← Eesti

2-20-7077/12

Obsah (5)§ 230§ 637§ 459§ 638§ 639

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ele Liiv, Margo Klaar, Peeter Pällin Tsiviilasja number 2-20-7077 Määruse tegemise aeg ja koht 18. detsember 2020, Tallinn Kohtuasi YY hagi XX v

§ 230

lg 3 alusel kostja majandusliku seisundi kohta päringu kinnistusraamatusse, äriregistrisse ja autoregistrisse. Kinnistusraamatu andmetel kuulub kostjale kinnistu Keilas (korteriomand, 32,90 m2) ja ühisomandina kinnistu Tallinnas (korteriomand, 64,30 m2), mis on ka kostja elukohaks. Äriregistri andmetel kuulub kostjale N OÜ osa nimiväärtusega 2500 eurot, samuti on kostja osaühingu juhatuse liige. 2019.majandusaasta aruandest nähtuvalt on tegemist tegutseva ja eduka äriühinguga, kus on võimalik maksta tasu ka tegev- ja kõrgemale juhtkonnale. Autoregistri andmetel kuulub kostjale kaks sõiduautot ja mootorratas, mille olemasolu ja kasutamine eeldab ka sõidukitega seotud kulude kandmise võimekust. Rahvastikuregistri andmetel, Harju Maakohtu 09.05.2008 otsuse tsiviilasjas nr 2-07-24741 tegemise ajal oli kostjal üks laps, hageja. Käesoleval ajal on kostjal lisaks hagejale veel üks alaealine laps (sündinud 2009), seega on kostjal seadusest tulenev ülalpidamiskohustus kahe alaealise lapse suhtes. Kostja ei ole väitnud, et ta ei suuda majandusliku seisundi või töövõimetuse tõttu või selle tõttu, et teine laps, osutuks elatise väljamõistmisel käesoleva seaduse § 101 lõikes 1 sätestatud määras varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps või muu põhjuse tõttu, hagejale elatist maksta vähemalt perekonnaseaduses sätestatud miinimumsummas. Kohus asus seisukohale, et käesolevas asjas ei ole Harju Maakohtu 09.05.2008 otsusega tsiviilasjas nr 2-07-24741 välja mõistetud elatise suurendamine ½ Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärani üldjuhul kostjale ebamõistlikult koormav, kuna PKS § 101 lg 1 mõtte kohaselt peab iga vanem olema võimeline maksma lapsele elatist vähemalt miinimumsummas. Samuti ei ole kostja väitnud, et see paneks ta olukorda, kus tal ei ole võimalik säilitada enda minimaalselt vajalikku elustandardit ega tulla ise toime ilma riigi abita. Kostja ei ole tõendanud asjaolusid, mille korral oleks põhjendatud jätta väljamõistetud elatis suurendamata kuni hageja poolt nõutud, PKS § 101 lõikes 1 sätestatud määrani. Lähtudes eeltoodust rahuldas kohus hagi. Kohus suurendab kostjalt hageja ülalpidamiseks 09.05.2008 otsusega tsiviilasjas nr 2-07-24741 välja mõistetud elatist, mis oli 159,78 eurot (2500 krooni) ja mõistis kostjalt välja hageja kasuks igakuise elatise alates hagi esitamisest kuni hageja 3

