Obsah (8)

§ 436§ 230§ 457§ 459§ 238§ 3§ 445§ 162

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtuasja number 2-20-7713 Otsuse tegemise aeg ja koht 04. detsember 2020, Tallinn Kohtunik Kairi Piirisild Kohtuasi A. B. ja R. B.i hagi R. B.i v

) § 5 lg 1 ja lg 2 teise lause kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Poolte valitud õiguslik kvalifikatsioon ei ole kohtule siduv (

§ 436lg 7).

Perekonnaasjas, sh elatise asjas ei ole kohus seotud esitatud asjaolude ja seisukohtadega (

§ 436lg 6).

Pooltevahelise õigussuhte kvalifitseerimine on

§ 436lg 7 ja § 438 lg 1 järgi kohtu ülesanne.

Lisaks asjaolude kohtu ette toomise kohustusele peab kumbki pool

§ 230

lg 1 kohaselt hagimenetluses ka tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus saab otsuse rajada üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele ning otsust tehes otsustab kohus, mis asjaolud on esitatud tõendite alusel tuvastatud (

§ 436lg 2 esimene lause ja § 438 lg 1).

1. Hagejad esitasid kostja vastu hagi ülalpidamise saamiseks seaduses sätestatud määras alates 01.06.
2. Kohus märgib esmalt, et hageja I nõue on käsitletav elatise muutmise hagina. Nimelt mõisteti kostjalt hageja I ülalpidamiseks 13.05.2009 tagaseljaotsusega nr 2-08-67796 2 elatisena välja 2500 krooni kuus kuni hageja I täisealiseks saamiseni (tl 5). Kui elatise hagi kohta on jõustunud kohtuotsus, seob see

§ 457

lg 1 järgi menetlusosalisi ja välistab üldjuhul samas asjas uuesti kohtusse pöördumise. Pool võib nõuda kohtus perioodiliselt tulevikus makstava elatise maksete suuruse muutmist üksnes

§ 459ja § 497 sätestatud eeldustel.

Kui aga varasema kohtulahendiga ei ole tuvastatud elatise väljamõistmise aluseks olevaid asjaolusid, tuvastab kohus elatise suuruse muutmise hagi lahendamisel, kas ja millises ulatuses on isik kohustatud teisele isikule ülalpidamist andma (vt Riigikohtu 19.10.2015 otsus nr 3-2-1-119-15 p 12). Kuna käesoleval juhul mõisteti elatis hageja I ülalpidamiseks välja tagaseljaotsusega, milles ei ole tuvastatud elatise väljamõistmise aluseks olevaid asjaolusid, ja hageja nõuab elatise suurendamist seaduses sätestatud määrani, tuleb kohtul elatise suurendamise nõuet lahendades tuvastada ülalpidamiskohustuse suurus samamoodi, nagu elatise nõude esitamisel. Elatise suurendamiseks PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimumini ei ole vaja üldjuhul tõendada, et lapse vajadused on suurenenud (Riigikohtu 28.10.2015 otsus nr 3-2-1-124-15 p 13). Hageja II kasuks ei ole varem elatist välja mõistetud ja tegemist on tavapärase elatise väljamõistmisele suunatud hagiga.

