Obsah (8)

§ 121§ 65§ 56§ 73§ 76§ 58§ 57§ 320

1-20-2631 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 13. mai 2020, Narva kohtumaja Kriminaalasja number 1-20-2631 (20233000189) Kohtunik Innokenti Menšikov Kohtui

§ 121

lg 2 p 2, 3 järgi, üldmenetluses Prokurör Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Jaanika Kõrgmaa Süüdistatav Aleksandr Orlov isikukood 37104093714; elukoht XXX; viibimiskoht Viru Vangla; määramata kodakondsus; XXX; emakeel XXX; ametlik töökoht puudub eelnevalt kriminaalkorras karistatud korduvalt, viimati: - 30.01.2018 Viru Maakohtu otsusega

§ 121

lg 2 p 2 ja 3 järgi, kohaldades

§ 65

lg 2 sätestatut liitkaristusega rahaline karistus 480 eurot ja vangistus 2 aastat 5 kuud ja 19 päeva. Rahaline karistus määrati täide viia iseseisvalt. Vangistuse kandmise alguseks loeti 14.11.2017. Viru Maakohtu 01.07.2019 määrusega vabastati Aleksandr Orlov karistuse kandmisest tingimisi enne tähtaega koos tema allutamisega käitumiskontrollile. tõkend – kahtlustatavana kinni peetud 09.03.2020; Viru Maakohtu 10.03.2020 määrusega kohaldati tõkendit vahistamine kuni 2 kuuks; kohtumenetluses viibib ahi all Kaitsja lepinguline kaitsja Vladimir Odinokov Kohtuistungist osavõtjad prokurör Jaanika Kõrgmaa süüdistatav Aleksandr Orlov (videokonverentsi teel) kaitsja Vladimir Odinokov 1 1-20-2631 kannatanu Maria Orlova tunnistajad Dmitri Mihhailov, Erkki Järvalt, Tatjana Gruznova RESOLUTSIOON Juhindudes kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) §-dest 311, 313 ja 315 maakohus otsustas: Tunnistada Aleksandr Orlov süüdi

§ 121

lg 2 p 2, 3 sätestatud kuriteo toimepanemises ning mõista talle karistuseks 2 (kaks) aastat vangistust.

§ 65

lg 2 alusel moodustada liitkaristus Viru Maakohtu 30.01.2018 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osaga, s.o rahaline karistus 480 (nelisada kaheksakümmend) eurot ning vangistustus 9 (üheksa) kuud ja 16 (kuusteist) päeva, mõistes Aleksandr Orlovile liitkaristuseks rahaline karistus 480 (nelisada kaheksakümmend) eurot ja vangistus 2 (kaks) aastat 9 (üheksa) kuud ja 16 (kuusteist) päeva. Rahaline karistus viiakse täide iseseisvalt. Lugeda Aleksandr Orlovi karistusaja alguseks 09.03.

1. Aleksandr Orlovile valitud tõkend, vahistamine, jätta kohtuotsuse jõustumiseni või karistustähtaja saabumiseni muutmata. Asitõendid: - toimikus asuv elektrooniline andmekandja, s.o plaat, 1 tk – jätta KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel kriminaaltoimiku materjalide juurde. Mõista Aleksandr Orlovilt Eesti Vabariigi kasuks välja: - sundraha 876 (kaheksasada seitsekümmend kuus) eurot. KrMS § 180 lg 3 alusel peab Aleksandr Orlov temalt väljamõistetud riiginõude sundraha näol summas 876 eurot tasuma kohtuotsuse jõustumisest 1 (ühe) aasta jooksul. Menetluskulud tuleb tasuda Maksu- ja Tolliameti arvelduskontole nr EE351010052031000004 SEB pangas, nr EE502200221014193355 SWEDBANK pangas või nr EE401700017002872300 LUMINOR BANK pangas. Maksekorraldusele märkida viitenumber 99920700018894 ning selgitus „Aleksandr Orlov, 1-20-2631, kriminaalmenetluse kulud“. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Viru Maakohtu Narva kohtumajale kirjalikult seitsme päeva jooksul alates
2. maist
3. Apellatsiooniteate esitamise korral koostab kohus motiveeritud otsuse, mis on kättesaadav Viru Maakohtu Narva kohtumaja kantseleis hiljemalt
4. juunil
5. Apellatsioon tuleb esitada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult viieteistkümne päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik kohtus tutvuda kohtuotsusega, vahistatud süüdistatav või tema kaitsja süüdistatavale kohtuotsuse kättesaamisele järgnevast päevast. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse peale võib esitada määruskaebuse 15 (viieteistkümne) päeva jooksul Tartu Ringkonnakohtule Viru Maakohtu Narva kohtumaja kaudu. 2 1-20-2631 KOHTUOTSUSE PÕHIOSA Süüdistuse sisu
6. Aleksandr Orlovi süüdistatakse

§ 121

lg 2 p-de 2 ja 3 järgi selles, et tema varem kehalise väärkohtlemise toimepannud isikuna (karistatud Viru Maakohtu 30.01.2018 otsusega nr 1-18-107

§ 121

lg 2 p 2, 3 järgi) 13.02.2020 hommikusel ajal umbes kella 08:00 paiku korteris aadressil XXX konflikti käigus haaras oma ema M O juustest kinni ja sikutas, millega tekitas kannatanule füüsilist valu. Sel moel pani Aleksandr Orlov oma tahtliku teoga toime teise inimese tervise kahjustamise, valutekitava kehalise väärkohtlemise lähisuhtes, korduvalt, s.o pani toime

