← Eesti

3-20-502/16

KOH TU MÄÄ RUS Kohus Kohtukoosseis Määruse kuupäev ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Menetlusosalised Tartu Ringkonnakohus Madis Ernits, Maili Lokk ja Tanel Saar

  1. november 2020, Tartu 3-20-502 T. S.i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti kohustamiseks väljastada teave ning varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks Tartu Halduskohtu
  2. septembri
  3. a määrus T. S.i määruskaebus Kaebaja T. S. Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet RESOLUTSIOON
  4. Jätta rahuldamata T. S.i määruskaebus Tartu Halduskohtu
  5. septembri 2020 määruse resolutsiooni punktide 1 ja 2 tühistamiseks.
  6. Jätta rahuldamata T. S.i määruskaebus Tartu Halduskohtu
  7. septembri 2020 määruse resolutsiooni punkti 4 tühistamiseks.
  8. Jätta rahuldamata T. S.i taotlus täiendavate tõendite kogumiseks. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse resolutsiooni punkti 1 peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest alates (halduskohtumenetluse seadustik (HKMS) § 121 lg 4, § 124 lg 3 ja § 235 lg 3). Ülejäänud osas on määrus lõplik. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  9. T. S. esitas
  10. märtsil 2020 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tuvastada Politseija Piirivalveameti (PPA) Pärnu piirkonnagrupi piirkonnavalvuri K.U poolt avalike ülesannete täitmisel kaebaja õiguste rikkumise seoses teabenõuetega, millele PPA on keeldunud vastamast või on vastused olnud puudulikud. Kaebaja palus tuvastada, et ametnik on süüliselt rikkunud oma ametikohustusi. Kaebaja hinnangul on talle tekitatud materiaalne kahju 5000 eurot ja mittevaraline kahju 10 000 eurot.
  11. Pärast kaebuse korduvat käiguta jätmist Tartu Halduskohus
  12. septembri 2020 määrusega muu hulgas tagastas kaebuse osas, mis ei puuduta Politsei- ja Piirivalveameti
  13. juuli
  14. a vastuse nr 1.1-21/519-2 ja
  15. veebruari
  16. a vastuse nr 1.1-21/61-4 vaidlustamist ning varalise ja mittevaralise kahju hüvitamise nõuet (resolutsiooni punkt 1); lõpetas menetluse Politsei- ja Piirivalveameti kohustamise nõudes väljastada teave, mida kaebaja taotles
  17. juuni
  18. a teabenõudes nr 1.1-21/519-1 ning mis jäi PPA
  19. juuli
  20. a vastuses nr 1.1-21/519-2 väljastamata (resolutsiooni punkt 2); jättis rahuldamata kaebaja taotluse riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks varalise ja mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamisel (resolutsiooni punkt 4) ja jättis läbi vaatamata kaebaja korduva taotluse riigi õigusabi saamiseks (resolutsiooni punkt 6). Halduskohus selgitas, et mõistab kaebust selliselt, et kaebaja nõuab: 1) PPA kohustamist väljastada teave, mida kaebaja taotles oma teabenõudes (registreeritud PPA-s
  21. juunil 2019 nr-ga 1.1-21/519-1). PPA on vastanud kaebaja teabenõudele
  22. juulil 2019 (vastus nr 1.1-21/519-2), kuid kaebaja leiab, et osa teavet jäi talle väljastamata; 2) PPA kohustamist väljastada teave, mida kaebaja taotles oma teabenõudes (registreeritud PPA-s
  23. jaanuaril 2020 nr-ga 1.1-21/61-1). PPA on vastanud kaebaja teabenõudele
  24. veebruaril 2020 (vastus nr 1.1-21/61-4), kuid kaebaja leiab, et osa teavet jäi talle väljastamata; 3) teavet
