KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Indrek Parrest, Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi Määruse tegemise aeg ja koht 1. oktoober 2020, Tartu Tsiviilasja number 2-20-3283 Tsiviilasi A

§ 143lg 1 sätestab, et lapsel on õigus isiklikult suhelda mõlema vanemaga.

Mõlemal vanemal on kohustus ja õigus suhelda lapsega isiklikult. Praegu suhtlevad vanemad C.C.ga 17.05.2018 perelepitaja Aila Rajasalu juures sõlmitud kompromissi järgi. Vanemate kokkuleppe kohaselt on C.C. ema juures 10 ööd ühes kalendrikuus, ülejäänud ajal on ta isaga.

§ 143

lg 21 näeb ette, et vanemate lahuselu korral lepivad vanemad kokku lahuselava vanema ja lapse suhtlemises. Vanemate vaidluse puhul määrab vanema ja lapse suhtlemise korra vanema nõudel kohus. Praegusel juhul on küll vanemate vahel sõlmitud kokkulepe lapsega suhtlemise korra kohta, kuid lapse ema sooviks seda kokkulepet muuta. Lapse vanemate, lapse esindaja ja kohaliku omavalitsuse seisukohtadest nähtuvalt on mõlemal vanemal soe ja tugev side lapsega, mõlemad vanemad käituvad lapse suhtes vastutustundlikult ning soovivad C.C.ga koos aega veeta. Mõlema vanema juures tunneb C.C. ennast kodus olevat. Menetluse käigus ei esitatud ühtegi asjaolu, millest nähtuks selgelt, et lapse huvides on olla ühe vanema juures 10 ja teise vanema juures 20 päeva kuus. B.B. on oma praeguses elukorralduses arvestanud lapse huvidega, suhtleb lasteaiaga, viib C.C.d lauluringi ning arendab last igakülgselt. Samas ei tähenda B.B. poolne lapse eest hoolitsemine seda, et A.A. saaks oma 3 lapsega halvemini hakkama. Vanemate eluviis on erinev, nende iseloomud ja lapsega suhtlemise viis on erinevad ning ei ole põhjust seetõttu eelistada ühte vanemat teisele. See, et B.B. on hea suhtleja ja valmis Luunja Vallavalitsusega arutama lapse elukorralduse üle, ei tähenda, et A.A., kes ei ole nii aldis lastekaitsetöötajaga suhtlema, ei hoolitseks oma lapse hea käekäigu eest. Nii lapse esindaja kui kohalike omavalitsuste esindajate arvamuse kohaselt oleks lapse huvides see, kui ta oleks pool aega isa ja pool aega ema juures. Maakohus leidis, et selline lahendus on mõistlik ning toob lapse ellu ka korrapära. Praegu lepivad vanemad iga kord eraldi kokku, millal C.C. ema juurde läheb, s.t tema elus puudub rutiin. Lapse huvidega kooskõlas oleks see, et talle on eakohaselt selgitatud, millal ta kummagi vanema juures on ning laps teab sellega ka arvestada. Maakohus leidis, et lapse viibimine kummagi vanema juures võrdselt asetab vanemad võrdsele positsioonile ning loob suuremad võimalused vanemate vaheliste suhete parandamiseks. A.A. ja B.B. peaksid suutma ka igapäevaselt koos lahendada ootamatuid olukordi. Vanematel on võimalik näiteks kokku leppida, et mõnel ema juures oldud nädalal veedab laps päeva lasteaeda mineku asemel hoopis isaga. Praeguseni, kuni vanemad ei näe last võrdselt, ei ole nad selliseid paindlikke kokkuleppeid sõlminud. Maakohus ei lähtunud 17.08.2018 kokkuleppel kindlaksmääratud suhtuskorrast, kuna lapsel peab olema võimalik veeta mõlema vanema juures võrdselt aega. A.A. on 28.02.2020 avalduses esitanud omapoolse nägemuse suhtluskorrast. B.B. ettepanek suhtluskorra kohta on toodud 11.06.2020 vastuavalduses, kuid seda ei saa kohaldada, kuna siis ei saaks vanemad ja laps võrdselt aega veeta. Tingimus, et lapse igapäevaelu küsimusi otsustab see vanem, kelle juures laps viibib, tuleneb seadusest (

§ 145lg 3) ega vaja suhtluskorda kirjutamist.