§ 121lg 2 p 2,3 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Kohtuistung

1. Süüdistatav Aleksandr Orlov ei tunnistanud kohtuistungil oma süüd. Kaitsja asus seisukohale, et süüdistus ei ole põhjendatud. Kohtu järeldused süüdistuse tõendatuse osas
2. Vastavalt KrMS §-le 61 hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt, sealjuures ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. Tõendite hindamine nende kogumis tähendab muuhulgas seda, et erinevatest tõenditest tulenevad andmed asetatakse omavahelisse konteksti. Kuulanud ära prokuröri ja kaitsja, kannatanu ja tunnistajate seisukohad, uurinud kõiki kriminaalasja materjalides kogutud tõendeid ning hinnanud neid kogumis, jõuab kohus järeldusele, et Aleksandr Orlovi süü temale inkrimineeritud kuritegude toimepanemises on leidnud tõendamist.
3. Kohtumenetluses uuritud tõendite pinnalt puudub vaidlus selles, et 13.02.2020 elasid/viibisid süüdistatav Aleksandr Orlov ja kannatanu M O aadressil XXX. Vaidlus puudub selleski, et 13.02.2020 tehti häirekeskusele telefoninumbrilt XXX telefonikõne. Kõne tegi kannatanu M O. Vaidlus puudub selleski, et Aleksandr Orlov on M O poeg. Häirekeskus edastab abikutse info politseile (vt asitõendi vaatlusprotokolli häirekeskusele tehtud kõnest, KoTo lk 5-12A).
4. Toimiku materjalist, s.o 27.02.2020 koostatud asitõendi protokollist (KoTo lk 5-12A) nähtub, et 13.02.2020 kell 08:22 tehti 3 minutit ja 34 sek kestev kõne M O poolt kasutatavalt abonentnumbrilt XXX häirekeskusele. Toimunud kõnes M O teavitas, et on õues, kardab Aleksandr Orlovi, kes on praegu korteris üksi. Kui politsei tuleb, siis läheb korterisse. M O avaldab sedagi, et poeg on tingimisi karistatu praegu. Kõne helifailist on arusaadav, et teataja M O on häiritud meeleolus ning nuuksub/nutab.
5. Väljakutsele reageeris politseiametnik D M koos oma paarimehega. 13.02.2020 aadressil XXX toimunud kehalise väärkohtlemise kohta on tunnistaja D M 11.05.2020 kohtuistungil (tm lk 20-21) andnud üksikasjalikke selgitusi sündmuse toimumise koha ja asjaolude kohta. Tunnistaja ütlustest nähtuvalt 13.02.2020, olles teenistuses sai koos paarimehega väljakutse sündmuskoha aadressile selles, et poeg lööb naisterahvast – ema ja poja vahel toimub peretüli. Sündmuskohale saabunult, mõne minuti möödudes saabunud naisterahvas avaldas, et tal on alust karta, et jätkuvalt ollakse tema suhtes vägivaldne. 3 1-20-2631 Kohapeal olles, sai tunnistajale kannatanu ütlustest teatavaks, et päev enne väljakutset oli poeg samuti agressiivne, mistõttu kannatanu lahkus kodunt. Kohtuistungil tunnistaja avaldab sedagi, et õhtul, poeg olles agressiivne, haaras kannatanul juustest kinni, sikutas, mille tõttu kannatanu jooksiski kodust minema. Agressiivsus toimub perioodiliselt. Eeltoodust järeldub, et 13.02.2020 oli tunnistaja tööülesannete raames sündmuskohal XXX asuva maja ees, kus selgus, et eelmisel päeval, s.o 12.02.2020 toimus kannatanu juustest tirimine. Justnimelt juustest haaramise põhjusel toimetati kannatanu uurija juurde. Kohtuistungil avaldatud tunnistaja kohtueelsel menetlusel antud ütlustest selgub, et 13.02.2020 hommikusel ajal korteris XXX Aleksandr Orlov haaras M O mütsist nii, et tiris ja tutistas kannatanu juukseid. Kohtuistungil selgitab tunnistaja täpsustavalt, et kuna sündmusest on möödunud juba pikem aeg, siis need ütlused, mis olid antud vahetult peale 13.02.2020 kuriteo sündmuse toimumist on õiged ja vastavad tegelikkusele. Tunnistaja D M avaldatu, milles ta ei suutnud kohtuistungil korrektselt määratleda toime pandud kehalise väärkohtlemise aega, ei tõstata ega too kaasa küsitavusi tunnistaja ütluste usaldusvääruse kohta. Kaks sündmust toimusid ajaliselt lähedaselt, mida eraldas vaid öö. Kohus on ka seisukohal, et tunnistaja ütluste ebamäärasuse sündmuste ajamääratluse osas põhjustas see, et kannatanu kirjeldas sündmuskoha aadressile saabunud politseiametnikele nii eelmise õhtu kodust lahkumise kui ka sündmuse hommikul kodust lahkumise asjaolusid ning sh juustest sikutamist. Lisaks see, et tunnistaja ise ei küsitlenud kannatanut, vaid viibis küsitlemise juures ning vahele ei sekkunud. Aga samuti pikema aja möödumine toimunud sündmusest. Esineb objektiivne asjaolu ebamääraste ütluste andmiseks.
6. Kohus on seisukohal, et kohtus uuritud tõendid nende kogumis kinnitavad menetluse esemeks olevate sündmuste toimumist 13.02.2020 kella 08:00 paiku. Kriminaalasjas tunnistajana üle kuulatud T G (tm lk 21-22) ja E J (tm lk 22-23) ütlustest järeldub, et 12.02.2020 õhtusel ajal kannatanu M O lahkus kodust, kuna toimus psüühiline konflikt pojaga. Politseiametnikust tunnistaja E J ütlustest nähtub, et M O lahkus 12.02.2020 kodust koos politseiametnikega, avaldades et kuna Aleksandr hakkab kannatanut uuesti psüühiliselt häirima, sest too kutsus jälle politseid, siis ööbib kannatanu mujal, et tal on kus ööbida. Aleksandr Orlovil olid nähtavad joobeseisundi tunnused. Tunnistaja T G ütlustest järeldub, et 12.02.2020 kella 20:00 paiku helistas kannatanu oma majanaabrist tuttavale T G ning ööbis tolle juures. Ööl vastu 13.02.2020 kannatanu oma kodus aadressil XXX ei ööbinud. Tunnistajate ütlustest järeldub seegi, et 12.02.2020 toimus konflikt sõnalisel tasandil, füüsilise vägivalla toimumise kohta igasugused andmed puuduvad. Tunnistaja T G on kohtuistungil avaldanud, et kannatanu M O lahkus tema juurest järgmisel päeval kl 9:00 paiku. Andmaks hinnangut tunnistaja T G ütluste usaldusväärsusele, et kannatanu lahkus tunnistaja juurest 13.02.2020 kella 9:00 paiku ning seejärel helistas tunnistajale umbes tunni aja pärast uue konflikti toimumisest, tutvus kohus teiste toimikus olevate kirjalike tõenditega. Kohtutoimikus oleva häirekeskusesse tehtud helisalvestiselt ning helisalvestise asitõendi vaatlusprotokollist nähtub, et kõne häirekeskusesse M O kuuluvalt abonentnumbrilt XXX tehti 13.02.2020 kell 08:
7. 27.02.2020 on koostatud asitõendi vaatlusprotokoll koos selle lisaks oleva plaadiga (KoTo lk 5-12A). Kõnealuse protokolli kohaselt on vaadeldud elektroonilist andmekandjat plaati kahe videosalvestusega politseiametniku rinnakaameraga
8. veebruarist
9. Vaatlusprotokolli kohaselt on 13.02.2020 kell 08:44:22 algav salvestis tehtud aadressil XXX asuva elumaja ees, kus seisab 4 1-20-2631 vanem naine, s.o kannatanu. 27.02.2020 koostatud asitõendi vaatlusprotokollis kinnitab kannatanu, et täna hommikul, s.o 13.02.202 haarati tal juustest. Andmaks hinnangut tunnistaja T G ütluste usaldusväärsusele, milles ta määratleb kannatanu tunnistaja juurest lahkumise ja helistamise aega mõnevõrra erinevalt ülejäänud tõendikogumist, märgib kohus, et vaidlus puudub selles, et kannatanu lahkus tunnistaja juurest 13.02.2020 hommikusel ajal. Aja kulgemisele tunnistaja juurest lahkumisest kuni kõneni tunnistajale, ei tõstata ega too kaasa küsitavusi tunnistaja ütluste usaldusvääruse kohta. Nimelt on tunnistaja ütlused ajaliselt lähedases seoses tegelikkuses toimunuga ning mõningane nihe tunniarvestuse ajaühikus ei sea kahtluse alla tunnistaja ütluste usaldusväärsust. Kohus on seisukohal, et tunnistaja ütluste ebamäärasus sündmuste ajamääratluse osas on põhjustatud pikema aja möödumisel sündmuse toimumisest. Eeltoodud tõendikogumist järeldub, et 13.02.2020 umbes kella 8:00 ajaks oli M O lahkunud oma ööbimiskohast tunnistaja T G juurest, kannatanu helistas kl 08:22:43 häirekeskusesse ning kõne sisuks olev sündmus oli ajendiks kl 08:44:22 politseiametnike saabumiseks sündmuskoha aadressile ning seejuures kannatanu viibis sündmuskoha aadressil oleva maja juures. Seega sündmus leidis aset 13.02.2020 kella 8:00 paiku.