  25. aprilli, 5., 6., 14., ja
  26. aprilli ning
  27. oktoobri 2017 juhtumite kohta; 4) PPA-lt varalise kahju hüvitist kohtu äranägemise järgi (saamata jäänud töötasu); 5) PPA-lt mittevaralise kahju hüvitist kohtu äranägemise järgi (teabe väljastamata jätmisega kaasnev solvamine, mõnitamine ning au ja hea nime teotamine). Vaatamata kaebuse käiguta jätmisel kaebajale antud konkreetsetele juhistele ei ole kaebaja selgitanud, milliseid PPA toiminguid/vastuseid ta seoses
  28. aprilli, 5., 6., 14., ja
  29. aprilli ning
  30. oktoobri 2017 juhtumitega vaidlustada soovib. Seega ei ole kaebaja ära näidanud, millised on need PPA toimingud, mida ta lisaks
  31. juuli
  32. a ja
  33. veebruari
  34. a vastuskirjadele vaidlustab. Seetõttu tuleb lisaks kahju hüvitamise nõudele kaebuse esemena käsitleda PPA
  35. juuli
  36. a vastust nr 1.1-21/519-2 ja
  37. veebruari
  38. a vastust nr 1.1-21/61-4 ning nende vastustega seotud kohustamisnõuet. Ülejäänud osas tuleb kaebus tagastada HKMS § 121 lg 1 p 2 alusel puuduste kõrvaldamata jätmise tõttu. Hiljemalt
  39. detsembril 2019 oli kaebaja teadlik PPA
  40. juuli
  41. a vastusest. Nimelt oli PPA
  42. veebruari
  43. a vastuse puhul tegemist vastusega kaebaja
  44. detsembri
  45. a pöördumisele ning PPA vastusest nähtub, et kaebaja on oma
  46. detsembri
  47. a pöördumises viidanud rahulolematusele PPA
  48. juuli
  49. a vastuskirjaga. Seega
  50. märtsil 2020 kaebuse esitamisel ületas kaebaja kaebetähtaega. Kaebetähtaeg ei kuulu ennistamisele, sest kaebaja ei saanud eeldada, et oma nõude esitamiseks ei pea ta lähtuma ajalistest piiridest. Kaebajal oleks tulnud vaidluse algatamise kord välja selgitada. Praegusel juhul on kaebetähtaega ületatud mitme kuu võrra. Kahjunõude esitamiseks menetlusabi andmine ei ole hoolimata kaebaja maksejõuetusest põhjendatud, sest kahju hüvitamise kaebuse edulootused on vähesed, mistõttu menetluskulude riigi kanda jätmine ei ole õigustatud. Varalise kahju hüvitamise nõuet saab mõista selliselt, et kaebaja soovib saamata jäänud tulu hüvitamist, sest ta pole PPA poolt teabe väljastamata jätmise tõttu saanud esitada kriminaalasjas nr 1-17-8911 teistmisavaldust ning see takistab tema vanglast vabanemist ja tööle asumist. Põhjuslik seos PPA poolt teabe ebapiisava väljastamise ja kaebaja vanglast mittevabanemise vahel on põhimõtteliselt olematu. Kui kaebaja peaks teistmismenetluse tulemusena kriminaalasjas õigeks mõistetama, on tal võimalik taotleda hüvitist Rahandusministeeriumi kaudu vastavalt süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduses sätestatud korrale. Kui isik ei saa haldusorganilt ammendavat vastust oma pöördumisele, siis võib see olla nördimust tekitav, kuid teabe ebapiisav väljastamine ei saa olla mõnitav ega isiku au ja head nime teotav. Mõnitamine saab seisneda sõnades või kirjas väljendatuga. Isiku au ja hea nime teotamine peab olema suunatud avalikkusele. Praegusel juhul kummagi olukorraga tegemist ei ole. Seetõttu on ka mittevaralise kahju hüvitamise nõue perspektiivitu. PPA
  51. jaanuari
  52. a vastusega seotud nõude osas halduskohus vaidlustatud määruses seisukohta ei võtnud, vaid lubas seda teha pärast
  53. septembri
  54. a määruse jõustumist.
