Obsah (9)

§ 96§ 97§ 100§ 101§ 102§ 105§ 116§ 108§ 99

Tsiviilasi nr 2-20-3256 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Hele Kaldma Otsuse tegemise aeg ja koht 23. oktoober 2020, Tartu kohtumaja Tsiviilasja number 2-20-3256 Tsiviilas

) §-st 96 ja § 97 p-st 1 tulenevalt kohustatud hagejatele ülalpidamist andma.

§ 96

esimese lause ja

§ 97

p 1 järgi on vanem kohustatud oma alaealist last ülal pidama.

§ 96teise lause kohaselt ei mõjuta ülalpidamiskohustust muudatused hooldusõiguses.

Kui vanem ei ela lapsega koos või ei osale lapse kasvatamises, täidab ta

§ 100

lg 1 ja lg 2 esimese lause järgi ülalpidamiskohustust üldjuhul lapsele perioodilist rahalist elatist makstes (Riigikohtu 8. jaanuari 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 12). Seega on kostja kohustatud täitma ülalpidamiskohustust hagejatele rahalise elatise maksmisega.

§ 101

lg 1 kohaselt ei või alaealise lapse ülalpidamiseks makstav igakuine elatusraha olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. 6. Hagejad on esitanud elatise saamise nõude, paludes, et kohus mõistaks kostjalt välja elatise alates 28.02.2020

§ 101lg-s 1 sätestatud miinimumsummas.

Kostja on seisukohal, et riiklikud lapsetoetused katavad osa laste ülalpidamisvajadustest. Kostja on nõus maksma laste ülalpidamiseks 150 eurot kuus ühe lapse kohta. Samuti on hagejad palunud välja mõista elatis tagasiulatuvalt perioodi 28.02.2019-27.02.2020 eest, kogusummas 9852 eurot (kolme lapse kohta). Kostja hinnangul ei ole põhjendatud tagasiulatuva elatise väljamõistmine, sest tema ja tema XXX on laste ülalpidamiseks rahalisi vahendeid andnud. 7. Üldjuhul ei või

§ 101

lg 1 järgi igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära ning selles ulatuses elatise nõude esitamisel ei tule lapse vajadusi tõendada. Erandina saab alla seaduses sätestatud alammäära alaealisele lapsele elatise

§ 102lg 2 kolmanda lause järgi välja mõista mõjuval põhjusel.

Mõjuvaks põhjuseks võib

§ 102

lg 2 neljanda lause järgi olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel miinimummääras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Elatise väljamõistmisel alla

§ 101

lg-1 sätestatud alammäära tuleb tuvastada, et elatise vähendamiseks on

§ 102lg-s 2 sätestatud mõjuv põhjus (vt Riigikohtu 16.

jaanuari 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-160-12, p 17). Mõjuva põhjuse olemasolu peab seejuures tõendama kohustatud vanem (Riigikohtu 28. oktoobri 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15, p 15). Seega on elatise alla miinimummäära vähendamisel

§ 102

lg 2 järgi oluline eelkõige võtta arvesse iga konkreetse vaidluse asjaolud ning hinnata kas esinevad mõjuvad põhjused elatise vähendamiseks või mitte. Vaidlust ei ole, et hagejad on kostja ainukesed alaealised lapsed. Kostja on kohtuistungil kinnitanud, et ta töötab suulise töölepingu alusel, kuupalgaga XXX eurot. Kostja ei ole kohtu ette toonud tõendeid, et ta oleks töövõimetu. Elatise nõude rahuldamise eelduseks on 3 Tsiviilasi nr 2-20-3256 kohustatud isiku poolt ülalpidamiskohustuse täitmata jätmine, st rikutud on lapse õigust saada ülalpidamist. Ülalpidamiskohustuse rikkumisega on tegemist ka siis, kui vanem annab lapsele ülalpidamist ebapiisavalt või ebaregulaarselt. Kostja on kohtuistungil kinnitanud, et pärast ühise hooldusõiguse osalist lõpetamist (Tartu Maakohtu XX.XX.XXXX määrus tsiviilasjas XXX) ei ole ta hagejatele elatist maksnud. Kohus tegi kostja osas päringuid erinevatesse riiklikesse registritesse. Töötamise registri kohaselt lõppes kostja tööleping XX.XX.XXXX poolte kokkuleppel. Töötukassa andmetel ei ole kostja töötuna ega tööotsijana arvele võetud. Kostjal puuduvad kinnisvara ja sõidukid. Maksu- ja Tolliameti väljavõttest nähtub, et kostja eest on tasutud riiklikke tööjõumakse viimati augustis 2017. Pankade vastustest ei nähtu, et kostja oleks viimase 6 kuu jooksul ühegi panga teenuseid kasutanud. Riigikohus on lahendis 3-2-1-118-12 p 15 rõhutanud, et vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. Eelkõige peab vanem täitma lapse ülalpidamise kohustust oma sissetulekute arvel, piisava sissetuleku puudumisel aga ka muu vara arvel. Vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning vanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike. Eelöeldut tuleb arvestada ka

§ 105lg 3 kohaldamisel.

