Obsah (6)

§ 47§ 71§ 124§ 108§ 43§ 175

TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-19-1964 Määruse kuupäev 18. november 2020 Kohtunik Maria Lõbus Kohtuasi X.X.i kaebus tema novembris ja detsembris 2018 ning jaanuaris j

) § 124 lõike 1 kohaselt kontrollib kohus eelmenetluses, kas kaebus on esitatud tähtaegselt, ja lahendab kaebetähtaja ennistamise taotluse. 10. HMS § 87 lõike 1 kohaselt on isikul, kelle vaie jäi rahuldamata või kelle õigusi vaidemenetluses rikuti, õigus pöörduda

-is sätestatud tingimustel ja korras kaebusega halduskohtusse.

§ 47

lõikest 2 tuleneb, et kui isik esitas nõude kõigepealt kohtueelses menetluses, võib kaebuse kohtule selle nõudega esitada 30 päeva jooksul arvates päevast, kui isikule tehti teatavaks kohtueelset menetlust lõpetav lahend.

1. Kaebaja
2. märtsil 2019 esitatud vaide kohta tegi Toila Vallavalitsus
3. aprillil 2019 vaideotsuse nr 5-1.5/641-
4. Kaebaja sõnul sai ta vaideotsuse kätte
5. aprillil
6. Sellest hakkas kulgema 30-päevane tähtaeg kohtusse pöördumiseks. Viimane päev kohtule kaebuse esitamiseks oli
7. mai
8. Kaebaja esitas kaebuse kohtule alles
9. oktoobril 2019, s.o umbes viis kuud pärast kaebuse esitamise tähtaja möödumist. Kuna kaebaja ei pöördunud kohtusse 30 päeva jooksul kohtueelset menetlust lõpetava lahendi teatavaks tegemisest, vaid hiljem, on kaebus esitatud tähtaega rikkudes.
10. Kaebetähtaeg ei hakanud uuesti kulgema siis, kui Toila Vallavalitsus täiendas õiguskantsleri pöördumisest ajendatuna
11. septembri
12. a korraldusega nr 231 oma varasemat
13. aprilli
14. a vaideotsust nr 5-1.5/641-
15. Ühes ja samas nõudes ei saa hakata kulgema kaks erinevat kaebetähtaega (Riigikohtu halduskolleegiumi
16. mai
17. a määrus asjas nr 3-3-1-18-16, punkt 12). Kaebajale pidi Toila Vallavalitsuse
18. aprilli
19. a vaideotsusest nr 5-1.5/641-1 olema selge, et tema vaide kohta on tehtud lõplik otsus ning tema vaiet ei ole rahuldatud. 2 3-19-1964
20. Samuti ei mõjuta kaebetähtaja kulgemist see, et Toila Vallavalitsuse
21. aprilli
22. a vaideotsuses nr 5-1.5/641-1 ei ole selgitatud edasikaebamise korda. Vaidlustamisviite puudumine ei mõjuta haldusakti kehtivust, vaidlustamise tähtaega ega too kaasa muid õiguslikke tagajärgi (HMS § 57 lõige 2). Samuti ei sõltu kaebetähtaja kulgemine eelnimetatud vaideotsuse õiguspärasusest. 14.

§ 71

lõige 1 sätestab, et kui menetlusosaline lasi mööda seaduses sätestatud menetlustähtaja, ennistab kohus tähtaja menetlusosalise avalduse alusel, kui menetlusosaline ei saanud tähtaega järgida mõjuval põhjusel.

1. Kohus selgitas
2. novembri
3. a määruses kaebajale kaebuse tähtaegsusega seonduvat, andis kaebajale võimaluse kaebetähtaja ennistamise taotluse esitamiseks ning palus kaebajal vastavas taotluses selgitada järgmist: - kaebaja on
4. mail 2019 Toila Vallavalitsusele esitatud pöördumises viidanud HMS-i vaidemenetlust reguleerivatele sätetele ning juhtinud tähelepanu sellele, et Toila Vallavalitsuse
5. aprilli
6. a vaideotsuses nr 5-1.5/641-1 ei ole selgitatud edasikaebamise korda, nagu seadus nõuab. Kui kaebaja oskas leida HMS-i vaidemenetlust reguleerivad sätted (HMS
7. peatükk) ning teadis, et vaideotsuses tuleb selgitada edasikaebamise korda, siis miks ei juhindunud kaebaja HMS § 87 lõikest 1 (mis kuulub samuti HMS
8. peatüki alla) ega pöördunud

-is sätestatud korras ehk 30 päeva jooksul kaebusega halduskohtusse; - kui kaebaja ei olnud täpsest edasikaebamise korrast teadlik, siis miks ta ei selgitanud seda ise välja (näiteks oleks saanud küsida vallavalitsusest või vaadata seadusest); - miks pöördus kaebaja halduskohtu asemel esmalt õiguskantsleri poole.

