← Eesti

2-19-12483/46

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Indrek Parrest, Üllar Roostoja, Triin Uusen-Nacke Otsuse tegemise koht ja aeg Tartu,

  1. oktoober 2020 Tsiviilasja number 2-19-12483 Tsiviilasi A.A. ja B.B. hagi C.C. vastu elatise väljamõistmiseks Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus C.C. apellatsioonkaebuse hind iga kostja vastu 700 eurot Iga hageja apellatsioonkaebuse hind kostja vastu 1853 eurot 48 senti Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu
  2. märtsi 2020 otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik C.C. apellatsioonkaebus apellatsioonkaebus Kohtuistungi toimumise aeg
  3. oktoober 2020 Menetlusosalised ja nende Hagejad: esindajad
  4. A.A. (isikukood XXXXXXXXXXX) ja A.A. ning B.B.
  5. B.B. (isikukood XXXXXXXXXXX) Hagejate seaduslik esindaja D.D. Kostja: C.C. (isikukood XXXXXXXXXXX) RESOLUTSIOON
  6. Jätta C.C. ja A.A. ning B.B. apellatsioonkaebused rahuldamata.
  7. Jätta Tartu Maakohtu
  8. märtsi
  9. a otsus muutmata.
  10. Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
  11. A.A. (hageja I) ja B.B. (hageja II) esitasid
  12. augustil 2019 hagiavalduse C.C. (kostja) vastu elatise seadusega kehtestatud alammääras väljamõistmiseks. Hagejad paluvad mõista välja elatise alates hagiavalduse esitamisest. Hagiavalduse kohaselt on hagejad kostja alaealised lapsed. Kostja elab hagejatest eraldi ja ei osale nende kasvatamises. Kostja ja hagejate ema varasema suulise kokkuleppe kohaselt pidi kostja tasuma hagejate ülalpidamiseks elatist 100 eurot hageja kohta, kuid kostja on kokkuleppe täitnud vaid osaliselt. Hagejal I on diagnoositud X ja X, hagejal II on X, X. Lapsed vajavad täiendavaid rohtusid, hageja II ka järelevalvet. Kostja varjab oma tegelikke sissetulekuid. Hagejate esindaja nõustus, et kostja maksaks hagejatele elatist kokku 200 eurot kuus (tl 38, 41).
  13. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja ei ole suuteline tasuma hagis nõutud elatist. Kostja on tasunud hagejatele elatist 200 eurot kuus. Kostjal on osaline töövõime ning X. Kostja sissetulekuks on töötasu X eurot X senti (neto) ja töövõimetuspension X eurot, s.o kokku X eurot X senti. Kostja tööl käimine on viimasel ajal tervislikel põhjustel muutunud üha raskemaks, mistõttu võib eeldada, et töötasu on ajutise iseloomuga. Kostja igakuised väljaminekud on elatis hagejatele 200 eurot, kommunaalmaksed 75 eurot, sõidukulud tööl käimiseks 100 eurot (kostja elab X-is, töökoht on Tartus), kulutused toidule ja esmatarvetele 185 eurot, sidekulud 20 eurot. Kostja palub arvestada, et hagejate vajadused on osaliselt kaetud ka peretoetustega. Kohtuistungil kinnitas kostja, et tema tööleping on lõppenud
