← Eesti

1-20-1997/59

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 28. september 2020, Tallinn Kriminaalasja number 1-20-1997 Kohtukoosseis Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Meeli

§ 25lg 2 järgi süüditunnistamises. Uue otsusega 1. Mõista Marti Randoja Kar

S §

§ 25lg 2 järgi õigeks. 2. Tunnistada Marti Randoja süüdi Kar

S § 118 lg 1 p 1 järgi, jättes mõistetud karistuse muutmata. 1

  1. Muuta Pärnu Maakohtu otsuse põhiosa tahtluse liigi osas.
  2. Muus osas jätta Pärnu Maakohtu otsus muutmata.
  3. Kaitsja ja süüdistatava apellatsioonid jätta rahuldamata.
  4. Prokuröri apellatsioon rahuldada osaliselt.
  5. Määrata Advokaadibüroole Andres Tamm vandeadvokaadi Andres Tamme poolt Marti Randojale apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks koos käibemaksuga 825,30 eurot.
  6. KrMS § 185 lg 1 alusel jätta apellatsioonimenetluse kulud summas 825,30 eurot, riigi kanda. Edasikaebamise kord: Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. SÜÜDISTUS
  7. Marti Randoja on antud kohtu alla süüdistatuna selles, et tema 29.11.2019, olles alkoholijoobes ning viibides Saare maakonnas Saaremaa vallas Kuressaare linnas asuvas yyy aadressil XXX toas nr 9, otsustas tapmise eesmärgil kallale tungida XXX toas nr 7 viibivale XX-le. Marti Randoja, olles 28.11.2019 kella 23.00-00.00 ajal sattunud XX poolse vägivalla ohvriks ning teades, et XX viibib toas nr 7, väljus nuga käes 29.11.2019 kell 02.16 toast nr 9 ning liikus tuppa nr 7, et XX tappa. Toas nr 7 läks Marti Randoja voodis teki all magava XX juurde ning lõi talle läbi teki noaga neljal korral rindkeresse südame ja kopsude piirkonda, et XX tappa. Löökide tagajärjel XX ärkas ning üritas Marti Randoja järgmisi lööke kätega tõrjuda, mis ka õnnestus. XX pääses Marti Randoja haardest vabaks ning väljus kell 02.19 toast nr 7 ning tuikus vigastatult mööda koridori treppide poole, kuid vajus koridori pikali maha ning jäi vereloiku lamama. Marti Randoja liikus, nuga käes, tagasi tuppa nr
  8. Marti Randoja tekitas noalöökidega XX-le järgmised eluohtlikud tervisekahjustused: vasakule poole rindkerele 2 rinnaõõnde ulatuvat torke-lõikehaava koos südamepauna, südame ja vasaku kopsu vigastusega. Lisaks tekitas Marti Randoja XX-le muid tervisekahjustusi: paremale poole rindkerele 2 rinnaõõnde mitteulatuvat torke-lõikehaava ning parema käe
  9. sõrme kaugmisele sõrmelülile lõikehaava. Marti Randoja, lüües korduvalt noaga XX-le rindkeresse, kus asuvad elutähtsad organid nagu süda ja kopsud, pidi vähemalt möönma, et XX pussitamise tagajärjel nendesse piirkondadesse võib XX surra s.t Marti Randoja tegutses teadlikult ja tahtlikult. Sündmuskohale saabunud kiirabi operatiivse tegutsemise tulemusel õnnestus kannatanu XX elu päästa, mistõttu ei õnnestunud Marti Randojal kuritegu kannatanu suhtes lõpule viia ning kannatanu surm ei saabunud. Seega pani Marti Randoja tahtlikult toime KarS § 113 lg 1 – § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o teadvalt alustas vahetult teise inimese tapmise toimepanemist. 2 PÄRNU MAAKOHTU OTSUS
  10. Maakohus tunnistas Marti Randoja süüdi KarS §

§ 25lg 2 järgi ja mõistis karistuseks vangistuse 7 aastat. Kar

S § 68 lg 1 alusel luges mõistetud karistuse kandmise aja alguseks 29.11.

  1. Marti Randoja suhtes kohaldatud tõkendi, vahistamine, jättis kuni kohtuotsuse jõustumiseni muutmata. Kohtuotsuse jõustumisel tühistas tõkendi. KrMS § 180 lg 1 alusel mõistis Marti Randojalt välja riigituludesse menetluskulud: KrMS § 175 lg 1 p 9, § 179 lg 1 p 1 tulenevalt sundraha 1460,00 eurot ning vastavalt KrMS § 175 lg 1 p 3, 4 ekspertiiside kulu summas 882,00 eurot ja kaitsjatasu summas 1790,40 eurot, kokku 4132,40 eurot (neli tuhat ükssada kolmkümmend kaks eurot 40 senti). APELLATSIOONID
  2. Prokurör vaidlustab M. Randojale mõistetud karistust ning tahtluse liiki. KarS §

§ 25lg 2 järgi on võimalik mõista karistuseks vangistus kuus kuni viisteist aastat.

Maakohus on mõistnud karistuse praktiliselt miinimummääras, jättes arvestamata M. Randoja tegeliku süü suuruse s.h hinnanud valesti süüdistatava tahtluse. Prokurör esitab Riigikohtu 03.04.2020 kohtuotsuse nr 1-18-2232 punkti 71 sedastatu ja leiab, et maakohus ei ole süüdistatava karistamisel lahendis märgitud põhimõtteid täiel määral arvestanud. Maakohus on lugenud tõendatuks prokuratuuri versiooni, mille kohaselt M. Randoja läks nuga käes tuppa nr 7 kannatanule kätte maksma paar tundi varem toimunud füüsilise vägivalla eest ning ründas kannatanut intensiivselt noaga eesmärgiga kannatanu tappa. Samuti on maakohus hinnanud nimetatud süüteo toimepanemise asjaolude järgi M. Randoja süüd keskmisest kõrgemaks s.o kõrgemaks kui sanktsiooni keskmine määr, mis on 10,5 aastat vangistust. Olenemata eelpooltoodust mõistis maakohus M.Randojale karistuseks miinimummäära lähedase karistuse s.o 7 aastat vangistust, põhjendades seda kahe kergendava asjaolu olemasoluga ning kuriteo katsestaadiumisse jäämisega. Prokuratuur ei vaidle vastu, et nimetatud kaks kergendavat asjaolu esinevad, kuid prokuratuuri hinnangul on kohus neid ületähtsustatult arvestanud liiga suures ulatuses ning ei ole arvestanud piisavalt süüdistatava isikuga, tema käitumisega kuriteo toimepanemise järgselt (tal oli eesmärk kuritegu varjata), õige tahtluse liigiga ning üldpreventiivsete asjaoludega. Prokuröri hinnangul on maakohus jätnud süü suuruse hindamisel täielikult arvestamata asjaolu, et süüdistatav tahtis oma kuritegu varjata – ta peitis ära kuriteo toimepanemise vahendi (noa) ning asitõendid (verise särgi), häirekeskusele helistades esines teise inimesena ning sündmuskohale saabunud politsei poolt esitatud küsimustele vastates eitas täielikult kuriteo toimepanemist. Selline käitumine iseloomustab süüdistatava isikut negatiivselt s.t annab aluse arvata, et tegemist on inimesega, kes üritab iga hinna eest vastutusest pääseda, selle asemele, et tehtu eest vastutus võtta ning kahetseda. Prokurör leiab, et M. Randoja käitumine vastab kavatsetusele, mitte otsesele tahtlusele nagu on maakohus järeldanud otsuse punktis 28. Ainuüksi asjaolu, et süüdistatav liikus nuga käes toast nr 9 tuppa nr 7, viitab üheselt sellele, et M. Randoja tegutses eesmärgipäraselt. Toas nr 7 lõi ta teadlikult koheselt sinna jõudes noaga korduvalt kannatanule rindkeresse elutähtsate organite piirkonda s.t ta teadis, et sinna piirkonda löömine võib kaasa tuua kannatanu surma. Asjaolu, kas tagajärg ka reaalselt saabub või mitte, ei oma tähtsust (vt Riigikohtu 23.02.2015 3 otsuse nr 3-1-1-62- 14 p 11). Seega on maakohus jätnud karistust mõistest arvestamata, et Marti Randoja tegutses kavatsetult tappa kannatanu, mida tuleb arvestada ka süü suuruse hindamisel. Kohus on arvestanud süü suuruse hindamisel ka asjaoluga, et kuritegu jäi katsestaadiumisse. Prokurör esitab Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-70-16 p-des 13 ja 14 sedastatu ja leiab, et arvestades M. Randoja tahtluse intensiivsusest (kättemaksuks teise inimese noaga tapmise eesmärk), ei ole antud kriminaalasjas põhjust kuriteo katsestaadiumisse jäämist pidada karistuse kergendamise aluseks. M. Randoja teo (kättemaksuks teise inimese noaga tapmise eesmärk) eest mõistetav karistus peab andma ühiskonnale selge signaali, et õiguskord taunib niisugust käitumist otsustavalt ja rangeimal võimalikul viisil. Maakohtu poolt mõistetud karistus sellist signaali ei anna. Prokurör palub ringkonnakohtul kõiki nimetatud asjaolusid hinnata ning mõista M. Randojale raskem karistus kui seda tegi maakohus. Kui arvestada KarS §

§ 25lg 2 sanktsiooni keskmist määra ning prokuröri poolt välja toodud M.

Randoja süü suurust mõjutavaid asjaolusid, on prokuröri arvates põhjendatud mõista M. Randojale vangistus 10 aastat. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 318; § 319; § 338 p 2, 4; § 340 lg 1, lg 4 p 4 palub prokurör:

  1. Tühistada Pärnu Maakohtu 11.06.2020 kohtuotsus Marti Randojale mõistetud karistuse ja tahtluse liigi osas;
  2. Teha uus otsus, millega mõista Marti Randojale KarS §

§ 25lg 2 kuriteo toimepanemise eest raskem karistus.

Prokurör ei taotle suulist menetlust.