(6)täisealiseks saamiseni summas, mis vastab poolele Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäärale. Kohus jättis menetluskulud kostja kanda. Hageja menetluskuludeks on lepingulise esindaja kulud 400 eurot (ilma käibemaksuta). Menetluskulude nimekirja kohaselt on lepinguline esindaja osutanud hagejale õigusabi 4 tundi tunnihinnaga 100 eurot, kokku summas 400 eurot, järgmiselt: materjalidega tutvumine, kliendiga nõupidamine, strateegia valimine 30 minutit; hagi koostamine, tõendite struktureerimine (4,5 lk hagi – 45 minutit lk) keskmiselt 3 tundi; kostja vastusega tutvumine, analüüsimine ja vastuse koostamine 1 tund. Maakohtu hinnangul on hageja taotlus põhjendatud ja tuleb rahuldada. Tsiviilasja toimiku andmetel on menetluskulude nimekirjas nimetatud menetlusdokumendid esitatud ja vastav õigusabi hageja lepingulise esindaja poolt osutatud ning need toimingud on olnud hageja esindamiseks kohtumenetluses põhjendatud ja vajalikud. Kohtuvaidluse asjaolusid, sh esitatud menetlusdokumentide sisu ja mahtu tervikuna arvestades, peab kohus hageja lepingulise esindaja poolt osutatud õigusabi ja menetluskulusid põhjendatud ja vajalikuks 4 tundi summas 400 eurot. Apellatsioonkaebus 4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada resolutsiooni punktide 1, 2 ja 5 osas ja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kostja on seisukohal, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi ning on rikkunud menetlusõiguse normi. Kostja viitas Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-127-09, p 10 ja tõi välja, et kumbki pool peab

§ 230

lg 1 järgi tõendama üldjuhul nende asjaolude muutumise, millele tema väited või vastuväited tuginevad. Vastuses hagile tõi kostja välja, et hageja ei ole hagis esitatud asjaolusid tõendanud. Maakohus jättis selle tähelepanuta. Maakohus ei ole selgitanud, milliseid tõendeid ja seisukohti peaksid pooled menetluses esitama. Seega on kohus rikkunud selgitamiskohustust. Maakohtu järeldus selle kohta, et lapse vajadused on üldtuntud asjaolu, mis ei vaja tõendamist, on vastuolus Riigikohtu praktikaga. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 5. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest tuleb keelduda kaebuse õigusliku perspektiivituse tõttu

§ 637

lg 1 p 6 alusel.

§ 637

lg 1 p 6 kohaselt ei võta kohus apellatsioonkaebust menetlusse, kui kaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada. Kaebuse õiguslik perspektiivitus tähendab seda, et kaebus tuleks jätta rahuldamata juhul, kui faktilised asjaolud, millele kaebuses tuginetakse, osutuksid tõendatuks (vt RKTKm nr 3-2-1-35-13, p 12). Seega hindab ringkonnakohus praeguses menetlusetapis üksnes kaebuse väiteid ega hinda nende kohta asjas esitatud tõendeid. 6. Kostja tugineb apellatsioonkaebuses sellele, et hageja ei ole tõendanud, et lapse vajadused on suurenenud. Kohtulahendiga väljamõistetud elatise suuruse muutmiseks on

§ 459

lg 1 järgi üldjuhul alust siis, kui ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadused või kohustatud isiku varaline seisund on võrreldes kohtulahendi tegemise aluseks olnud asjaoludega muutunud. Elatise suuruse muutmise üle otsustades peab kohus võtma üldjuhul aluseks eelmise kohtulahendi asjaolud ja tuvastama, kas need on sedavõrd muutunud, et annavad alust elatise suurust muuta, kusjuures kumbki pool peab üldjuhul tõendama nende asjaolude muutumist, millele tema väited või vastuväited tuginevad (RKTKo nr 3-2-1-124-15, p 11). 4

