MÄÄRUS Kohus Kohtukoosseis Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised Tartu Ringkonnakohus Mad

eaduse § 2 lg. 1 mõistes ega avalikult kasutatava teena

§ 4ja Eh

S v.r. § 13 mõttes. Kuna Kotka tn. 3a 2 detailplaneering ei näinud ette avalikult kasutatava tee ja üldkasutatava välisvalgustuse rajamist, siis EhS v.r. §-s 13 sätestatud kohustuste täitmise ning üleandmise küsimust ei tõusetu. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja määruskaebus tuleb rahuldada.
2. Pooled on eri meelt selles, kas Tallinna linna ja Kaarsilla Kinnisvara OÜ vahel
3. detsembril 2014 sõlmitud leping nr 3-7/227 on haldusleping või eraõiguslik leping. Halduskohus pidas lepingut eraõiguslikuks, leides et määravaks on siinjuures poolte ühine tegelik tahe (VÕS § 29 lg 1) ja asjaoludest tulenevalt oli poolte ühiseks tegelikuks tahteks reguleerida suhteid just eraõiguslikus vormis. Ringkonnakohus seda arusaama ei jaga.
4. Tulenevalt HKTS § 4 lg-st 2 võib kohalik omavalitsus talle seadusega või selle alusel pandud haldusülesannet volitada juriidilist või füüsilist isikut täitma seaduse alusel antud haldusaktiga või seaduse alusel HKTS-s sätestatud tingimustel ja korras sõlmitud halduslepinguga. Pooled on eri meelt juba selles, kas
5. detsembril 2014 sõlmitud leping nr 3-7/227 on suunatud kaebajale seadusega pandud ülesande vastustajale üleandmisele.
6. Lepingu p 1.
7. järgi on lepingu sõlmimise aluseks ehitusseaduse § 13 ja lepingu eesmärgiks on reguleerida Tallinna linna ja Kaarsilla Kinnisvara OÜ suhteid detailplaneeringu kohaste avalikult kasutatavate teede ja üldkasutatava välisvalgustuse valmisehitamisel. EhS v.r § 13 nägi ette, et kohalik omavalitsus tagab detailplaneeringukohase avalikult kasutatava tee ja üldkasutatava haljastuse, välisvalgustuse ja vihmaveekanalisatsiooni väljaehitamise kuni ehitusloale märgitud maaüksuseni, kui kohalik omavalitsus ja detailplaneeringu koostamise taotleja või ehitusloa taotleja ei ole kokku leppinud teisiti. Vaidlust ei ole, et selliselt sätestas EhS v.r § 13 haldusülesande.
8. Vastustaja leiab, et
9. detsembril 2014 sõlmitud lepinguga nr 3-7/227 ei antud talle aga üle EhS v.r §-s 13 nimetatud ülesannet, kuna asjakohane tee asub kavandatava ehitisega samal kinnisasjal ega ole kantud teeregistrisse ega saa seega olla määratud avalikult kasutatavaks teeks. Kuigi määruskaebustes viidatud asjades on kohtud tõepoolest käsitanud kaebaja sarnaselt sõnastatud lepinguid halduslepingutena, siis on tegemist olnud erineva olukorraga – tänavate väljaehitamise ja tänavavalgustuse rajamisega, seega EhS v.r §-s 13 nimetatud ülesande üleandmisele suunatud lepingutega. Ringkonnakohtu hinnangul ei tingi aga asjaolu, et detailplaneeringuga hõlmatud kinnisasjale planeeritud kergliiklustee asub kavandatud hoonega samal kinnisasjal ega ole kantud teeregistrisse, järeldust et poolte vahel sõlmitud leping ei olegi suunatud haldusülesande üleandmisele.
10. Lepingu sõlmimise ajal kehtinud

eaduse (

) § 2 lg 1 kohaselt on tee on maantee, tänav, metsatee, jalgtee ja jalgrattatee või muu sõidukite või jalakäijate liiklemiseks kasutatav rajatis, mis võib olla riigi või kohaliku omavalitsuse või muu juriidilise isiku või füüsilise isiku omandis. Eratee on tee, mis paikneb juriidilise või füüsilise isiku kinnisasjal. Erateed võib kasutada üksnes kinnisasja omaniku loal (

§ 52ls 1).