  1. Kaitsja leiab apellatsioonis, et kohus on M. Randoja süüdi mõistnud raskes isikuvastases kuriteos, I astme kuriteos, tapmiskatses, sisuliselt üksnes kannatanu ütluste alusel, milliste kohta võib öelda, et kannatanu XX ütlused kohtuistungil on valikulised, need asjaolud, mis on tema kohta negatiivsed, neid ta ei mäleta, mis on aga tema kasuks, neid mäletab ta väidetavalt hästi. On vaieldamatu, et kannatanu XX tungis M. Randojale sündmuse toimumise öösel, s.o. 2829.11.2019 südaöö paiku kallale, kui viimane magas oma voodis ning lõi teda korduvalt rusikatega näo ja pea piirkonda, mis tekitas ninaverejooksu ning hematoomid parema silma ümbruses (läbivaatuse protokoll tl 174, koos fototabeliga tl.175). Ometigi ta kohtuistungil väidetavalt ei mäleta sellest kallaletungist midagi, kuna oli tema enda sõnade järgi ebakaines olekus ( 21.05.2020 kohtuistungi protokoll lk.6).Ristküsitlusel XX tunnistab, et käis selle episoodi pärast prokuröri juures ja sai süüdistuse, et lõi M. Randojat, kuid löömist ennast ei mäleta (21.05.2020 k.i.p lk10). QQ kinnitas aga kohtus, et peale haiglast tulekut XX tunnistas talle, et andis M. Randojale peksa sellepärast, et see varastas temalt toitu (21.05.2020 k.i.p.lk.21 ja 24) Mõnes mõttes on see ka seletatav, sest kannatanu enda jutu järgi ta ei mäleta, kellega ta sel õhtul jõi, seda et jõi alguses pindise Alexandri õlle ja seejärel kolme peale 0,5 l valget viina. Ometigi oli XX peale haiglast tulekut kaine ning siis ta mäletas selgesti, et peksis M. Randojat selle eest, et viimane varastab ta toitu. Asjaolu, et politsei teda 29.11.2019 öösel küsitles, ta ei mäleta (21.05.2020 k.i.p.lk.10), ometigi on nii turvakaamera videolt kell 00:45:50 (ch06 2019129004544) näha, kui ka seda kinnitas kohtus tunnistaja OO 21.05.2020 k.i.p. lk.14). 4 Asjaolu, et ta lõi vihaga küünarnukiga ukse kinni kell 00:51:20, mida on näha turvakaamera videolt ch06 20191129005020, ta ei tunnista, vastupidi, kui ta peale seda teisel korrusel lärmas ja politsei teda küsitles, teatas ta, et hoopis M. Randoja oli talle kallale tulnud- tunnistaja OO ütlused (21.05.20 k.i.p. lk.15). Samuti ei mäleta ta yyy korrapidaja käiku M.Randoja ja tema tuppa (21.05.2020 k.i.p.lk.11). Asjaolu, et ta tuli peale pussitamist toast nr.7 välja tagurpidi on ümberlükatud turvavideoga ch06 20191129021910, kust on selgelt näha, et tuleb toast välja õigetpidi. Samuti on väär XX väide, et tuli toast välja ja läks õue telefoniga, eesmärgiga helistada punasesse risti. Telefon oli tal peale hospitaliseerimist öökapi sahtlis ning ta ise kukkus maha I korruse koridori. XX andis kohtus ütlusi, et viimane mälestus oli tal see, et 28.11.19 kella kümne –üheteist vahel õhtul, kui tarvitas yyy õues alkoholi ja järgmine mälestus on see, et ärkas haiglas (21.05.2020 k.i.p. lk.9). See võib ka tõsi olla, sest alkoholijoove ja noalöökidest tingitud valuśokk võisid mõjutada XX mälestusi. Seega on XX ütlused ilmselt vastuolulised ja kallutatud ning neid ei saa arvestada M. Randoja süüdimõistmisel. Ometigi leiab kohus, et kannatanu ja süüdistuse versioon toimunust on õige ning väidetavalt leidnud kinnitust kaudsete tõenditega. Kohtu arvates on need kaudsed tõendid toa nr 7 vaatlusprotokollid koos fototabelitega. Kuigi kohus mainib, et verejäljed olid tekikotil, mis oli kannatanu ja teki all, ei arvesta ta asjaolu, et kui kannatanu lamas, ei saa verejäljed tekkida tema ja teki alla, vaid vastupidi, püstises asendis kannatanult võib verd pritsida tekikotile, mis oli lamades kannatanu keha ja sellel olnud teki all. Seega vastupidi, ei ole tõenäoline, et rünnaku momendil kannatanu magas, vaid vastupidi sündmuskoha vaatluse protokoll tõendab süüdistatava ütlusi, et XX oli püsti ja ründas M. Randojat. Asitõendi kasutamine tõendina kohtumenetluses faktiliste asjaolude kindlaks tegemisel võib olla välistatud ka juhul, kui asitõendite hoidmise suhtes kasutusele võetud hoiumeetmeid ei ole kohaselt täidetud ning on rikutud asitõendi hoidmise korda. Käesoleval juhul on tõendamist leidnud, et sündmuskoht ei olnud piisavalt eraldatud ning sinna sai siseneda kõrvalised isikud. Nii nähtub kohtualuse viimasest sõnast, et talle teadaolevalt tõid tema kaaslased yyyst talle 2.detsembril 2019.a. talle riideid ja pesemisvahendid. Kuigi kohus arutas kohtuliku uurimise uuendamist, sellel põhjusel, et oleks olnud võimalik selgitada, miks ja kelle poolt oli sündmuskohale võimalik pääseda kolmandatel isikutel, siiski kohus kohtuliku uurimist ei uuendanud. Kuna sündmuskoha vaatlusi tehti kaks ( esimene 29.11.2019 kell 03,15 tl. 9-25 ja teine 02.12.2019 kell 11,04 tl.46-57), siis alles teisel vaatlusel fikseeriti verekahtlane määrdumine ja lõikeaugud valget-kollast värvi tekil ning tekikottidel. Tekk asub 29.11.2019 sündmuskoha vaatlusel toa nr.7 parempoolse voodi keskel ( vaatluse lk.7) 02.12.2019 sündmuskoha vaatlusel toas nr.7 paremapoolse voodi jalutsis (vaatluse lk.4). Seega on teki asukohta , aga samuti muude toas olevate esemete asukohta, muudetud. Asitõendite hoidmise kord on kehtestatud Vabariigi Valitsuse poolt ja vastu võetud 30.07.2004.a. Asitõend peab kuni asitõendi vahetu uurimiseni kohtumenetluses säilima arvelevõetuna eelkirjeldatud korra kohaselt. Sellest tulenevalt, kui menetleja või prokurör on oma tegevuse käigus asitõendi hoidmise korda ja hoiumeetmeid rikkunud, võib muutuda asitõend ebausaldusväärseks või koguni lubamatuks. Kaitsja arvates ei saa valge –kollast värvi tekki lugeda asitõendiks, kuna kahe sündmuskoha vaatluse vahelisel ajal oli juurdepääs kolmandatel isikutel sündmuskohale ning seda oli ilmselgelt muudetud. 5 Kui vaadata 29.11.2019 sündmuskoha vaatluse lk. 7 ülemist fotot ning seda võrrelda 2.12.2019.a. sündmuskoha vaatluse lk.4 alumist fotot, siis on need esemete paigutuse ja koosseisu osas täiesti erinevad. Seega on sündmuskohta oluliselt muudetud ning neid asitõendeid, mis võeti ja fikseeriti 02.12.2019 ei saa võtta süüstava kohtuotsuse aluseks. Riigikohtu 28.04.2011 otsuse nr.3-1-1-31-11 p.-s
  2. Kohaselt tõendi kogumist reguleerivate menetlusõiguslike sätete rikkumise tuvastamine ei tingi alati ja automaatselt selle tõendi lubamatust. Üldjuhul hinnatakse menetlusõigust rikkuvalt saadud tõendi lubatavust kaalumise tulemina, arvestades ühelt poolt rikkumise olulisust (seega KrMS §-s 339 sätestatut) ja teiselt poolt menetletava kuriteo raskust ning sellest tulenevat avalikku menetlushuvi. Et tegemist on raske kuriteo uurimisega, siis sündmuskohale kolmandate isikute kohalviibimise võimaldamine enne sündmuskoha vaatlust, on sedavõrd raske rikkumine, mis muudab 2.12.2019 sündmuskoha vaatlusel saadud asitõendid kõlbmatuteks tõenditeks. Kohus leidis, et turvakaamera video kohaselt läks XX tuppa nr.7 kell kell 01:05:58 ning tunnistaja OO ütlustest nähtus, et vahetult enne tuppa suundumist ütles kannatanu talle, et ta peab minema tööle kell kuus ning läheb kohe magama. Ajast, mil kannatanu läks enda sõnul magama möödus sündmuseni pisut üle tunni siis kohtu arvates on see piisavalt usutav, et kannatanu jäi magama. See võis tõepoolest nii olla, aga ka politseinike esimesel visiidil XX magas ning tunnistaja OO ütluste kohaselt nad teda üles ei ajanud, kuid mõne minuti pärast peale politseinike visiiti räuskas XX ning lõhkus tualeti ust, olles väga vihane, ilmselt sellest, et politsei teda külastas. Seega ei tõenda turvakaamera video midagi muud, kui et XX sisenes tuppa nr.
  3. Kohus vaidlusaluses otsuses leidis, et asjaolu, et kannatanu oli noalöökidest vigastuste saamise ajal voodis, mis olevat kinnitust leidnud lisaks kannatanu ütlusele toa nr 7 vaatlusprotokollid koos fototabelitega. Neist nähtub, et sündmuse järgselt leiti kannatanu voodilt verejälgedega ja lõikevigastustega tekk (kollast värvi tekk) ning verejälgedega tekikott ning kannatanu voodi juures seinal olid verejäljed. Nagu eelnevalt selgitatud ei saa nimetatud tekk olla tõendiks, veelgi enam, see kindlasti ei saa tõendada kannatanu asukohta sündmuse toimumise ajal toas nr.
  4. Et tekis on kolm avaust ja kannatanul neli noahaava, siis see tõendab, et tekk oli vaid osalise ajast kannatanu ja süüdistatava vahel. Kui kannatanu oleks teki all maganud oleks ju tekis olnud neli noaga löödud avavust. Seega tõendab see süüdistatava ütlusi, et kannatanu hoidis tekki tõustes enda ees. Ka asjaolu, et kannatanu tõrjus süüdistatavat käega, tõendab kohtu arvates ekspertiisiaktis esitatu sellest, et politsei fototabeli nr 192744 andmeil sedastatud XX parema käe
