4-20-3574/23

Väärteoasi nr 4-20-3574 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 14.10.2020.a Tallinnas Väärteoasja number 4-20-3574 Kohtukoosseis kohtunik Kristina Väliste Kohtuistungi sekretär Simona Šois Kohtuasi Andrei Ševljakovi (isikukood: väärteokaebus nr 4-20-3574 Vaidlustatud lahend Maksu- ja Tolliameti tolliosakonna tollijärelevalve valdkonna tollikontrolliüksuse tolliinspektor Ljubov Strutšenko 10.08.2020.a otsus väärteoasjas nr 930020000189 Asja läbivaatamise kuupäev 07.10.2020.a Istungil osalenud isikud 37706230329) kaebuse esitaja Andrei Ševljakov; kaitsja Jüri Urb; kohtuvälise menetleja, Maksu- ja Tolliameti esindaja Lembit Sullakatko RESOLUTSIOON Jätta Andrei Ševljakovi kaebus rahuldamata ning kohtuvälise menetleja Maksu- ja Tolliameti tolliosakonna tollijärelevalve valdkonna tollikontrolliüksuse tolliinspektor Ljubov Strutšenko 10.08.2020.a otsus väärteoasjas nr 930020000189 muutmata. Maksu- ja Tolliameti tolliosakonna tollijärelevalve valdkonna tollikontrolliüksuse tolliinspektor Ljubov Strutšenko 10.08.2020.a otsuses väärteoasjas nr 930020000189 määratud rahatrahv summas 140 (ükssada nelikümmend) eurot tuleb tasuda kohtuvälise menetleja otsuses märgitud makserekvisiitide järgi 15 (viiteistkümne) päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates. Kaebuse esitaja kaitsja Jüri Urbi taotlus menetluskulude hüvitamiseks summas 1200 eurot – jätta rahuldamata ning jätta see menetluskulu kaebuse esitaja kanda. 1 Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib menetlusalune isik edasi kaevata Riigikohtule advokaadist kaitsja vahendusel, kohtuväline menetleja ise või tema advokaadist esindaja, teatades kirjalikult kassatsiooni esitamisest Harju Maakohtu Tallinna kohtumajale 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest ning esitades kassatsiooni Riigikohtule 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on avalikult teatavaks tehtud. Kohtuotsus tehakse avalikult teatavaks hiljemalt 14.11.2020.a. Asjaolud ja menetluse käik 10.07.2020.a on Maksu- ja Tolliameti tolliosakonna tollijärelevalve valdkonna tollikontrolliüksuse tolliinspektor Ljubov Strutšenko koostanud Andrei Ševljakovile väärteoprotokolli selle kohta, et 29.01.2020.a Narva-2 piiripunktis, Kose tn 6, Narva saabus ta Venemaa Föderatsioonist Eestisse läbi Narva-2 piiripunkti, toimetades üle Eesti piiri sularaha summades 22 030 eurot ja 800 USD, esitamata dokumenti raha päritolu kohta. Enne kontrolli algust isik andis teada, et tal on kaasas sularaha, mille summa ületab kümme tuhat eurot. Tolliseaduse (TS) § 64 ja 65 alusel teostati reisija ja tema pagasi läbivaatus, mille käigus isik ise võttis taskust ja mütsist sularaha üldkoguses 22030 eurot ja 800 USD. Isikul ei olnud piiril raha päritolu kohta esitada ühtegi dokumenti. See tegevus on väärteoprotokolli kohaselt kirjeldatud tolliseaduse § 29 lg 1 rikkumisena, seejuures viidetega Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 1889/2005 artikli 3 lg-le 1 ning riigipiiri seaduse § 8 lg-le 3, VV 10.07.1995 määrusele nr 259 „Piiripunktide töökorralduse täiustamine“; 17.09.1997 määrusele nr 176 „ Piirirežiimi eeskirja kinnitamine“ ja 25.06.2002.a määruse nr 205 „Rahvusvaheliseks liikluseks avatud piiripunktid“ § 3 lisa 6 kohaselt Narva-2 piiripunktis kauba vormistusi ei toimu. Kirjeldatud väärtegu on protokolli järgi kvalifitseeritud TS 69 lg 1 järgi. 