Obsah (13)

§ 429§ 432§ 5§ 436§ 230§ 405§ 444§ 231§ 367§ 173§ 178§ 162§ 174

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Kohtunik Agle Elmik Otsuse tegemise aeg ja koht 7. detsember 2020, Rapla kohtumaja Tsiviilasja number 2-19-20278 Tsiviilasi Aktsiaseltsi PlusPlus

) § 428 lg 1 p 1 kohaselt lõpetab kohus menetluse otsust tegemata, kui hageja on hagist loobunud. Hageja võib hagist loobuda kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni, esitades selleks avalduse ja kohus võtab hagist loobumise vastu määrusega, millega ühtlasi lõpetab asja menetluse (

§ 429

lg 1).

§ 432

järgi, kui menetlus on lõpetatud, ei saa hageja uuesti pöörduda kohtusse hagiga sama kostja vastu vaidluses samal alusel sama hagieseme üle. 9.

1. Riigikohus on leidnud, et kui hageja loobub pärast hagi menetlusse võtmist mõnest esitatud nõudest, tuleb loobumine kohtumäärusega lahendada ja loobumise vastuvõtmise korral menetlus lõpetada (vt nt Riigikohtu
2. märtsi 2019 otsus tsiviilasjas nr 2-14-61508, p 17). Kohtul on kohustus nõude loobumise osas võtta selge seisukoht vaatamata sellele, kas hageja ise on esitanud kohtule avalduse võtta nõudest loobumine vastu või mitte. Nõudest loobumise võib kohus vastu võtta ka otsuses. Kostja pole nõudest loobumisele vastu vaielnud. 9.
3. Kohus leiab, et hageja
4. jaanuaril 2020 esitatud hagist osaline loobumine põhinõude 6,27 euro osas ja hageja
5. oktoobril 2020 esitatud hagist osaline loobumine sissenõutavaks muutunud viivisenõude osas määras 0,07% päevas tuleb vastu võtta ning loobutud nõuete osas tuleb menetlus lõpetada. 9.
6. Eeltoodust tulenevalt jäävad hageja lõplikeks nõueteks menetluses põhinõue 32,92 eurot,
7. oktoobri 2020 seisuga sissenõutavaks muutunud viivisenõue 10,82 eurot ja alates
8. oktoobrist 2020 edasiulatuv viivisenõue põhinõudelt seadusjärgses määras ning 25 euro suuruse sissenõudmiskulude hüvitamise nõue. 10.

§ 5

lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike järgi on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

§ 436

lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele.

§ 230

lg 1 järgi peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. 11. Kohus menetleb praegust tsiviilasja

§ 405

lg 1 järgi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes

-s sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid. 4

§ 444

lg-st 2 piirdub kohus kohtuotsuse põhjendavas osas üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega.

§ 405

lg 1 p 5 kohaselt võib kohus lihtmenetluse korral kalduda kõrvale tõendite esitamise ja kogumise vorminõuete kohta seaduses sätestatust ja tunnustada tõendina ka seaduses sätestamata tõendusvahendeid, muu hulgas menetlusosalise seletust, mis ei ole antud vande all. Maakohus ei pea lihtmenetluse asjas tehtavas kohtuotsuses põhjendama, miks ta ei nõustu poole mõne väitega, analüüsima tõendeid ja põhjendama, miks ta mõnda tõendit ei arvesta (vt nt Riigikohtu 4. mai 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-16, p 16). 12. Kohus loeb asjas vaidlustamata asjaolude (

§ 231lg-d 2 ja 4) ja esitatud tõendite alusel tuvastatuks järgmised asjaolud.

12.