  5. sõrme kaugmisel sõrmelülil olev lõikehaav võib olla saadud enesekaitse käigus. Tõepoolest võis XX saada sõrmevigastuse selliselt, kuid see ei tõenda muud kui saadud vigastust. Kuna kannatanu ründas süüdistatavat, siis viimane, end kaitstes, lõi teda noaga ning vigastas ühe löögiga sõrme. Süüdistatava ütlused, mille kohaselt lõi ta kannatanut toas olnud taburetilt haaratud noaga ja viskas pärast noa toapõrandale maha, ei ole kohtu arvates kohtulikul uurimisel kinnitust leidnud. Süüdistatava ei mäleta, milline nuga täpselt oli, arvas, et toidunuga. Uuritud tõenditest nähtub, et toas nr 7 süüdistatava antud kirjeldusele vastavat nuga ei leitud. Asjaolu, et nuga ei leitud ei saa tõlgendada süüdistatava kahjuks. Kannatanu XX on kohtus ülekuulatud nugade asjus ning ütleb sõnaselgelt , et neil oli toas nr.7 kasutusel kaks koorimisnuga ja kaks lihalõikamisnuga ning üks kapis, mida ei kasutatud- seega 5.nuga. 29.11.2019 sündmuskoha vaatlusel leiti ja võeti ära kolm nuga. Seega , kas sündmuskoha 6 vaatlus tehti pealiskaudselt, et ei leitud kõiki nugasid, või oli kolmandatel isikutel juurdepääs sinna tuppa ning nad võtsid need kaks nuga ära. Kohus vaieldavas otsuses leidis ootamatult, et yyy toast nr.9 madratsi alt leitud DD-le kuuluv nuga oli see nuga, millega M. Randoja kannatanut lõi ja seda põhjusel, et selle teral leidus bioloogilist materjali, mida ei saa saadud tulemuste alusel välistada XX-lt pärineva bioloogilise materjali sisaldumist selles segaproovis. Selline ootamatu arvamus ei põhine tõenditel. Nimelt ei ole DNA ekspert leidnud selle noalt, ei noapealt ega -teralt M. Randoja bioloogilist materjali, mistõttu tuleb küsida kuidas sai Marti Randoja lüüa kannatanut noaga, millel polnud temast mingisuguseid jälgi. Veelgi enam, eeltestide kohaselt ei olnud kummalgi uuritaval noal ka verd. Kaitsjal tekib küsimus, kuidas oli M. Randojal võimalik eemaldada noalt , nii teralt kui ka noapealt valikuliselt enda DNA ja kannatanu veri. Selle küsimusele vastuse saamiseks tuleb ringkonnakohtu istungile kutsuda DNA ekspert, et seda oleks temalt võimalik küsida. Maakohtus ei saanud kaitsja ega süüdistav seda teha selle tõttu, et jälgede puudumise tõttu uuritud ehitusnoal ei tekkinud kahtlustki, et see võiks olla nuga, millega M.Randoja kannatanut lõi. Alles kohtuotsusest luges kaitsja, et nimetatud DD-le kuuluv nuga on kohtu arvates nuga, mis oli kuriteo toimepanemise vahend. Veelgi enam, DD on eeluurimisel ülekuulatud selle noa asjus ning ta kinnitab, et see on tema nuga ning 29.11.2019 ööl seda nuga M. Randoja ei kasutanud. Seega tuleb ka DD tuua ( on võetud eeluurimisel vahi alla) kohtusse ning ta üle kuulata. Maakohtus ei saanud kaitsja tema ülekuulamist taotleda, kuna puudus alus arvata, et kohus leiab ilma tõenditeta, et tema noaga on toime pandud uuritav kuritegu. Kohtu arvates on tõendamist leidnud, et süüdistatav tuli noaga toast nr.9 , läks tuppa nr.7, lõi kannatanut noaga
  6. korda ning läks uuesti noaga tuppa nr.
  7. Esiteks leiab kohus, et on ümber lükatud muude tõenditega, et süüdistatav sai noa kahe voodi vahel olevalt taburetilt ja viskas selle seejärel maha, teiseks leiab kohus, et asjaolu, et kannatanu ja süüdistatav seisid konflikti ajal püsti olevat ümber lükatud verejälgedega tekikotil ja kolmandaks väidab kohus, et süüdistatava ütlused on vastuolulised ja ristküsitlusel ei ole ta suutnud neid vastuolusid kõrvaldada. Kohus leiab, et süüdistatava ütlustest järeldub, et hetkel, mil ta XX noaga lõi, XX esmalt seisis, siis rüseluse käigus vajus süüdistatavale otsa ja määris sellega süüdistatava dressipluusi. Samuti vajus kannatanu veel rüseluse käigus ka voodile ning tõusis sealt ja tõusmise käigus võttis voodilt teki ning hoidis seda käes. Tekki käes hoidva kannatanu noaga löömine on omakord vastuolus süüdistatava ütlustega vajadusest end rünnaku eest kaitsta. Süüdistatava ütlustest kõlab läbi korduv fraas „ma ei tea, kõik käis nii kiiresti“. Süüdistatav saab selgitada oma käitumist läbi oma arusaamise prisma, nimelt saab ta selgitada seda, kuidas tema sündmust tajus. Kuna kõik käis kiiresti, ning arvestades mitmepäevast alkoholijoovet, siis on võimalik, et süüdistatav ei suuda seletada kõike lõpuni täpselt. Ometigi on ta andnud eeluurimise algusest alates ütlusi, et kannatanu lebas voodil ja ei maganud, või vähemasti ärkas tema tuleku peale üles. Samuti ütleb ta üheselt, et kanntanu ähvardas teda suuliselt füüsilise kättemaksuga ja hakkas ennast voodist üles ajama. Selle peale haaras kohtualune taburetilt noa ja hakkas ise ka püsti ajama. Kartes toimuvat sündmust, mis oli paar tundi tagasi toimunud, lõi ta noaga kannatanut rindkeresse, mille peale haaras XX teki, et sellega end kaitsta ja kukkus tagasi voodisse, mille peale M. Randoja lõi teda veel kolmel korral. Seejärel tõukas kannatanu M. Randoja eemale ja läks toast välja. Kuhu nuga jäi, seda 7 süüdistatav ei tea, ta arvas istungil, et viskas noa maha. Sündmuskoha vaatluse käigus 29.11.2019 seda nuga, millega toimus kannatanu löömine, toast nr.7 ei leitud. Seega pole vastuolus süüdistatava ütlused, et XX ründas ja kaitses end tekiga. Nimetatud käitumise episoodid lihtsalt järgnesid üksteisele ning selline järgnevus seletab ka miks teki sees oli kolm auku, kanntanu rindkeres aga neli. Samuti on eelnevate sündmustega seletatav, miks nendest neljast noalöögist kaks olid rindkere õõnde tungivad, kaks aga mitte. Seda seepärast, et esimese löögi ajal kannatanu seisis ja ei kaitsnud end tekiga, seejärel aga hakkas kukkuma ja kaitses end tekiga. Samuti pole mingit vastuolu selles, et süüdistatav enda arvates lõi kannatanut kõhtu, aga tabas rindkeret. Nimelt hakkas kannatanu püsti tõusma ja süüdistatav oli lihtsalt veidi kiirem ja jõudis XX lüüa püsti tõusmise peal, mil kannatanu rindkere oli süüdistatava käe kõrgusel. Asjaolu, et süüdistatav arvas, et taburet võis ümber kukkuda, selle rüseluse ajal, aga ei kukkunud pole küll mingis vastuolus. Kui sündmuskoha esmane vaatlus kinnitas, et taburet ei kukkunud ümber, siis nii ka oli, süüdistatav pole surmkindlalt väitnud, et taburet kukkus ümber, vaid mainib, et võis minna (22.05.2020 k.i.p. lk.11), kuna tuba on väike ja voodite vahel vähe ruumi. Kohus on asunud prokuröri seisukohale, et arvestades lõikeavasid tekis, ei saanud nuga läbida tekki ja kannatanut ajal kui kannatanu seisis ja tekki käes hoidis ning teeb sellest järelduse, et tekk oli kannatanu peal keha vastas ning kannatanu lamas. On õige, kui tekk ripub ja sellest sellisel tingimusel noaga läbi lüüa on keeruline, kui midagi teki vastus ei ole. Tegelikult pole aga millegagi vastuolus ka süüdistava jutt, et ta lõi läbi teki noaga selliselt, et tekk oli keha vastus, aga kannatanu seisis püsti. Kohus on lugenud õigeks prokuröri versiooni, et M. Randoja tuli noaga toast nr.9 ja läks peale kuriteo toimepanemist sinna noaga koos tagasi. Sellisteks tõenditega loeb kohus yyy turvavideo salvestisi. Tegelikult pole nendelt salvestistelt näha, mis on süüdistatava käes, veelgi enam sealt pole näha, et see oleks nuga. Nii on turvavideolt ch06 2019129021554 näha, et M. Randoja tuppa nr.7 minnes lükkab parema käega lahti toa ukse ja vasaku käega paneb selle kinni, ei ole näha, et tal üldse midagi käes oleks. Turvavideolt ch06 20191129021910 on kannatanu taga peale vaidlusalust sündmust näha, et Marti Randoja tuleb koheselt peale XX uksest välja, paneb selle parema käega kinni, midagi tal vasakus käes ei ole, sest teeb toa nr.9 ukse lahti parema käega ja sulgeb selle vasaku käega. Kohus oma vaidlustavas otsuses heidab süüdimõistetule ja tema kaitsjale ette, et nad ei esitanud kohtule ühtki tõendit oma versiooni tõestamiseks. Esiteks kehtib senini Eesti Vabariigi Põhiseadus ning selle alusel vastu võetud Kriminaalmenetluse seadustik, mille § 7 lg.3 kinnitab, et kõik kahtlused tuleb tõlgendada kohtualuse kasuks, mitte aga vastupidi. Veelgi enam KrMS § 7 lg.2 kohaselt ei ole kriminaalmenetluses keegi kohustatud tõestama oma süütust. Teiseks on kohus ise tuvastanud, et sündmuse otsesteks tõenditeks on kannatanu ja süüdistava ütlused, mis on omavahel vastuolus. Kuigi kohtualune ja kaitsja on esitanud oma versiooni juhtunust, mis on kooskõlas kohtus uuritud kaudsete tõenditega, pole kohus seda arvesse võtnud ning leidnud, et süüdistava ütlusi ei saa arvesse võtta. Kui hetkeks oletada, et kannatanu XX ütlused on ebaõiged, siis on õiged süüdistava M. Randoja ütlused ning need on kooskõlas kõigi kohtu ja süüdistuse poolt väidetavalt vastuolus olevate asjaoludega. 8 Kohus ebaõigesti pole arvestanud M. Randoja ütlusi ning tegelikult toimus M. Randoja poolt XX noaga löömine XX rünnaku tõrjumiseks. Hädakaitse olemasolu kontrollimise aluseks peab kohus lähtuma süsteemist, mille moodustavad KarS § 28 lg-s 1 sisalduvad kindlad tunnused. XX ründas 29.novembri hommikul M. Randoja, kui see hakates magama sättima istus oma voodi ääre peal. X karjus „Kuradi kits, kutsusid pollad. Ma ei karda sind, ma ei karda Vidit, löön teid kõiki maha” ning hakkas end üles ajama, et rünnata Marti Randoja elu ja tervist. Tegemist on kõige puhtama ründega Randoja elu vastu. Mis oli M. Randojal teada sel momendil- kaks tundi varem oli XX tunginud talle jõhkralt, magamise ajal kallale, teda pekstes rusikatega pähe. Sama isik karjus talle nüüd, et ta lööb M. Randoja ja tema sõbrad maha, ta ei karda neid. Kriminaalasjas on tuvastatud, et politsei kutsumine M. Randoja poolt vihastas XX tõsiselt. Et selline rünne oli juba kaks tundi tagasi toimunud, siis oli tõenäoline, et teda ootas ees uus reaalne rünne ja nimelt rünne tema elule, sest nii väljendas seda ründaja. Käesoleval juhul oli rünne juba alanud, XX lubas kõik maha lüüa ning hakkas tõusma, et oma ähvardus täide viia. Rünnatav ei pea ootama, millal saab toimuma reaalne tema õigushüvede kahjustamine, seega oli kaitsetegevus õigeaegne ning lubatav. Kaitsja ei pea valima vahendit, kui ta on selle sobivuses ebakindel ehk ta ei tea, kas valitud vahend lõpetab ründe või mitte. Õigus on valida selline vahend, mis peatab ründaja kindlalt. Kohus vaidlustatavas otsuses leiab, et isegi kui XX ründas M. Randoja, oleks kohtu arvates enesekaitseks piisanud kui enesekaitse käigus oleks XX lükata oma voodile ja lahkuda. Selline seisukoht on väär. Olnud juba eelnevalt saanud peksa, võis ja pidi M. Randoja eeldama raskemat tagajärge kui seda oli juba juhtunud, sest XX oli politsei sekkumisest olnud oluliselt rohkem ärritunud. Seetõttu oli ka Hiisi rünne ohtlikum ning Randojal oli õigus end kaitsta, mitte ära jooksta. Analüüsides M. Randoja käitumist tuleb teha järeldus, et ta kaitsetegevus vastas rünnatava hüve väärtusele ning tal ei olnud valida mõne muu kaitsevahendi vahel. Kui rünnatakse elu, võib kaitsetegevuses tekitada samavõrd kahju. Nuga oli ainus lähedal- käeulatuses asuv kaitsevahend ning sellega ründe tõrjumine oli vastav. Käesoleval juhul lõi kohtualune kallale tungivat, püsti tõusvat kannatanut neli korda kõhu ja rindkere piirkonda. Tema ütluste järgi ei oska ta öelda mitu korda või kuhu ta kannatanut lõi. Seega on kavatsetus ja otsene tahtlus igal juhul välistatud. Igal juhul puudus M. Randojal tahtlus XX tappa. Teo subjektiivset tunnust tõendab kasvõi asjaolu, et ainult M.Randoja kutsus kiirabi, mille tõttu jäi raskem tagajärg saabumata. Kui M.Randojal oleks olnud tahtlus kannatanu tappa, poleks tal kiirabi vaja kutsuda olnud ja XX oleks tõenäoliselt surnud. Käesoleval juhul toimus kaitsetegevus nii ajaliselt kui ka vahendite valikul vastavuses ründega ning hädakaitse piire ei ületatud. Käesoleval juhul soovis M. Randoja panna end magama enda voodisse, kui teda naaber ründas ning ta soovis end kaitsta ehk tal oli kaitsetahe. Kõigest ülaltoodust tulenevalt tuleb teha järeldus, M. Randoja tegutses 29.11.2019 hommikul yyy toas nr.7 hädakaitse seisundis ning ta tõrjus reaalset rünnet, mis oli juba alanud, vahenditega, mis vastasid ründe intensiivsusele. Tema poolt ründajale tekitatud kahju oli tekitatud kaudse tahtlusega või ettevaatamatusest. Juhul kui kohus leiab, et M. Randoja tegutses näilikus hädakaitseseisundis, siis lahendatakse kaasus eksimuse eeskirjade järgi, kuna puudub hädakaitseseisund. Sellisel juhul tuleb süüdistus ümber kvalifitseerida KarS § 119 lg.1 järgi ning mõista karistus selle sätte sanktsiooni järgi. Seega on tegu toime pandud hädakaitse seisundis ning piire ületamata ning ta tuleb õigeks mõista KarS § 113 ja 25 lg.2 süüdistuses. 