10.08.2020.a koostatud väärteootsuse nr 930020000189/13 järgi karistati Andrei Ševljakovi TS § 69 lg 1 alusel rahatrahviga 35 trahviühiku ulatuses, s.o summas 140 eurot. Kohtule esitatud kaebuse kohaselt leitakse kokkuvõtvalt, et A. Ševljakovil oli kaasas raha vastuvõtmise akt, kuid seda piiripunktis ei soovitud ja talle ei antudki deklaratsiooni esitamise võimalust. Kaebuse esitaja tunnistab täielikult raha kaasas kandmist, kuid tal puudus igasugune kavatsus raha deklareerimata kujul Eestisse toimetamiseks. Ta teatas ametnikule sularaha olemasolust ning soovist seda raha deklareerida. Kuigi menetleja on pidanud isiku tegevust kaudse tahtlusega toimepanduks, on otsuses viidatud kavatsetusele. Ka menetleja ise on möönnud, et ei saa üheselt välistada, et kaebuse esitaja ei olnud teadlik tolliametnike olemasolust Narva-2 piiripunktis, st puudub võimalus deklaratsioone esitada (nähtavasti pidas menetleja silmas, et Narva-2 punktis ei ole ametnikke). Eelnevat arvestades on leitud, et isiku tegevuses puudub subjektiivne külg, tal puudus tahe sularaha deklareerimata Eestisse toimetada ja ta on selle deklareerinud. Ka ei täidaks isiku karistamine karistuse eesmärke, sest ei mõjutaks hoiduma süütegude toimepanemisest ega kaitseks õiguskorra huvisid. Nimetatu põhjal taotletakse kaebuses kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist. 07.10.2020.a toimunud kohtuistungil leidis kaebaja, et tema ei ole antud väärtegu toime pannud. Tema on nimetatud ajal ja kohas piiri koos märgitud sularahaga ületanud, kuid ei ole seda pahatahtlikult deklareerimata jätnud. Ta ei teadnud, et Narva-2 piiripunktis sularahadeklaratsiooni esitada ei saa. Ta viidi edasi Narva-1 piiripunkti, kuid seal ei 2 võimaldatud tal enam deklaratsiooni esitada. Deklaratsiooni ja laenulepingu esitas ta esimesel võimalusel, misjärel talle raha tagastati. Palub kaebus rahuldada ja kohtuvälise menetleja otsus tühistada täies mahus. Kohtuistungil leidis Andrei Ševljakovi kaitsja Jüri Urb, et kaebaja ei ole antud tegu toime pannud. Kaebaja ei eita märgitud koguses piiriületust, kuid ei ole soovinud jätta sularaha deklareerimata. Talle ei antud võimalust deklaratsiooni esitada. Kaebuse esitaja esitas deklaratsiooni ja laenulepingu, misjärel talle raha tagastati. Tema teos puudub subjektiivne külg ja objektiivne koosseis. Kaebajale ei olnud teada, et Narva-1 piiripunktis ei saa sularahadeklaratsiooni esitada. Kaebaja teadis, et ei saa deklareerida kaupu, kuid ei pidanud sularaha kaubaks. Ka asjaolu, et kaebajal olnud dokumendid olid puudulikud, ei anna alust teda karistada. Maksu- ja Tolliameti kodulehel olev info on ebatäpne, seal räägitakse kaupadest, mitte sularahast. Kuna kaebaja esitas deklaratsiooni ja tõendid raha päritolu kohta, jääb arusaamatuks, miks teda karistati. Palub kaebus rahuldada ja kohtuvälise menetleja otsus tühistada täies mahus. Kohtuvälise menetleja esindaja leidis, et kaebaja süü on tõendatud, otsus on seaduspärane ja õige. Asjaolu, et kaebaja