10. Saamaks vastust, mis toimus kannatanu M O peale seda, kui ta 13.02.2020 lahkus tunnistaja T G juurest, uuris kohus esmalt helisalvestist, mis tehti kl 08:22:43 häirekeskusesse. Nagu öeldud, kõne tehti M O poolt kasutatavalt abonentnumbrilt XXX. Teates avaldatu kohaselt M O viibib oma kodu ees õues, kodus XXX ei ööbinud, kuna poeg jõi end täis, hakkab ähvardusi esitama. Just praegu teate esitamisel astudes korterisse, hakkas poeg M O peale röökima igatmoodi, teeb igasugust ja haarab juustest, mistõttu lahkus avaldaja kodunt. M O avaldab, et kardab poega, selgitades täpsustavalt, et igatpidi ja kätega haarab avaldajast kinni, kannatada ei saanud, kuid ikkagi. Nagu kohus juba eelnevalt viitas, siis 12.02.2020 kohta puuduvad andmed kannatanule vigastuste ja füüsilise valu tekitamise osas. Nii on tunnistaja T G kohtuistungil avaldanud, et 12.02.2020 vigastusi M O tunnistaja ei märganud, kuid see-eest kannatanu oli pisarais, solvunud ja hirmul. Tunnistaja E J avaldas seda, et viibis 12.02.2020 psüühilise vägivalla kaebuse põhjusel Aleksandr Orlovi ja M O korteris.
11. 13.02.2020 väljakutsele reageerisid tunnistajatest politseiametnikud. Seega järeldub, et tunnistaja D M väljakutse aluseks olevaid sündmusi ise ei näinud ning vahetult ei tajunud. Analüüsides tunnistajale kohale saabudes avanenud pilti, kannatanu kehakeelt, meelestatust ja emotsionaalset seisundit ning tunnistajale kohalesaabudes teada olnud infot, on kohus seisukohal, et KrMS § 66 lg 21 p 2 kohaselt on tunnistaja D M antud ütlus tõendiks vahendliku tunnistajana. Tunnistaja sündmuskohale saabumise aeg, alates väljakutse tegemisest kuni kohalesaabumiseni on lühike, ca 10 minutit, sh ootas tunnistaja kannatanut maja ees hoovis, kuni ta õues jalutades kohale jõudis. Analüüsides asitõendi vaatlusprotokolli koostoimes CD-plaadilt nähtuva ja kuuldavaga, samuti tunnistaja D M ütlusi, on kohus veendunud, et nimetatud tõendid nende kogumis ei jäta kahtlusi, et politseiametnike saabudes oli kannatanu vahetult tajutud ebameeldiva sündmuse mõju all ja taolises seisundis andis ta edasi ka teavet väljakutse aluseks olnud sündmuse kohta. Nii on M O valmis koostööks politseiga, vastab esitatud küsimustele. Tunnistaja D M on avaldanud, et kannatanu oli masendunud ja ehmunud. Kannatanu häiritud seisund avaldub ka videofailis. Eeltoodust järeldub, et M O oli politseiametnike sündmuskohale saabudes ja neile info edastamisel jätkuvalt vahetult tajutu mõju all. M O olek 5 1-20-2631 ja avaldatu viitab hirmule, et poja toimepanudud käitumine kordub. Kannatanu avaldatu on adekvaatne ning kuna ajavahemik kõnest häirekeskusesse kuni politseiametnike kohalesaabumiseni on lühike, minutites mõõdetavana, siis ei jäänud M O aega teatraalse etteaste valmismõtlemiseks, ettevalmistamiseks ja sooritamiseks. Nii häirekeskusesse tehtud kõne, kui ka politseiametnikele avaldatu juustest sikutamises oma sisus kattuvad. Lisaks on oluline, nagu kohus eespool viitas tajutud kannatanu kehakeel, meeleolu, meelestatus. Eelnev tähendab, et D M ütlused on menetlusõiguslikult lubatavad KrMS § 66 lg 21 p 2 alusel.
12. Et sündmus leidis aset 13.02.2020 kinnitab 27.02.2020 koostatud asitõendi vaatlusprotokoll koos selle lisaks oleva plaadiga (KoTo lk 5-12A). Kõnealuse protokolli kohaselt on vaadeldud elektroonilist andmekandjat plaati kahe videosalvestusega politseiametniku rinnakaameraga
13. veebruarist
14. Vaatlusprotokolli kohaselt on 13.02.2020 kell 08:44:22 algav salvestis tehtud aadressil XXX asuva elumaja ees, kus seisab vanem naine, s.o kannatanu. Videofaili algusest on näha, et kaamera on suunatud kannatanu suunas, kes on nutuse näoga, pühib pisaraid ning kes avaldab, et tema suhtes kasutati füüsilist vägivalda, kirjeldades: Ta haaras mul juustest. Kannatanu täpsustab, et haaramine toimus täna hommikul. Kannatanu avaldab sedagi, et tundis veidi valu. Täpsustavale küsimusele kinnitab kannatanu, et kahtlustatav oli täna hommikul agressiivne. Aga samuti kinnitab kannatanu sedagi, et teda sõimati läbi, sikutati juustest ning ta tundis valu. Mistõttu ta hüppas välja ja jooksis minema. Seega nii telefonikõnes häirekeskusesse, kui ka patrullpolitseiniku rinnakaamera videofaili salvestiselt nähtuvana kinnitab kannatanu korduvalt juustest haaramise sündmuse toimumist. Uurides asitõendi vaatlusprotokolli lisaks olevat videofaili, siis nähtub, et kui politseiametnik küsib kas kannatanu suhtes avaldati füüsilist vägivalda, siis vastuseks kannatanu kirjeldab sõnaliselt toimunud vägivallast ja lisaks osutab oma vasaku käega konkreetselt vasaku pea poolele juuste piirkonda. On arusaadav, et M O osutab küsimuse esitamise ajal peas piirkonnale, kust juustest haaramine toimus. Seega M O mitte ainult sõnades ei selgita toimunud vägivallast vaid ka osutab kohale, kust teda juustest haarati ja sikutati. Seejuures kannatanu on emotsionaalselt häiritud seisundis, pisarad voolavad jätkuvalt. Videofaili kvaliteet on hea. Kuna kannatanu on nõus edasi suhtlema uurijaga, sest rohkem ta ei suuda, siis nimetatugi kinnitab, et tõsiasja, et osapoolte vahel on toimunud konflikt, kuna kannatanu tunneb end häirituna ja mitteturvaliselt. Et toimus juustest sikutamine, selgub tunnistaja D M kohtuistungil kinnitatust kannatanu juustest sikutamise ja sellest teadasaamise asjaolude kohta.
15. Kohtuistungil kannatanu M O antud ütlused kriminaalasja esemeks olevat kuriteosündmust ei kinnita. Kohtuliku uurimise käigus rahuldas kohus prokuröri taotluse avaldada M O ütluste usaldusväärsuse kontrolliks tema kohtueelse menetluse ütlused. Avaldatud ütlustest nähtub, et kohtueelsel menetlusel esitas M O menetluse esemeks oleva sündmuse kohta kohtumenetluses kõlanust kardinaalselt erineva versiooni. M O kohtuistungil antud ütluste kohaselt andis ta valeütlusi, kuna ei soovinud, et poeg suhtleb ühe naisterahvaga ning see naisterahvas M O ei meeldi. Mitte mingit juustes sikutamist ei toimunud, poeg alkoholi ei tarbi ja karjumist ei olnud. Mis oli siis väljakutse tegemise põhjuseks, kohtuistungil antud ütlustest jääb selge seisukohata. Analüüsides kannatanu kohtuistungil antud ütlusi haakuvuses ülejäänud tõendikogumiga, tuleb nentida nende sobimatust. St, et M O kohtueelses menetluses antud ütlused on vastuolus tema enda kohtuistungil antud ütlustega. Kohtu seisukoha järgi ei ole võimalik kannatanu verisoonile tugineda, sest kannatanu on selgitusi andes olnud ebajärjepidev, tema ütlused on ebaloogilised ja tema kohtumenetlusel antud ütlused muudest tõenditest olulistes detailides tuge ei leia. M O kohtuistungil antud ütlused tuleb jätta ülejäänud tõendikogumist kõrvale osas, mis puudutab 13.02.2020 kella 08:00 aadressil XXX korteris toimunu detailide osas. Kohus on seisukohal, et kannatanu M O kohtuistungil antud ütlused tuleb nimetatud osas välja jätta, kuna ta muutis neid ilma veenva 6 1-20-2631 põhjuseta. M O kohtuistungil antud ütlused sellest, et ta vaid soovis Aleksandr Orlovi hirmutada, ei ole tõsiselt võetavad. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et Viru Maakohtu 30.01.2018 otsusega on Aleksandr Orlov süüdi mõistetud