9 M. Randoja soovib anda ütlusi kohtuistungil, mistõttu taotleb kaitsja kohtuistungit. KrMS § 286 -1 kohaselt polnud kaitsjal võimalik ette näha, et kohus leiab DD noa olevat kuriteo toimepanemise vahendi, sest sellel ei olnud M. Randoja DNA-d ehk kokkupuutuvust süüdistavaga. Sel põhjusel ei saanud kaitsja tuua kaitseaktis ega ka esimese astme kohtus tunnistajaks DD , kes eeluurimisel tunnistas, et nuga oli tema oma, tema poolt peidetud tema oma madratsi alla ning sel ööl ta seda kellegi kätte ei andnud- seega polnud sellega võimalik mistahes kuritegu sooritada. Nüüd peale kohtuotsust on selgunud, et kohus on ebaõigesti, ilma tõenditeta, lugenud seda nuga kuriteo toimepanemise vahendiks ning selle ümberlükkamiseks on vaja üle kuulata tunnistaja DD, isikukood XXXXXXXXXXX, kes käesoleval ajal on vahistatud. KrMS § 292 lg.2 kohaselt võib kohus kohtumenetluse poole taotlusel määrata eksperdi ülekuulamine ekspertiisiakti sisu selgitamiseks või täiendamiseks. Kuna kohus leidis, et toast nr.9 leitud DD-le kuuluv nuga oli kuriteo toimepanemise vahendiks, siis soovib Marti Randoja, et ekspert kuulataks kohtuistungil üle, kas eksperdi arvates oli süüdistataval võimalik ajavahemikul 2:19:20 (siseneb tuppa nr.9- Video ch062019129021554) kuni 2:20:57 (väljub toast nr.9 video ch06 20191129022102) s.o. 1 minuti ja 37 sekundi jooksul eemaldada noalt kannatanu veri ja enda DNA, selliselt, et kannatanu DNA jääb noa terale? Juhindudes KrMS §-dest 338 p.1, 2 ja 3 kaitsja palub tühistada Pärnu Maakohtu 11.juuni 2020.a. kohtuotsus M. Randoja süüdistuses KarS § 113 lg.1 - 25 lg.2 järgi kohtuliku uurimise ühekülgsuse, puudulikkuse, materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu ning ta süüdistuses õigeks mõista.
  8. Randoja oma apellatsioonis leiab, et tema käitumine on valesti kvalifitseeritud. Esitab kolmel kohtuistungil tema poolt antud ütlused ja kannatanu Hiisi poolt antud ütlused , kõrvutab neid teiste uuritud tõenditega. Leiab, et kannatanu ütlused ei riimu teiste tõenditega. Süüdistatav märgib, et tema esmased ütlused on kirja pandud poolikult. Ütlusi ei võtnud menetleja. Teda poleks tohtinud tervisliku seisundi tõttu üle kuulata. Tema helistas 112 ega eeldanud, et XX on surnud. Püüdis kannatanut aidata. Tema ei püüdnud midagi varjata. Ei põgenenud kuhugi. Vastates prokurörile vigastuse raskusest oli vaid aus. Tema ei soovinud kannatanule halba ja tegutses vaid ennast kaitstes. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD ISTUNGIL
  9. Süüdistatav jäi enda poolt esitatud apellatsiooni juurde ja toetas kaitsja poolt esitatud apellatsiooni. Kaitsja toetas nii enda kui ka süüdistatava apellatsiooni. Palus need rahuldada aga prokuröri apellatsiooni palus jätta rahuldamata. Prokurör jäi esitatud apellatsiooni juurde ja palus kohtuotsus tühistada karistusmäära osas ja taotles süüdistatavale rangema karistuse mõistmist. Kaitsja ja süüdistatava apellatsioonid palus jätta rahuldamata. KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS 10
  10. Kohtukolleegium, tutvunud toimiku materjalidega, otsusega ja apellatsioonidega ja ära kuulanud menetlusosalised, leiab alljärgnevat.
  11. Kaitsja ja süüdistatav on apellatsioonides leidnud, et kannatanu XX ütlused on vastuolulised, kallutatud ja nendega ei saa arvestada M.Randoja süüdimõistmisel. Põhjendatud on eeltoodud seisukohta sellega, et kannatanu väitel ei mäleta ta 28.22.2019 kella 23.00-00.00 vahel süüdistatava löömisega seotud asjaolusid. Kannatanu kohtuistungil antud ütluste kohaselt ta ei mäleta 28.-29.
  12. 2019 südaööl toimunud löömist, kuid kinnitas, et kriminaalasi on selles osas tema suhtes alustatud ja ta on sellega seoses käinud ka prokuröri juures. Selgitab mittemäletamist asjaoluga, et oli alkoholijoobes. Kaitsja on apellatsioonis sellist mittemäletamise võimalust jaatanud. Viidatud on apellatsioonides tunnistaja QQ ütlustele sellest, millal XX talle süüdistatava löömise põhjusest rääkis. Kolleegium osutab, et kohtuistungil ristküsitlemise käigus on selles osas tunnistaja kõigepealt kinnitanud, et XX rääkis sellest kohe löömise järgselt kas siis enne või pärast esimest korda politsei poolt yyy külastamist ( 1 kd. t.lk. 196). Samas veidi hiljem ristküsitlemise käigus on tunnistaja aga kinnitanud, et XX rääkis sellest alles pärast haiglast naasmist ( 1 kd. t.lk. 198). Seega on tunnistaja sellise vestluse toimumise ajast andnud erinevaid ütlusi, mistõttu selles osas pole tema ütlustele võimalik järeldusi rajada. Samas kolleegium leiab, et mingi sündmuse mittemäletamise väitmine ei muuda isiku ütlusi sellel põhjusel ebausaldusväärseteks selle kohta, mis ta mäletas tema enda suhtes toimepandud kuriteo kohta. Maakohus on sündmuste toimumist kajastavaid ütlusi analüüsinud ja kõrvutanud teiste kohtule esitatud isikuliste tõenditega ja ka kirjalike tõenditega ja tuvastanud ütluste riimumise teiste objektiivsete tõenditega, mis kinnitab sündmuste toimumist nii nagu kannatanu on ütlustes kirjeldanud. Kolleegium ka märgib, et antud juhul ei saa jätta tähelepanuta, et kaitsja poolt viidatud ütlused puudutavad sündmusi, kus on XX kuriteo toimepanijaks, mistõttu pole talle etteheidetav ennast süüstavate ütluste mitteandmine. Samuti kolleegium märgib, et maakohus on otsuse lk. 11 juba tuvastanud, et kaitsja poolt nimetatud löömise toimumise osas poolte vahel vaidlus puudub. Seejuures on maakohus esitanud ka löömise toimumist kinnitavad kirjalikud tõendid, sh. ka OO ütlused sellest, et vestluse käigus XX rahunes ja läks oma tuppa magama. Samuti on kohus QQ ütluste (otsuse lk 12) alusel jõudnud järeldusele, et kuna M.Randojal oli võimalik pärast konflikti kannatanuga hoiduda temaga ühes ruumis viibimisest ja magamisest, kuid ta seda ei soovinud, näitab tema käitumine, et ta ei pidanud uut kannatanupoolset rünnet võimalikuks. Apellandid on viidanud kannatanu ütlustele ka vaidlustatud kuriteosündmuse osas. Nimelt on kannatanu andnud ütlusi, et pärast pussitamist väljus toast selg ees, kuid turvavideost nähtub teisiti. Samuti on kannatanu andnud ütlusi, et läks enda arvates telefoniga välja kiirabi kutsuma, kuid tegelikult tal telefoni käes ei olnud. Selles osas kolleegium märgib, et kannatanu on istungil edastanud enda mälupildi sellest, mis järgnes kui süüdistatav teda une pealt noaga oli neli korda löönud. Kolleegium leiab, et apellantide poolt viidatu osas pole tegemist selliste oluliste asjaoludega, mis seaksid kahtluse alla tema ütluste usaldusväärsuse. Kaitsja on ka ise tõdenud, et nii alkoholijoove kui noalöökidest tingitud valušokk võisid mõjutada XX mälestusi. Kolleegium sellise järeldusega nõustub.
  13. Maakohus on lugenud tõendatuks, et kannatanu oli vigastuste saamise ajal voodis lisaks kannatanu ütlustele veel ka sündmuskoha vaatlusprotokolliga ja lisatud fototabelitega. 11 Kaitsja leiab, et kannatanu all olnud tekikotilt leitud verepritsmed näitavad, et tegelikult oli löökide saamise ajal kannatanu püsti, mis omakorda kinnitab süüdistatava ütlusi, et kannatanu ründas teda. Kaitsja leiab, et kui kannatanu lamas, ei saa verejäljed tekkida tema alla. Kolleegium sellise põhjendusega nõustuda ei saa. Analoogselt prokuröri seisukohaga leiab ka kolleegium, et tekikoti vaatlusprotokollist ( 1 kd. tlk. 111-128) nähtuvalt pole tegemist üksikute pritsmetega vaid verelaikudega, millest saab teha järelduse, et on toimunud verise keha ja voodil oleva tekikoti kokkupuude. Selline asjaolu kinnitab kannatanu ütlusi, et teda rünnati ajal, mil ta magas voodis. Vastavalt ekspertiisiaktile ( 1 kd. t.lk. 66-72) oli kannatanule tekitatud vasakul pool rindkerel 2 rinnaõõnde ulatuvat torke-lõikehaava koos südamepauna, südame ja vasaku kopsu vigastusega ja paremal pool rindkerel 2 rinnaõõnde mitteulatuvat torke-lõikehaava. Kolleegium leiab, et puudub vajadus eraldi tõendada, et eelnimetatud torke-lõikehaavadega kaasneb verejooks ja seejuures voolab veri mööda kannatanu keha. Seega kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et kannatanu voodis oleval tekikotil, mis asus magamise ajal kannatanu all, verejälgede olemasolu kinnitab kannatanu ütlustele tuginevat kohtu järeldust, et noalöökide saamise ajal kannatanu algul magas voodis, seejärel ärgates valust üritas tõusta, langes uuesti voodile. Lükkas süüdistatava käe eemale ja seejärel õnnestus tõusta ja toast välja minna. Samuti kinnitab tema ütlusi asjaolu, et lamamise kohta arvestades olid seal pool verepritsmete jäljed seinal ja toas olid põrandal verejäljed kannatanu voodi jalutsis ja sealt ukse suunas ( 1 kd. t.lk. 73-89,99-100, 116-120). Seega tekkisid need kui kannatanu vigastatuna juba püsti tõusis ja ukse poole liikus.