  55. Kaebaja esitas Tartu ringkonnakohtule kaks määruskaebusena pealkirjastatud pöördumist, millest ilmneb, et ta soovib Tartu Halduskohtu
  56. septembri
  57. a määruse tervikuna 2 tühistamist. Kaebaja taotleb uue määruse tegemist, millega kaebus kohustamisnõuetes menetlusse võtta, vabastada kaebaja riigilõivu tasumise kohustusest hüvitamisnõuete esitamisel, nõuda PPA-lt välja kaebaja teabenõuded. Samas kinnitab kaebaja, et mõistab, et halduskohus võtab seisukoha PPA
  58. veebruari
  59. a vastusega seotud kohustamisnõude osas pärast
  60. septembri
  61. a määruse jõustumist. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt ei ole halduskohus hinnanud tõendeid kogumis. Selleks olnuks vaja nõuda PPA-lt välja kaebaja teabenõuded ja info kaebuses nimetatud juhtumite kohta. Kaebaja palub seda teha ringkonnakohtul. Juhtumitest nähtub, et PPA ametnik on edastanud valeinformatsiooni kaebaja kohta Pärnu Linnavalitsusele, käitunud kaebaja suhtes pahatahtlikult, s.h eitanud et kaebaja on oma ema pärija, kriminaalmenetluses on tuginetud ebaõigele teabele, m.h väidetavatele koduvägivalla juhtumitele, mis leidsid aset ajal, mil kaebaja tegelikult viibis Pärnu arestimajas. Seega on kaebaja näidanud, milliseid konkreetseid vastuseid kaebaja vaidlustada soovib. Selge on seegi, et PPA rikkumised on kaebajat oluliselt kahjustanud, mistõttu on põhjendatud kaebetähtaja ennistamine ja kahju hüvitamine saamata jäänud palga ulatuses. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  62. Ringkonnakohus on kontrollinud määruskaebuse esitamise lubatavust, tähtaega ning määruskaebuse esitatavatele nõuetele vastavust ning võtab määruskaebuse menetlusse. Halduskohtu määrus vaidlustatud osas puudutab üksnes kaebaja õigusi, mistõttu ei pea ringkonnakohus põhjendatuks kaasata määruskaebuse lahendamisele vastustajat ega anda talle võimalust määruskaebuse kohta seisukoha esitamiseks. Kuigi määruskaebuse kohaselt taotleb kaebaja halduskohtu määruse tühistamist tervikuna, siis määruskaebuse tekstist ilmneb selgelt, et kaebaja vaidlustab halduskohtu määrust kaebuse osalise tagastamise (määruse resolutsiooni punkt 1), menetluse osalise lõpetamise (määruse resolutsiooni punkt 2) ja menetlusabi andmisest keeldumise (määruse resolutsiooni punkt 4) osas. Tõendi asja juurde võtmine (määruse resolutsiooni punkt 3) ja kaebuse käiguta jätmine (määruse resolutsiooni punkt 5) ei ole määruskaebusega vaidlustavad. Riigiõigusabi taotluse läbi vaatamata jätmise vastu (määruse resolutsiooni punkt 6) kaebaja aga ei vaidle, märkides määruskaebuses, et tal ei ole advokaati ja ta esindab ennast ise. Seetõttu käsita ringkonnakohus määruskaebuse nõudena tühistada halduskohtu määruse resolutsiooni punktid 1, 2 ja
  64. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.