See tähendab, et vanema osa arvestamisel lapsele elatise andmisel tuleb muu hulgas hinnata selle vanema võimalusi sissetulekut saada, mitte aga vähendada tema osa üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et see on väike. Juhul kui vanema sissetulek ja varaline seisund ei võimalda pidada last ülal ilma vanema enda tavapäraste vajaduste rahuldamist kahjustamata, peab vanem oma vajadusi piirama ning kasutama

§ 102

lg 2 teise lause järgi tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Kohus on seisukohal, et kostja on jätnud täitmata TsMS § 230 lg-st 1 tuleneva tõendamiskohustuse. Seega ei saa kohus välja mõista elatist väiksemas määras kui seda on miinimummäär. Kostja on viidanud, et tema sissetulekuks on XXX eurot, aga ta ei esitanud kohtule töölepingut, ega selgitanud kuhu tema sissetulek laekub või milliseid kulusid sellest kantakse. Samuti nähtub kohtule hagejate poolt esitatud Messengeri vestlusest (tlk 111-113), et kostja väitel on ta teinud XXX investeeringuid 10 000 euro ulatuses. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et kostja väide vähese sissetuleku osas, ei tähenda laste ülalpidamise kohustusest vabanemist või ülalpidamise kohustuse vähendamist. Kuna kostja on töövõimeline isik, tal ei ole tuvastatud töövõimetust, siis on kostjal olemas kõik eeldused töökoha leidmiseks, et tagada piisav sissetulek enda ja alaealiste laste ülalpidamiseks. Eeltoodust tulenevalt on hagejate nõue põhjendatud ja kostjalt tuleb välja mõista elatis

§ 101

lg-st 1 tuleneva elatise miinimummääras.

§ 101

lg 2 kohaselt võib kohus elatise välja mõista kindla summana või muutuva suurusena, määrates ette kindlaks elatissumma suuruse arvutamise alused. 8.

§ 102

lg 2 neljas lause sätestab näidisloetelu mõjuvatest põhjustest, mistõttu saab kohus iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks ning mh võib selleks olla asjaolu, et lapse vajadused on kaetud muul viisil (nt vahetu ülalpidamisega lapsega suhtlemisel, kulude jooksva katmisega või lapsetoetusega), kui asjaolu on piisavalt kaalukas, arvestades ka lapse õigustatud huve (vt Riigikohtu

1. juuni
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p-d 28.1 ja 28.2). Asja materjalidest nähtuvalt on kostja tuginenud mh sellele, et elatise väljamõistmisel tuleb arvestada laste ema poolt saadava lastetoetustega. Vaidlust ei ole, et riiklikud lastetoetused laekuvad hagejate seadusliku esindaja pangakontole. 4 Tsiviilasi nr 2-20-3256 Alates
3. jaanuarist
4. a sätestab perehüvitiste liigid, eesmärgid ja ulatuse ning nende määramise ja maksmise tingimused ja korra perehüvitiste seadus (PHS). PHS sätestab üldise perepoliitilise eesmärgi, milleks on lastega perede ning laste kasvatamise toetamine (PHS § 2). Sellel eesmärgil makstakse PHS § 3 järgi lastega perede heaolu tagamiseks perehüvitisi, mille liigid on riiklik peretoetus, vanemahüvitis ja elatisabi. PHS § 15 kohaselt on peretoetuste eesmärgiks tagada lastega peredele laste hooldamise, kasvatamise ja õppimisega seotud kulude osaline hüvitamine ja sama seaduse § 16 lg 1 p 1 kohaselt on selleks ette nähtud iga kuu makstava peretoetusena mh lapsetoetus. PHS § 17 lg 1 järgi on lapsetoetuse saamise õigus igal lapsel sündimisest kuni 16-aastaseks saamiseni. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt on lapsetoetuse suurus pere esimese ja teise lapse kohta 60 eurot. Kolmanda ja iga järgmise lapse kohta on lapsetoetuse suurus 100 eurot. Juhul kui laps nõuab elatist ühelt vanemalt, tuleb arvestada, et lapsel on õigus nõuda ühelt vanemalt elatist vaid osas, mille eest see vanem vastutab, st et arvestada tuleb ka teise vanema kohustust last ülal pidada ning teise vanema sellise kohustuse ulatust.