§ 121

lg 2 p-de 2, 3 järgi selles, et ta lõi M O kukla piirkonda ja sellega põhjustas tervisekahjustuse ning valu põhjustamises 06.10.2017, aga samuti M O vastu nägu löömises ja sellega valu tekitamises 13.11.2017 (KoTo lk 23-35). Kohtuotsusest nähtub, et M O on andnud Aleksandr Orlovi vastu süüstavaid ütlusi. Kohtul puudusid alused M O ütlustes kahtlemises. Seega M O väide, et ka varem on ta andnud poja vastu valeütlusi ei päde, sest eelmisest kohtuotsusest tuleneb, et tol korral M O kinnitas enda antud ütlusi ka kohtuistungil. Tegemist on jõustunud kohtuotsusega. Eeltoodust järeldub, et M O oli teada varasem Aleksandr Orlovi süüdimõistmine, nimetatut kinnitab kannatanu ka kõnes häirekeskusesse. M O oli olemas ka varasem kriminaalmenetluslik kogemus. M O kohtuistungil antud ütlused 13.02.2020 sündmuse detailide osas tuleb kõrvale jätta. Kohus sedastab, et kohtumenetluse käigus on M O avaldatust võimalik aru saada selliselt, et soov on vältida poja karistuse kandmisele asumist.