  14. Kaitsja on märkinud, et Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud asitõendi hoidmise korda on rikutud kuna yyyt toodi süüdistatavale riideid ja pesemisvahendeid, sündmuskohale oli juurdepääs kolmandatele isikutele. Enne 02.detsembrit 2019, mil toimus teine sündmuskoha vaatlus oli sündmuskohta muudetud, mistõttu vaatlusel saadud valge-kollast värvi tekki ei saa lugeda lubatud asitõendiks. Kolleegium leiab, et kaitsja poolt viidatud KrMS § 126 lg 6,7 ja § 4211 lg 3 alusel kehtestatud määrus reguleerib asitõendite osas nende arvele võtmist ja hävitamist ja kiiresti riknevate asitõendite hindamist, võõrandamist ja hävitamist. Kaitsja põhjendused ei kajasta ühtegi asjaolu, mis oleksid seotud eelnevalt nimetatud meetmete rikkumisega, mistõttu pole määrusele tehtud viide antud juhul asjakohane. Kriminaalmenetlusõiguse sätetele, milliseid siis tõendi lubatavaks hindamisel on rikutud, pole kaitsja viiteid teinud ega sellekohast põhjendust esitanud. Vastavalt kohtuistungi protokollile ( 1 kd. t.lk. 186-200) on prokurör taotlenud kirjaliku tõendina vastu võtta sündmuskoha täiendava vaatlusprotokolli ( 1 kd. t.lk. 198 pöördel). Kaitsja tõendi vastuvõtmisele vastu ei vaidle, kuid juhib kohtu tähelepanu asjaolule, et kahe vaatluse vahel on sündmuskohal esemeid liigutatud. Prokurör on taotlenud sündmuskoha vaatluse käigus võetud teki ja tekikoti osas asitõendite vaatlusprotokolli vastuvõtmist. Kaitsja ei ole tõendi vastuvõtmisele vastu vaielnud ega viidanud tõendi lubamatusele ( 1 kd. t.lk. 199). Järgneval kohtuistungil
  15. mail 2020 on prokurör taotlenud täiendava tõendi kogumist seoses kaitsja poolt eelmisel kohtuistungil tõstatatud küsimusega sündmuskoha muutmise osas ( 2 kd. t.lk. 9). Kaitsja on jätnud taotluse kohtu otsustada ja kohus on prokuröri taotluse üle kuulata tõendi usaldusväärsuse kontrollimiseks uurimisasutuse uurija, rahuldanud. Menetleja RR on andnud ütlusi ( 2 kd. t.lk. 9-10), et mõlemad sündmuskoha vaatlused toimetas tema ja koostas ka protokollid. Kui oli esmasel vaatlusel sündmuskohast fotod teinud, siis hakkas erinevatest kohtadest proove võtma, mistõttu liigutas ka toas olnud esemeid. Pärast vaatlust lukustas ukse ja andis võtme komandandi kätte koos keeluga tuppa kedagi lasta. Tema teada politseist keegi vahepeal sündmuskohal ei käinud. Järgmisel päeval pitseeris ka toaukse. 12 Tekki esimesel vaatlusel täpsemalt ei uuritud, kuid tema lükkas teki esimese vaatluse käigus eemale kuna voodiriiete peal olid vereplekid. Kolleegium osutab, et kuna kaitsja maakohtu istungil pole kordagi seadnud kahtluse alla asitõendi vaatlusprotokolli seaduslikkust ja lubatavust, vaid on rääkinud sündmuskoha muutmisest kahe vaatluse vahel, on maakohus kaitsja tõstatatud küsimuse osas otsuse lk. 11 viidanud kohtuistungil ülekuulatud menetlustoiminguid teinud isiku RR ammendavale selgitusele. Maakohtu poolt kaitsja viidatud asitõendi vaatlusprotokollile kui seaduslikule tõendile järelduste rajamine, on kolleegiumi seisukohalt seaduslik. Kolleegium osutab, et kaitsja ja süüdistatava väited sündmuskohal kolmandate isikute käimisest pärast esialgset vaatlust, on paljasõnalised kuna pole kinnitust leidnud ühegi tõendiga. Esialgsel sündmuskoha vaatlusel on koostatud protokoll, kus on fikseeritud esemed, nende paiknemine ja sündmuskohta on fotografeeritud( 1 kd t.lk. 73-89). Samuti on
  16. detsembri 2019 sündmuskoha vaatlusprotokolli alusel tuvastatav, et yyy töötaja käest küsiti toa nr 7 võti ja eemaldati pitser, uks keerati lukust lahti ja avati ( 1 kd. t.lk. 101). Kolleegiumi veendumuse kohaselt asjaolu, et sündmuskoha vaatluse käigus on pärast sündmuskoha kirjeldamist ja fotografeerimist uurija poolt toas olnud esemete asukohta muudetud, ei anna alust tunnistada kohtukõlbmatuks tõendiks asitõendi vaatlusprotokolli. Asitõendi enda rikkumise osas apellatsioonis igasugused viited puuduvad.
  17. Maakohus on otsuse lk 6 märkinud, et yyy turvakaamera salvestiselt nähtub, et XX läks oma tuppa (tuba nr 7) 29.11.2020 kell 01:05:58 ja tunnistaja OO ütluste kohaselt vahetult enne tuppa suundumist ütles kannatanu talle, et ta peab minema tööle kell kuus ning läheb kohe magama. Sellest on maakohus järeldanud, et ajast, mil kannatanu läks enda sõnul magama möödus süüdistatava poolse ründeni pisut üle tunni, mistõttu asjaolu, et kannatanu jäi telekat vaadates magama on kohtu jaoks usutav. Kaitsja märgib apellatsioonis, et turvakaamera videoga on võimalik tõendada vaid XX sisenemist tuppa nr
  18. Kolleegium leiab, et kuna turvakaamera salvestiste alusel on võimalik tuvastada aeg, mil XX läks tuppa nr 7, nimelt kell 01:05:58 ja süüdistatav siseneb tuppa 02:16:16 ja kannatanu väljub sealt juba vigastatuna kell 02:19:11( t.lk. 43 CD), siis on võimalik selle alusel jõuda järeldusele, et kannatanu tuppa minemise ja tema ründamise ajavahemikuks on rohkem kui 1 tund. Arvestades tunnistaja OO ütlusi ja eelnimetatud ajavahemikku on kohtu poolt õigustatult jõutud järeldusele, et kannatanu teleri ette magama jäämine on usutav. Pealegi puudub vaidlus, et tegemist oli öise ajaga ja kannatanu oli alkoholijoobes, mis kolleegiumi veendumuse kohaselt veelgi kinnitab kohtu järeldust.
  19. Kaitsja, vaatamata sellele, et tema arvates pole teki vaatlusprotokoll lubatav tõend, on siiski sellele tuginevalt leidnud, et tekil tuvastatud kolm avaust tõendab, et tekk oli vaid osalise aja kannatanu ja süüdistatava vahel, mis omakorda kinnitab süüdistatava ütlusi, et löökide ajal kannatanu hoidis tekki enda ees. Maakohus on juba sellekohased ütlused tõendikogumi alusel lugenud ebausaldusväärseteks. Kolleegium leiab, et kaitsja eelnevad väited sellist järeldust kahtluse alla ei sea. Maakohus on juba märkinud, et süüdistatava ütlused sellest, et kannatanu püsti seistes hoidis tekki enda ja süüdistava vahel, välistab kannatanu poolse ründe, mida aga süüdistatav kaitseversioonina esitas. Siinkohal kolleegium ka osutab, et kaitsja on eelnevaga vastuolus olevalt apellatsioonis ka väitnud, et haarates teki kukkus kannatanu tagasi voodisse, mille peale lõi M.Randoja teda veel ( apellatsiooni p 3.9.1). 13 Kolleegium nõustub prokuröri seisukohaga, et asjaolu, et tekil oli kolm avaust aga kannatanul neli lõike-torkehaava ei muuda kannatanu ütlusi ebausaldusväärseteks ega süüdistatava versiooni usutavaks. Vastavalt asitõendi vaatlusprotokollile( 1 kd. t.lk. 116-128) asetsevad tekil olevad sisselõiked ja neli suuremat verega määrdumist kõik ühes nurgas, mis kannatanule tekitatud ja tuvastatud vigastuste lokalisatsiooni ( 1kd. t.lk. 66-71) arvestades, annab aluse järelduseks, et kannatanu rindkere ei katnud teki keskkoht vaid rohkem äär ja üks nurk. Ekspertiisiaktis ( 1 kd. t.lk. 6672) antud arvamuse kohaselt kannatanu kehaasend vigastuste tekitamise ajal võis olla ajas ja ruumis liikuv, nii pikali kui istuvas või püstises asendis. Seega on tõendite kogumi alusel veenev süüdistusversioon, et süüdistatav alustas kannatanu noaga löömist hetkel kui viimane magas voodis ja jätkas kui kannatanu püüdis lamavast asendist istuli tõusta ehk liikus, mille käigus muutus ka teki asend ja üks noahoop tekki ei läbinud.
  20. Kaitsja on esitanud versiooni, et kannatanu sõrmevigastus on saadud ajal, mil ta süüdistatavat ründas. Kolleegium leiab, et sellist versiooni ei kinnita ükski tõend, mistõttu on hinnatav paljasõnalisena. Kohus on oma järelduse, et kannatanu sai sõrmel oleva lõikehaava siis, kui tõrjus süüdistatavat käega, tegemisel tuginenud ekspertiisi aktis nr 19E-LäI0049 ( 1 kd.- t.lk. 66-72) antud sellekohasele arvamusele. Kolleegiumil puudub igasugune alus eksperdiarvamuse usaldusväärsust kahtluse alla seada. Tõendi seaduslikkust ja usaldusväärsust pole kahtluse alla seadnud ka apellandid.
  21. Kaitsja seisukoht, et kuna süüdistatava poolt kirjeldatud nuga toast ei leitud, siis võis keegi selle ära võtta või tehti sündmuskoha vaatlus pealiskaudselt, on täielikult tõendamata oletused, millised ei kummuta kohtu järeldust, et süüdistatava ütlused sellest, et tema lõi kannatanut taburetilt võetud noaga ja viskas selle pärast toapõrandale maha, pole kinnitust leidnud. Esmane sündmuskoha vaatlus toimus vahetult pärast sündmusi, kuid nuga maas ei olnud.
  22. Kaitsja on leidnud, et temale üllatusena alles kohtuotsusest sai teada, et yyy toast nr 9 madratsi alt leitud DD-le kuuluv nuga on kuriteo toimepanemise vahendiks. Kolleegium sellise väitega nõustuda ei saa. Nimelt nähtub, et kaitsja poolt viidatud nuga, milline leiti XXX toast 9 madratsi seest on juba süüdistusaktis esitatavate tõendite osas prokuröri poolt käsitatud kuriteo toimepanemise vahendina ( 1 kd. t.lk. 1-4). 21.mai 2020 kohtuistungi protokollist tuleneb, et prokuröri poolt kirjalike tõendite esitamise voorus on prokurör taotlenud vastu võtta ja muuhulgas vahetult uurida asitõendi vaatlusprotokolli, kus oli vaadeldud kaitsja poolt viidatud nuga ja taotluse põhjendusteks prokurör uuesti märgib, et tegemist on arvatavasti kuriteo toimepanemise vahendiga. Kaitsja vastuväiteid ei esita ( 1 kd. t.lk. 199), kuid märgib, et nugadel puudub seos süüdistatavaga. Seega kaitsja väide, et alles kohtuotsusest sai teada, et XXX toast 9 madratsi seest leitud nuga on kuriteo toimepanemise vahend, on ekslik ja vastuolus toimiku materjalidega. Kaitsja on noaga seonduvalt taotlenud apellatsioonis täiesti uute täiendavate tõendite kogumist ja nimelt DD tunnistajana ülekuulamist ja DNA eksperdi kohtuistungil küsitlemist. Nimetatud taotlused jättis ringkonnakohus eelmenetluses määrusega rahuldamata. Kohtuistungil kaitsja taotlust ei korranud.
