MÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadri Sullin Määruse tegemise aeg ja koht 22. detsember 2020. a, Tallinn Haldusasja number 3-20-2223 Haldusasi X OÜ kaebus Maksu- ja Tolliameti 13.10.2020 ma

§ 58ja RVast

S § 3 lg 3 p 1). Kui haldusakti resolutsioon jääks ka nimede muutmisel samaks, sh kaebaja ei ole vastu vaielnud kontrollaktis toodud õigetele nimedele, võib küll kohus möönda vigade olemasolu, kuid jätaks lõpptulemusena siiski haldusakti tühistamata. Kohus küsis kaebajalt, millist osa maksuotsuse resolutsioonist ta vaidlustab ning kuidas peaksid valed nimed tingima maksuotsuse selles osas tühistamise korral uue ja teistsuguse resolutsiooniga maksuotsuse andmise. 1

§ 60

lg 2 sätestab, et kehtiva haldusakti resolutiivosa on kohustuslik igaühele, sealhulgas haldus- ja riigiorganitele. Haldusakti resolutiivosa on haldusaktiga kindlaksmääratavaid õigusi ja kohustusi sisaldav osa. Haldusakti muudel osadel, sealhulgas haldusakti põhjenduses tuvastatud asjaoludel on iseseisev õiguslik tähendus ainult seaduses sätestatud juhtudel. Vaidlustatud maksuotsuse (kaebuse lisa 1) resolutsioon algab leheküljel 5, punktis 4, kus MTA on otsustanud vähendada ja suurendada erinevate maksude ja maksete summasid. Kaebaja on vaidlustanud maksuotsuse põhjenduse (p 2.1.3 (e)), mis asub maksuotsuse leheküljel 4. Tegemist ei ole osaga resolutsioonist, vaid maksuotsuse põhjendusest. Maksuotsuse põhjendusel ei ole eraldiseisvat õiguslikku tähendust. Maksuotsuse põhjenduse tühistamisel ei muutu haldusakti resolutsioon. Kaebaja nõuet võiks olla võimalik tõlgendada ka nii, et kaebaja vaidlustab maksuotsuse resolutsiooni alapunkte (

1. i)ja (j), mis kokku moodustavad kaebaja vaidlustatud summa 30,29 eurot. Siinkohal tuleb aga tähele panna seda, et kaebaja vaidlustab üksnes nimesid, mitte aga seda, et vastavat töötuskindlustusmakset ei tohiks kaebajalt üldse nõuda. Vastustaja esitas 10.12.2020 kohtule ka kontrollakti, mille lisast 1 nähtub, et kaebajalt on nõutud töötuskindlustusmakse töötaja osa (tulp Y või 24) ning töötuskindlustusmakse tööandja osa (tulp Z või 25). Vastavad summad kattuvad maksuotsuse punkti 2.1.3 vastavates alapunktides (
2. d)ja (
3. e)tooduga. Ka kontrollakti lisa 1 tulbad V-X (või 21-23) kajastavad kaebajalt nõutavat tulumaksu, sotsiaalmaksu ja kogumispensioni, millele vastavad maksuotsuse järeldused punkti 2.1.3 alapunktides a)-c). Eeltoodust tulenevalt on üheselt selge, et maksuotsuse punktis 2.1.3
4. e)on viidatud valedele isikutele. Samas ei riku üksnes valedele isikutele viitamine kaebaja õiguseid olukorras, kus kaebaja ei ole vaidlustanud töötajatele väljamaksete tegemist. Kaebaja ei väida ka, et õigetele isikutele viitamisel tuleks maksuotsuse resolutsiooni, s.o punkti 4 alapunkte (
5. i)ja (
6. j)muuta. Kuna haldusakti resolutsioon seega kaebaja enda väiteid järgides kaebaja õiguseid ei riku, tuleb kaebus kaebeõiguse puudumise tõttu tagastada. 4. Ka siis, kui möönda kaebaja õiguste riivet, tuleks kaebus tagastada HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel, kuna kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. Varaliselt hinnatava hüve korral on õiguste riive väheintensiivne eelkõige juhul, kui hüve väärtus ei ületa 1000 eurot (HKMS § 133 lg 1 ja Riigikohtu 01.11.2019 määruse nr 3-18-763 p 9). Praegusel juhul on kaebaja jäänud selle juurde, et vaidlustab maksuotsust ainult punkti 2.1.3 lõike (
7. e)osas, mis käsitleb töötuskindlustusmakset summas 30,29 eurot. Seega kaebuse rahuldamisel oleks saadavaks õigushüveks üksnes kaebaja maksukohustuse vähenemine 30,29 euro võrra. Kuna maksuotsuse põhjendustel ei ole eraldiseisvat õiguslikku tähendust, ei anna põhjenduste tühistamine kaebajale 2