1. Hagejate rahalisele sooritusele suunatud ülalpidamise nõuded kostja vastu võiksid kuuluda rahuldamisele perekonnaseaduse (PKS) § 96, § 97 lg 1, § 100 lg 2 ja § 101 lg 1 alusel, mille kohaselt on alaealine laps õigustatud oma ülenejatelt sugulastelt saama ülalpidamist, mida lapsega koos mitteelav vanem annab eeskätt elatise maksmise teel ja igakuine elatis ühele lapsele ei või olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäär. Selle eeldused on järgmised: 1) kostja on hagejate esimese või teise astme üleneja sugulane ehk lapsevanem 2) hagejad on alla 18 aasta vanad 3) tuvastatud on kohustuse rikkumine – vanem ei anna hagejatele elatist või annab seda ebapiisavalt.
2. Hagejate sünnitõendite kohaselt on kostja hagejate isa ja hagejad on alla 18.a vana (tl 20 ja 21). Kostja ei ole neid asjaolusid ka vaidlustanud. Hagi rahuldamiseks tuleb seega tuvastada, kas kostja on enda kohustust rikkunud ehk kostja ei anna hagejatele elatist või teeb seda ebapiisavas mahus. Selle välja selgitamiseks tuleb kindlaks teha hageja vajadused ja see, kui suures ulatuses on kostja hagejate vajadusi katnud.
3. Lapse ülalpidamine tähendab lapse igapäevaste vajaduste rahuldamist ja tema arenguks piisavate vahendite tagamist. Selle eest, et laps saaks kasvamiseks ja arenguks vajaliku ülalpidamise, on kohustus hoolitseda mõlemal vanemal. Kui vanem elab lapsega koos, rahuldab ta lapse vajadused eeldatavasti vahetult. Kui vanem ei ela lapsega koos või ei osale lapse kasvatamises, täidab ta PKS § 100 lg 1 ja lg 2 esimese lause järgi ülalpidamiskohustust üldjuhul lapsele perioodilist rahalist elatist makstes. Hagejate vanemad lahutasid abielu 28.05.2019 (tl 22) ja nad ei vaidle selle üle, et kostja elab hagejatest ja nende emast eraldi. Pooled vaidlevad selle üle, kui palju peab kostja hagejatele ülalpidamist andma.
4. Alaealisele lapsele antava ülalpidamise ulatus määratakse PKS § 99 lg 1 kohaselt kindlaks lapse vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Ülalpidamise kindlaksmääramisel arvestatakse PKS § 99 lg 2 järgi õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sealhulgas tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. Mitme lapse elatisenõuet ühiselt lahendades hinnatakse laste vajadusi eraldi. Alaealisele lapsele elatise nõudmist lihtsustab see, et seaduses on sätestatud miinimumelatis, mille ulatuses ei ole vaja lapse vajadusi tõendada, st eelduslikult on see lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus. Tuleb eeldada, et lapse ülalpidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär ning et mõlemad vanemad suudavad lapsele anda ülalpidamist seaduses sätestatud määras. Seaduses sätestatud miinimummäär on PKS § 101 lg 1 3 kohaselt pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära, s.o käesoleval ajal 292 eurot. Selles ulatuses ei ole vaja tõendada lapse vajadusi (vt ka Riigikohtu 09.06.2017 otsus nr 3-2-1-35-17). Kuna hagejad nõuavad kostjalt elatise väljamõistmist seaduses sätestatud määras, siis eeldatakse, et see vastab nende igapäevaste vajaduste rahuldamiseks kuluvale summale ja hagejad ei pea oma vajadusi täiendavalt tõendama. 11.
5. Kostja tasus hagejatele elatist aprillist detsembrini 2019 summas 540 eurot kuus (270 eurot lapse kohta) ja jaanuarist maini 2020 summas 584 eurot kuus (292 eurot lapse kohta), s.o PKS § 101 lg 1 sätestatud määras. Alates juunist 2020 asus kostja elatist tasuma 300 eurot kuus (150 eurot lapse kohta), (tl 38, 40 ja 69).
6. Kohus selgitas kostjale, et alla seaduses sätestatud alammäära saab alaealisele lapsele elatise erandina välja mõista PKS § 102 lg 2 kolmanda lause järgi üksnes mõjuval põhjusel. Mõjuvaks põhjuseks võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel miinimummääras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Tegemist ei ole kinnise loeteluga ja mõjuvaks põhjuseks on kohtu praktikas loetud lisaks ka muid asjaolusid, mida arvestatakse elatise suuruse määramisel, mh lapse miinimumist väiksemad vajadused näiteks mastaabisäästu tõttu või vajaduste katmine muul viisil, näiteks vahetu ülalpidamisega lapsega suhtlemisel, kulude jooksva katmisega, lapsetoetustega, samuti vanema halb varaline seisund. Asjaolu, mis saab anda aluse elatise vähendamiseks alla seaduses sätestatud määra, peab olema piisavalt kaalukas, arvestades samal ajal lapse õigustatud huve (vt Riigikohtu 07.02.2018 otsus nr 2-15-15909 p 11). Kohus selgitas ka seda, et asjaolud, mis PKS § 102 lg 2 alusel annavad aluse elatise vähendamiseks alla seaduses sätestatud määra, tuleb esile tuua ja tõendada kostjal. Kostja ei ole seda teinud.
7. Kostja märkis vaid üldsõnaliselt, et hagejate vajaduste katmiseks ei kulu iga kuu miinimumelatise summa, kuid jättis oma väited hoolimata kohtu selgitustest sisustamata ja tõendamata. Ainuüksi viide Riigikohtu lahenditele ja Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse (RAKE) uurimusele laste kulude kohta ei võimalda teha järeldust konkreetselt hagejate kulude ja kostja võimaluste kohta hagejaid üleval pidada. Kohus pöörab kostja tähelepanu sellele, et ka Riigikohus on sõltumata RAKE uuringus toodust selgitanud, et kohtutel tuleb elatise väljamõistmisel lähtuda seaduses sätestatust, s.o PKS § 101 lg-st 1 ja § 102 lg-st 2 (vt näiteks 309.06.2017 otsus nr 3-2-1-35-17).
8. Arvestades, et kostja tasus elatist kuni juunikuuni 2020 lähtudes PKS § 101 lg 1 sätestatud määras, võib järeldada, et kostja on iseenesest võimeline lastele ette nähtud määras ülalpidamist andma. Sellele, et kostjal see võimalik ei oleks, ei ole ta ka tuginenud ega selliseid asjaolusid, millest kohus võiks seda järeldada, esile toonud.
9. Kostja tegi hagejate emale kohtuväliselt ja ka kohtumenetluses ettepaneku, et ta tasub lastele elatisena 300 eurot kuus ja nõustub tasuma ka vajalike asjade ostmise eest, kuid üksnes tšekkide alusel. Kohus selgitab, et vanemad võivad laste ülalpidamise kohustuse täitmist omavahelisel kokkuleppel täpsustada ja määrata kindlaks, missugusel viisil ja kui pika ajavahemiku kaupa tuleb ülalpidamist anda (PKS § 100 lg 3 esimene lause). Kostja ei saa aga sellist ettepanekut kohtus maksma panna ega kokkuleppe puudumisel sellele tugineda. Hagejate seaduslik esindaja ei ole kostja ettepanekut aktsepteerinud.
10. Kostja viitas ka asjaolule, et hagejate seaduslikule esindajale makstakse peretoetusi kokku 120 eurot kuus. Kohus selgitab, et perekonnaseaduse sätetest ei tulene, nagu võiks kohus PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummääras väljamõistetavat elatist üksnes seetõttu vähendada, et elatist saama õigustatud lapsel on õigus saada peretoetusi. Kui seadusandja eesmärgiks oleks 4 olnud alati vähendada PKS § 101 lg-s 1 sätestatud elatise miinimummäära poole peretoetuse võrra, siis oleks see selliselt ka sätestatud, sest lapsetoetust makstakse kõigile teatud vanuses lastele olenemata nende tegelikust vajadusest (vt Riigikohtu 22.03.2017 otsus nr 3-2-1-174-16 p 14). Elatise vähendamiseks alla miinimumi võib riiklike peretoetuste maksmine olla mõjuv põhjus koostoimes muude asjaoludega, nt vanemate halva varalise seisundiga või kui pool on tõendanud, et laste vajadused on miinimummäärast väiksemad (vt Riigikohtu 09.06.2017 otsus nr 3-2-1-35-17 p 28.2). Kohus saaks seega asjaoluga, et osa lapse vajadusi on kaetud peretoetustega, arvestada vaid siis, kui esile oleks toodud mõjuv põhjus elatise vähendamiseks alla seaduses sätestatud määra. Kostja ei ole selliseid asjaolusid esile toonud ega tõendanud.
11. Kostja taotlus nõuda hagejate seaduslikult esindajalt välja andmed laste igakuiste kulutuste kohta, jääb rahuldamata. Kuna hagejad nõuavad elatist seaduses sätestatud määras ja ei esine asjaolusid, mis annaksid aluse elatist vähendada, ei mõjuta laste vajaduste nimekiri käesoleva asja lahendust ega oma seetõttu asjas tähtsust (