teadis, et pidi kaasasolnud sularaha deklareerima nähtub ka tema enda kaebusest (soovis piirivalveametnikele sularahadeklaratsiooni esitada), samuti nähtub, et teadis, et Narva-2 piiripunktis kaupu deklareerida ei saa, kuna kohapeal puuduvad tolliametnikud. Kohtuvälise menetleja esindaja leiab, et valides piiriületuseks Narva-2 piirpunkti, kus ei ole lubatud deklareeritava kaubaga (sh deklareeritava sularahaga) Eestisse siseneda, oligi kaebuse esitaja eesmärgiks toimetada sularaha Eestisse ilma deklareerimata (st sellist võimalust Narva2 piiripunktis ei ole). Eeltoodu nähtub selgelt sellest, et vastavas piiripunktis tolliametnikud puuduvad kui ka sellest, et hiljem esitas kaebaja tagantjärgi sularahadeklaratsiooni Narva-1 piiripunktis. Siinkohal ei oma tähtsust see, kas kaebaja arvas, et raha on kaup või mitte, kuivõrd igasugune deklaratsiooni esitamine Narva-2 piiripunktis on välistatud. Samuti nähtub kaebaja enda ütlustest, et enne sularahaga Eestisse tulemist tegi ta endale selgeks sularaha deklareerimise asjaolud, olles teadlik, et sularaha saab deklareerida eelnevalt elektrooniliselt või otse piiriületusel tolliametniku poole pöördudes. Asjaolu, et Narva-2 piiripunktis tolliametnikke ei viibi nähtub nii õigusaktidest kui avalikest materjalidest. Tollideklaratsiooni hilisem esitamine ei välista vastutust, see o on vajalik üksnes sularaha tollist kättesaamiseks. Sularaha olemasolu tuvastati eraldi tolliametnike poolt peale seda kui kaebaja oli piiri juba ületanud. Palub jätta kaebus rahuldamata ja otsus muutmata ning menetluskulud kaebaja enda kanda. KOHTU SEISUKOHT Kohus, viinud läbi tõendite kohtuliku uurimise, hinnanud väärteoasjas kogutud tõendeid ja analüüsinud neid kogumis, samuti kuulanud üle menetlusaluse isiku ning kuulanud ära poolte seisukohad, jõudis järeldusele, et Andrei Ševljakovi süü on täies mahus tõendatud ja tema tegevus on õigesti kvalifitseeritud. Käesolevas kohtuasjas puudub vaidlus selles, et 29.01.2020 kella 12:41 ajal sisenes Andrei Ševljakov läbi Narva-2 piiripunkti Eestisse, kaasas sularahas 22 030 eurot ja 800 USD, milliste kohta ta ei olnud eelnevalt esitanud elektroonilist sularahadeklaratsiooni. Seda ning samuti kõnealuse sularaha saamise ja Eesti Vabariiki toomise fakti, tõendavad muuhulgas kaebuse esitaja poolt kohtuistungil antud ütlused (tl 31-33), samuti nähtuvad need asjaolud: läbivaatuse aktist, milles on fikseeritud Andrei Ševljakovi poolt jalakäijana piiripunkti ületamise fakt ja 3 temalt leitud sularaha kogused (väärteotoimik lk 2-3); passi koopiast, mis kinnitab piiri ületamisel A. Ševljakovi isikusamasust (lk 4); vaatlusprotokollist 29.01.2020 koos fototabeliga ja kauba üleandmise-vastuvõtmise aktist, mis tõendavad A. Ševljakovi juurest leitud valuutade täpseid koguseid (lk 5-9, 10); e-kirjadest laenulepingu edastamise kohta koos lisade ja tõlkega ning üleandmise-vastuvõtmise akt koos tõlke ja isikut tõendava dokumendi väljatrükist (lk 1719; 20-24), mis tõendavad Andrei Ševljakovi poolt raha saamise asjaolusid; asitõendi tagastamise määrusest ja selle koopiast, mis kinnitavad isiku valduses olnud raha äravõtmist ning selle tagastamise tingimust (lk 53-55, lk 56-58); sularaha