  14. detsembril
  15. Kostja sissetulekuks on pension X eurot. Kostjat ootab ees operatsioon. Kostjal on sõiduauto Volkswagen Passat, ehitusaasta 1998 ning neljatoaline korter X-is. MAAKOHTU LAHEND
  16. Tartu Maakohus rahuldas
  17. märtsi
  18. a (maakohtu otsuses on ekslikult märgitud 2019) otsusega hagi osaliselt, mõistis kostjalt kummagi hageja kasuks välja elatise alates
  19. septembrist 2019 kuni
  20. märtsini 2020 summas 580 eurot ja alates
  21. aprillist 2020 elatise 60 eurot kuus kuni hagejate täisealiseks saamiseni, s.o hageja I puhul kuni
  22. oktoobrini 2026 2 ning hageja II puhul kuni
  23. juulini
  24. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et hagejad elavad kostjast eraldi hagejate ema juures. Lapse ülalpidamiskulutuste kandmisel peavad osalema mõlemad vanemad. Eesti Töötukassa otsusest nähtuvalt on kostjal tuvastatud osaline töövõime
  25. oktoobrist 2018 –
  26. oktoobrini 2023, kostjal on mõõdukas tegutsemispiirang liikumise valdkonnas, takistatud on pikemate vahemaade läbimine, liikumine eri tasapindadel, kummardamine, painutamine, raskuste tõstmine, põhjuseks X, liikumisel tekkivad X ja X (tl 69–74). Kostja töösuhe Aardla Autoteenindus OÜ-ga on lõppenud ja kostja sissetulekuteks on ainult töövõimetoetus X eurot kuus ja igakuine sotsiaaltoetus X eurot X senti (tl 49–50). Aardla Autoteenindus OÜ tõendist nähtub, et kostjale arvestati septembrist – novembrini
  27. a töötasu X eurot kuus, detsembris viibis kostja haiguslehel kuni töölepingu lõpetamiseni poolte kokkuleppel
  28. detsembril 2019 (tl 61–67). Eesti Töötukassa otsusega on kostjale määratud töövõimetoetus 9,6073 eurot päevas (tl 72–74). Kostja on kohtuistungil avaldanud, et tema omandis on
  29. ehitusaasta Volkswagen Passat ja neljatoaline korter X-is (tl 47). Kinnistusraamatu ja liiklusregistri kanded neid kostja ütlusi ei kinnita. Kostjal ei ole teisi lapsi, kelle ülalpidamiskohustus tal lasuks. Hagejate ema töötasu on ca X eurot ning ta saab peretoetust kolmele lapsele 539 eurot 18 senti kuus (tl 52). Maxima Eesti OÜ tõendi järgi oli hagejate ema keskmine netosissetulek
  30. a teisel poolaastal X eurot kuus (tl 77). Kuni
  31. detsembrini 2019 maksti valla poolt toetusi, hageja II saab puude sotsiaaltoetust 161 eurot 9 senti kuus (tl 52). Hagejate ema ülalpidamisel on lisaks hagejatele 4-aastane E.E.. Hagejate emal ei ole kinnisvara ja tema ütluste kohaselt on tal liisingus auto. Liiklusregistri andmetel kuulub hagejate emale
  32. ehitusaasta Volkswagen Sharan ja
  33. ehitusaasta Rover 400 (tl 53–54). Miinimummääras igakuise elatise väljamõistmise nõude puhul ei pea üldjuhul hagejad tõendama ülalpidamiseks tehtavate kulutuste suurust.
