Obsah (6)

§ 162§ 436§ 392§ 363§ 656§ 173

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Peeter Pällin, Liis Arrak ja Ele Liiv Otsuse tegemise aeg ja koht 30. oktoober 2020, Tallinn Kohtuasja number 2-18-15317 Ko

§ 162

lg 4 kohaselt poolte endi kanda, arvestades, et hageja on alaealine laps, kelle suhtes oleks äärmiselt ebaõiglane ja ebamõistlik menetluskulude väljamõistmine. Apellatsioonkaebus

1. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub Harju Maakohtu
2. novembri
3. a otsuse tühistada ning teha uue otsuse, millega hagi rahuldada või alternatiivselt saata asi uueks arutamiseks maakohtule. Hageja apellatsioonkaebus väited on kokkuvõttes järgmised: 1) Elatise väljamõistmisel tuleb lähtuda eelkõige lapse põhjendatud vajadusest tagada lapse arenguks piisavad vahendid. Vaidlus puudub, et kostja ei ela hagejaga koos. Seega on hagejal õigus saada kostjalt elatist. Kostja hakkas hagejale elatist maksma siis, kui hageja esitas maakohtule hagi elatise saamiseks. Hageja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et hagi tuleks jätta rahuldamata, kuna kostja on hageja ülalpidamiskohustust regulaarselt täitnud. Vaidlust ei ole, et hageja elab ema juures. Seega katab ema hageja vajadused vahetult ning isa, kes ei ela hagejaga koos, peab täitma ülalpidamiskohustust PKS § 100 lg 1 alusel perioodiliste maksete tegemisega. Tõendamata on, et vanemate vahel on olemas kokkulepe, millisel viisil ja ajavahemike jooksul tuleb ülalpidamist anda. Kostja reguleerib ise elatise suurust ning omal algatusel vähendab seda või isegi jätab elatise maksmata. 2) Kui lapsest lahuselav vanem soovib lisaks igakuisele elatisele osta asju ja tasuda teenuste eest, võib ta seda teha täiendavalt igakuisele elatisele või saavutada vastavasisulise kokkuleppe lapsega koos elava vanemaga. 3) Alates veebruarist elab hageja alaliselt emaga ning kahel päeval nädalas (puhkepäevadel) on hageja isa juures.
5. jaanuaril 2020 esitas hageja täiendavad seisukohad seoses kostja esitatud tõenditega ning hageja enda ülekuulamise taotluse. Hageja leiab, et kostja esitatud tõendid ei ole asjakohased ning nende vastuvõtmisest tuleb keelduda. Hageja rõhutab, et kostja tasub oma suvaotsuse järgi erinevad maksed, ostab hageja emaga eelnevalt kokku leppimata hagejale riideid või asju, mida hageja ei vaja või mis ei vasta lapse kasvule. Hageja selgitab, et ei ole kunagi nii pikalt isa juures viibinud ega elanud nagu kostja püüab kohtule esitada. Hageja elas mõnda aega pärast vanemate lahkuminekut isa juures, kuid mitte kauem kui kolm päeva nädalas. Viimasel aastal on laps isaga kohtunud mõnel korral kuus ning ainult nädalavahetustel. On ka selliseid nädalavahetusi, kus hageja ei kohtu isaga üldse. Kostja manipuleerib hagejaga ning veenab teda enda juures pikemalt viibima. Kostja on väljendanud, et ei pidanud
6. aasta mai– ja juunikuu eest hagejale üldse elatist maksma, kuna hageja koer hävitas kostjale kuuluvat vara (vt 30.05 taotlus täiendavate tõendite 6 2-18-15317 asja juurde võtmiseks). Samuti selgitas kostja, et kuna käis koos hagejaga puhkusel, oli hageja täielikult tema ülalpidamisel. Seetõttu maksis kostja elatist jälle alles juulis
7. Sellega soovis kostja hüvitada talle tekkinud kahju alaealise lapse arvel. Hageja viibis kostjaga reisil ainult 10 päeva, mitte kaks kuud. Reis oli kostja isiklik otsus, mis ei saa olla põhjus elatise maksmata jätmiseks. Hageja soovib, et kohus kuulaks teda isiklikult üle, et hageja saaks kohtule kinnitada apellatsioonkaebuse väiteid ning lükata ümber kostja väite hageja kostja juures elamise kohta ning väited kostjaga kohtumise sageduse kohta. Kostja vastus
8. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja ema kanda, kuna viimane on alustanud tarbetud kohtuskäimist kostjaga. Kostja esitas oma pangakonto väljavõtte perioodi 01.09.2019–17.12.2019 kohta, millega soovib tõendada, et on igakuiselt tasunud elatist 250 eurot hageja ema pangakontole. Samuti tõendab pangakonto väljavõte muude kulutuste tegemist vahetult hagejale. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
9. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata tagasiulatuva elatise osas (01.01.2018 – 31.08.2018) ning perioodi 01.09.2018 – 31.12.2018 osas. Hageja elatisenõude osas alates 01.01.2019 tuleb maakohtu otsus tühistada ning saata asi läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