Kohalik tee on kohalik maantee, tänav, jalgtee ja jalgrattatee, kohalikuks liiklemiseks ettenähtud talitee ja

§ 4

lg-s 3 sätestatud korras valla- või linnavalitsuse ja eratee omaniku vahel sõlmitud lepingu alusel avalikuks kasutamiseks määratud eratee. Kohalike teede nimekiri määratakse valla- või linnavolikogu otsusega. (

51) Avalikult kasutatavad teed on riigimaantee, riigi talitee, kohalik tee ja kohalik talitee (

§ 4lg 1 ls 1). Sarnane liigitus on sätestatud ka käesoleval ajal kehtiva Eh

S §-des 92 ja 94. 3 Seega on ekslik vastustaja arusaam, et kergliiklustee ei ole tee

§ 2lg 1 tähenduses.

Nimetud sättest tuleneb, et teena tuleb mõista igasugust rajatist, mille otstarbeks on võimaldada inimeste liiklemist jala, jalgrattaga või muu viisil.

1. Ilmselt ebamõistlik oleks tõlgendus, et juhul kui detailplaneeringus ettenähtud tee ei ole kantud teeregistrisse ega määratud avalikuks kasutamiseks, siis kohalikul omavalitsusel ei olegi kohustust tagada tee ega selle tarbeks välisvalgustuse rajamine. Nii lepingu sõlmimise ajal kehtinud Riikliku teeregistri asutamine ja registri pidamise põhimääruse kui käesoleval ajal kehtiva Teeregistri põhimääruse järgi on kohalikul omavalitsusel kohustus esitada andmed kohalike teede ja avalikuks kasutamiseks määratud erateede kohta. Registril ei ole aga õigustloovat tähendust, s.t tee ei teki ega lõpe registrikandega, vaid register on üksnes teede kohta peetav andmekogu. Seetõttu ei saa ka EhS v.r § 13 alusel tee ehitamise kohustuse üleandmiseks sõlmitud lepingu määratlemine era- või avalik-õiguslikuna sõltuda sellest, kas tee kohta on registrisse kanne tehtud. Kui planeeringuga kavandatakse uue tee rajamist, siis ei saagi enne planeeringu elluviimist (tee valmimist) tee kohta registrisse andmeid esitada. Seega on avalikult kasutatava tee rajamise ülesande üleandmiseks oluline hoopis see, kas planeeringuga kavandatakse avalikult kasutatava tee või eratee rajamine.
2. Vastavalt
3. detsembril 2014 sõlmitud lepingu nr 3-7/227 p-le 2 Kaarsilla Kinnisavara OÜ tagab lepingu alusel detailplaneeringu kohaste avalikult kasutatavate teede ja üldkasutatava välisvalgustuse valmisehitamise lepingu lisas näidatud ulatuses. Seega ei ole kahtlust, et lepinguga sooviti ette näha vastustaja kohustus rajada tee ja välisvalgustus just avalikuks kasutamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul on see piisav EhS v.r § 13 tingimuse täitmiseks – kokkulepe on suunatud avalikult kasutatava tee ja välisvalgustuse rajamise ülesande üleandmiseks. Milline on kokkuleppe tegelik mõju poolte õigustele ja kohustustele tuleb hinnata asja sisulisel läbivaatamisel.
4. Tulenevalt EhS v.r §-st 13 on kohaliku omavalitsuse tagamiskohustus ruumiliselt piiritletud selliselt, et see ei ulatu ehitusloale märgitud maaüksusele. Piirang on mõistetav, kuna eelduslikult kinnisasjal asuvad teed ja välisvalgustus ongi vajalik kinnistut kasutavate isikute, mitte avalikkuse jaoks. Kuid võimalik on ka kinnistul asuva tee kasutamine avalikult kasutatava teena.

§ 4

lg 3 ls-te 2 ja 3 järgi oli selleks vajalik tee omaniku nõusolek ja kohaliku omavalitsuse ja eratee omaniku vahel lepingu sõlmimine. Lepingus nähakse ette eratee kasutamise kord ja tähistus, hüvitis eratee omanikule ning teehoiukulude kandjad. Sellest saab järeldada, et kinnistul asuva tee avaliku kasutamise võimaldamine ei ole kinnisasja (või tee) omaniku kohustus. Kohalik omavalitus võis saavutada kinnisasjal asuva tee avaliku kasutuse, kui tal õnnestus avaliku kasutamise tingimustes tee omanikuga kokku leppida. Seega ei saanud ka kinnisasjale avalikult kasutatava tee rajamine ja sellega seotud kulude kandmine olla kinnisasja omaniku kohustus. Vastavalt tuli detailplaneeringuga ette nähtud, kinnistul asuva, kuid avalikuks kasutuseks kavandatud tee valmisehitamise tagamist pidada kohaliku omavalitsuse ülesandeks. Seetõttu mõistab ringkonnakohus vaidlusaluse lepingu sõlmimise ajal kehtinud Ehs v.r § 13 koostoimes