§ 105

lg 3 järgi täidavad mitu sama astme sugulast ülalpidamiskohustust osavõlgnikena ning iga osavõlgniku kohustuse suurus määratakse kindlaks võrdeliselt tema sissetuleku ja varalise seisundiga, arvestades ka tema ning ülalpidamist saama õigustatud isiku vahelisi suhteid. Eelduslikult peavad vanemad täitma lapse ülalpidamiskohustust võrdselt (

§ 116lg 1).

Kohtu hinnangul tuleb eelmärgitut arvestades eeldada, et riikliku lapsetoetuse arvel kaetakse lapse vajadusi ning nende maksmine peab selliselt reeglina tulema kasuks mõlemale vanemale. Kohus ei näe mõistlikku põhjendust sellele, miks peaks vanem, kes teise vanema ja lapsega ühise perena koos elades saaks kasu lapsetoetusest, kaotama lapsetoetusest saadava kasu ainuüksi seetõttu, et ta elab teisest vanemast ja lapsest lahus. Seega tuleks pool lapsetoetusest üldjuhul alati elatisest maha arvata (mh miinimumelatisest). Laps võib tõendada, et selline mahaarvamine on põhjendamatu, kuna tema vajadused on miinimummäärast suuremad (vt Tartu Ringkonnakohtu

1. märtsi
2. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-3037, p-d 10–11). Eeltoodust tulenevalt lähtub kohus elatise suuruse kindlaksmääramisel, et hagejate vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus on ühe lapse kohta pool Vabariigi Valitsuse kehtestud kuupalga alammäära. Käesoleva otsuse tegemise seisuga on elatise miinimummääraks 292 eurot kuus. Kuivõrd hagejate igakuised vajadused on osaliselt kaetud riiklike peretoetustega, jääb hagejate vanemate kanda 766 eurot kuus (584-60+584-60+584-100/2).
3. Eeltoodu alusel arvestab kohus lapsetoetuse suurusega ning sellest tulenevalt tuleb kostjalt hagejatele elatis välja mõista seaduses sätestatud miinimumi ulatuses, vähendades seda summat riikliku lapsetoetuse pooles ulatuses.

§ 101

lg 2 kohaselt võib kohus elatise välja mõista kindla summana või muutuva suurusena, määrates ette kindlaks elatissumma suuruse arvutamise alused. Elatis tuleb

§ 97p 1 alusel välja mõista kuni hagejate täisealiseks saamiseni.

Lähtudes eeltoodust on põhjendatud T.T. J.T., S.T ja D.T. kasuks välja mõista ühe lapse kohta kuus igakuine elatis miinimummääras alates 28. veebruarist 2020 kuni J.T, S.T ja D.T. täisealisteks saamiseni, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära (

§ 101lg 1), millest on maha arvestatud pool riikliku lapsetoetuse suurust.

Kostjal tuleb tasuda elatis iga kuu 10.ndaks kuupäevaks järgneva kuu eest ette, hagejate ema poolt määratud pangakontole. Tagasiulatuvalt elatise väljamõistmine 5 Tsiviilasi nr 2-20-3256

2. aprilli 2020 kohtuistungil loobus hagejate seaduslik esindaja tagasiulatuva elatise nõudest osaliselt, s.o 2000 euro ulatuses. Seega palub hagejate esindaja kostjalt välja mõista hagejate kasuks tagasiulatuv elatis summas 7852 eurot (2617,33 eurot lapse kohta). Riigikohus on
3. märtsi 2019 kohtuotsuses nr 2-14-61508 p-s 17 märkinud, et haginõude vähendamist ei peeta TsMS § 376 lg 4 p 2 järgi küll hagi muutmiseks, kuid sellest tuleneb vaid see, et vähendamisele ei kehti TsMS § 376 lg 1 järgsed piirangud hagi muutmiseks, eelkõige, et muutmiseks on vajalik kostja või kohtu nõusolek. Menetluslikult saab olla tegu haginõude osalise tagasivõtmise või hagist osalise loobumisega, mis tuleb kohtumäärusega vastu võtta ja vastavalt kas jätta hagi osaliselt läbi vaatamata (TsMS § 423 lg 1 p 2, §-d 424 ja 425) või menetlus lõpetada (TsMS § 428 lg 1 p 3, §-d 429 ja 431). Hagejad on esitanud kohtuistungil hagist osalise loobumise taotluse, millele kostja vastuväiteid ei esitanud. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 428 lg 1 p 3 kohaselt lõpetab kohus menetluse otsust tegemata, kui hageja on hagist loobunud. TsMS § 429 lg 1 kohaselt võib hageja hagist loobuda kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni, esitades selleks avalduse. Kohus võtab hagist loobumise vastu määrusega, millega ühtlasi lõpetab asja menetluse. Kuivõrd hageja on haginõudest osaliselt loobunud, võtab kohus haginõudest osalise loobumise vastu, sest see ei riku avalikku huvi ning lõpetab tagasiulatuva elatise nõudes osaliselt menetluse. Kohus jätkab menetlust tagasiulatuva elatise väljamõistmiseks summas 7852 eurot. 11.