1. Elisa Eesti AS ja kostja sõlmisid
2. oktoobril 2008 liitumislepingu nr 1687116 (tl 4), mille järgi on liitumislepingus telefoninumbriks märgitud xxxxxxxx ning kokku lepitud, et osapoolte õigused ja kohustused on kindlaksmääratud Elisa Eesti AS-i üldtingimustega ja hinnakirjaga, mis on käesoleva liitumislepingu lisadeks ja mida osapooled liitumislepingut alla kirjutades kohustuvad täitma. 12.
3. Hagiavalduses viitab hageja sellele, et kostja ja Elisa vahel sõlmiti liitumisleping kliendinumbriga
4. Kohus selgitas
5. jaanuaril 2020 kirjas (tl 34) hagejale, et sellise kliendinumbriga liitumislepingut hageja esitanud ei ole. Vaatamata sellele ei ole hageja lepingut, millelt nähtuks ka kliendinumber, kohtule esitanud, kuid on
6. jaanuari 2020 hagi terviktekstis väitnud, et liitumisleping nr xxxxxxx sõlmiti telefoninumbri xxxxxxxx teenindamiseks, mille alusel esitati arved (nr 2015325129, 2015558021, 2015794616, 2016278339), mis kostja jättis tasumata. Seega esitas Elisa liitumislepingu järgi kostjale järgmised arved: 1)
7. juuni 2016 arve nr 2015325129 ajavahemiku
8. mai kuni
9. mai 2016 eest 8,20 eurot maksetähtajaga
10. juuni 2016 (tl 13); 2)
11. juuli 2016 arve nr 2015558021 ajavahemiku
12. juuni kuni
13. juuni 2016 eest 10,84 eurot maksetähtajaga
14. juuli 2016 (tl 12); 3)
15. augusti 2016 arve nr 2015794616 ajavahemiku
16. juuli kuni
17. juuli 2016 eest 7,87 eurot maksetähtajaga
18. august 2016 (tl 11); 4)
19. septembri 2016 arve nr 2016278339 ajavahemiku
20. august kuni
21. august 2016 eest 12,28 eurot maksetähtajaga
22. september 2016 (tl 10). 12.
23. Nii hageja kui kostja on kõigis oma seisukohtades kinnitanud, et kostja ei ole arveid 1)-4) tasunud. 12.
24. Viidatud arvetel nr 2), 3) ja 4) nähtub kulurida telefoninumbritele xxxxxxxx ja xxxxxxx ning arvel nr 1) on kulurida numbrile xxxxxxxx. Kostja on
25. oktoobril 2008 volitanud Elisat esindama teda Elion Ettevõtted AS-i juures numbri xxxxxxx kasutamise aluseks oleva liitumislepingu lõpetamise kokkuleppe tingimuslikuks sõlmimiseks, kostja sooviga säilitada number (tl 4 pöördel). Hageja ja kostja selgituse põhjal toimis liitumislepingus kokkulepitud teenus nii, et kostjale võimaldati sellega üle mobiilside toimivat lauatelefoni kasutamist. Sissehelistaja valis numbri xxxxxxx, mis Elisa sisevõrgus muutus numbriks xxxxxxxx ja toimus väljakutse lauatelefonile, väljahelistamisel nägi kutsutav abonent telefoninäidikul numbrit xxxxxxx. Kostja ei kasutanud mitut telefoninumbrit, vaid üksnes telefoni numbrit xxxxxxxx, mis oli lauatelefoni xxxxxxx alusnumber (tl 4 ja pöördel, 47, 64 ja 66). 5

§ 367). Samuti sissenõudmiskulusid VÕS § 1132 lg 2 p 1 alusel.

Nende nõude rahuldamise eelduseks on kehtiv leping ja selle rikkumise tuvastamine, mida peab vaidluse korral tõendama hageja (

§ 230lg 1).