Tingimus, et C.C. hoidmisel eelistavad vanemad esmajärjekorras teist vanemat, ei ole piisavalt selge ning võib olla lapse huvidega vastuolus. See võib tähendada ka, et lasteaeda viimise asemel on lapse hoidmise õigus teisel vanemal. Kokkulepped, mille kohaselt laps veedab päeva mitte lasteaias, vaid teise vanema juures, peaksid olema sõlmitud vanemate vahel igapäevaselt vastavalt olukorrale. Lisaks võib selline tingimus vähendada lapse ja vanavanemate vahelist suhtlemist. Samuti tuleks vanemate vahel eraldi kokku leppida reisid, mis kestavad ajal, kui laps peaks olema teise vanema juures. Ei ole sisulist põhjust anda vanematele õigust korraldada lapsega 20-päevast välisreisi ilma teise vanema nõusolekuta. Tulenevalt TsMS §-st 172 lg 1 ja 2 leiab kohus, et õiglane on jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda ja riigi õigusabi kulud riigi kanda. MÄÄRUSKAEBUS

1. B.B. esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub tühistada maakohtu määruse punktid 1, 3 ja 4 ning teha tühistatud osas uus määrus, millega keelduda A.A. avalduse menetlemisest või jätta see läbi vaatamata või saata asi maakohtule uueks arutamiseks. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt rikkus maakohus oluliselt menetlusnorme, kui jättis vormistamata menetlusse võtmise määruse. TsMS § 477 lg 1 ja § 393 lg 1 järgi on menetlusse võtmise määruse koostamine ja pooltele edastamine kohustuslik ka hagita asjades. Maakohus ei ole isa vastuavaldust menetlusse võttes küsinud TsMS § 552 lg 2 järgi kohaliku omavalituses seisukohti. Sellega rikuti TsMS § 5 lõiget
2. 4 Maakohus on rikkunud menetlusnormi, jättes lahendamata ja rahuldamata isa taotluse keelduda ema avaldust menetlemast TsMS § 371 lg 2 p 1 ja 371 lg 1 p 4 järgi. Ebaõige on maakohtu väide, nagu ei oleks hagita menetluses sätet avaldusest loobumise kohta. TsMS § 426 lg 2 ei ole antud vaidluses asjassepuutuv norm, kuivõrd kohus ei jätnud esimeses menetluses ema avaldust läbi vaatamata. Ema loobus avaldusest. TsMS § 432 teist lauset tuleb mõista selliselt, et hagist loobumise vastuvõtmisel on menetluse lõpetamise määrusel TsMS § 457 ls-s 1 sätestatud õiguslikud tagajärjed, seega muutub määrus menetlusosalisetele kohustuslikuks, nagu nõue oleks lahendatud kohtus sisuliselt (otsusega). TsMS § 432 lause 2 kohaselt, kui menetlus on lõpetatud hagist loobumise tõttu, on lõpetamisel samad materiaalõiguslikud ja protsessuaalsed tagajärjed nagu menetluse lõpetamisel kohtuotsusega, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 428 lg 1 p 2 ehk menetluse lõpetamine hagide samasuse puhul on TsMS § 477 lg 1 järgi 18 kohaldatav ka hagita menetluses. Kuna menetlus tsiviilasjas 2-18-5827 oli jõustunud lahendiga ning ema avaldusest loobumisega lõppenud, ei saanud ema uuesti pöörduda sama avaldusega sisuliselt samadel asjaoludel kohtusse. Kuna lapse isa on taganud lapsele hea ja turvalise elukeskkonna, pole põhjust seda muuta.
3. A.A. vaidles määruskaebusele vastu. Maakohus on kaasanud menetlusse kõik isikud, keda vaidlus puudutab ning võimaldanud neil asja kohta oma seisukohti esitada. Maakohus on määranud lapsele esindaja ja lapse esindaja on esitanud kohtule oma seisukoha. Samuti on Tartu Maakohus küsinud vastavalt TsMS § 552 lg 2 arvamust vanemate elukohajärgsetelt vallavalitsustelt. Suhtluskorra kindlaksmääramine 02.07.2020 määrusega ei saanud määruskaebuse esitajale üllatusena tulla. Maakohus kuulas vanemad, lapse esindajad ning Kambja ja Luunja vallavalitsused ära 05.03.2020 ja 04.06.