1. Kaebaja selgitas
2. novembri
3. a vastuses kohtumäärusele, et tal puudub õigusharidus, kuid oskab lugeda ja kuna tervis oli tol ajal kehv, sai ta interneti vahendusel uurida kehtivat HMS-i. Kaebaja märkis, et kohtusse pöördumine on tema jaoks kõige viimane abinõu, sest ta püüdis asja lahendada kohapeal. Vallavalitsusest küsides sai kaebaja vastuseks, et kui ei sobi, siis pöördu õiguskantsleri poole. Kaebaja ei ole otsesõnu kaebetähtaja ennistamist taotlenud, kuid tema
4. novembri
5. a vastust kohtumäärusele saab selle sisu arvestades tõlgendada kaebetähtaja ennistamise taotlusena.
6. Üldjuhul peaksid tähtaja ennistamist õigustama menetlustoimingu sooritamist takistanud objektiivsed takistused. Tegemist peab olema sündmusega, mille tekkimist ja kulgemist isik ise vahetult mõjutada ei saa. Üksnes erandlikel juhtudel võivad tähtaja ennistamise tingida ka isikuga seotud subjektiivsed asjaolud. Mõjuva põhjusena

§ 71

lõike 1 tähenduses võib olla käsitatav kogenematusest tingitud eksimus, mille tõttu isik ei saanud aru näiteks kaebuse esitamise vajadusest või kaebetähtaja arvestamisest. Samas ei saa olla tähtaja ületamine vabandatav, kui kaebaja pole olnud piisavalt hoolikas selleks, et selgitada välja vaidluse algatamise kord, sh tähtajad. Ka õiguslikult kogenematul isikul ei ole alust eeldada, et vaidlust saab lahendada suvalises korras ja määramatult pika aja jooksul. Kui kogenematul isikul tekib kahtlus oma õiguslikes teadmistes, peab ta mõistliku aja jooksul otsima professionaalset abi. (Vt nt Riigikohtu

1. oktoobri
2. a määrus asjas nr 3-3-1-57-02, punkt 19;
3. jaanuari
4. a määrus asjas nr 3-2-1-148-06, punkt 12;
5. jaanuari
6. a määrus asjas nr 3-3-1-75-08, punktid 16 ja 17.) 3 3-19-1964
7. Ehkki vaidlustamisviite puudumine vaideotsuses ei mõjuta kaebetähtaja kulgemist, võib vaidlustamisviite puudumist pidada kaebetähtaja möödalaskmise mõjuvaks põhjuseks, kui tähtaja möödalaskmine on tingitud vaidlustamisviite puudumisest (HMS § 57 lõige 3). Tõsi on see, et Toila Vallavalitsuse
8. aprilli
9. a vaideotsuses nr 5-1.5/641-1 puudub vaidlustamisviide. Kaebaja on
10. mail 2019 Toila Vallavalitsusele esitatud pöördumises viidanud HMS-i vaidemenetlust reguleerivatele sätetele ning juhtinud tähelepanu sellele, et Toila Vallavalitsuse
11. aprilli
12. a vaideotsuses nr 5-1.5/641-1 ei ole selgitatud edasikaebamise korda, nagu seadus nõuab. Sellest ilmneb, et kaebaja suutis ise leida HMS-ist vaidemenetlust reguleerivad sätted (HMS
13. peatükk) ning oli teadlik ka sellest, et vaideotsuses tuleb selgitada edasikaebamise korda. Kaebaja kinnitas ka
14. novembri
15. a vastuses kohtumäärusele, et õigushariduse puudumisest hoolimata oskab ta interneti vahendusel uurida kehtivat HMS-i. Järelikult oli kaebaja teadlik, et vaideotsuse vaidlustamiseks on ette nähtud teatud kindel kord. Kaebaja selgitustest ei ilmne, kas ta oli edasikaebamise korra täpsest sisust teadlik. Isegi kui kaebaja ei olnud sellest teadlik, oli ta võimeline tegema mõistlikke pingutusi selleks, et see kord ise välja selgitada. Nimelt kui kaebaja oli võimeline iseseisvalt leidma HMS-i vaidemenetlust reguleerivad sätted (HMS
16. peatükk), siis oli ta piisava hoolsuse korral võimeline leidma ka HMS
17. peatükis asuva § 87 lõike 1, mis sätestab, et isikul, kelle vaie jäi rahuldamata või kelle õigusi vaidemenetluses rikuti, on õigus pöörduda

-is sätestatud tingimustel ja korras kaebusega halduskohtusse. Sellest sättest pidi kaebaja ennekõike mõistma, et kui ta ei ole vaideotsusega nõus, tuleb oma õiguste kaitseks pöörduda kohtusse. Kohtusse pöördumise tähtaja väljaselgitamiseks tulnuks kaebajal HMS § 87 lõikes 1 tehtud viite järgi vaadata