1. Kannatanu ütlused on kooskõlas muude tõenditega osas, mis puudutab et kannatanu elas 13.02.2020 koos oma pojaga aadressil XXX, 13.02.2020 helistas kannatanu häirekeskusesse, politsei käis veebruaris 2020 kohal kahel järjestikusel päeval, mõlema väljakutse aluseks on riid/tüli pojaga, esimese väljakutse järgselt lahkus kannatanu korterist ja hiljem ööbis tunnistaja T G juures ning lahkus sealt järgmisel hommikul, 13.02.2020 oli poeg kodus, kannatanu nuttis ja tal on müts, et poeg on kannatanu suhtes füüsilist vägivalda kasutanud, poega on kannatanu varasema füüsilise vägivallaga kohtlemise eest karistatud.
2. M O ütluste taustal pole võimalik mööda vaadata sellestki, et 13.02.2020 politseiametnike sündmuskoha aadressile saabudes ootas kannatanu neid oma kodumaja läheduses. Telefonikõnes häirekeskusesse avaldas M O, et on õues, s.o M O ei viibinud oma korteris, niinagu oligi avaldatud kõnes häirekeskusele Seega politseiametnikud kohtasid kannatanut õues. Kõnes häirekeskusesse selgus seegi, et kannatanu kardab üksi korterisse minna. Kannatanu siirduski korterisse vaid koos politseiametnikega. Seega, M O oli teada, et politseiametnikud on saabumas ning koos nondega on võimalik turvaliselt siirduda oma korterisse. Kannatanule teadaolevalt viibis Aleksandr Orlov korteris. Korteriukse avas kannatanu oma võtmega. Korteris kedagi ei avastatud.
3. M O juustest sikutamist 13.02.2020 kinnitab tunnistaja D M kohtuistungil öeldu, et too, s.o Aleksander Orlov, haaras kannatanul mütsist kinni, juuksed ka, siis sikutas. Aga samuti kinnitab lisaks eespooltoodule juustest sikutamist 13.02.2020 koostatud lähisuhtevägivalla infolehe teatis (KoTo lk 3-4), kus infolehe täitnud politseiametnik A. B on märkinud, et 13.02.2020 teenistuses olles saadi kell 08:32 väljakutse Narva linna aadressile XXX, kus selgus, et joobes poeg Aleksandr Orlov tuli teatajale, M O, kallale, haaras juustest kinni ja tekitas füüsilist valu. Kannatanu on nõus oma andmete edastamisega ohvriabiteenuse osutajale. Väljatoomist väärib seegi, et lähisuhte vägivalla juhtumi kohta 12.02.2020 on 12.02.2020 koostatud lähisuhtevägivalla infolehe teatis (KoTo lk 1-2), kus infolehe täitnud politseiametnik E. J on märkinud, et 12.02.2020 teenistuses olles saadi kell 20:17 väljakutse Narva linna aadressile XXX, kus selgus, et joobes poeg Aleksandr Orlov nõuab emalt, M O raha ning alandab teda. Tähelepanu vääriv on, et kannatanu ei ole nõus oma andmete edastamisega ohvriabiteenuse osutajale. 7 1-20-2631 Eeltoodust järeldub, et kui 12.02.2020 M O ei olnud nõus ohvriabiteenuse saamiseks, siis sündmuste arengu käigus on järgmise päeva hommikusel ajal kannatanu seisukoht muutunud. Kui siinjuures arvestada veel seda, et 13.02.2020 kell 08:22 häirekeskusesse tehtud kõnes M O väljendab end reljeefselt, et ta ei suuda enam elada. Poeg on kodus ja ähvardab „Ma tapan su ära, sinu pärast olen õnnetu“, siis omandavad kannatanu esitatud seisukohad sellele, et kannatanu taluvus on saavutanud kriitilise piiri ning vajalik on kõrvaline abi, psüühiline vägivald on asendunud füüsilise vägivallaga.
4. Eeltoodud tõendeid kogumis analüüsides, jõuab kohus järeldusele, et vaatamata nii kannatanu kui ka süüdistatava ütlustele, milles nood eitavad M O juustest sikutamist ja talle füüsilise valu põhjustamist, kinnitab tõendikogum, et 13.02.2020 kella 08:00 paiku tekkis M O ja Aleksandr Orlovi vahel tüli, mille käigus Aleksandr Orlov haaras M O juustest ja sikutas. Kohus märgib täiendavalt, et suhtub Aleksandr Orlovi kohtuistungil antud ütlustesse kriitiliselt, kuna nad ei haaku teiste kriminaalasjas leiduvate tõenditega. Kohus asub seisukohale, et süüdi mõistmise ja karistusena vanglasse sattumise vältimiseks oli Aleksandr Orlov välja mõelnud sündmuste konstruktsiooni, mis välistab süüdistatava süüdimõistmise. Aleksandr Orlovi antud ütlused nende detailides ei haaku ülejäänud tõendikogumiga.
5. Süüdistuse järgi tekitati M O juustest sikutamisega füüsilist valu. Riigikohus on selgitanud: [Selle] valu all peetakse silmas organismi kaitsefunktsiooni, mis on käsitatav kudede tegeliku või potentsiaalse kahjustamise või ülekoormatusega kaasneda võiva ebameeldiva aistingu ja tundeelamusena, mille ülesandeks on motiveerida ohtlikku olukorda lõpetama või vältima. (vt RKKKo 12.11.2019 nr 1-18-7833 p 22). Valuaistingu kohta on Riigikohus selgitanud: Valulävi e vähim mõjutaja, mida isik suudab tunda valuna, on subjektiivne nähtus, mis on erinevate inimeste puhul erinev. Tuleb täiendavalt küsida ka selle järgi, kas kannatanule valuaistingu tekkimine on süüdistatavale tema teo tagajärjena objektiivselt omistatav. Valu tundmine ei saa tugineda pelgalt kannatanu isikulisel eripäral ja löök ning selle tagajärg peab tunduma reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. (vt RKKKo 24.05.2013 nr 3-1-1-50-13 p 12).
