1-17-3888/57

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse kuupäev

1. detsember 2020 Kohtuasja number 1-17-3888 Kohtukoosseis Erkki Hirsnik, Maarika Kuusk ja Aarne Sarjas Kohtuasi Viktor Mikkeri (isikukood 38512252219) tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamine Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu (Jõgeva kohtumaja)
2. novembri 2020 määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik süüdimõistetu Viktor Mikkeri kaitsja vandeadvokaat Matti Reinsalu, määruskaebus Teised määruskaebemenetluse pooled prokuratuur, esindaja abiprokurör Margit Pärn Asja läbivaatamise viis kirjalik menetlus Lõuna Ringkonnaprokuratuuri RESOLUTSIOON
3. Jätta Tartu Maakohtu
4. novembri 2020 määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
5. Määrata OÜ-le Advokaadibüroo Matti Reinsalu määruskaebemenetluses vandeadvokaat Matti Reinsalu poolt Viktor Mikkerile osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 64 (kuuskümmend neli) eurot 80 senti, sealhulgas käibemaks 10 eurot 80 senti.
6. Mõista eelmises punktis nimetatud menetluskulu katteks Viktor Mikkerilt Eesti Vabariigi kasuks välja 64 eurot 80 senti. Menetluskulu tuleb tasuda 30 päeva jooksul makseinfo lehel näidatud arvelduskontole. Viitenumbri märkimine on kohustuslik. Kui rahaline kohustus ei ole tähtajaks täielikult täidetud, saadetakse kohtumääruse ärakiri kohtutäiturile täitemenetluse läbiviimiseks. Edasikaebamise kord Käesoleva määruse peale saab prokuratuur või süüdimõistetu advokaadist kaitsja esitada kirjaliku määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. PÕHIOSA
7. Viktor Mikker tunnistati Harju Maakohtu
8. juuni 2017 otsusega karistusseadustiku (KarS) § 121 lg 2 p 2 ning § 141 lg 2 järgi süüdi ning talle mõisteti § 64 lg 1 alusel karistuseks 6 aastat vangistust. Seda karistust vähendati asja lühimenetluses arutamise tõttu kriminaalmenetluse 1 seadustiku (KrMS) § 238 lg 2 alusel kestuseni 4 aastat. V. Mikkeri karistusaeg algas
9. novembril 2017 ja lõpeb
10. novembril
13. oktoobril 2020 esitas Tartu Vangla Tartu Maakohtule materjalid V. Mikkeri tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamiseks.
14. Vangla ega ka prokuratuur V. Mikkeri vabastamist ei toetanud.
15. Tartu Maakohus jättis
16. novembri 2020 määrusega V. Mikkeri vanglast ennetähtaegselt vabastamata. Kohtu põhistused olid kokkuvõtlikult järgmised. Täidetud on KarS § 76 lg 2 p-s 2 sätestatud formaalsed alused V. Mikkeri vabastamiseks: ta on esimese astme kuriteo eest mõistetud vangistusest kandnud ära enam kui kaks kolmandikku. Positiivne on, et süüdimõistetu on vanglas käitunud rahuldavalt, distsiplinaarkaristusi tal pole, ta on töötanud majandustöödel, õppinud eesti keelt ja osalenud sotsiaalprogrammides. Vabanemise korral on tal elukoht oma täditütre juures ja ta soovib töökoha leidmiseks pöörduda töötukassasse. Vaatamata eeltoodule ei saa V. Mikkerit siiski vanglast vabastada. Süüdimõistetu kannab vangistust oma alaealise kasutütre kehalise väärkohtlemise ja vägistamise eest. V. Mikker vägistas kasutütart, kui viimane oli 13-aastane. Lisaks väärkohtles ta kasutütart kehaliselt, haarates ja tõmmates last kaelast, kusjuures ta teadis, et lapsel oli varasemalt olnud kaelatrauma. Kuivõrd V. Mikker oli võimeline panema toime kuritegusid kirjeldatud asjaoludel, näitab see tema hoolimatut suhtumist teise inimese tervise ja kehalise puutumatuse suhtes. Sellises suhtumises peitub ka uute kuritegude toimepanemise risk vabaduses. Samuti tuleb arvestada, et V. Mikker ei ole oma väära käitumist tänini tunnistanud. Kui süüdimõistetu ka pärast peaaegu kolmeaastast vangistust ning arvukates resotsialiseerivates tegevustes osalemist ei mõista, mida ta on valesti teinud ja milles seisneb tema vastutus, ei ole võimalik pidada tema karistuse eesmärke täidetuks määral, mis võimaldaksid tema ennetähtaegset vabastamist.
17. Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse V. Mikkeri kaitsja Matti Reinsalu, paludes lahendi tühistada ja kaitsealuse tingimisi enne tähtaega vanglast vabastada. Kaitsja toob enda taotlust põhjendades välja, et V. Mikker on vanglas püüdnud igapäevaselt oma võimete kohaselt teha kõik selleks, et muutuda ja näidata seda ka ühiskonnale. Samuti on võimalik, et argumendid, millega maakohus õigustas süüdimõistetu vabastamata jätmist, jäävad püsima ka pärast seda, kui V. Mikker karistuse ärakandmise järel igal juhul vanglast vabaneb. Selle võimaliku riski maandamiseks ongi võimalik ta vabastada riigipoolse järelevalvega, mis aitaks temal sotsialiseeruda ning viia tal oma käitumist kooskõlla seadusest ja ühiselu reeglitest tulenevaga. Uue kuriteo riske oleks võimalik vähendada V. Mikkeri kriminaalhooldusele allutamisega ja käitumiskontrolli kohaldamisega, samuti talle lisakohustuste panemisega. Ringkonnakohtu seisukoht
18. KarS § 76 lg 4 annab süüdimõistetu vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise eelduste hindamisel kohtule ulatusliku otsustusruumi. Kõrgema astme kohus on õigustatud edasikaebemenetluses kohtu kaalutlusõigusesse sekkuma, kui KarS § 76 lg 4 kohaldamisel tehtud kaalutlusvea tagajärjeks on selge materiaal- või menetlusõiguse rikkumine, mille tõttu võis isik jääda ebaõigesti karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamata. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
19. aprilli 2017 määrus asjas nr 3-1-1-12-17, p 16) Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud kohtumääruses pole niisugused vead sedastatavad. Maakohus ei ole KarS § 76 lgt 4 kohaldanud ebaõigesti, määrus on kooskõlas kohtupraktikas väljendatud põhimõtetega ja küllaldaselt põhistatud. Vastupidisele seisukohale asumiseks ei anna alust ka määruskaebuses esitatud väited. 2
20. Määruskaebuses ei too kaitsja välja ühtegi asjaolu, mida esimese astme kohus käsitlenud poleks. Maakohus on arvestanud V. Mikkeri kohta käivat positiivset teavet: distsiplinaarkaristuste puudumist, majandustöödel töötamist, osalemist sotsiaalprogrammides ja keeleõppes ning tema vabanemisjärgseid rahuldavaid elutingimusi ja plaane edasiseks.
21. Kohtumäärusest nähtub selgelt seegi, et eelmärgitud teave ei olnud maakohtu jaoks V. Mikkeri ennetähtaegselt vanglast vabastamiseks piisav. Kohus nägi uute kuritegude toimepanemise tõenäosust eelkõige tema kuritegude asjaolude pinnalt. Taoline maakohtu järeldus on ka jälgitav. V. Mikker vägistas oma elukaaslase 13-aastase tütre, kasutades seejuures lapse sundimiseks füüsilist jõudu. Samuti ähvardas ta tüdrukule peksa anda, kui viimane toimunust kellelegi räägib. Veel on V. Mikker sama kannatanu suhtes hilisemalt toime pannud kehalise väärkohtlemise. Ta haaras lapsel kaelast ja lükkas viimast kodus mööda koridori edasi nii, et viimane sai tervisekahjustused ja tundis valu. Seejuures hoidis süüdimõistetu tüdrukut kaelast vaatamata sellele, et lapsel oli olnud kaelatrauma. Niisuguse vägivalla lõpetas alles lapse ema sekkumine. Taoline korduv vägivallatsemine ning seda lapse suhtes, kelle suutlikkus end kaitsta on pärsitud, viitab ka ringkonnakohtu hinnangul V. Mikkeri vägivaldsusele ja ükskõiksele suhtumisele teistesse inimestesse ning sellest tulenevalt kuritegude kordumise ohule.