1. Hageja palus mõista kostjalt välja tagasiulatuv elatis perioodi 01.01.2018 – 31.08.2018 eest kokku 2000 eurot ning alates 01.09.2018 elatis 250 eurot kuus. Maakohus leidis, et tagasiulatuva elatise nõue tuleb jätta rahuldamata, sest kostja on elatist vabatahtlikult andnud. Kolleegium nõustub maakohtu lõppjäreldusega, kuid täiendab vastavas osas maakohtu põhjendusi.
2. Perekonnaseaduse (PKS) §-dest 96 ja 97 tuleneb, et alaealine laps on õigustatud saama oma vanematelt ülalpidamist, mida PKS § 100 lg 1 ja 4 kohaselt antakse üldjuhul raha perioodilise maksmisega (elatis) iga kalendrikuu eest ette. PKS § 101 lg 1 tulenevalt ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Perioodil 01.01.2018 kuni 31.12.2018 oli kuutasu alammääraks 500 eurot, millest pool on 250 eurot (Vabariigi Valitsuse 21.12.2017 määrus nr 189 „Töötasu alammäära kehtestamine“).
3. Hageja on menetluses avaldanud, et enne hagi kohtule esitamist tasus kostja 250 eurot iga kuu alates 01.01.2018 kuni 31.08.2018 (viimati ringkonnakohtu istungil 02.10.2020). Seega on kostja tasunud elatist PKS § 101 lg 1 sätestatud määras raha maksmisega teise vanema kontole. Et maakohus tuvastas ja tugines tagasiulatuva elatise nõude rahuldamata jätmisel üksnes sellele, et laps ei elanud sel ajal kostjast eraldi, tuleb maakohtu põhjendusi täiendada asjaoluga, et kostja on nimetatud ajal tasunud elatist ka raha maksmisega.
4. Kolleegium jätab maakohtu otsuse muutmata osas, milles maakohus jättis rahuldamata hageja nõude elatise väljamõistmiseks perioodil 01.09.2018-31.12.
5. Maakohtus ei vaielnud pooled selle üle, et vähemalt nimetatud ajal tasus isa elatist 250 eurot kuus (maakohtu otsuse lk 8). Sama on lapse ema kinnitanud ringkonnakohtu istungil. Seega on kostja ka 2018 7 2-18-15317 aastal täitnud elatise tasumise kohustust PKS § 101 lg 1 sätestatud miinimummääras raha tasumisega ema pangakontole.
6. Alates 01.01.2019 tõusis PKS § 101 lg 1 sätestatud miinimumäär. Perioodil 01.01.2019 kuni 31.12.2019 oli kuutasu alammääraks 540, millest pool on 270 eurot (Vabariigi Valitsuse 13.12.2018 määrus nr 117 „Töötasu alammäära kehtestamine“). Alates 01.01.2020 on kuutasu alammääraks 584 eurot, millest pool on 292 eurot. Kostja ei ole avaldanud, et ta oleks vastavas määras elatist tasunud, kuid on vastu väitnud, et ta andis lapsele elatist vahetult. Kolleegium leiab, et maakohus ei ole selles osas kõiki asjakohaseid elatisenõude eeldusi analüüsinud.
7. Kui vanem elab lapsega koos, rahuldab ta lapse vajadused eeldatavasti vahetult. Kui vanem ei ela lapsega koos või ei osale lapse kasvatamises, täidab ta PKS § 100 lg 1 ja lg 2 esimese lause järgi ülalpidamiskohustust üldjuhul lapsele perioodilist rahalist elatist makstes. Kui laps viibib lahus elava vanema juures olulise osa ajast, sh kui lapsel on vahelduv elukoht, tuleb kohtul elatis välja mõistes arvestada asjaolu, et lahuselav vanem täidab vabatahtlikult ülalpidamiskohustust ajal, mil laps selle vanema juures viibib. Seejuures võib tekkida olukord, kus mõlemad vanemad täidavad vahetult ülalpidamiskohustust piisavalt ning elatist ei tulegi välja mõista (RKTKo 08.01.2014, 3-2-1-165-13, p 12). Asjaolu, et lahuselav vanem kannab ajal, mil laps on tema juures, kulud lapsele vahetult, tuleb arvestada aga ka juhul, kui lapsel ei ole vahelduvat elukohta või kui laps ei viibi olulist osa ajast lahuselava vanema juures (RKTKo 08.01.2014, 3-2-1-165-13, p 12; RKTKm, 08.03.2017, 3-2-1-177-16, p 11).