§ 108

järgi võib õigustatud isik nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist.

§ 99

lg 1 kohaselt määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes.

§ 102

lg 1 kohaselt isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist.

1. Riigikohtu tsiviilkolleegium on lahendi 3-2-1-35-16 p-s 20 selgitanud: „Kuivõrd tagasiulatuvalt elatise väljamõistmiseks puuduvad erisätted, saab ka tagasiulatuvalt elatist välja mõistes lähtuda elatise väljamõistmise üldsätetest (vt Riigikohtu
2. juuni
3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-13, p 13;
4. detsembri
5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-13, p 13). Muu hulgas saab üldsätetest lähtuda ülalpidamiskohustuse ulatuse määramisel, et kohustus ei oleks isikule ebamõistlikult koormav. Tagasiulatuvalt elatise nõudmisel on võimalik kohustatud isiku äärmiselt raskesse olukorda asetamist vältida eelkõige sellega, et arvestada nõude ulatuse määramisel õigustatud isiku toonaseid vajadusi, kohustatud isiku toonast kui ka kohtulahendi tegemise ajal olemasolevat ülalpidamisvõimet ja elatise vähendamise aluseks olevaid asjaolusid (vt Riigikohtu
6. detsembri
7. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-13, p 14).“
8. Kohus on hagejatele 25.06.2020 kirjas (tlk 106) selgitanud, et tagasiulatuva elatise nõude rahuldamise eeldusena tuleb esmalt tõendada seda, et hagejad on kostjalt selle täitmist nõudnud. Kohus märgib, et käesolevas asjas puuduvad tõendid, et hagejad oleksid perioodil 28.02.2019 kuni 27.02.2020 nõudnud kostjalt ülalpidamiskohustuse täitmist. Hagejad on 15.07.2020 kirjas (tlk 109-110) selgitanud, et hagejate ema on korduvalt SMS ja Messengeri vahendusel nõudnud elatise maksmist, kuid vestlused on kustutatud ja neid ta kohtule esitada ei saa. Asja materjalidest nähtuvad vaidlusalusel perioodil kostja poolt hagejate seaduslikule esindajale 66,66 euro kandmine (tlk 14). Samuti on hagejate seaduslik esindaja kohtuistungil kinnitanud, et kostja XXX on tasunud laste ülalpidamiseks 2000 eurot. Seega on tõendatud, et hagejate ülalpidamiseks on tasutud erinevaid summasid. Hagejad ei ole esitanud konkreetseid tõendeid, 6 Tsiviilasi nr 2-20-3256 et nad oleksid ülalpidamiskohustuse täitmist nõudnud käesolevas hagis esitatud ulatuses. Kohtule esitatud Messengeri vestlusest (tlk 111-113) nähtub, et pooled on arutanud omavahelisi suhteid, mitte laste elatisega seonduvat. Samuti ei ole hagejate kasuks varasemalt kostjalt elatist välja mõistetud. Asjaolust, et hagejad varasemalt nõuet ei esitanud, saab järeldada, et hagejatel puudus vajadus kostja poolseks elatise andmiseks suuremas määras, kui seda kostja ja kostja vanemate poolt tehti. Kohtu hinnangul paneks antud juhul elatise tagasiulatuv väljamõistmine kostja tõenäoliselt raskesse olukorda ning oleks kostjale ebamõistlikult koormav. Eelnevast tulenevalt jätab kohus hagejate nõude tagasiulatuvalt elatise väljamõistmiseks perioodil 28.02.2019-27.02.2020 rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
9. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lõike 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses.
10. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus on seisukohal, et kuivõrd hagi rahuldatakse osaliselt, tuleb menetluskulud jätta poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ kohtunik 7