6. Valu hindamise kontekstis pole kannatanu ütlused kasutatavad nende ebausaldusväärsuse tõttu. Seega tuleb valu olemasolu või selle puudumist hinnata muude kriminaalasjas olevate tõendite kaudu. Varasemalt on kohus märkinud, et tunnistaja D M on andnud ütlusi selles, et valu tekitamist kannatanule tunnistaja mäletab ning kirjeldab üksikasjalikult juustest sikutamise asjaolusid. Füüsilist valu kannatanu tundis, talle tekitati füüsilist valu, kinnitades tunnistajale, et füüsilist valu tekitati küll, jah. Valu tundmise aisting on sedastatav teisestki tõendist. Viidatud 27.02.2020 koostatud asitõendi vaatlusprotokoll koos selle lisaks oleva plaadiga vaatlusprotokolli kohaselt kannatanu avaldab, et tema suhtes kasutati füüsilist vägivalda, kirjeldades: Ta haaras mul juustest. Kannatanu avaldab sedagi, et tundis veidi valu. Täpsustavale küsimusele, kas kannatanu tundis valu kinnitab kannatanu: Jah. Valulävi ehk vähim mõjutaja, mida isik tunneb valuna, on subjektiivne nähtus, kannatanu kinnitab videosalvestisel mitmel korral valuaistingu tundmist. Valu tundmine on teada saanud ka tunnistajale. Valu tuvastamisel on märkimist vääriv, et videosalvestisel osutab kannatanu intuitiivselt oma pea piirkonda, kust teda haarati ja juustest sikutati. Märgitust järeldub, peapiirkonnast sikutamise koht ja sellega kannatanule valu põhjustamine oli kannatanule tajutav ka siis, kui sündmusest oli möödunud juba mõningane aeg. Kannatanu vasaku käega pea vasaku poole konkreetsesse piirkonda osutamine kinnitab kannatanu teadmist, kust valuaisting lähtus. Et sikutamine põhjustas valu ja seda ka keskmise mõistliku kõrvalseisja arusaamale vastavalt, on 8 1-20-2631 tuletatav ka asjaolust, et juustest haaramisel ning seejärel sikutamisel satub haardesse kümneid juuksekarvu. On üldteada, et iga juuksekarv kinnitub eraldi peanahale juuksejuurega ning selliselt eraldi paiknevaid juuksekarvu koos sikutades põhjustatakse terav valuaisting. Juustest haaramisel ja sikutamisel on tunda valu. Kui siinjuures arvestada tunnistaja avaldatut, et juustest haaramine ja sikutamine toimus läbi mütsi, siis mütsi olemasolu juuste ja haardumuse vahel ei muuda tõsiasja, et juuksekarvu sikutatakse ikkagi nende juurtest ning tunda on valuaisting. Kuna mütsile on menetluses piisavalt tähelepanu pööratud, siis peab kohus vajalikuks märkida järgnevat. Kohtuistungil antud ütlustes märkis M O, et ta vehkis kätega ja siis müts kukkus maha, kusjuures müts on suur. M O on videosalvestisel peas näha heledamat tooni müts. Tutvudes videofailiga on näha, et müts on tõesti mahuline, paksemast lõngast ja istub seejuures sügavalt peas, kõrvad on korralikult kaetud, vastavalt aastaajale. Müts ei ole väike. Vaatamata sellele, et kannatanu katsub mütsi, pühib pisaraid ja muudmoodi toimetab mütsi ümber, püsib see muutumatus asendis. Pole sedastatav ilming, et müts kukuks lihtsalt peast, kui toimub vehklemine, müts peas ei liigu. Arvestades mütsile omistatavaid omadusi ning mis on nähtavad ka videofailist, siis eeltoodust saab teha järelduse millise jõuga sai toimuda juustest sikutamine läbi mütsi. Videolt nähtav kannatanu müts on paks ja läbi selle haarates peab rakendama piisavalt suurt jõudu, et käsi haarduks läbi mütsi juusteni. Kohtu veendumusel kõneleb eelnevalt väljatoodu selgelt asjaolust, et Aleksandr Orlovi poolselt juustest haaramist ja sikutamist pole võimalik pidada väheintensiivseks. Osutada tuleb ka füüsiliste jõudude ebavõrdsusele. Aleksandr Orlov on täisjõus tööealine meesterahvas. Kannatanu on vanemaealine, pensionär ning naisterahvas. Üldteada on, et meesterahva füüsiline jõud on suurem naisterahva omast. Haarates ja sikutades kannatanut, naisterahvast jõuliselt juustest kui õrna ja tundlikku kehapiirkonnas, pea, siis kinnitab see, et tegemist oli tugeva füüsilise mõjutamisega, millega kaasnes valu ning sellisena on see tajutav ka objektiivse kõrvalseisja seisukohast. Tõendamist on leidnud kannatanul karistusõiguslikult valu olemasolu ning mis on põhjuslikus seoses süüdistatava tegevusega.
7. Hinnates süüteokoosseisu subjektiivse koosseisu täidetust, siis on kohus seisukohal, et Aleksandr Orlov tegutses kannatanul juustest haaramisel ning sikutamisel ja talle valu põhjustamisel kavatsetult. Väljakutsele reageerinud politseiametnike ütlustest ja asitõendi vaatlusprotokollidest nähtub, et Aleksandr Orlov sikutas M O tekkinud tüli käigus. Tüli põhjuseks on olmeprobleemid. Sellest järeldub, et Aleksandr Orlov seadis eesmärgiks kannatanu sikutamise, kannatanule valu- ja ebameeldivustunde põhjustamise. Tegemist polnud juhusliku tegevuse käigus põhjustatud valuga. Määrav on seegi, et Aleksandr Orlov valis kahjustatavaks piirkonnaks pea, mis on õrn ja tundlik piirkond. Seega on tuvastatud asjaolud tahtluse intensiivseimas vormis toime pandud teost.
8. Prokuratuur on Aleksandr Orlovi käitumise kvalifitseerinud tunnusega korduvus ja lähisuhtes toimepanduna. Aleksandr Orlov on M O poeg. Seega on võimalik sedastada osapoolte lähikondsust. Viimase aja Riigikohtu praktikast tulenevalt ei piisa lähisuhte kvalifitseerimiseks pelgalt suhte vormiliste tunnuste sedastamisega, ehk siis lähisuhte jaatamiseks ei pruugi piisata üksnes pere-, sugulus-, põlvnevus- vms suhte kui fakti tuvastamisest (vt RKKKo 09.03.2020 nr 1-193377 p 10). Aleksandr Orlov, olles vabastatud karistuse kandmiselt ennetähtaegselt tingimisi oli kohustatud elama oma alalises elukohas aadressiga XXX (KoTo lk 36-42). Seega kriminaalhooldusest lähtuvalt Aleksandr Orlov peab elama aadressil, mis on ka kannatanu elukohaks, kannatanu ja süüdistatav elavad ühisel elamispinnal. Tunnistaja T G ütlustest 9 1-20-2631 nähtuvalt elasid Aleksandr Orlov ja M O veebruaris 2020 ühises korteris. Seega on Aleksandr Orlovile ja M O iseloomulik ühiseluline side. Oluline on ka nendevaheline sotsiaalne ja emotsionaalne side. Aleksandr Orlov on Viru Maakohtu 30.01.2018 otsusega nr 1-18-107 süüdi mõistetud