8. Elatise suurust ei saa määrata üksnes selle järgi, kui palju aega veedab laps ühe või teise vanema juures, vaid tuleb tuvastada, kui suured on kummagi vanema kulud lapse vajaduste rahuldamiseks ning kas tehtavate kulude suurus vastab vanema ülalpidamiskohustuse ulatusele või tuleb tal lisaks maksta vastavalt oma kohustuse ulatusele ka elatist (RKTKo 08.01.2014, 32-1-165-13, p 13).
9. Miinimumist väiksema elatise võib kohus PKS § 102 lg 2 järgi välja mõista üksnes erandina, st olukorras, kus vanem ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma lapsele ülalpidamist. Riigikohus on selgitanud, et kohus peab iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hindama, kas on olemas mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks või mitte. Mõjuvaks põhjuseks miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks saab olla lisaks seaduses nimetatutele ka igasugune muu asjaolu, mida arvestatakse elatise suuruse määramisel. Seda juhul, kui asjaolu on piisavalt kaalukas, arvestades samal ajal lapse õigustatud huve. Arvestada tuleb ka sellega, et elatise maksmise eesmärk ei saaks ebaproportsionaalselt kahjustada (lapse igapäevased vajadused saaksid rahuldatud ja tema arenguks piisavad vahendid tagatud) ning ka kohustatud vanemale tagataks elatise maksmise järel toimetulek ühetaoliselt lapsega. Seejuures võib elatise vähendamise aluseks olla iseenesest asjaolu, et lapse vajadused on kaetud muul viisil, sh riiklike toetustega, kuid ainuüksi peretoetuse maksmise fakt ei anna alust elatist alla miinimummäära vähendada (vt RKTKo 28.03.2018, 2-16-11905, p 18; RKTKo 07.02.2018, 2-16-118651, p 12; RKTKo 09.06.2017, 3-2-1-35-17, p-d 28.1–28.2; RKTKo 22.03.2017, 3-2-1-174-16, p 13).Elatise välja mõistmiseks alla miinimummäära tuleb kohtul kaaluda lapse ja vanema huve võttes arvesse, millised on lapse vajadused ning kohustatud vanema sissetulek ja varaline seisund (RKTKo 07.02.2018, 2-16-118651, p 13).
10. Eelnevast järeldub, et kuna kostja esitas elatise nõudele vastuväite, et lapsel on vahelduv elukoht ja palus jätta elatise välja mõistmata või mõista välja alla miinimummäära, pidi kohus kaaluma lapse ja isa huve. Lapse ja isa huvide kaalumiseks pidi maakohus välja selgitama, milliseid vajadusi katab kumbki vanem ajal, mil laps on tema juures ja milline on kummagi vanema varaline seisund. 8 2-18-15317
11. Maakohus neid asjaolusid menetluses ei hinnanud, vaid tugines üldiselt sellele, et laps on vähemalt pool ajast isa juures ja lisaks tasub isa emale elatist 250 eurot kuus (maakohtu otsus, lk 9). Kolleegiumi arvates on maakohus sellega rikkunud otsuse põhjendamiskohustust