§ 238lg 1).

Kohus teeb laste igakuised vajadused kindlaks siis, kui esinevad alused elatise väljamõistmiseks alla seaduses sätestatud määra (Riigikohtu 07.02.2018 otsus nr 2-16-118651 p 14). Käesolevas asjas selliseid asjaolusid ei esine. Samuti ei anna elatise vähendamiseks alust see, kas ja kui palju on hagejate seaduslik esindaja suutnud laste vajadused katta kostja eest ajal, mil kostja on jätnud kohustuse osaliselt täitmata. Seetõttu ei oma tähtsust ka kostja selgitused selle kohta, et tema arvates ei ole lapsed nende kuude jooksul, kui ta on elatist tasunud alla seaduses sätestatud määra, lisaraha vajanud.

1. Seega, kuna kostja tasub elatist alates juunikuust 2020 alla seaduses sätestatud määra, kuid elatise vähendamiseks ei ole alust, on tegemist ülalpidamiskohustuse rikkumisega. Kostja ei ole hoolimata kohtu selgitustest toonud esile ühtegi asjaolu, mis, arvestades ka hagejate õigustatud huve, oleks piisavalt kaalukas, et annaks PKS § 102 lg 2 tulenevalt aluse mõista elatise välja alla seaduses sätestatud määra. Hagejate hagid tuleb seega rahuldada. Hageja I suhtes 13.05.2009 tagaseljaotsusega välja mõistetud elatist tuleb suurendada kuni seaduses sätestatud määrani, mis tänaseks eelduslikult vastab tema igakuistele vajadustele. Samuti tuleb hageja II kasuks elatis välja mõista seaduses sätestatud määras. Elatis tuleb vastavalt hagejate taotlusele välja mõista alates 01.06.
2. Arvestades

§ 3

lg 1 sätestatut tuleb elatis välja mõista kuni kummagi hageja täisealiseks saamiseni (vt ka Riigikohtu 28.10.2010 otsus nr 3-2-1-85-10 p 12). 19. Kohus määrab

§ 445

lg 1 alusel hagejate taotlusel kindlaks otsuse täitmise korra selliselt, et elatis tuleb maksta hagejate seadusliku esindaja arvelduskontole. Kooskõlas PKS § 100 lg-ga 4 tuleb elatis maksta iga kuu eest ette jooksva kuu 1. kuupäevaks. Menetluskulude jaotus 20. Seoses hagi rahuldamisega jäävad menetluskulud kostja kanda (

§ 162lg 1).

Kuna hageja menetluskulude nimekirja ei esitanud ja menetluskulusid ei nähtu ka asja materjalist, jääb menetluskulude rahaline suurus kulude puudumise tõttu kindlaks määrata. (allkirjastatud digitaalselt) Kairi Piirisild kohtunik 5