deklaratsiooni väljatrükist, mis kinnitab raha tagastamise tingimuse täitmisena Andrei Ševljakovi poolt sularaha hilisemat deklareerimist (lk 59-60); Andrei Ševljakovi piiriületuse andmetest, mis kinnitavad piiriületust mh 29.01.2020 kell 12.41 ajal Narva-2 piiripunkti kaudu (lk 88; 68-92). Mistahes vaidlus puudub ka selles, et üle 10 000 euro suuruse summa sularahas Euroopa Liitu toimetamisel tuleb see deklareerida. See kohustus tuleneb muuhulgas nii väärteoprotokollis kui ka kohtuvälise menetleja otsuses viidatud normistikust, mh Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 952/2013 artikli 5 lg 8 kohasest tolliformaalsuste määratlusest; TS § 29 lg 1 viitest Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse nr 1889/2005/EÜ artikli 3 lõikele 1, mis sätestab, et iga ühendusse sisenev või ühendusest lahkuv füüsiline isik (reisija), kellel on kaasas sularaha 10 000 euro väärtuses või rohkem, peab selle summa deklareerima selle liikmesriigi pädevale asutusele, mille kaudu ta ühendusse siseneb või sealt lahkub. Deklareerimise kohustus ei ole täidetud, kui esitatud teave on ebaõiglane või mittetäielik. TS § 69 lg 1 sätestab, et deklareeritava kauba või sularaha liiduvälisest riigist Eestisse või Eestist liiduvälisesse riiki toimetamise eest tollikontrollist kõrvale hoides, kaupa või sularaha deklareerimata jättes, seda vale tariifse klassifikatsiooniga või kirjeldusega deklareerides või muul pettuslikul viisil toimides – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga. Eelpool nimetatu põhjal loeb kohus üheselt tuvastatuks, et Andrei Ševljakov toimetas Vene Föderatsioonist Eestisse sularaha 22 030 eurot ja 800 USD (selle hetke kursi järgi 719,74809 eurot), samuti selle, et üle 10 000 euro sularaha Euroopa Liitu toimetamisel tuleb see summa nõuetekohaselt deklareerida ning vastasel korral on see karistatav väärteokorras. Käesolevas asjas on vaidlus järgmistes küsimustes: kas kaebaja pidi teadma, et sularaha ei ole kaup; kas kaebaja pidi teadma, et Narva-2 piiripunktis ei saa sularahadeklaratsiooni esitada; kas talle oleks tulnud võimaldada deklaratsiooni esitamist Narva-1 piiripunktis; kas asjaolu, et ta hiljem esitas sularahadeklaratsiooni koos laenulepinguga välistab tema vastutuse TS § 69 lg 1 järgi. Väärteoprotokolli ja -otsuse kohaselt esitas kaebaja andmed kaasasolnud sularaha koguse kohta, kuid tal ei olnud esitada dokumenti sularaha päritolu osas. Seega saab asuda seisukohale, et kaebajale heidetakse ette teokirjelduse alusel sularaha deklareerimata jätmist. Kohtuistungil vahetult üle kuulatud kaebaja selgitas ise järgmist. 29.01.2020 liikus ta Jaanilinna ehk Venemaalt Eestisse Narva-2 piiripunkti kaudu. Esitas dokumendid, misjärel tal paluti oodata. Tuli teine ametnik, kes avas sissepääsu ja küsis, kas on kaupa ja sularaha. Tema vastas esimesele küsimusele eitavalt ja teisele jaatavalt. Täpsustava küsimuse peale summa osas vastas, et neil pole võimalik sularaha deklaratsiooni esitada, misjärel ta viidi üle Narva-1 piiripunkti. Ta on varasemalt ka sisenenud läbi Narva-2 piiripunkti, kuid ei teadnud, et seal ei saa tollideklaratsiooni esitada. Varasemalt on ta ka läbi Narva-1 piiripunkti sisenenud, kuid