  65. Ringkonnakohus jagab halduskohtu arusaama, et kaebaja ei ole nimetanud konkreetselt neid toiminguid, mida ta lisaks PPA
  66. juuli
  67. a ja
  68. veebruari
  69. a vastuskirjadele vaidlustada soovib. Kaebaja on selgitanud, milliste juhtumite andmeid ta PPA-lt soovib saada, samuti PPA väidetavaid eksimusi andmete väljastamisel ning andmete nõudmise eesmärki ja olulisust kaebaja jaoks. Kuid siiski ei ole kaebaja nimetanud millised PPA toimingud
  70. juuli
  71. a ja
  72. veebruari
  73. a vastuskirjadele lisaks tema õigusi rikuvad. Täpsemalt ei ole kaebaja väitnud, et mõnele tema teabenõudele oleks üldse vastamata jäetud või, et PPA oleks keeldunud teabenõuet (osaliselt) täitmast mõne muu vastuskirjaga. Selles olukorras ei ole halduskohtule esitatud HKMS § 37 lg 2 kohast lubatavat nõuet mistõttu ei ole halduskohtul võimalik kaebust PPA
  74. juuli
  75. a ja
  76. veebruari
  77. a vastuskirju ja kahju hüvitamise nõudeid mittepuudutavas osas läbi vaadata. Kaebaja rahulolematus vastustaja tegevusega või isegi veendumus, et vastustaja ametnik on toime pannud kriminaalkorras karistatava teo ainuüksi ei ole piisav kaebeõiguse tekkimiseks. Kaebusega halduskohtus saab vaidlustada üksnes haldusorgani toimingut, haldusakti või tegevusetust, kui see riivab kaebaja õigusi. Kaebuse esitamine ainuüksi selleks, et kohus annaks hinnangu vastustaja tegevuse õiguspärasusele, ei ole lubatav. Ka juhul, kui vastustaja tegevus riivab kaebaja õigusi, on tuvastamiskaebuse esitamine lubatav üksnes juhul, kui kaebajal ei ole tõhusamaid õiguskaitsevahendeid oma õiguste kaitseks (HKMS § 45 lg 2), näiteks võimalus 3 esitada kohustamis- või tühistamisnõue. Kohustamisnõude esitamine teabe saamiseks PPA-lt on kahtlemata võimalik ja seda ongi kaebaja teinud. Kuid ka kohustamisnõue aluseks ei saa olla pelgalt kaebaja soov, et talle teave väljastataks. Tulenevalt riigivastutuse seaduse § 6 lg-test 1 ja 2 võib isik nõuda toimingu sooritamist, kui avaliku võimu kandja on kohustatud toimingu sooritama ja see puudutab isiku õigusi. Taotlus haldusakti andmiseks või toimingu sooritamiseks tuleb esitada selleks pädevale haldusorganile. Taotluse rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätmise korral võib isik esitada vaide haldusorganile või kaebuse halduskohtule. Seega on teabe väljastamata jätmise vaidlustamiseks nõutav, et kaebaja esitas teabenõude PPA-le ja viimane keeldus teabe väljastamisest või jättis teabenõudele tähtaegselt vastamata. Kaebuse esitamisel tuleb kaebajal need asjaolud kaebuses esile tuua. Seda ongi halduskohus kaebajalt kaebuse puuduste kõrvaldamiseks nõudnud. Kuna kaebaja ei väitnud, et PPA oleks jätnud mõnele teabenõudele üldse vastamata või keeldunud teabe väljastamisest kohustamisnõuetega hõlmamata osas, siis tulenevalt HKMS § 121 lg 1 p-st 1 oli halduskohus kohustatud kaebuse osaliselt tagastama.
  78. Määruskaebuses ei vaidle kaebaja vastu halduskohtu seisukohale, et
  79. juuli
  80. a vastustkirja osas on kaebus esitatud pärast 30-päevase kaebetähtaja möödumist, kuid leiab, et kaebetähtaeg tuleks ennistada, sest kaebuse sisuline lahendamine on oluline kaebaja õiguste kaitseks. Õiguste kaitse vajadus ei ole paraku selliseks põhjuseks, mis takistaks kaebuse tähtaegset esitamist. Pigem vastupidi, kui vaidlusalune küsimus on isiku jaoks oluline, siis see eeldatavalt motiveerib see kaebajat võtma vajalikke samme oma õiguste kaitseks, muu hulgas selgitama välja tema õigusi riivava toimingu vaidlustamise kord ja tähtaeg. Kaebaja ei ole pidanud vajalikuks selgitada, miks ta seda mitme kuu jooksul siiski ei teinud. See, et halduskohtule kaebuse esitamise üldine tähtaeg on 30 päeva, on ka kaebajale kättesaadavast halduskohtumenetluse seadustikust hõlpsasti tuvastatav. Selleks ei ole vaja õigusalaseid eriteadmisi. Et kaebaja ei ole seega esile toonud olulisi põhjusi kaebetähtaja möödalaskmiseks, siis on halduskohus põhjendatult leidnud, et puudub alus kaebetähtaja ennistamiseks. Vastavalt kuulus menetlus
  81. juuli
  82. a vastuskirja puudutavas osas lõpetamisele.