  34. jaanuaril 2020 valmis Justiitsministeeriumi tellimusel uuring, mille tulemuste kohaselt on lapse minimaalne ülalpidamiskulu ühe vanema kohta
  35. a lõpus standardeelarvete keskmise järgi 172 eurot kuus ja võrdlevanalüüsi meetodi järgi 194 eurot kuus, mis jääb tunduvalt alla praegusele seadusejärgse miinimumelatise summale. Perekonnaseaduse (PKS) § 102 lg 2 kohaselt võib kohus mõjuval põhjusel vähendada elatist alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määra. Selliseks mõjuvaks põhjuseks võib olla muu hulgas vanema töövõimetus. Kehtivast miinimummäärast väiksemas summas tuleb elatis välja mõista siis, kui miinimummääras elatise väljamõistmine oleks kohustatud vanema varalist seisundit arvestades talle ebamõistlikult koormav ega võimaldaks kohustatud vanemal säilitada minimaalselt vajalikku inimväärset elustandardit. Vanem on kohustatud lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks tegema kõik endast oleneva ning vajadusel müüma ka temale kuuluvaid esemeid ülalpidamiskohustuse täitmiseks vajalike vahendite saamiseks. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et kostjal oleks muu vara, mille realiseerimise arvelt oleks tal võimalik maksta lastele suuremat elatist. Isegi osalise töövõimega kostja peab laste ülalpidamiseks leidma oma tervislikule seisundile vastavat ja vastavas mahus tööd, kuigi kostjal on tuvastatud puue, tema igapäevane tegutsemine või ühiskonnaelus osalemine on piiratud ning see avaldab raskendavat mõju sobiva töö leidmisel. Kuigi vanem on kohustatud tegema lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks kõik endast oleneva, siis ei või väljamõistetud elatis olla elatist maksma kohustatud vanemale ebamõistlikult koormav ega panna vanemat olukorda, kus tal ei ole võimalik säilitada enda minimaalselt vajalikku elustandardit ega tulla ise toime ilma riigi abita (Riigikohtu
  36. märtsi
  37. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-07, p 12). Elatise väljamõistmisel on oluline kindlaks teha, kas see ei kahjusta isiku enese tavalist ülalpidamist. Selleks on põhjendatud arvestada 3 arvestusliku elatusmiinimumiga, s.o elatusvahendite väiksema kogumiga, mis katab inimese igapäevased vajadused. Sellest allpool on inimväärne toimetulek ohustatud.
  38. a arvestuslik elatusmiinimum on Statistikaameti andmetel 215 eurot 44 senti. Kohus ei saa vähendada elatist alla miinimummäära üksnes seetõttu, et elatist õigustatud saama hagejate emal on õigus saada peretoetusi. Kostjalt väljamõistetava elatise vähendamine alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummäära on põhjendatud kostja osalise töövõimetuse tõttu. Maakohus leidis arvestades PKS § 102 lg-s 2 sätestatut ja asjaolu, et kostjal on tuvastatud osaline töövõime, mis võimaldab töötamist piiratud tingimustel ja mahus, et perioodi, mil kostja sai töökohast sissetulekut, s.o september – detsember
  39. a eest, tuleb kostjalt mõista hagejate kasuks välja elatis 100 eurot kuus kummalegi hagejale nagu oli kostja varasemalt tasunud ning alates
  40. jaanuarist 2020 kummalegi hagejale 60 eurot kuus. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
  41. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole kostja maakohtu otsusega nõus põhjusel, et tema ei saanud hagejatega kohtuda. Kostja ei ole nõus maksma tagasiulatuvalt väljamõistetud elatist kahele hagejale, kuna kostja ei ole hageja II bioloogiline isa.
  42. Hagejad esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles paluvad suurendada väljamõistetava elatise summat kuni 150 euroni kuus kummagi hageja kasuks või anda hagejate emale hagejate suhtes ainuhooldusõigus. Apellatsioonkaebuse kohaselt tegeleb hagejate kasvatamise ja ülalpidamisega nende ema. Otsusega väljamõistetud summa ei ole piisav. Kostja varjab oma sissetulekuid. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  43. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebustes esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus jätab mõlemad apellatsioonkaebused rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 1). Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid kõiki korrata (TsMS § 654 lg 6).
  44. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonkaebused nii kostja kui ka hagejad. Ringkonnakohtu istungil loobus kostja taotlusest põlvnemise tuvastamiseks. Seega on kostja ülalpidamist andma kohustatud isikuks PKS § 96 mõttes ning hagejad on ülalpidamist saama õigustatud isikuteks PKS § 97 p 1 alusel. Kui vanem ei ela lapsega koos või ei osale lapse kasvatamises, täidab ta PKS § 100 lg 1 ja lg 2 esimese lause järgi ülalpidamiskohustust üldjuhul lapsele perioodilist rahalist elatist makstes (Riigikohtu
  45. jaanuari
  46. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 12). Seega on kostja kohustatud täitma ülalpidamiskohustust hagejatele elatise maksmisega.