Praegusel juhul on hageja menetluses läbivalt väitnud, et teenuse osutaja ja kostja vahel sõlmiti

1. oktoobril 2008 kehtiv leping, mille alusel väljastati arved nr 2015325129, 2015558021, 2015794616 ja
2. Kostja sai arved kätte, tal oli kohustus need tasuda, kuid ta ei teinud seda. Kostja on asjas läbivalt asunud seisukohale, et Elisa lõpetas
3. a suvel ühepoolselt lepingus kokkulepitud teenuse osutamise, mistõttu tal ei ole vaidlusaluste
4. a arvete tasumise kohustust. Uut lepingut Elisa pakutud tingimustel kostja ei sõlminud.
5. Vaidlus on poolte vahel selle üle, kas Elisa ja kostja vahel oli arvetel märgitud teenuste osutamiseks
6. a-l kehtiv leping, mille alusel hageja saaks nõuda vaidlusalustel arvetel näidatud põhinõude 32,92 euro, viivise ja sissenõudmiskulude tasumist.
7. Kohus nõustub kostjaga, et esile toodud asjaoludel Elisa lõpetas
8. oktoobril 2008 kokkulepitud teenuse osutamise
9. a suvel ning uue teenuselepingu sõlmimist ei ole hageja tõendanud (

§ 230lg 1).

Kostja esitas kohtule Elisa

1. augusti
2. augusti ja
3. septembri 2015 e-kirjad, milles viimane kinnitab, et süsteemi tehnilise rikke tõttu lõpetati Elisa poolt ühepoolselt kokkulepitud teenuse osutamine ja sama teenuse osutamine ei ole enam võimalik (tl 32 ja pöördel, 91-94). Kostjale pakuti selle teenuse asemel Mobifixi teenust ja Mobiilse Kontoritelefoni teenust. Ühel juhul oli teenuse kuutasu 2,49 eurot ja teisel juhul null eurot, millele lisandub kõneminuti tasu. Seda, kas selline ühepoolne lepingu lõpetamine oli lepingu järgi lubatud ja millised olid selle tagajärjed, pole teada, sest hageja ei ole esitanud ei lepingu sõlmimise ajal,
4. a suvel ega ka vaidlusaluste arvete väljastamise ajal kehtinud Elisa üldtingimusi, vaatamata kohtu selgitustele. Hageja esitas koos hagiga Elisa
5. novembri 2016 üldtingimused (tl 5-7), mis jõustusid ja kehtivad üldtingimuste p 10.8 kohaselt alates
6. jaanuarist
7. Kohus selgitas hagejale
8. jaanuari 2020 kirjas ja
9. oktoobri 2020 istungil (vt protokoll, tl 62-63), et hageja ei ole tõendanud, et üldtingimused kehtiksid ka kostja suhtes. Lisaks on Elisa ise hageja esitatud
10. jaanuari 2020 e-kirjas (tl 67) kinnitanud, et teenuse ümbervormistamise kokkulepet, st uut lepingut, arvetel märgitud teenuste osutamiseks, neil ei ole. Elisa samas kirjas esitatud väide, et kostja jätkas arvete maksmist, on tõendamata. Kostja ise on väitnud, et sulges teenuse
11. a sügisel Elisa kontoris ja on tõendanud, et tasus
12. novembris viimase arve Elisale, mis nähtub kostja AS-i SEB Pank väljavõttest (tl 85, 89). Kostja väitel ta uut lepingut ei sõlminud, vastupidise tõendamise kohustus oli hagejal. Samuti oleks tulnud hagejal tõendada, millistel tingimustel ja hinnakirja alusel leping sõlmiti, sh seda, et Elisal oli õigus nõuda kostjalt teenuse eest just 7,22 eurot kuus või mõnda muud summat. 6

§ 173

lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses.

§ 178

lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hagimenetluses jaotatakse menetluskulud

§ 162lg 1 järgi, st et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuna hagi jäi rahuldamata, jäävad menetluskulud hageja kanda.

§ 174

lg 2 kohaselt maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Kostja menetluskulude nimekirja ei esitanud ning toimikust menetluskulude kandmine ei nähtu. Seega asjas väljamõistetavad menetluskulud puuduvad. (allkirjastatud digitaalselt) Agle Elmik kohtunik 7