  83. Halduskohus on õigesti osutanud sellelegi, et kui teistmise tõttu uuendatud kriminaalasja uue arutamise tulemusel mõistetakse isik õigeks, võib isik nõuda talle varasema karistusega tekitatud kahju hüvitamist (SKHS § 6 lg 1). Taotlus kahju hüvitamiseks tuleb esitada rahandusministeeriumile (SKHS § 2 lg 1). Seega on SKHS-s ette nähtud nii kahju hüvitamise nõude alus kui ka menetluskord ja hüvitise maksmise eest vastutav haldusorgan. Kohtupraktikas on mõistetud SKHS regulatsiooni selliselt, et sellega on ammendavalt sätestatud asjakohase kahju eest hüvitise taotlemise võimalused. Seetõttu ei saa kaebaja nõuet PPA vastu rahuldada ja kaebust tuleb selles osas pidada ilmselt perspektiivituks. Kuid ka juhul, kui PPA võiks põhimõtteliselt kaebajale väidetava kahju tekkimise eest siiski vastutada, on nõue perspektiivitu. Vastutuse tekkimise eelduseks olev põhjusliku seose ahel on sedavõrd pikk, et see iseenesest välistab, et kaebajale väidetavalt tekkinud kahju ärahoidmine võiks olla PPA teabe väljastamise kohustuse eesmärgiga hõlmatud.
  84. Määruskaebuses on kaebaja asunud väitma, et PPA ametnik telefonivestluses kaebajaga teda mõnitas. Milles mõnitus täpsemalt seisnes, kaebaja siiski ei täpsusta. Määruskaebuse muudest väidetest võib arvata, et kaebaja ei ole rahul eelkõige sellega, et kaebaja ametnik ei tunnustanud kaebajat oma ema pärijana. See asjaolu aga ilmselt ei ole kaebaja alusetu halvustamine, vaid pelgalt õiguslik hinnang kaebaja õiguste ulatuse kohta. Ka juhul, kui PPA ametnik selles osas eksis ei väljendu õiguslikus hinnangus hukkamõist kaebaja isiku suhtes. Muus osas ei vaidle kaebaja vastu halduskohtu tõdemusele, et teabenõudele ebapiisava vastuse või ebatäpse vastuse andmine ilmselt ei kvalifitseeru isiku mõnitamiseks ja tema väärikuse alandamiseks. Samuti ei esita kaebaja sisulisi vastuväiteid sellele, et isiku au ja hea nime teotamine eeldab avalikkusele suunatud tahtevalduse tegemist, teabenõudele vastamine seda 4 aga ei ole. Seetõttu ringkonnakohus kaebuse eduväljavaateid mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas täiendavalt ei analüüsi.
  85. Määruskaebus jääb tervikuna rahuldamata ja halduskohtu määruse resolutsiooni punktid 1, 2 ja 4 muutmata.
  86. Määruskaebuse lahendamiseks puudub vajadus nõuda PPA-lt kaebaja teabenõuete väljastamist, sest neist ei sõltu määruskaebuse lahendamisel olulised asjaolud. Kaebaja soovitud tõendite igakülgne hindamine võiks olla oluline kaebuse sisulisel läbivaatamisel. Kaebuse menetlusse võtmise ja menetlusabi andmise otsustamisel ei ole see aga vajalik, sest siinkohal tuli halduskohtul hinnata kaebuse lubatavust, mitte vastustaja tegevuse õiguspärasust. Seetõttu jääb kaebaja vastav taotlus rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) 5

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.