  23. Kaitsja on kohtule ette heitnud sündmuste toimumise osas süüdistatava ütlustega arvestamata jätmist ja esitanud süüdistatava ütlused, mille kohaselt kannatanu hakkas ennast voodist üles ajama, süüdistatav kartes kannatanu poolset rünnakut, haaras toolilt noa ja hakkas ka üles tõusma ja lõi kannatanut rindkeresse, mille peale haaras kannatanu teki, et sellega ennast 14 kaitsta ja kukkus tagasi voodisse, mille peale M.Randoja lõi veel kolmel korral. Seejärel tõukas kannatanu M. Randoja eemale ja läks toast välja. Esmalt peab kolleegium vajalikuks toonitada, et kaitsja on süüdistatava ütlustele andnud uue sisu. Kohtuistungil ristküsitlemise käigus vastates kaitsja küsimustele, on süüdistatav ütelnud, et kui XX hakkas talle kallale tulema, haaras enda kaitseks noa, lõi kannatanut noaga, ta vajus peale, siis toimus rüselemine aga kuna kõik käis kiiresti, siis ei saanudki aru, et mitu korda. XX sai sealt mingil hetkel, ei tea kaua rüselus toimus, aga XX sai toaukse lahti ja läks välja ( 2 kd. t.lk. 5). Prokurörile vastates andis süüdistatav ütlusi, et XX käratas talle. Kuna XX hakkas voodist ennast välja ajama tekkis tal tunne, et XX tuleb talle kallale. Tema kargas ka püsti. Nad olid seistes vastamisi. Esimese asjana haaras noa ja kargas püsti. Siis lõi kannatanut, arvas, et kõhu piirkonda. Tema arust pärast löömist viskas noa tuppa põrandale ( 2 kd. 2 kd. t.lk. 5 pöördel-8). Kohtule on süüdistatav andnud ütlusi, XX tõusis esimesena, kuid ei tea mis tal seljas oli kuna tal oli tekk peal. Kui rüselus toimus, siis võttis ta teki kaitseks ette aga ei tea täpselt. Rüselus toimus kahe voodi vahel, püsti. Mingi hetk oli XX voodi peal ja tõusis püsti, siis lükkas teda eemale. Seega pole süüdistatav andnud ütlusi, et kannatanu võttis teki enda kaitsmiseks, kukkus voodisse ja seejärel lõi süüdistatav kannatanut kolmel korral nagu on apellatsioonis kajastanud kaitsja. Siinkohal vajab ka uuesti märkimist, et kaitsja on apellatsiooni p-s 3.9.4 leidnud, et millegiga pole vasuolus süüdistatava jutt, et ta lõi läbi teki noaga selliselt, et tekk oli kannatanu keha vastas aga kannatanu seisis püsti. Samuti on kaitsja apellatsioonis kajastatud süüdistatava ütlustele tuginevalt teinud järelduse, et nendega on seletatav miks neljast noalöögist kaks olid rindkere õõnde tungivad, kaks aga mitte. Seda seepärast, et esimese löögi ajal kannatanu seisis ja ei kaitsnud end tekiga, seejärel aga hakkas kukkuma ja kaitses end tekiga ja siis sai kolm lööki. Kolleegiumi seiuskohalt on kaitsja põhjendus kummaline kuna nagu kaitsja ise märkis, et mitte üks vaid kaks lööki olid rindkere õõnde tungivad, mis mingilgi määral ei riimu kaitsja eelneva järeldusega. Samuti on kaitsja p-s 3.9.2 märkinud, et kannatanu hakkas püsti tõusma ja süüdistatav oli veidi kiirem ja jõudis XX lüüa püsti tõusmise ajal, mil kannatanu rindkere oli süüdistatava käe kõrgusel. Samas on eelnevalt kaitsja leidnud, et kannatanu juba seisis kui süüdistatav lõi, mitte ei hakanud püsti tõusma. Kolleegium leiab, et kaitsja apellatsiooni argumendid ei kummuta kuigivõrd kohtu poolt tõendite analüüsil põhinevat järeldust, et süüdistatava ütlused kuriteo toimepanemise asjaolude kohta pole usaldusväärsed. Süüdistatav teeb apellatsioonis viited tema ülekuulamisele kohtueelses menetluses. Kolleegium osutab, et isikuliste tõendite kohtuliku uurimise põhimeetodiks on ristküsitlus. Antud juhul ongi olnud võimalik süüdistatavat ristküsitleda, seega on tõendiks tema poolt maakohtus antud ütlused, mitte aga kohtueelsel uurimisel antud ütlused. Kohtuistungi protokollist ja kohtuotsusest tulenevalt on prokuröri taotlusel avaldatud vastuolu tõttu kohtueelsel uurimisel antud ütlused ja seda vastuolu osas. Nimetatu on kooskõlas KrMS § 289 lg 1 sätestatuga. Süüdistatavale on antud võimalus vastuolu osas oma selgitused esitada ja süüdistatav on sellise õiguse realiseerinud. Maakohus on süüdistatava ütlustele ka selgitust arvestades hinnangu andnud ning on lugenud usutavaks, et M.Randoja mäletab kannatanu noaga löömist, kuid ei mäleta enda käitumise põhjuseid ja kõikide sündmuste täpseid asjaolusid. Seega süüdistatava kohtueelsel uurimisel antud ütlusi pole kohus eraldi tõendina arvestanud ning tõendiks, mille usaldusväärsusele on kohus hinnangu andnud on kohtulikul 15 uurimisel ristküsitlemise käigus antud ütlused, mistõttu süüdistatava apellatsioonis esitatud väited puutuvalt kohtueelset uurimist, ei anna alust tuvastada maakohtu poolseid kriminaalmenetlusõiguslikke minetusi.
  24. Kaitsja on leidnud, et turvakaamera salvestistelt pole võimalik näha, et M.Randojal on tuppa 7 minnes, sealt tulles ja tuppa 9 minnes midagi käes. Kolleegium märgib, et salvestistelt ( 1kd. t.lk. 43) nähtuv on kooskõlas maakohtu poolt samade salvestiste vaatluse ja uurimise järgselt tehtud järeldusega, et neilt on võimalik aru saada, et süüdistatav, liikudes toast nr 9 kannatanu tuppa nr 7 ja sealt, pärast kannatanu noaga korduvat löömist, uuesti tuppa nr 9 minnes, hoiab käes nuga. Nimelt nähtub salvestiselt lõpuga 554, et süüdistatav suleb toa nr 9 ukse vasaku käega, nuga on paremas käes ja avab ka toa nr 7 ukse vasaku käega. Salvestiselt lõpuga 911 nähtub, et pärast kannatanu nr 7 toast väljumist väljub ka süüdistatav ja paneb 7 toa ukse kinni parema käega ja teel tuppa nr 9 tõstab noa vasakust paremasse kätte ja avab nr 9 toa parema käega, kus on ka nuga. Seega kaitsja apellatsioonis esitatud väide pole kooskõlas turvavideolt nähtuvaga ega kummuta maakohtu järeldust sellest, et süüdistatav eelnevalt võttis toast nr 9 noa ja pärast kannatanu korduvat löömist, tõi noa tuppa nr 9 tagasi. Süüdistatav enda apellatsioonis märgib, et tema ei ole toast nr 9 leitud ehitusnuga näinud. Leiab, et kui leitud noa näol oleks tegemist tema poolt kasutatud noaga oleks seal tema DNA ja kannatanu veri, kuid midagi sellist ei leitud. Kolleegium selles osas märgib, et vastavalt DNA ekspertiisiaktile nr 19E-GE1426 ( 1 kd. t.lk. 138-145) on ekspert analüüsinud muuhulgas toast nr 9 leitud tupes olnud noa teralt võetud proovi ( proov nr A195323), millest saadi DNA analüüsil täisprofiil, mis on pärit enam kui ühelt isikult. Saadud tulemuste alusel ei saa välistada XX-lt ja DD-lt pärineva bioloogilise materjali sisaldumist segaproovis. M.Randoja DNA –profiil ei ole seostatav selles proovis saadud DNA- segaprofiiliga. Noa käepidemelt võetud proovist (proov A195324) saadi DNA- analüüsil täisprofiil, mis on pärit mitmetelt isikutelt. Saadud DNA- segaprofiilis ilmsiks tulnud alleelide suhteliselt suure arvu tõttu ei ole see DNA- profiil kasutatav usaldusväärseks isiku kindlakstegemiseks. Testitud proovidest inimverd ei tuvastatud. Kolleegium leiab, et asjaolu, et proovidest ei leitud või polnud võimalik leida süüdistatava DNA-d või kellegi verd ei tähenda automaatselt, et tegemist pole kuriteo vahendiga. Nimetatud asjaolu on võimalik tuvastada toetuvalt teistele kogutud ja kohtule esitatud tõendite pinnalt. Kolleegium juba nõustus maakohtu seisukohaga sellest, et toast nr 7 väljudes, kui kannatanule oli juba vigastused tekitatud, on selgelt nähtav süüdistatava käes nuga, millega ta siis tuppa 9 suundub.
  25. novembri 2019 aastal Vooli 7-9 toast teostatud läbiotsimisprotokolli kohaselt ( 1 kd. t.lk. 90-98) on voodi madratsikate keskelt katki. August leiti verine dressipluus ja kaitsmega ehitusnuga. Maakohus on vaidlusteta tuvastanud, et dressipluusi näol on tegemist süüdistatava riietusesemega, mis tal oli seljas kui ta kannatanut noaga lõi. Seega on tuvastatav, et süüdistatava verine dressipluus leiti XXX-9 toast samast kohast kust kaitsmega ehitusnuga, millelt võetud proovist saadi DNA analüüsil täisprofiil ja tulemuste alusel pole välistatud kannatanu bioloogilise materjali sisaldumine. Ekspertiisiakti nr 19E-LäI0049 (1 kd. t lk 66-72) arvamusest nähtub, et XX-l esinenud tervisekahjustused on tekitatud korduvatest löökidest teravat otsa ja lõikeserva omava esemega. Asitõendi vaatlusprotokollist ( 1 kd. t.lk. 129-134) nähtub, et madratsi seest leitud nuga on ühepoolse teraga, tera pikkus umbes 92 mm ja tera käepideme poolt laiemast osast umbes 17 mm lai, noa käepideme pikkus on umbes 115 mm. Seega on tegemist noaga, mille kirjeldus 16 ühtib eksperdi poolt antud arvamusega vigastusi tekitanud terariista osas. Samuti ka kannatanu läbivaatuse protokollis kannatanu kehal nähtavate haavade pikkustega ( 1 kd. t.lk. 60-65). Kolleegium leiab, et apellatsioonis esitatud väited ei kummuta maakohtu järeldust kuriteo toimepanemise vahendi tuvastamise osas.
  26. Kaitsja, viidates KrMS § 7 lg-le 3 märgib, et kõik kahtlused tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks ja keegi ei pea tõestama oma süütust. Kohus on aga süüdistatavale ja kaitsjale etteheitnud, et nad ei esitanud kaitseversiooni kinnitavaid tõendeid. Esmalt kolleegium märgib, et süüdistatava kasuks ei tule tõlgendada mitte igasugust tema süüdioleku suhtes tõusetuvat kahtlust, vaid üksnes kõrvaldamata kahtlust. Nn põhjendatud kahtluse tekkeks KrMS § 7 lg 3 tähenduses peab kriminaalasjas esinema tõsiselt võetav tõenduslik alus. Põhjendatud või siis ka kõrvaldamata kahtluse nõue ei tähenda kindlasti seda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse käsitlemisel aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras, kus puuduvad igasugusedki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid. Maakohtu otsuse kohaselt on kohus analüüsinud ja kõrvutanud kõiki tõendeid ning on kahtlusteta süüdistatava poolt talle inkrimineeritud kuriteo toimepanemise ja süü tuvastanud, mistõttu pole alust rääkida kõrvaldamata kahtlustest, milliseid maakohus oleks pidanud süüdistatava kasuks tõlgendama. Tõendite esitamise kohustuse osas aktiivse kaitse puhul on maakohus juba viidanud kohtupraktikas juurdunud ja korduvates Riigikohtu lahendites sedastatud põhimõtetele, millised on maakohus samuti otsuses ära näidanud, mistõttu sellekohase põhjenduse ja viidete uuesti esitamiseks puudub vajadus. Kolleegium ei tuvastanud KrMS § 7 p 2,3 esitatud põhimõtete rikkumist, mis oleks kaasa toonud ebaõige lahendi tegemise. Pealegi on kaitsja ekslikult apellatsioonis märkinud nagu oleks süüdistatava versioon kooskõlas kohtule esitatud tõenditega. Vastupidiselt sellele on maakohus tõendite analüüsile toetuvalt jõudnud järeldusele, et süüdistatava ütlused kuriteo toimepanemise asjaoludest pole kooskõlas teiste tõenditega ega seetõttu ka usaldusväärsed.