§ 58ja RVast

S § 3 lg 3 p 1 sätestavad, et haldusakti ei tunnistata kehtetuks, kui menetlus- või vorminõue ei mõjutanud asja otsustamist. Kuna nimede muutmisel tuleks anda uus, samasuguse resolutsiooniga haldusakt (vt maksuotsuse p 4 alapunktid (i) ja (j)), siis ei rahuldaks kohus kaebust ning kaebuse eduväljavaated on seega olematud.

1. Kaebaja on viidanud ka isikuandmete kaitsele ning võimalikele probleemidele investorite ja võlausaldajatega. Kaebajal ei ole võimalik käesolevas asjas kaitsta teiste isikute, s.o maksuotsuses valesti kajastatud isikute õiguseid, ka isikuandmete kaitse küsimuses. Maksuotsus ei riiva kaebaja isikuandmeid. Asjas oleks võimalik kaaluda tuvastamiskaebusele üleminekut maksuotsuse põhjenduste osas. Küll aga ei nähtu kohtule selleks tegelikku preventiivset, rehabiliteerivat või muud huvi. Maksuotsus ei ole avalik. Maksuhalduri kodulehel avaldatakse küll tasumata maksusummad, kuid mitte maksukohustuse tekkimise asjaolusid. Kohtule ei nähtu, et maksuotsust oleks vaja tõendina kasutada ning kaebaja selline huvi on üksnes hüpoteetiline. Tõendina kasutamise korral on kaebajal võimalik tõendina kasutada ka kontrollakti, selle lisasid, vaideotsust ja vastustaja käesolevas asjas esitatud selgitusi. Kohtule ei nähtu, et vaidlustatud põhjendus kahjustaks kaebaja mainet, õigem võib vastuolulisusega saada kahjustatud MTA maine. Kohus kordab, et kaebaja ei ole sealjuures vaielnud vastu, et tal on oma töötajate suhtes 30,29 euro ulatuses töötuskindlustusmakse tasumise kohustus. Kuna kohtule ei nähtu põhjenduste õigusvastasuse tuvastamisel kaebajale reaalset eelist ega õiguslikku kasu, tuleb järeldada, et tuvastamisnõue ei ole kaebaja õiguste kaitseks vajalik ja seega puudub kaebajal ka võimaliku tuvastamisnõude osas kaebeõigus (HKMS § 45 lg 2 ja § 121 lg 2 p 1).
2. Kohus märgib, et iseenesest ei tohiks vastustaja käituda viisil, et isegi ilmselge näpuvea korral ei olda valmis kasvõi õigusselguse tagamiseks maksuotsuses valesid nimesid õigete nimedega asendama (

§ 59ja MKS § 101 lg 1 p 4).

Selline hea halduse tava rikkumine ei tingi aega kaebaja kaebeõigust. 7. Kaebaja on jäänud selle juurde, et vaidlustab maksuotsust üksnes summa 30,29 euro suhtes valede nimede tõttu. Seega on kaebuselt tasutav riigilõiv 15 eurot. Kaebaja on aga käiguta jätmise määruse järel tasunud riigilõivu 159,30 eurot. Kaebajale tuleb enamtasutud riigilõiv HKMS § 104 lg 5 p 1 alusel tagastada. Ülejäänud riigilõivu (15 eurot) kohus ei tagasta (HKMS § 104 lg 5 p 2). (allkirjastatud digitaalselt) Kadri Sullin 3