ei ole varasemalt pidanud sularahadeklaratsiooni esitama. Kaasasolnud raha pärines Sankt4 Peterburis J I saadud laenust. Venemaale minnes, ta teadis, et läheb raha laenama ja tegi endale enne selgeks, et kuni 10 000 eurot saab riiki sisse tuua ilma deklaratsiooni esitamata, sealt üle, on vajalik deklaratsioon esitada. Teabe leidis ta Maksu- ja Tolliameti kodulehelt (www.emta.ee). Samuti sai teada, et deklaratsiooni saab esitada kas enne elektroonselt või piiripunktis otse tolliametnikule. Temal ei olnud eelnev elektrooniline deklaratsioon tehtud. Oli teadlik, et deklaratsioonis tuleb märkida raha summa ja allikas. Temal oli kaasas raha päritolu tõendamiseks sularaha üleandmise vastuvõtmise akt. Laenuleping oli allkirjastatud varem, 20.12.2019.a ja seda tal kaasas ei olnud. Laenu soovis ta enda firma xxxx OÜ arenduseks. Laenu võttis ta sularahas, sest Venemaal on keeruline protseduur eraisikute vahel raha ülekandmiseks. Laenu võttis eraisikult eraisikule. Leiab, et kaup on kaup ja raha on raha. Narva1 piiripunktis on ainult üks koridor, seal ei ole punast ehk deklareeritava kauba/rahaga või rohelist koridori (isikutel ei ole midagi deklareerida). Kui talle ametnik ütles, et Narva-2 piiripunktis ei saa deklaratsiooni esitada, tegi tema ettepaneku pöörduda tagasi Venemaale ja siseneda läbi Narva-1 piiripunkti, kuid seda talle ei võimaldatud. Narva-1 piiripunktis vastati talle, et enam ei saa tollideklaratsiooni esitada. Ta rääkis, et raha üleandmise akt on tal olemas, kuid ametnikud soovisid laenulepingut, seega ei näidanud ta neile üleandmise akti. Maksu- ja Tolliameti kodulehelt sai tema aru, et peab olema mingi dokument, mis selgitab raha päritolu. Venemaalt väljudes tema samuti raha ei deklareerinud, kuivõrd piiri ületasid nad kolmekesi, raha oli jagatud nii, et see ei ületanud ühe isiku kohta 10 000 eurot. Peale piiriületust läksid kaks kaaslast tagasi Venemaale ja tema sisenes üksi Eestisse. Kaebaja ütluste kohaselt on ta seega teadlik olnud, et üle 10 000 euro suuruses summas sularaha tuleb deklareerida, ta on tunnistanud laenulepingu sõlmimist enne raha laenamist, Venemaale raha laenamise mineku eesmärki, sealjuures teadmist, et ta naaseb Eestisse deklareerimisele kuuluvas summas sularahaga. Kaebaja on kinnitanud MTA kodulehega tutvumist ning enda teadmisi, samuti seda, et on varasemalt nii Narva-1 kui ka Narva-2 piiripunkti ületanud. Narva-2 piiripunkti töökorralduse ja ületamise võimaluste kohta on kohtuvälise menetleja väärteoprotokollis õigesti asjakohaselt viidatud järgnevale, sh sellele, et vastavalt riigipiiri seaduse § 8 lg-le 3, Vabariigi Valitsuse 10.07.1995 määrusele nr 259 „Piiripunktide töökorralduse täiustamine“ ja 17.09.1997 määrusele nr 176 „ Piirirežiimi eeskirja kinnitamine“ kehtestatakse Narva-2 piiripunktis töökorralduse eeskiri, mille kohaselt on deklareerimisele kuuluva või keelatud kaubaga on piiripunkti sisenemine keelatud. Lisaks, Vabariigi Valitsuse 25.06.2002.a määruse nr 205 „Rahvusvaheliseks liikluseks avatud piiripunktid“ § 3 lisa 6 kohaselt Narva-2 piiripunktis kauba vormistusi ei toimu. Eelnev hõlmab selle piiripunkti ja sealsete deklareerimisvõimaluste puudumise õiguslikku