  47. Maakohus mõistis elatise välja alla seaduses sätestatud miinimummäära. Igakuine elatis ei või üldjuhul PKS § 101 lg 1 järgi olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära (miinimumelatis). Kohus võib PKS § 102 lg 2 kolmanda ja neljanda lause järgi mõjuval põhjusel miinimumelatist vähendada. PKS § 102 lg 2 neljandas lauses on sätestatud näidisloetelu ning kohus saab iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks. Mõjuva põhjuse olemasolu peab tõendama kohustatud vanem (Riigikohtu
  48. aprilli 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-16, p 11;
  49. oktoobri 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15, p 15). 4 Kostja palus vastuses hagiavaldusele arvestada, et hagejate emale laekuvad peretoetused. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, et ainuüksi riiklike peretoetuste maksmise fakt ei anna alust elatist automaatselt alla miinimummäära vähendada. Elatise vähendamiseks alla miinimumi võib riiklike peretoetuste maksmine olla mõjuv põhjus koostoimes muude asjaoludega, nt vanemate halva varalise seisundiga või kui pool on tõendanud, et laste vajadused on miinimummäärast väiksemad. Kostja kinnitusel on tema sissetulekuks töövõimetoetus 297 eurot kuus ja igakuine sotsiaaltoetus 41 eurot 68 senti. Kostja töötas osalise koormusega kuni
  50. detsembrini 2019 (tl 61). Ringkonnakohtu istungil
  51. oktoobril 2020 kinnitas kostja, et teeb juhutöid, kuid juhutöödest saadav sissetulek ei ole püsiv ega piisav elatise nõutud ulatuses maksmiseks. Vanem ei vabane ülalpidamiskohustusest ainuüksi seetõttu, et tal ei ole sissetulekut või see on väike. Vanem on kohustatud lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks tegema kõik endast oleneva (Riigikohtu
  52. aprilli
  53. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-16, p 11;
  54. oktoobri
  55. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 15;
  56. aprilli
  57. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-15, p 14). Piisava sissetuleku teenimise kohustuse täitmise hindamisel tuleb arvestada vanema vanust, haridust, kvalifikatsiooni, tervislikku seisundit jm sissetulekut mõjutada võivaid asjaolusid.
  58. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et isegi osalise töövõime puhul tuleb hinnata vanema võimekust tööd teha lähtuvalt tema tervislikust seisundist. Kui vanem ei ole täielikult töövõimetu, tuleb arvestada ka tema osalist töövõimet ja hinnata võimalust saada sissetulekut ja maksta sellest elatist. Kostjal on osaline töövõime kestusega kuni
  59. oktoober 2023 (tl 23, 70). Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, et antud juhul saab kostja osaline töövõimetus olla aluseks elatise alla miinimummäära väljamõistmiseks. Kostja töövõime vähenemise kestus on
  60. novembri
  61. a Eesti Töötukassa otsusest nr X tulenevalt viis aastat, s.o maksimaalne osalise või puuduva töövõime kestus, mida seaduse järgi saab Töötukassa tuvastada (töövõimetoetuse seaduse § 8 lg 1). Kostjal on mõõdukas tegutsemispiirang liikumise valdkonnas, takistatud on pikemate vahemaade läbimine, kummardamine, raskuste tõstmine, põhjuseks X, liikumisel tekkivad X ja X (tl 69–74). Arvestades kostja eriala, s.o autoremondilukksepp, võivad sellised tervisest tulenevad piirangud takistada kostjal erialase töö leidmist. Kuigi kostja kinnitusel teeb ta vahest juhutöid, ei ole tegemist püsiva töö tegemise ega sissetuleku teenimisega. Elatise saab kehtestatud miinimummäärast väiksemas suuruses välja mõista vaid siis, kui lisaks isiku töövõime kaotusele ei ole vanemal ka tema tegeliku varalise seisundi tõttu võimalik elatist miinimummääras maksta. Maakohus tuvastas, et kostjal puudub vara, mille arvelt ta saaks elatise kohustust täita.