4. Viimati nimetatud ärakuulamisel andis maakohus teada, et teeb määruse 02.07.
5. Maakohus andis B.B.le omapoolse suhtluskorra või seisukohtade esitamiseks aega kuni 11.06.2020 ning teistele menetlusosalistele ning vallavalitsustele kuni 18.06.
6. Maakohus leidis õigesti, et seaduse eesmärgiks ei saa olla tagajärg, kus kokkuleppe tõttu avalduse tagasivõtmine või loobumine välistab lapsevanemal uuesti avaldusega kohtusse pöördumise.
7. C.C. (esindaja kaudu) vaidles määruskaebusele vastu. Menetlusse võtmise määruse vormistamata jätmine ei ole selline menetlusnormi rikkumine, mis tooks kaasa vaidlustatud määruse tühistamise. Kuna kohus menetles lapse ema avaldust suhtluskorra kindlaksmääramiseks, puudus isal vajadus esitada vastuavaldus lapsega suhtlemiskorra kindlaksmääramiseks. Maakohus on menetlenud asja ja teinud lahendi lähtuvalt lapse huvist, arvestanud asjaosaliste seisukohtadega ja jõudnud lõppjäreldusele, mille kohaselt lapse huvides on suhelda mõlema vanemaga võrdselt. Lapse esindaja veendus (külastades last mõlema vanema kodus), et laps on õnnelik mõlema vanemaga, lapsel on emotsionaalne side mõlema vanemaga, mõlemal vanemal on lapse arenguks tagatud head võimalused. Vanemate elukohtade vahemaa ei ole nii suur, et see tekitaks lapsele täiendavat koormust.
8. Luunja ja Kambja vald märkisid, et jäävad enda varasemate seisukohtade juurde. 5 RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
9. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS 657 lg 1 p 1 ja TsMS § 659 alusel jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
10. Vastavalt TsMS §-le 659 kohaldatakse ringkonnakohtusse määruskaebuse esitamisele ja seal menetlemisele apellatsioonimenetluse kohta sätestatut, kui TsMS-i
11. peatükist ja määruskaebuse olemusest ei tulene teisiti. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid korrata vastavalt TsMS § 654 lõikele
12. Suhtluskorra kindlaksmääramine on kohtu kaalutlusotsus, kuhu kõrgema astme kohus sekkub vaid siis, kui eelmise astme kohus tegi olulisi kaalutlusvigu. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei rikkunud asja lahendamisel oluliselt menetlusõiguse norme, kohaldas õigesti materiaalõigust ja arvestas lapse huvidega. Maakohus on enda seisukohta tuginedes õigusnormidele ja lapse parimale huvile piisavalt põhjendanud. Seetõttu jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata, kuid märgib vastusena määruskaebusele järgmist.
13. Ebaõige on määruskaebuses esitatud seisukoht, et avaldaja ei võinud TsMS § 371 lg 2 p 1 ja § 371 lg 1 p 4 järgi uuesti kohtusse pöörduda. Hagita asja vaatab kohus läbi hagimenetluse sätete kohaselt, arvestades hagita menetluse kohta sätestatud erisusi (TsMS § 477 lg 1). Suhtluskorra kindlaksmääramise kui hagita menetluse erisus on muu hulgas see, et suhtluskorda võib muuta; seda ka juhul, kui suhtluskord on kohtulahendiga või menetlusosaliste kokkuleppel kindlaks määratud. Kuigi suhtluskord oli määratud kindlaks poolte kokkuleppel, võis maakohus seda muuta, kui kokkulepitud suhtluskord ei olnud lapse huvides. Vanemate lahuselu korral lepivad vanemad kokku lahuselava vanema ja lapse suhtlemises. Vanemate vaidluse puhul määrab vanema ja lapse suhtlemise korra vanema nõudel kohus (

§ 143lg 21).

Kuna vanemad elavad lahus ja nad vaidlevad suhtluskorra üle, võis maakohus suhtluskorra

§ 143lg 21 kohaselt kindlaks määrata.