raamistikku. Samas on kaitsja ning kaebaja oma seisukohtades rõhunud ka n-ö tavalise piiriületaja teadlikkusele ja võimalusele üldse sellistest nõuetest teada saada. Kohus peatub sellel aspektil pikemalt järgnevalt. Kohtuistungil uuris kohus MTA kodulehel (www.emta.ee) avaldatud teavet, milline on kättesaadav nii eesti kui vene keeles samasisulise tekstina ning leiab, et nimetatud internetilehel on kõik vajalik informatsioon sularaha deklareerimise asjaolude kohta selgelt väljendatud. Nii on kiiresti leitav deklareerimisele kuuluv sularaha summa (alates 10 000 eurot) kui ka asjaolu, et Narva-2 piiripunktis ei teostata kaubavedu ning ka tollivormistust ei teostata seega seal midagi deklareerida ei saa (tl 37, 40, 43, 44, 50). Lisaks on kaupade kaasatoomise infos, rubriigi „erinõuded“ all selgelt eristatav eraldi sularaha kohta käiv info (tl 46pö, 48, 50pö, 52). Olemasoleva info kohaselt loeb kohus eluliselt usutavaks, et keskmine inimene leiab MTA kodulehelt vajaliku info sularaha deklareerimise ja piiripunktide kohta, kus deklaratsiooni esitada saab. Puutuvalt kaebaja enda ütlustesse märgib kohus järgmist. Eluliselt ei ole usutav, 5 et kaebaja suutis MTA kodulehelt aru saada, et deklareerida tuleb üle 10 000 euro suurune sularaha, kuid ei lugenud välja, et deklaratsiooni saab esitada üksnes Narva-1 piiripunktis (rääkides Narva kaudu Eestisse sisenemisest). Tähelepanu väärib ka kaebaja enda käitumine, mis ei näi heauskne. Olukorras, kus kaebaja siirdus Venemaale raha laenamiseks ja teadis, et naaseb sealt deklareerimisele kuuluva sularahaga, ei esitanud ta siiski eelnevat elektroonilist sularahadeklaratsiooni, ei võtnud kaasa laenulepingut, mis on esmane, elementaarne tõend raha päritolu osas, ei valinud piiriületuseks Narva-1 piiripunkti, kus asus tolliametnik kohapeal ja oli deklaratsiooni esitamise võimalus, kandis raha taskus ja mütsis (mis ei ole tavapärane sularaha hoidmise koht ja viis) ning Venemaalt väljudes samuti ei deklareerinud kaasasolnud sularaha, vaid selle vältimiseks ületas piiri enda sõnul mitmekesi (raha oli jaotatud). Kohus leiab, et kaebaja enda käitumine näitab seda, et tal puudus kavatsus sularaha deklareerida. Olukorras, kus kaebaja on piiri ületanud nii Narva-1 kui ka Narva-2 piiripunktis paljudel kordadel (väljatrüki andmetel esimese kaudu 40 korda ning teise kaudu 3 korda, tl 68-92 ), pidi ta teadma, et Narva-2 piiripunktis on üks koridor, seega, et seal ei ole eraldi nn tollitsooni. Samuti juhib kohus tähelepanu, et Narva-2 piiripunktis deklareerimise võimatus on artiklites avaldatud juba 2017. aastal. Asjaolu, et teatud juhtudel on ametnikud lubanud deklaratsiooni tagantjärgi esitada ja ei ole rikkumise osas väärteoprotokolli koostanud, ei ole selle kohtumenetluse objektiks ega kaebajat õigustav asjaolu. Seda ei vääraks ka see, et kui temalt küsiti deklareerimist vajava kauba, mitte konkreetselt sularaha järele. Väärib tähelepanu, et kaebuse esitaja ei ole seejuures olnud järjepidev selles, kas temalt küsiti ainult kauba või ka sularaha olemasolu kohta (tl 2pö vrd tl 31 vrd väärteoprotokollis toodud rikkumise etteheide ja menetleja põhjendused sellele). Olukorras kus isik pidi teadlik olema