§ 121lg 2 p 2, 3 järgi toime pandud kuriteos.

Süüdistuses on viidatud, et karistus ei ole kustunud ning tõendina on kohtule esitatud ka 30.01.2018 Viru Maakohtu otsus asjas nr 1-18107. Aleksandr Orlov on kehtiva kohtuotsuse järgi juba varasemalt süüdi mõistetud ja teda on karistatud kehalise väärkohtlemise toimepanemises. Osutatust tulenevalt leiab kohus, et süüdistatava käitumine on kohtueelsel menetlusel õigesti kvalifitseeritud teise inimese tervise kahjustamise eest, samuti valu tekitava kehalise väärkohtlemises, kui see on toime pandud lähi- või sõltuvussuhtes ja korduvalt, s.o

§ 121lg 2 p-s 2, 3 ettenähtud kuriteona.

20. Seega esinevad süüdistatava käitumises talle inkrimineeritavate süüteokoosseisude objektiivsed ja subjektiivsed tunnused, õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad. Kohtu seisukoht karistuse osas 21.

§ 56lg 1 esimese lause kohaselt on karistamise aluseks isiku süü.

Karistuse mõistmisel arvestab kohus kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, tahtluse liiki, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. 22. Riiklik süüdistaja taotles kohtuistungil Aleksandr Orlovi karistamist vangistusega. Tutvudes Aleksandr Orlovi eelneva karistatusega, asub kohus seisukohale, et riikliku süüdistaja taotletud karistusliik on seaduslik ja põhjendatud. Aleksandr Orlovi suhtes koostatud karistusregistri väljavõttest nähtuvalt on ta korduvalt kriminaalkorras karistatud isikuks, keda on eelnevalt korduvalt karistatud vangistusega ning kelle suhtes on rakendatud ka erinevaid karistuse mõistmise individualiseerituse meetmeid, sh karistusest tingimisi vabastamist nii

§ 73

, kui ka § 74 alusel ja

§ 76alusel ennetähtaegset vabastamist.