Maakohus tõlgendas norme õiguspäraselt, kui leidis, et seaduse eesmärgiks ei saa olla tagajärg, kus kokkuleppe tõttu avalduse tagasivõtmine või loobumine välistab lapsevanemal uuesti avaldusega kohtusse pöördumise, kui selgub, et sõlmitud kokkulepe tegelikult kummalegi poolele mingil põhjusel ei sobi. Siiski ei tohi õigust kohtusse pöörduda kasutada pahauskselt ja esitada avaldust iga väiksema elumuudatuse korral. Sellist olukorda siiski praegusel juhul ei esine. Samuti ei vaja kohtuväliselt kokkulepitud suhtluskord iseenesest kohtus kinnitamist.

1. Väär on ka määruskaebuses esitatud väide, et maakohus ei ole vastuavalduse kohta küsinud kohalike omavalitsuste seisukohti. Kohalikud omavalitsused on menetluse kestel selgelt avaldanud, et nad pooldavad lapse suhtlemist vanematega võrdselt ning ei toeta ühe vanema eelistamist teisele. Kuna vastuavaldus sisaldas perelepitaja juures kokkulepitud suhtluskorra kinnitamist kohtus ja perelepitaja juures kindlaksmääratud suhtluskord oli kohalikele omavalitsustele teada, said nad selle kohta enda seisukoha avaldada.
2. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuse esitajaga ka selles, et menetlusse võtmise määruse vormistamata jätmine oli oluline menetlusnormi rikkumine, mis toob kaasa maakohtu määruse tühistamise. Toimikust nähtub, et määruskaebuse esitaja oli menetlusest teadlik ja oli saanud enda vastuse esitada juba
3. märtsil
4. Vastuavalduse esitamine ei ole iseenesest suhtluskorra kindlaksmääramisel (eriti, kui selle sisuks on kohtuvälise kokkuleppe kohtulik kinnitamine) vajalik ja kohus saab hinnata vastuses esitatud seisukohti. Lapse isa avalduse kohta vormistas maakohus menetlusse võtmise määruse lõpplahendis.
5. Maakohus tugines õigesti

143 lõikele 1, mis annab lapsele õiguse suhelda mõlema vanemaga ning sätestab, et vanemal on kohustus ja õigus suhelda lapsega. Vanematel on oma laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused, kui seadusest ei tulene teisiti (

§ 116

lg 1).

§ 143

lõike 1 kohaldamisel tuleb arvestada, et üldiselt on lapse huvides suhelda mõlema 6 vanemaga võrdselt. Nii lapse esindaja kui ka kohalikud omavalitsused leidsid, et lapse huvides on olla mõlema vanemaga koos võrdse aja ning märkisid, et lapsel on mõlema vanemaga lähedane suhe ning mõlemad vanemad on võimelised last kasvatama. Lapse suhtluse põhjuseta piiramine ühe vanemaga rikub lapse õigust vanemaga suhelda ning ei ole lapse huvides. Lapsel on eraldiseisev ja võrdne õigussuhe mõlema vanemaga, mida võib kärpida ainult kaalukatel põhjustel. Vanema ja lapse vahelist õigussuhet peaks vanemate lahkuminek mõjutama võimalikult vähe.

§ 143

lõike 3 alusel võib lapse suhtlusõigust kärpida siis, kui tuvastatud asjaoludel ei ole vanema ja lapse suhtlemine lapse huvides ning kahjustaks lapse tervist ja arengut (RKTKm 2-15-16111, p 13). Sellised asjaolusid ei ole menetluses tuvastatud. Ka mitme elukoha omamine on lapse huvides, kuna see võimaldab suhelda mõlema vanemaga, aitab kaasa vanemliku sideme tugevnemisele ning võimaldab lapsel näha mõlema vanema elustiili, mis rikastab lapse kogemusi. Kuna poolte kokkuleppel kindaksmääratud suhtluskord piiras lapse õigust olla koos emaga ja laps ei saanud tema vanusest tulenevalt rääkida kaasa suhtluskorra sätestamises, piiras see alusetult lapse

§ 143lõikest 1 tulenevat õigust teise vanemaga suhelda. 17. Ringkonnakohus jätab menetluskulud Ts

MS § 172 lõike 1 alusel menetlusosaliste endi kanda, välja arvatud lapse menetluskulud, mis jäetakse riigi kanda. digitaalselt allkirjastatud/ Indrek Parrest /digitaalselt allkirjastatud/ Kersti Kerstna-Vaks 7 /digitaalselt allkirjastatud/ Andra Pärsimägi