sularaha deklareerimisvajadusest, pidanuks see küsimus vähemalt tekitama reaktsiooni ka iseseisvalt sularaha deklareerimise soovist teatamiseks. Tuvastamist leidis aga see, et Andrei Ševljakov ei teavitanud vabatahtlikult ametnikke sellest, et tal on tegelikkuses deklareerimist vajavat sularaha, vaid tegi seda alles tema kontrolli suunamisel (tl 31 pö). Seega ei ole tema käitumises sedastatav ka n-ö kogemata eksituses olnud isiku poolne soov õiguskuulekalt käituda, vaid ta tunnistas deklareerimist vajavast sularahakogusest alles siis, kui selle tollikontrollis tuvastamine olnuks juba vältimatu. Kohus ei tuvastanud rikkumisi väärteoasja menetlemisel. Nii on väärteoprotokollis kajastatud konkreetse rikkumise asjaolud ning neist andmetest lähtuvalt on hilisemalt koostatud ka väärteootsus. Seejuures saab märkida, et väärteoprotokolli hilisem täiendamine (vajadusel uue koostamine) on lubatav, kohtuväline menetleja on sellekohast vastulause argumenti ka ammendavalt käsitlenud (tl 6pö). Antud juhul nähtub väärteoprotokollist, et sellesse on kantud ka tegelikkusele vastavad andmed Andrei Ševljakovi piiriületuse ja temal kaasas olnud sularaha koguste kohta. Väärteoprotokolliga on menetlusalune isik tutvunud, ta on möönnud nii kaebuses kui ütlusi andes, et tal oli selline summa sularaha kaasas, ta soovis seda deklareerida, kuid tal ei võimaldatud seda teha. Oma õigustest väärteomenetluses oli isik teadlik, seejuures on ta neid ka kasutanud, esitades omapoolsed selgitused ülekuulamisel, esitanud vastulause ja hiljem kaebuse kohtule, milles esitab omapoolsed põhjendused. Eelneva põhjal asub kohus seisukohale, et Andrei Ševljakovi poolt TS § 29 lg 1 nõude rikkumine ja sellega TS 69 lg-le 1 vastava kvalifitseeritava väärteo toimepanemine on väärteootsuses õigesti tuvastatud, tema tegevus õigesti kajastatud ning isiku süü tõendamist leidnud. VTMS §-st 29 tulenevaid väärteomenetlust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Samuti ei nähtu väärteoasja materjalidest süüd ning õigusvastasust välistavaid asjaolusid. Kohus leiab, et kaebaja, jättes kaasasolnud sularaha deklareerimata Venemaalt väljudes, varjates väljumisel kaasasolnud sularaha suurust seda mitme isiku peale jagades, seejärel 6 sisenedes Eestisse läbi Narva-2 piiripunkti, kandes sularaha taskus ja mütsis, ei kavatsenudki kaasasolnud sularaha deklareerida, vaid soovis selle Eestisse toomise avastamist vältida. Seega leiab kohus, et kaebaja tegevuses on täidetud nii teo objektiivne kui ka subjektiivne koosseis. Kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga selles, et sisenedes Eestisse läbi Narva-2 piiripunkti oli kaebajal arusaam, et seal tollikontrolli ei toimu, ta ei valinud eksimuse vältimiseks tagasi minemist Venemaale enne piiri ületust, vaid oli valmis seda tegema alles peale rikkumise avastamist. Kohus leiab, et TS § 69 lg-le 1 vastava väärteo pani isik toime ületades EV riigipiiri Narva-2 piiripunktis, omamata kaasas laenulepingut raha päritolu tõestamiseks ja varjates sularaha mütsis/taskus. Seda ei väära asjaolu, et isik toimetati Narva-1 piiripunkti, kus talle ei antudki võimalust deklaratsioon esitada. Isik sisenes teadlikult läbi Narva-2 