Kohtupraktikas omaks võetud arusaama kohaselt peab isikule mõistetav karistus muutuma igakordselt raskemaks. Märgitud põhimõttest tulenevalt asub kohus seisukohale, et olukorras, kus Aleksandr Orlov on varasemalt karistatud käesoleva süüdistustega samalaadsete süütegude toimepanemise eest, kuid ta on jätkanud sama kannatanu väärkohtlemise käitumisega, siis puuduvad alused sellise karistusliigi kohaldamiseks, mis piiravad konkreetse isiku põhiõigusi vähemintensiivsemal viisil. Kohus on seisukohal, et taolise käitumisega isikut on võimalik mõjutada edaspidi hoiduma uute kuritegude toimepanemisest üksnes vangistusega ning rahaline karistus antud juhul kohaldamisele ei kuulu. 23. Kujundades seisukohta konkreetse karistusmäära osas, siis märgib kohus, et karistuse mõistmise üldpõhimõtete kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr, mille järgselt tuvastatakse süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Seadusandja on

§ 121

lg 2 p 2, 3 sätestatud kuriteo toimepanemise eest karistusena ette näinud rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse. Seega on karistusliigi vangistus sanktsioonimäära keskmiseks määraks 2 aastat ja 6 kuud. 10 1-20-2631 Hinnates Aleksandr Orlovi teosüüd, siis leiab kohus, et tuvastatud ja tõendatud süüteoepisoodi arv, teo toimepanemise tehiolud, siis kõneleb see süüst, mis on võrdeline alla keskmise määra kuna kasutatud vägivald ei olnud intensiivne. Seega on teosüüga võrdeline karistuse määr sanktsioonimäära keskmisest väiksem. Karistust raskendavate asjaolude esinemisele kohtumenetluse pooled ei viidanud. Kohus tuvastas karistust raskendava asjaoluna

§ 58p 3, süüteo toimepanemine kõrges eas inimese suhtes.

Aleksandr Orlov, olles M O poeg, oli teadlik kannatanu vanusest. Süüdistatava puhul karistust kergendavaid asjaolusid

§ 57mõttes ei esine.

Kõike eelnevat silmas pidades asub kohus seisukohale, et Aleksandr Orlovile tuleb üheepisoodilise süüteo toimepanemise eest mõista karistuseks 2 aasta pikkune tähtajaline vangistus. Karistuste liitmine 24. Järgnevalt osutab kohus, et kriminaaltoimiku materjalidest nähtuvalt pani Aleksandr Orlov käesoleva menetluse esemeks oleva kuriteoepisoodi toime ajal, mil ta oli Viru Maakohtu 01.07.2019 kohtumäärusega nr 1-18-107 (KoTo lk 36-42) vabastatud mõistetud karistuse kandmisest tingimisi enne tähtaega koos allutamisega käitumiskontrollile. Katseaeg kohaldus kohtulahendi jõustumisest.

§ 76

lg 8 alusel, kui süüdlane paneb katseajal toime uue tahtliku kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, viiakse kandmata jäänud karistuse osa täide. Sellisel juhul mõistetakse liitkaristus vastavalt käesoleva seadustiku § 65 lõikes 2 sätestatule.

§ 65

lg 2 regulatsioon näeb ette, et kui süüdlane paneb pärast kohtuotsuse kuulutamist, kuid enne karistuse täielikku ärakandmist toime uue kuriteo, suurendatakse uue kuriteo eest mõistetud karistust eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra. Seega tuleb kohtul moodustada liitkaristus viisil, kus mõistetud ja ärakandmata karistused liidetakse n-ö täies mahus ning lõplikuks karistuseks kohtuotsuste kogumis tuleb Aleksandr Orlovile mõista rahaline karistus 480 eurot ja vangistus 2 aastat 9 kuud ja 16 päeva. Kui üks kogumit moodustavatest karistustest on ärakandmata reaalne vangistus, mõistetakse liitkaristuseks reaalne vangistus. Rahaline karistus viiakse täide eraldi. Seega ei ole kohtul õiguslikku alust kohaldada Aleksandr Orlovi suhtes tingimuslikku karistust. Seega tuleb Aleksandr Orlovi karistada reaalse vangistusega. Kohtuotsuse tegemise ajal on Aleksandr Orlovi suhtes kohaldati tõkendit vahistamine. Karistuse kandmise algusajaks tuleb lugeda vahi alla võtmise aeg. Menetluskulud

1. KrMS § 180 lg 1 alusel loeb kohus põhjendatuks mõista süüdimõistetult välja menetluskulud. Aleksandr Orlovilt kuulub väljamõistmisele sundraha seoses süüdimõistmisega teise astme kuriteo toimepanemises. Arvestades seda, et süüdistatavale on karistuseks mõistetud reaalne vangistus ning arvestades menetluskulude kogusummat on põhjendatud võimaldada süüdistataval maksta menetluskulud alates kohtuotsuse jõustumisest 1 aasta jooksul. Asitõendid 11 1-20-2631
2. Kriminaalasjas on asitõenditeks kohtumenetluse käigus kohtule esitatud asitõendi vaatlusprotokolli lisana olev elektrooniline andmekandja, mille kohus võttis vastu ja mis asuvad kriminaalasja materjalide juures. Elektrooniline andmekandja plaat tuleb jätta KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel kriminaaltoimiku materjalide juurde. Valeütluste andmisega seonduvalt
3. Kohus on tuvastanud kohtuistungil kannatanu M O valeütluste andmise. Süüdimõistva kohtuotsuse jõustumisel tuleb teavitada prokuratuuri sellest, et M O tegevuses ilmnevad

§ 320ettenähtud kuriteo tunnused.

(allkirjastatud digitaalselt) Innokenti Menšikov Kohtunik Kohtuotsus on osaliselt tühistatud Tartu Ringkonnakohtu 11.11.2020 kohtuotsusega. 12