-i. Võttes arvesse, et kaebaja suutis ise interneti kaudu leida HMS-i, oli ta samamoodi võimeline leidma

-i. See, et halduskohtule kaebuse esitamise üldine tähtaeg on 30 päeva, oli ka kaebajale kättesaadavast

-ist hõlpsasti tuvastatav. Selleks ei ole vaja õigusalaseid eriteadmisi. (Vt sarnast seisukohta Tartu Ringkonnakohtu

1. novembri
2. a määrusest haldusasjas nr 3-20-502, punkt 7.) Vajaduse korral oleks kaebaja saanud kaebetähtaja pikkuse kohta teavet küsida ka vallavalitsusest või kohtust. Seega oli kaebaja vaideotsuses vaidlustamisviite puudumisest hoolimata piisava hoolsuse korral ise võimeline välja selgitama, et Toila Vallavalitsuse tegevuse vaidlustamiseks tuleb pöörduda 30 päeva jooksul kohtusse. Niisiis ei saa praegusel juhul vaidlustamisviite puudumist vaideotsuses pidada mõjuvaks põhjuseks, mis õigustaks kaebetähtaja ennistamist. Kaebetähtaja väljaselgitamisel ja tähtajast kinnipidamisel piisava hoolsuse järgimata jätmine ei kujuta samuti endast mõjuvat põhjust tähtaja ennistamiseks (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu
3. oktoobri
4. a määrus haldusasjas nr 3-20-597, punkt 18).
5. Kaebaja selgitas
6. novembri
7. a vastuses kohtumäärusele, et kohtusse pöördumine on tema jaoks kõige viimane abinõu, sest ta püüdis asja lahendada kohapeal ning vallavalitsuses viidati võimalusele pöörduda õiguskantsleri poole. Kohtu hinnangul saab kaebaja selgitustest järeldada, et ta oli kohtusse pöördumise võimalusest teadlik, kuid soovis enne ära kasutada muud võimalused vaidluse kohtuväliseks lahendamiseks. Muu hulgas pöördus kaebaja õiguskantsleri poole. Kaebaja soovi lahendada vaidlust kohtuväliselt ei saa pidada mõjuvaks põhjuseks, mis õigustaks kaebetähtaja ennistamist. Kohus selgitas eespool, et kaebajale pidi piisava hoolsuse korral olema arusaadav, et kui ta soovib oma õigusi kohtus kaitsta, tuleb seda teha kindla aja jooksul. Kui kaebaja otsustab pärast vaidemenetluse läbimist kohtusse pöördumise asemel kasutada vaidluse lahendamiseks muid võimalusi, näiteks pöördub õiguskantsleri poole, võtab ta sellega riski, et kaebuse hilisem esitamine ei pruugi toimuda tähtaegselt ja ta minetab kohtusse pöördumise võimaluse. 4 3-19-1964 Õiguskantsleri poole pöördumine ei tingi kaebetähtaja ennistamist. (Vt sarnast seisukohta Tallinna Ringkonnakohtu
8. oktoobri
9. a määrusest haldusasjas nr 3-19-795, punkt 11.)
10. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kaebaja ei ole esile toonud mõjuvaid põhjuseid, mis tingiksid kaebetähtaja ennistamise. Seetõttu jätab kohus kaebaja taotluse kaebetähtaja ennistamiseks rahuldamata. Kuna on ilmne, et kaebaja ei ole Toila Vallavalitsuse
11. aprilli
12. a vaideotsuse nr 5-1.5/641-1 kättesaamisest arvates tähtaegselt kohtusse pöördunud ning ei ole alust selles osas kaebetähtaja ennistamiseks, puudub vajadus hinnata kaebaja vaide tähtaegsust.
13. Kui kaebus on esitatud tähtaega rikkudes ja tähtaeg ei kuulu ennistamisele, tuleb kohtul lõpetada määrusega asja menetlus (

§ 124lõige 2 ja § 152 lõike 1 punkt 2).

Nende sätete alusel lõpetab kohus määrusega praeguse asja menetluse. 22. Menetluse lõpetamise korral tuleb menetluskulud kanda kaebajal (

§ 108

lõige 4), kuid praegusel juhul ei pea kohus võimalikuks vastustaja võimalike menetluskulude väljamõistmist kaebajalt. Kaebus puudutab vastustaja põhitegevust ning sellisel juhul ei ole väljakujunenud kohtupraktika järgi vastustaja menetluskulude väljamõistmine kaebajalt põhjendatud. Menetlusosaliste võimalikud menetluskulud jäävad nende endi kanda. 23. Kui praegune määrus jõustub, ei saa kaebaja enam esitada kaebust sama nõudega ja samal alusel (

§ 43lõike 1 punkt 2).

24.

§ 175

lõike 3 ja § 178 lõike 3 kohaselt asendab kohus omal algatusel avaldatavas määruses kaebaja nime tähemärgiga. (allkirjastatud digitaalselt) 5