piiripunkti, kus ei toimu deklareerimist ei kaupadele ega rahale. Samuti leiab kohus, et hilisem sularaha deklaratsiooni esitamine ja laenulepingu esitamine on suunatud raha tagasisaamisele ega väära rikkumise toimepanemist. Kohus leiab, et kaebaja pani teo toime kavatsetult. KarS § 16 lg 2 kohaselt paneb isik teo toime kavatsetult, kui ta seab eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja teab, et see saabub, või vähemalt peab seda võimalikuks. Kaebaja oli teadvalt laenanud taolise summa sularaha, lahkus juba Venemaalt sularaha väljadeklareerimist vältides (jagades rahakoguse mitme isiku vahel), seejärel sisenes Narva-2 piiripunkti kaudu, kandes kaasas sh ebatavalises hoiustamiskohas (mütsi varjatuna) deklareerimisele kuuluvat kogust sularaha, teades, et Narva2 piiripunktis sularaha deklareerimisvõimalus puudub. Seega oli ta eesmärgiks seadnud toimetada Venemaalt Euroopa Liitu sularaha enam kui kaks korda deklareerimiskohustuse alampiirist rohkem. Väheoluliseks ei saa pidada ka asjaolu, et kauba piiriületuse andmed OÜ xxxx poolt kinnitavad, et OÜ xxxx, milles Andrei Ševljakovi on juhatuse ainuliige (lk 36-37) on paljukordselt kaupa eksportinud ja importinud (lk 93-108). Seega lisaks sellele, et ta on füüsilise isikuna paljukordselt piiri ületanud (lk 68-92), on tegemist ka isikuga, kes on piiriületuse ja deklareerimise temaatikaga korduvalt kokku puutunud ka äriühingust deklarandi juhatuse ainuliikme rollis. Eeltoodu alusel leiab kohus, et kaebaja on jätnud kavatsetult läbi Narva-2 piiripunkti Eestisse sisenedes, kaasasolnud sularaha 22 030 eurot ja 800 USD, deklareerimata. Üle 10 000 euro, suuruse summa deklareerimise kohustus tuleneb TS § 29 lõikest 1. Samuti Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusest nr 1889/2005 artikli 3 lg-st 1. Selliselt on kaebaja toime pannud TS § 69 lg-s 1 sätestatud väärteo. Karistus Tolliseaduse § 69 lg 1 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut või aresti. Kohtuvälise menetleja esindaja on määranud karistuse suuruses 35 trahviühikut ehk alammäära lähedasena. Kaebaja käitumises puuduvad karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud. Isik on varem karistamata, rikkumisega kahju põhjustatud ei ole. Kaebaja on tagantjärgi esitanud laenulepingu ja sularahadeklaratsiooni. Nimetatud arvesse võttes leiab kohus, et kaebaja süü on vähene ning tema karistamine sanktsiooni alammäära lähedase karistusega on põhjendatud. Kuivõrd kohtuvälise menetleja poolt määratud karistus vastab kohtus tuvastatule, puudub igasugune põhjendus ka karistuse kergendamiseks kohtu poolt. 7 Menetluskulud Andrei Ševljakovi kaitsja Jüri Urbi poolt on esitatud taotlus kaitsjale makstud tasude hüvitamiseks, summas 1200 eurot. Nimetatud taotlus tuleb jätta VTMS §-st 23; § 38 lg-st 1, KrMS § 175 lg-st 1 ja § 180 lg-st 1 lähtuvalt rahuldamata, kuivõrd kaebust ei rahuldata ja menetlust ei lõpetata ning see kulu tuleb jätta kaebuse esitaja enda kanda. Eelneval põhjusel ei peatu kohus ka nende kulude sisulisel põhjendatusel. Kohus juhindub VTMS § 23, § 38 lg 1; § 109-111, § 132 p 1, § 133-135, § 155-156; KrMS § 175 lg 1; § 180 lg 1. (allkirjastatud digitaalselt) Kristina Väliste kohtunik 8