 5 (t I kd lk 46) on poolte poolt allkirjastatud 30.12.2014 ega sisalda kütte kompensatsiooni summat (aktil on nimetatud kirje summana aruande perioodil märgitud kriips). Seega ei ole kostja vastuväited selle arve alusel tasumata summa kohta asjakohased.
2. Vastuseks vastustaja eelpool käsitlemata väidetele selgitab kolleegium järgmist. Kolleegium ei nõustu vastustajaga, et ringkonnakohtul puudub õigus maakohtu poolt hinnatud tõendeid ümber hinnata.

§ 653

kohaselt peab ringkonnakohus, kui ta muudab maakohtu 7 2-16-107211 otsust mõnel tõendil põhineva asjaolu osas, märkima põhjuse, miks tuleb tõendite teisiti hinnata. Seega isegi kui lugeda, et maakohus käesolevas asjas üldse karniiside värvimise seonduvaid tõendeid hindas, ei ole võimalik kohtu järeldusi kontrollida ja seetõttu peab kolleegium tõendeid ise (ümber) hindama. 35. Eelpool leidis tõendamist, et hageja põhinõue on 2400+3000=5400 eurot. Seega tuleb ümber arvestada ka viivise suurus. Alternatiivseid vastuväiteid maakohtu poolt rakendatud viivise määrale 0,1% iga viivitatud päeva eest ega viivise arvestuse perioodidele kostja kaebuses ei esitanud. Seega hagiavalduse esitamise kuupäeva 24.05.2016 seisuga oli viivise suuruseks põhivõlalt 2400 eurot arvestatuna alates 21.01.2015 1176 eurot ja põhivõlalt 3000 eurot arvestatuna alates 27.10.2015 633 eurot (vt viivisekalkulaator.ee), seega kokku 1809 eurot. Vastavalt tuleb ka

§ 367

alusel hagi esitamisest edasiulatuva aja eest arvestada viivist põhivõlalt 5400 eurot. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 36. Tulenevalt asjaolust, et hagiavaldus kuulun rahuldamisele 88% ulatuses (arvestatuna põhivõlalt; 5400 eurot 6127.28 eurost) ja apellatsioonkaebus vastavalt 12% ulatuses, jaotab ringkonnakohus uuesti menetluskulud, mis jäävad

§ 163

lõike 1 alusel mõlemas kohtuastmes 88% ulatuses kostja ja 12% ulatuses hageja kanda.

1. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt kostja maakohtus menetluskulude nimekirja ei esitanud. Ka ei nähtu tsiviilasja materjalidest kostjal menetluskulude tekkimist maakohtumenetluses. Sama kehtib apellatsioonimenetluse kohta, välja arvatud riigilõiv, mille tasumisest oli kostja kaebuse esitamisel menetlusabi korras vabastatud ja selle kohta võtab kolleegium seisukoha allpool.
2. Maakohtu poolt hageja menetluskuludele antud hinnangut kostja (alternatiivselt) ei vaidlustanud. Ka ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu sellekohases kaalutlusotsustuses sellist menetlusnormide rikkumist, mis annaks aluse otsustusse sekkuda sõltumata kaebuse põhjendustest (

§ 656lõige 4).

Seega tuleb uue jaotuse alusel kostjal hüvitada hageja maakohtumenetlusega seotud kuludest 88%, s.o riigilõivust 600 eurost 528 eurot ja lepingulise esindaja tasust 4125 eurost 3630 eurot, kokku 4158 eurot.

1. Apellatsioonimenetluses on hageja vastustajana esitanud menetluskulude nimekirja, mille kohaselt moodustab taotleja kulu tasu vandeadvokaadist lepingulisele esindajale kokku 5h 30min+50 min (kohtuistung vastavalt protokollile) eest tunnitasuga 165 eurot. Kostja jättis kulude põhjendatuse kohtu otsustada. Kolleegium on seisukohal, et lepingulise esindaja poolt tehtud toimingud (maakohtu otsuse ja kaebuse analüüs, nõupidamine kliendiga, kaebusele vastuse koostamine, ettevalmistus kohtuistungiks, menetluskulude taotluse koostamine, osalemine kohtuistungil) on tavapäraselt vajalikud toimingud, et esindada apellatsioonimenetluses vastustajat. Ka vastab esiletoodud ajakulu tsiviilasja materjalidest nähtuvale apellatsioonimenetluse sisule ja mahule (mh tuleb arvesse võtta, et kostja vaidlustas maakohtu otsust kogu ulatuses). Vandeadvokaadi tunnitasu vastab kohtupraktikas aktsepteeritud vastava kvalifikatsiooniga esindaja tasu suurusele. Eeltoodust tulenevalt määrab ringkonnakohus vastustaja menetluskulude põhjendatud ja vajalikuks suuruseks kokku 6h 20min eest 1045 eurot ((6x165)+(1/3 165-st)). Vastavalt jaotusele tuleb kostjalt hüvitada sellest 88%, s.o 919.60 eurot.
2. Vastavalt

§ 177

lõike 4 alusel esitatud taotlusele tuleb kostjalt mõista välja hageja kasuks viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (kokku kahes kohtuastmes 5077.60 8 2-16-107211 eurot) alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni kohase täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras. 41. Kohtu 14.04.2020 määruse alusel on kostja vabastatud riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel. Kuna apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt, tuleb hagejal tasuda

§ 639

lõike 1 ja § 190 lõigete 2, 3 koosmõjus riigituludesse osa riigilõivust võrdeliselt kaebuse rahuldatud osaga. Seega tuleb hagejal tasuda 12% 600-st, s.o 72 eurot.

§ 639

lõike 1 ja § 190 lõigete 2-4 koosmõjust tulenevalt tuleb kostjal tasuda riigituludesse kaebuse rahuldamata jäämisega võrdeline osa riigilõivust, s. o 88% 600-st, milleks on 528 eurot (vt ka Riigikohtu lahend nr 3-2-1-149-13, punkt 62). 42. Kolleegium selgitab, et

§ 179

lõike 5 alusel tuleb Eesti Vabariigi kasuks väljamõistetud riigilõiv tasuda 15 päeva jooksul arvates käesoleva otsuse jõustumisest. Makseinfo on kohtuotsusele lisatud.

§ 179

lõike 9 alusel tuleb Eesti Vabariigi kasuks väljamõistetud riigilõivu tasumisega viivitamisel kohustatud isikul tasuda viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni kohase täitmiseni. (allkirjastatud digitaalselt) Imbi Sidok-Toomsalu, Ele Liiv, Peeter Pällin 9