  62. Maakohus leidis põhjendatult, et kehtivast miinimummäärast väiksemas summas tuleb elatis välja mõista siis, kui miinimummääras elatise väljamõistmine oleks kohustatud vanema varalist seisundit arvestades talle ebamõistlikult koormav ega võimaldaks kohustatud vanemal säilitada minimaalselt vajalikku inimväärset elustandardit. Praegusel juhul on tuvastatud, et kostjal on osaline töövõime kestusega kuni
  63. oktoobrini
  64. Kostja väitel on tema ainuke sissetulek töövõimetuspension ning sotsiaaltoetus kokku alla 340 eurot kuus. Hagejate ema väited selle kohta, et kostja varjab oma sissetulekuid, on oletuslikud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et mõistlik ei ole kohustada vanemat miinimummääras elatist maksma juhul, kui vanema varaline seisund ei võimalda tal ilma riigi 5 abita toime tulla ega end ülal pidada. Ringkonnakohus leiab, et kostja ei ole võimeline tasuma elatist suuremas ulatuses, kui on maakohtu otsusega välja mõistetud, ohustamata seejuures enda toimetulekut. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, et perioodil, mil kostja käis tööl, on põhjendatud mõista elatist suuremas summas, s.o 100 eurot kuus iga hageja kohta. Kuivõrd kostjal on oma alaealiste laste suhtes ülalpidamiskohustus, millest ta ei vabane, kuid esineb alus temalt väljamõistetud elatise vähendamiseks, s.o kostja töövõimetus ning vara puudumine, tuleb nii hagejate kui ka kostja apellatsioonkaebused jätta rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata.
  65. Hagejate seaduslik esindaja kinnitas ringkonnakohtu istungil
  66. oktoobril 2020, et ta ei taha kostjalt raha. Ringkonnakohus selgitab, et antud menetluses hagejateks ja ülalpidamist saama õigustatud isikuteks on alaealised lapsed, mitte hagejate ema. Hagejate ema on hagejate hooldusõiguslik vanem, s.o seaduslik esindaja. Seega ei mõisteta antud asjas elatist mitte hagejate ema, vaid hagejate kasuks ning hagejate ülalpidamiseks. Hooldusõiguslikule vanemale, s.o hagejate emale, tuleneb seadusest tulenev kohustus valitseda laste (hagejate) vara laste huvides ning lapsi varalistes küsimustes esindada (PKS § 127). Varahooldusõiguse teostamise eesmärgiks on lapse vara säilitamine ja selle suurendamine. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa hagejate ema loobumine hagejate kasuks väljamõistetavast elatisest olla hagejate huvidega kooskõlas. Seetõttu jätab ringkonnakohus hagejate ema ringkonnakohtu istungil väljendatud seisukohta, et ta ei taha „seda raha“, tähelepanuta. Kostja ja hagejate ema peamine vaidlus ringkonnakohtus puudutas hooldusõiguse teostamist ning kostja ja hagejate suhtlemist. Ringkonnakohus selgitas
  67. oktoobri
  68. a istungil, et ainuhooldusõiguse ühele vanemale üleandmiseks ning suhtluskorra kindlaksmääramiseks tuleb hagejate vanematel pöörduda vastavasisulise avaldusega kohtusse. Kohus ei saa hooldusõiguse ega suhtluskorra küsimusi elatise väljamõistmisel lahendada.
  69. Apellatsioonkaebuste rahuldamata jätmise tõttu jäävad menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel poolte endi kanda (Riigikohtu
  70. veebruari
  71. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-16, p 16;
  72. oktoobri
  73. a otsus tsiviilasjas nr 32-1-75-16, p 41). Sellise menetluskulude jaotuse tõttu puudub vajadus kulude rahaliseks kindlaksmääramiseks. /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest Üllar Roostoja Triin Uusen-Nacke 6

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.