  27. Apellandid on leidnud, et M.Randoja tegu vastab KarS § 28 ettenähtud hädakaitsele, mistõttu tuleb ta õigeks mõista. Seejuures on apellatsioonides tuginetud süüdistatava versioonile sellest, et
  28. novembri 2019 hommikul kannatanu hakkas end karjudes voodist üles ajama, et rünnata M.Randoja. Kolleegium osutab, et maakohus on juba seaduslike ja usaldusväärsete tõendite kogumi alusel jõudnud järeldusele, et süüdistatava ütlused ja kaitseversioon sellest, et XX ähvardas ja tõusis M.Randoja ründamiseks ja süüdistatav lõi teda noaga enesekaitseks, pole ühegi usaldusväärse tõendiga kinnitamist leidnud ( otsuse lk 129). Võttes aluseks kohtuotsuse argumentatsiooni on kohus M.Randoja tegutsemise hädakaitseseisundis tõenditele hinnnagu andmisega välistanud. Kolleegium ei tuvastanud vigu tõendite hindamisel ega põhjust tõendeid maakohtust erinevalt hinnata või jõuda tõendite pinnalt maakohtust erinevatele järeldustele. Tuginemine uuesti süüdistatava ebausaldusväärsetele, tõendikogumiga, sh. kannatanu usaldusväärsete ütlustega ja kirjalike tõenditega vastuolus olevatele ütlustele, ei anna ringkonnakohtule alust jõuda hädakaitseseisundi puudumise osas maakohtust erinevale seisukohale. Kuna pole tuvastamist leidnud kannatanu poolne vahetu rünne, pole alust rääkida hädakaitseseisundi tekkest, mistõttu pole alust rääkida ka hädakaitsest. Seetõttu jäävad kaitsja ja süüdistatava väited hädakaitseseisundist, vajalikust ja hädakaitsepiiridesse jäävast kaitsetegevusest, tagajärjetuks. Kaitsja on ka leidnud, et M.Randoja võis tegutseda näilikus hädakaitseseisundis. Kolleegium märgib, et kannatanu poolne vähimgi vahetu rünne pole tõendamist leidnud, sellekohane 17 kaitseversioon pole ühegi usaldusväärse tõendiga kinnitust leidnud, mistõttu pole alust rääkida ka näilikust hädakaitseseisundist ega eksimusest õigusvastasust välistavas asjaolus.
  29. Kokkuvõtvalt kolleegium leiab, et esitatud apellatsioonide väited ei anna alust tuvastada maakohtu poolt kriminaalmenetlusõiguse olulisi rikkumisi, millega kaasnes ebaseadusliku lahendi tegemine ja mis annaks aluse maakohtu otsuse tühistamiseks.
  30. Maakohus on leidnud, et M.Randoja pani kuriteo toime vähemalt otsese tahtlusega. Prokurör on apellatsioonis tahtluse liiki vaidlustanud. Prokurör leiab, et M.Randoja pani kuriteo toime kavatsetult. Kolleegium prokuröriga nõustub. Maakohus on otsuse lk 14 märkinud, et võttes toast nr 9 noa ja minnes sellega tuppa 7, kus kannatanu magas ja lüües kannatanut neljal korral elutähtsasse piirkona, sh. ka südamesse, oli M.Randoja täielikult teadlik mida ta teeb. Selliselt ei saa M.Randoja enda ettekujutust teost, mida ta kavandas ja otsust selle ettekujutuse järgi tegutsema hakata, hinnata millegi vähemana, kui XX tapmist sisaldava teoplaanina. Kolleegium leiab, et eeltoodu põhjendus juba annab aluse järelduseks, et M.Randoja tegutses kavandatud teoplaani alusel ja eesmärgil võtta kannatanult elu. Kolleegium leiab, et M.Randoja käitumisele, nii sündmusele eelneva kui ka noalöökide arvule ja paiknemisele hinnangu andmisel saab jõuda järeldusele, et sisemiseks põhjuseks, miks ta teo toime pani oli otsene soov tappa kannatanu. Seega kolleegium leiab, et M.Randoja pani XX tapmiskatse toime kavatsetult ja prokuröri apellatsiooni väited on selles osas asjakohased ja toovad kaasa muudatuse tegemise maakohtu otsuse põhiosas.
  31. Süüdistatav on viidanud asjaolule, et ta, saades lõpuks aru, et kannatanu pole surnud, kutsus kiirabi, kuid on sellega põhjendanud tapmistahtluse puudumist. Kaitsja pole apellatsioonis tapmisteole järgnenud süüdistatava käitumisele tuginevat põhjendust ega järeldust esitanud. Kolleegium leiab, et antud juhul on põhjust väljuda KrMS § 340 lg 1 alusel apellatsioonide piiridest kuna M.Randoja süüdimõistmisel KarS § 113 lg 1- § 25 lg 2 järgi on maakohus materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud, millega on raskendanud süüdistatava olukorda. Kohus on otsuse p-des 19-20 teo tervikpildi tuvastamiseks pööranud tähelepanu ka M.Randoja käitumisele pärast kannatanu noaga löömist ajal, mil kannatanu tema nähes koridori põrandale pikali kukkus. Nimelt nähtub turvakaamera salvestiselt, et süüdistatav korduvalt vaatab kannatanut toaukselt ja lahkub uuesti tuppa
  32. Järgneb trepi suunas kannatanule, kui viimane oli koridorist lahkunud ja juba trepist alla kukkunud. Samas on maakohus aga üheselt tuvastanud, et ca 6 minutit pärast kannatanu väljumist toast on süüdistatav ainukesena helistanud kiirabisse ja andnud edasi piisava info, mille alusel kiirabi sündmuskohale sõitis ja arstiabi kannatanule osutati, mis ka päästis kannatanu kindlast surmast. Samuti on kohus otsuse p-des 21-28 andnud hinnangu teo koosseisupärasusele ja jõudnud järeldusele, et magavat kannatanut noaga rünnates ja neljal korral rindkeresse, sh südamesse, so elutähtsasse piirkonda löömine, annab juba oma välise teopildi põhjal aluse rääkida vahetust inimelu ohustamisest tapmiskoosseisu mõttes. Süüdistatav tekitas nelja noalöögiga kannatanule tervisekahjustused, mis kausaalahela katkematu kulgemise korral toonuks suure tõenäosusega vahetult kaasa kannatanu surma. Kohtu hinnangul mitmekordne noaga rindkere piirkonda löömine näitab, et M.Randoja tegutses kannatanu tapmise tahtlusega ja seda ei väära ka tema järgnenud käitumine. Seejärel on maakohus otsuse p-des 32-34 leidnud, et tegemist on lõpetatud süüteokatsega, mille puhul ei saa rääkida süüteokatsest loobumisest KarS § 40 mõttes. Kolleegium leiab, et selline 18 järeldus on ekslik. Nimelt kehtestab KarS § 40 lg 1, et isik vabaneb süüst, kui ta vabatahtlikult loobub süüteokatsest ühel KarS §-des 41, 42 ja 43 sätestatud juhtudest. Loetletud sätetest KarS § 42 käsitleb lõpetatud süüteokatsest loobumist. Maakohus on põhjendanud KarS § 41 lg 1,2 kehtestatud lõpetamata süüteokatsest loobumise kohaldamatust, kuigi eelnevalt on juba asunud seisukohale ja kolleegiumi arvates seaduslikult, et tegemist on lõpetatud süüteokatsega. Seega puudus tegelikult maakohtul vajadus analüüsida KarS § 41 tingimuste täidetust. Samas pole maakohus aga üldse käsitanud KarS § 42, mis reguleerib just seda, kuidas saab täideviija vabatahtlikult loobuda lõpetatud süüteokatsest. Maakohus leidis, et süüdistatav tegi endast kõik, mida oma ettekujutusele teost pidas vajalikuks tapmise lõpuleviimiseks. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kannatanu neljal korral elutähtsasse piirkonda noaga löömisega, oli M.Randoja teinud endast kõik, et XX surm saabuks. Seega oli M.Randoja teinud neli korda kannatanut rindkeresse noaga lüües kõik vajaliku KarS § 113 lg 1 koosseisule vastava tagajärje saabumiseks ja see lõpetatud katse oli piisav tagajärje saabumiseks. KarS § 42 lg 1 esimene lause ütleb, et täideviija loobub lõpetatud süüteokatsest, kui ta hoiab ära süüteo tagajärje. Lõpetatud süüteokatse puhul on võimalik üksnes loobumine tegevusega. Seega arvestades asjaoluga, et kannatanule oli süüdistatav juba tekitanud eluohtlikud kehavigastused, eeldas tagajärje ärahoidmine M.Randoja aktiivset tegutsemist. Maakohtu poolt tuvastatu alusel jäi kannatanu surm saabumata seoses kiirabi saabumise ja arstiabi osutamisega. Samuti on maakohus sedastanud, et kiirabisse helistas ja kiirabi kutsus just ainukesena süüdistatav. Järelikult jäi XX surma saabumata eelkõige M.Randoja aktiivse tegutsemise ehk kiirabi kutsumise tõttu. KarS § 40 lg 1 kohaselt vabaneb isik süüst, kui ta loobub süüteokatsest vabatahtlikult. Ringkonnakohtu hinnangul on ka see tingimus täidetud. KarS § 40 lg 3 kohaselt loobub isik vabatahtlikult süüteokatsest, kui vastavalt tema ettekujutusele teost võib tagajärg veel saabuda, kuid ta otsustab loobuda ilma tema tahtest sõltumatute asjaolude sunnita. Kolleegium leiab, et tuvastatud on, et enne Häirekeskusele helistamist oli süüdistatav saanud aru, et kannatanu on veel elus ja pole tuvastatud ühtegi segavat faktorit miks M.Randoja poleks võinud tegu lõpule viia. Pole tuvastatud ka tegureid, mille tõttu oleks M.Randoja olnud sunnitud kuriteokatsest loobuma. Maakohus on märkinud, et M.Randoja nägi, et kannatanu on koridori põrandale kukkunud, kuid jäi kuni kiirabi kutsumiseni tagajärje suhtes ükskõikseks. Ringkonnakohus ei pea eelnimetatut loobumise vabatahtlikkust välistavaks. See, et M.Randoja ei asunud kohe korruse koridoris kannatanu olukorda kindlaks tegema ega koheselt püüdnud teda päästa ja kiirabisse helistanud, vaid tegi seda ca 6 minutit pärast kannatanu toast lahkumist, ei tähenda, et tal ei oleks olnud enam võimalust ümber mõelda ja teo katsest loobuda. KarS § 42 lg 2 ls-st 1 tuleneb, et lõpetatud katsest on võimalik loobuda senikaua, kui tagajärg on veel ärahoitav. Nagu maakohus on ka märkinud, siis kannatanule kiirabi kutsumise juures pole relevantne, et süüdistatav andis keskusele tegelikkusele mittevastavaid selgitusi, vaid oluline on, et ta kirjeldas olukorda nii, et koheselt oli kiirabi sündmuskohale saadetud ja õigeaegne arstiabi päästis kannatanu elu. Asjaolusid, mis näitaks, et päästmistegevus oleks olnud üksnes näiline ja tegelikult arvestas M.Randoja oma tegutsemise ajal sellega, et kannatanu sureb nagunii, ringkonnakohtu hinnangul ei ole. Eelneva alusel leiab ringkonnakohus, et KarS § 40 lg-st 1 tulenevalt on M.Randoja süü KarS §