§ 436

lg 1 mõttes ja jätnud täitmata eelmenetluse ülesanded – selgitada pooltele nõude rahuldamise eeldusi ja tõendamiskoormust (

§ 392

lg 1, § 351 lg-d 1 ja 2) ning selgitada välja asja lahendamiseks tähtsad asjaolud (

§ 363lg 1 p 2 ja § 394 lg 2 p 3).

Isegi kui üldpilti vaadates võib tunduda tõenäoline, et lapse isa annab ühel või teisel perioodil piisavat elatist, tuleb kohtul siiski konkreetselt välja selgitada lapse ja vanema huvide kaalumist võimaldavad asjaolud (vt käesoleva otsuse eelmine lõik). 19. Kõik asja lahendamiseks olulised asjaolud peavad

§ 363lg 1 p 2 ja § 394 lg 2 p 3 järgi esile tooma pooled.

Kohus saab

§ 392

lg 3 järgi küsida pooltelt selgitusi (RKTKo 17.06.2020, 2-18-7948, p 16; RKTKo 06.03.2019, 2-17-15317, p 13.2). Uut asjaolu või väidet, mis asetab pooled uude protsessuaalsesse positsiooni, tuleb kohtul pooltega arutada ja anda võimalus esitada oma seisukoht (vt nt RKTKo, 22.03.2017, 3-2-1-174-16, p 11; RKTKo nr 32-1-112-16, p 16; RKTKo nr 3-2-1-53-16, p 17; RKTKo nr 3-2-1-166-12, p 15).

1. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul selgitada, et lapse ja isa huvide kaalumiseks tuleb pooltel esile tuua milliseid vajadusi katab kumbki vanem ajal, mil laps on tema juures ja milline on kummagi vanema varaline seisund. Selleks tuleb esile tuua, millistel ajavahemikel on laps vaidlusalusel perioodil (alates 01.01.2019) kummagi vanema juures viibinud, tuues võimalusel viibimisaja kuupäevaliselt esile. Edasi tuleb pooltel esile tuua millised on lapse püsivajadused, mis ei sõltu viibimiskohast – trenn, huviharidus, tervis jne – ning kes kannab vastavad kulud. Seejärel tuleb pooltel esile tuua, milliseid vajadusi rahuldab lapsevanem ajal, mil laps viibib tema juures (toit, meelelahutus, eluase jne). Lõpuks tuleb pooltel esile tuua väited kummagi lapsevanema varalise seisundi kohta.
2. Eeltoodust tulenevalt on poolte menetlusõigusi asja lahendamisel maakohtus oluliselt rikutud (käesoleva otsuse p-d 18-20). Need rikkumised võisid tuua kaasa ebaõige kohtulahendi ning neid ei saa mõistlikult kõrvaldada apellatsioonimenetluses. Selline rikkumiste kogum annab

§ 656

lg 1 p-de 1, 2 ja 5 kohaselt aluse maakohtu otsuse tühistamiseks ja asja uueks arutamiseks esimese astme kohtule saatmiseks. Kuna maakohtu minetused tuleb kõrvaldada eelmenetluses, siis tuleb saata asi uuesti arutamiseks eelmenetluse staadiumis (vt nt RKTKo 12.10.2016, 3-2-1-92-16, p 17). 22.

§ 173

lg 3 teise lause kohaselt määratakse menetluskulude jaotus kindlaks asja uuel läbivaatamisel. (allkirjastatud digitaalselt) Peeter Pällin, Liis Arrak, Ele Liiv 9