(6)Praeguses asjas esitas hageja hagi elatise suurendamiseks seetõttu, et pärast kohtuotsuse tegemist
  1. aastal on muutunud seadusjärgne miinimumelatise suurus ja lapse vajadused on suurenenud. PKS § 101 lg 1 järgi ei või lapse igakuine elatis olla üldjuhul väiksem, kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära, mistõttu annab lisaks lapse vajaduste ja/või vanema(te) varalise seisundi muutumisele ka seaduses sätestatud miinimumelatise muutumine alust nõuda kohtulahendiga väljamõistetud elatise suuruse muutmist. Lisaks faktiliste asjaolude muutumisele võivad elatise suuruse muutmise aluseks olla ka õiguslikud muudatused. Elatise suurendamiseks PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimumini ei ole vaja üldjuhul tõendada, et lapse vajadused on suurenenud (RKTKo nr 3-2-1-124-15, p 13). Tulenevalt PKS § 101 lg-s 1 sätestatud elatise miinimumsuurusest, tuleb eeldada, et lapse ülalpidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär (vt nt RKTKo nr 3-2-1-160-12, p 17) ja selles ulatuses ei tule lapse vajaduste rahuldamise kulusid tõendada (vt nt RKTKo nr 3-2-1-21-15, p 14). Selline tõendamiskoormis kehtib lisaks elatise esmakordsele väljamõistmisele ka kohtulahendiga väljamõistetud elatise suuruse muutmise korral (RKTKo nr 3-2-1-124-15, p 13). Arvestades, et hageja esitas hagi elatise suurendamiseks PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimumini seetõttu, et pärast eelmise kohtuotsuse tegemist on muutunud seadusjärgne miinimumelatise suurus ja lapse vajadused on suurenenud, siis ei pidanud hageja tõendama, et lapse vajadused on suurenenud. Hageja tõi välja, millised on lapse vajadused käesoleval ajal ning maakohus analüüsis eelmise kohtuotsuse tegemise aluseks olnud asjaolusid ja tuvastas, et lapse vajadused on suurenenud. Kostja ei ole vaidlustanud asjaolu, et lapse vajadused on käeolevaks ajaks suurenenud või et maakohus oleks need asjaolud ebaõigesti tuvastanud. Samuti ei ole kostja apellatsioonkaebuses tuginenud selle, et lapse vajadused on seaduses sätestatud miinimummäärast väiksemad ega tuginenud oma halvale majanduslikule seisundile.
  2. Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ka menetluskulude väljamõistmise 400 eurot osas. Ringkonnakohus lähtub sellest, et kostja vaidlustab maakohtu otsuse nii menetluskulude kindlaksmääramise kui ka jaotuse osas. Kostja ei ole ühtegi sisulist vastuväidet menetluskulude jaotuse ega kindlaksmääramise osas esitanud. Maakohus hindas hageja lepingulise esindaja tehtud toiminguid ning ei ole diskretsioonipiire ületanud.
  3. Eeltoodust tulenevalt on maakohus asja õigesti lahendanud ning apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust rahuldada. Seetõttu jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusökonoomia kaalutlustel

§ 637lg 1 p 6 alusel menetlusse võtmata.

Kui kohus keeldub apellatsioonkaebust menetlusse võtmast, ei toimeta kohus kaebust vastustajale kätte ja tagastab selle kättetoimetamisega apellandile koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega (

§ 638lg 4 teine lause).

Elektrooniliselt esitatud menetlusdokumente ringkonnakohus elektrooniliselt ega paberkandjal ei tagasta. Ringkonnakohus toimetab

§ 638

lg 8 alusel apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määruse apellandile kätte ning

§ 638lg 10 kohaselt loetakse, et kaebust ei ole esitatud.

9.

§ 639

lg 1 ja § 168 lg 1 alusel kannab apellant menetluskulud, kui kohus keeldub kaebust menetlusse võtmast ja tagastab selle. Seega tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta kostja kanda. Kohus keeldus apellatsioonkaebust menetlusse võtmast ega edastatud seda 5

(6)hagejale vastamiseks. Seetõttu ei saanud apellatsioonimenetluses tekkida vastaspoolele välja mõistmisele kuuluvaid menetluskulusid ja neid ei ole vaja rahaliselt kindlaks määrata. 10.

§ 638lg-st 9 tulenevalt on käesolev määrus edasikaevatav. (allkirjastatud digitaalselt) Margo Klaar, Ele Liiv, Peeter Pällin 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.