§ 25lg 2 järgi kvalifitseeritud teos välistatud ja M.Randoja tuleb seega Kar

S §

§ 25lg 2 järgi õigeks mõista. 19 Kar

S § 40 lg 2 kohaselt ei vabasta vabatahtlik loobumine süüst teo eest, millel on mõne lõpuleviidud süüteo tunnused. Maakohus on süüdistuse pinnalt ja ekspertiisiakti nr 19E-LäI0049 ( 1 kd. t.lk. 66-72) alusel lugenud tõendatuks, et XX-l tuvastati vasakul pool rindkerel 2 rinnaõõnde ulatuvat torkelõikehaava koos südamepauna, südame ja vasaku kopsu vigastusega ning paremal pool rindkerel 2 rinnaõõnde mitteulatuvat torke-lõikehaava. Eelnimetatud terviskahjustused on saadud terava vägivalla toimel, võimalik, et lähteandmetes märgitud ajal ja viisil-29.11.2019 korduvatest löökidest teravat otsa ja lõikeserva omava esemega( näiteks noaga) rindkere piirkonda. Lähtudes 13.08.2002 Vabariigi Valitsuse määrusest nr 266 „Tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise kord“ § 7, on antud vigastused eluohtlikud. Niisiis põhjustas M.Randoja korduvate noalöökidega tahtlikult XX-le eluohtlikud tervisekahjustused. Sellega pani ta toime KarS § 118 lg 1 p-le 1 vastava lõpuleviidud kuriteo. KarS § 118 lg 1 p 2 ettenähtud tervisehäire kestuse ja tervisekahjustusest tingitud töövõime kaotuse ulatuse kindlaksmääramisel saab kohus lähtuda meditsiiniliste eriteadmiste pinnalt antud arvamusest. Antud menetluses pole sellekohaseid meditsiinilisi tõendeid esitatud. Ka ei ole ringkonnakohtule esitatud tõendeid, mis võimaldaks tuvastada KarS § 118 lg 1 p-s 6 nimetatud tagajärgi. Eelneva alusel tuleb M.Randoja tunnistada süüdi KarS § 118 lg 1 p 1 järgi.

  1. Karistuse osas kolleegium osutab, et KrMS § 340 lg 2 p 3 kohaselt võib ringkonnakohus süüdistatava kergemas kuriteos süüdi tunnistamise korral mõista talle kergema karistuse või jätta karistuse muutmata. Maakohus on M.Randoja karistanud KarS § 113 lg 1- § 25 lg 2 järgi 7 aastase vangistusega. Ringkonnakohus mõistab M.Randoja süüdi KarS § 118 lg 1 p 1 järgi, mille sankstioon näeb ette karistuseks nelja- kuni kaheteistaastase vangistuse. Seega jääb mõistetud karistus, 7 aastat vangistust, sanktsiooni piiridesse. Seega seadus võimaldab ka karistuse muutmata jätmist. Maakohus on karistust kergendava asjaoluna arvestanud kiirabi kutsumist ja sellega kannatanu surma ärahoidmist. Sellist asjaolu võttis ringkonnakohus juba arvesse vabatahtliku loobumise regulatsiooni kohaldamisel, mis tõi XX jaoks kaasa õigeksmõistmise raskemas süüteos ja tema teo kvalifitseerimise tapmiskatse asemel raske tervisekahjustuse tekitamisena, millega põhjustas ohu elule. Karistust kergendavaks asjoluks on maakohus seaduslikult arvestanud KarS § 57 lg 1 p 9 alusel süüdistatava poolt kannatanu ees vabandamist ja kannatanu poolt avaldatut, et tema arvates on süüdistatav oma karistuse juba saanud. Prokurör leiab apellatsioonis, et maakohus pole arvestanud, et süüdistatav püüdis oma tegu varjata. Kolleegium osutab, et tegemist pole küll KarS § 58 loetellu kuuluva raskendava asjaoluga, kuid siiski süü suurust mõjutava asjaoluga kuna süü suuruse hindamisel peab kohus arvestama ka isiku käitumisega vahetult pärast kuriteo toimepanemist. Seega on prokuröri etteheide asjakohane ja M.Randoja käitumist ( kuriteovahendi ja verise dressipluusi peitmist), pärast kuriteo toimepanemist, tuleb süü suuruse hindamisel arvestada. Nagu on maakohus juba arvestanud, on süüdistatava näol tegemist isikuga, kes on varem teiseliigilise kuriteo toime pannud, mis näitab tema üldist suhtumist õiguskorda. Eeltoodust tulenevalt kolleegium leiab, et maakohtu poolt mõistetud 7 aastane vangistus, mis jääb alla KarS § 118 lg 1 sankstiooni keskmist määra, mis on aga karistuse mõistmisel lähtepunktiks, on kooskõlas KarS § 56 ettenähtuga. Selline karistusmäär on vastavuses süü suurusega, mida ka maakohus hindas keskmisest suuremaks, arvestab ühe karistust kergendava asjaoluga ja karistust raskendavate asjaolude puudumisega kui ka süüdistatava isikuga. 20 Prokurör on apellatsioonis karistuse karmistamise taotlemisel lähtunud süüdistatava poolt toimepandu kvalifitseerimisest KarS § 113 lg 1 p 1- § 25 lg 2 järgi. Kolleegium mõistab süüdistatava süüdi kergema kuriteo toimepanemises, mistõttu karistuse karmistamiseks alused puuduvad. Seega kolleegium leiab, et karistusmäära osas maakohtu otsus tühistamisele ei kuulu ja mõistes süüdistatava süüdi KarS § 118 lg 1 p 1 järgi, jätab ringkonnakohus mõistetud karistuse muutmata.
  2. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 4; § 338 p 2; § 340 lg 1, lg 2 p 2, 3 tühistab ringkonnakohus Pärnu Maakohtu
  3. juuni 2020 aasta otsuse M.Randoja süüditunnistamises KarS §

§ 25

lg 2 järgi ja teeb tühistatud osas uue otsuse ning muudab tahtluse liigi osas kohtuotsuse põhiosa. Kaitsja ja süüdistatava apellatsioonid jätab rahuldamata, prokuröri apellatsiooni rahuldab osaliselt.

  1. Määratud kaitsja on esitanud taotlused apellatsioonimenetluses õigusabi osutamisega seotud kulude kindlaksmääramiseks ja hüvitamiseks. Esitatud taotluste kohaselt on kaitsja kulutanud kohtuotsusega tutvumiseks 90.00 minutit, prokuröri apellatsiooniga tutvumiseks 30,00 minutit, apellatsiooni koostamiseks 9 tundi, kliendi telefoni teel nõustamisega 32,00 minutit, kliendi nõustamisega vanglas 140,00 minutit, ettevalmistamisega kohtuistungiks 120,00 minutit. Kokku on kaitsja toatlenud eelnimetatud menetlustoimingute eest 862 (käibemaksuta) euro hüvitamist. Kolleegium osutab, et vastavalt Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused ja kord ( edaspidi Kord) § 6 lg-le 3 on määratud kaitsja tasu riigi õigusabi osutamise eest kriminaalasja kohtulikul arutamisel üldmenetluses, va kohtuistungil osalemine, 27 eurot iga poole tunni kohta, kuid kokku mitte üle 324 euro ühes kohtuastmes. Seega kaitsja taotlus ületab eeltoodu summa maksimaalmäära. Kolleegium ei tuvastanud Korra § 2 ettenähtud aluseid kaitsjale hüvitamisele kuuluva tasu suurendamiseks ja sellistele alustele ei viita oma taotluses ka kaitsja. Kolleegium peab ka vajalikuks märkida, et kaitsja osales ka maakohtu istungil, esitatud apellatsioonis kordab kaitsja juba maakohtule esitatud kaitsekõne väited ja osaliselt kopeerib neid apellatsiooni. Kaitsja ees ei seisnud apellatsioonimenetluseks ettevalmistumisel, ega apellatsiooni koostamisel keerulisi uusi juriidilisi probleeme. Kaitsetaktika oli välja töötatud juba enne maakohtus asja arutamist. Seega kolleegium leiab, et eelnimetatud menetlustoimingute eest kuulub kaitsjale hüvitamisele koos käibemaksuga 388,80 eurot. Kaitsja on taotlenud vanglas kaitsealusega kohtumiseks sõitmisele kulutatud aja eest hüvitada 35,00 eurot ja kohtuistungile sõitmisele kulutatud aja eest 35,00 eurot. Marsruudiks KuressaareTallinn-Kuressaare. Kolleegium leiab, et taotlus on kooskõlas Korra § 151 lg 1 kehtestatuga ja kuulub rahuldamisele. Kaitsjale kuulub hüvitamisele koos käibemaksuga 84,00 eurot. Kaitsja on taotlenud kahel korral Kuressaare-Tallinn-Kuressaare sõidukulude hüvitamist 0,3 eurot iga läbitud kilomeetri eest, seega kokku koos käibemaksuga 313,90 eurot. Kolleegium leiab, et taotlus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Kaitsja on taotlenud Tallinnas ööbimise kulutuste hüvitamist nii ööl vastu 02.09.20 kui ka ööl vastu 10.09.
  2. Selles osas kolleegium märgib, et majutuskulu tõendava dokumendi, mis on üldse aluseks majutuskulude hüvitamiseks, on kaitsja esitanud vaid ühe ööbimise kohta so. ööl 21 vastu 10.09.20, mistõttu ööl vastu 02.09.20 aasta majutuskulu juba sellel alusel hüvitamisele ei kuulu. Olulisem on aga kolleegiumi seisukohalt asjaolu, et kaitsjal puudus üldse vajadus Tallinnas ööbida. KrMS § 175 lg 1 lg 4 kohaselt on määratud kaitsja menetluskulud kuni nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kolleegium leiab, et ööbimiskulud eeltoodud menetluskulude alla ei kvalifitseeru, mistõttu pole alust otsustada nende hüvitamist. Menetlustoimingute kestuseks on vastavalt 1 tund ja 2 tundi päevas. Päevad ei olnud järjestikused. Samuti ei tingi kaitsja ööbimist Tallinnas ka Kuivastu-Virtsu laevaühendus. Seega puudus kaitsjal vajadus Tallinnas ööbimiseks, mistõttu pole kulutus vajalik ega taotlus selles osas põhjendatud. Kaitsja on taotlenud Kuivastu-Virtsu-Kuivastu liinil kahel korral praami ülesõidu kulude hüvitamist koos käibemaksuga 38,60 eurot. Kolleegium leiab, et selles osas on taotlus põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Eeltoodust lähtuvalt kolleegium leiab, et KrMS § 175 lg 1 p-ga 4 kooskõlas olevaks kaitsjatasu suuruseks ja hüvitamisele kuuluvaks summaks on koos käibemaksuga 825,30 eurot, milline jääb KrMS § 185 lg 1 alusel riigi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 22

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.