22. Asjaolusid, mis annaksid aluse loota, et V. Mikker on oma hoiakuid muutnud, maakohus ei täheldanud ja seda ei tee ka ringkonnakohus. Tegelikult nähtub pigem vastupidine. Nimelt selgub vangla koostatud iseloomustusest, et süüdimõistetu eitab kuritegusid. Ta väitvat, et kõik oli lapse väljamõeldis ja tema ei ole midagi teinud. V. Mikkeri niisuguse suhtumise tõttu katkestati ka tema osalemine sotsiaalprogrammis „Õige hetk“. Kohtukolleegium nõustub esimese astme kohtuga, et V. Mikkeri poolt oma kuriteo tänini eitamine ei võimalda asuda seisukohale, nagu oleks karistus juba praeguseks mõjus olnud. Kui süüdimõistetu enda tegu eitab ja seda ise hukka ei mõista ega kahetse, võivad kergelt tulla ka uued kuriteod.
23. Kinnipeetava iseloomustuse kohaselt on vanglas täheldatud ka V. Mikkeri puudulikku konfliktide lahendamise oskust, tema kõrget enesehinnangut ning kalduvust süüdistada kõiges halvas pigem teisi. Viidatu kätkeb endas samuti ohumärke. Olgu ka öeldud, et süüdimõistetu oskamatus probleemidega hakkama saada väljendus nt tema poolt toime pandud kehalises väärkohtlemises. Kohtuotsuse kohaselt tarvitas V. Mikker lapse kallal vägivalda seetõttu, et tema arvates kasutas tüdruk liigselt elektrit – pani tule põlema, pesi üle lubatud 10 minuti ja seejärel ütles V. Mikkerile halvasti.
24. Kaitsja see argument, et V. Mikkeri ohtlikkus ei pruugi ära langeda ka tema tähtaegselt vanglast vabanemise korral ning siis ei saaks rakendada ka käitumiskontrolli, ei põhjenda samuti V. Mikkeri ennetähtaegselt vanglast välja laskmist. Süüdimõistetut ei saa enne tähtaega vangistusest vabastada, kui tema osas püsib vägivaldse kuriteo toimepanemise osas ohuprognoos, seda ka mitte kriminaalhooldaja kontrolli alla. Samuti juhib kohtukolleegium tähelepanu sellele, et V. Mikkeri suhtes võib osutuda vajalikuks rakendada vangistuse ärakandmise järel KarS §-s 871 sätestatud karistusjärgset käitumiskontrolli.
25. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ning § 337 lg 1 p-st 1, jätab Tartu Ringkonnakohus Tartu Maakohtu
26. novembri 2020 määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata.
27. Kaitsja M. Reinsalu on koos määruskaebusega esitanud ringkonnakohtule taotluse riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal maakohtu määrusega tutvumiseks ja määruskaebuse koostamiseks kokku 60 minutit, mille eest ta soovib tasu määramist summas 64,80 eurot, sh käibemaks 10,80 eurot. Kolleegium leiab, et kaitsja taotlus on 3 põhjendatud ja tuleb rahuldada. KrMS § 187 lg 2 esimese lause kohaselt tuleb nimetatud riigi õigusabi tasu kui määruskaebemenetluse kulu V. Mikkerilt riigi kasuks välja mõista. (allkirjastatud digitaalselt) 4