§ 4

lg-ga 3 selliselt, et neist normidest tuleneb kohaliku omavalitsuse kohustus tagada detailplaneeringukohase avalikult kasutatava tee ja välisvalgustuse väljaehitamine ka ehitusloale märgitud kinnisasjal, kui rajatised ei teeni eelkõige või ainult kinnisasja kasutamise eesmärki. Sellise tõlgenduse kasuks räägib seegi, et kehtiva PlanS § 131 lg-s 1 on seadusandja loobunud planeeringu koostamise korraldaja tagamiskohustuse ruumilisest piiritlemisest, mistõttu on selge, et tagamiskohustus hõlmab planeeringuga kavandatavaid avalikuks kasutamiseks mõeldud teid ja rajatisi tervikuna. Vaidlust ei ole selles, et vaidlusaluse lepinguga hõlmatud tee otstarve oli võimaldada liiklemist üle Kotka tn 3 kinnistu raudteetunnelini, mistõttu saab selleks vajaliku kergliiklustee valmisehitamise tagamist pidada kohaliku omavalitsuse ülesandeks. 4 14. Käesoleval ajal on seadusandja üheselt määratlenud (PlanS § 131 lg 2) sellegi, et avalikuks kasutamiseks kavandatud tee ja sellega seonduvate rajatiste väljaehitamise kohustuse üleandmiseks sõlmitav leping on haldusleping. Pooltel ei ole võimalik kujundada lepingulisi suhteid selles osas eraõiguslikena. Suhete olemus käesolevas asjas vaidluse all olevas lepingus on sarnane – ka siin on Tallinna linn planeeringu koostamise korraldajana soovinud üle anda avalikult kasutatava tee ja välisvalgustuse väljaehitamise kohustuse. Seadusandja hilisemas õigusaktis tehtud otsustust määratleda asjakohane leping halduslepinguna saab arvestada varasema lepingu tõlgendamisel. Seetõttu peab ringkonnakohus põhjendatuks lugeda ka varasemad sarnaseid õigussuhteid reguleerivad lepingud halduslepinguteks, kui ei esine kaalukat põhjust pidada lepingut eraõiguslikuks, eelkõige poolte tahet kujundada lepinguline suhe eraõiguslikuna. Isegi, kui möönda, et Ehs v.r §-le 13 tugineva lepingu sõlmimine oli lubatav ka eraõiguslikuna, tuleb siiski arvestada HKTS § 4 lg-st 3 tuleneva eeldusega, et tegemist on halduslepinguga, kui lepingust ei ilmne poolte selget tahet sõlmida eraõiguslik leping. Sama kehtib ka käesoleval juhul, kui kaebaja tagamiskohustus tulenes mitte üksi EhS v.r §-st 13, vaid sellest sättest koostoimes

§ 4lg-ga 3.

2. detsembril 2014 sõlmitud lepingust nr 3-7/227 ei ilmne ringkonnakohtu hinnangul poolte tahe sõlmida eraõiguslik leping. Vastupidi, lepingu punktis 1.
3. tehtud viide EhS v.r §-le 13 kui lepingu õiguslikule alusele osutab sellele, et kaebaja eesmärgiks oli lepinguga vastustajale üle anda enda seadusest tulenev ülesanne. Kohtupraktikas on tunnustatud arusaama, et EhS v.r §-st 13 tulenev kohustus kujutab endast olemuslikult kohaliku omavalitsuse omapädevusse kuuluvat ülesannet KOKS § 6 lõike 3 punkti 1 mõttes
4. Tähelepanuväärne on seegi, et vastustajale ei tulene lepingust mitte kohustus ehitada tee ja välisvalgustus, vaid kohustus tagada tee ja välivalgustuse valmisehitamine, s.o see ülesanne, mis seadusest tulenevalt on kohalikul omavalitsusel. Seega on soovitud üle anda just kohaliku omavalitsuse tagamiskohustus, mitte reguleerida poolte suhteid töövõtulepingu või käsunduslepingu vormis. Lepingu objekti ning poolte õiguste ja kohustuste olemust ei ole seetõttu põhjust pidada tavapäraseks eraõiguslikes suhetes. Vähetähtis kaebaja tahte tõlgendamisel ei ole seegi, et oma praktikas on kaebaja sarnaseid lepinguid sõlminud veelgi ning käsitanud neid seejuures halduslepingutena ja seda on aktsepteerinud ka kohtud. Viimast kinnitab määruskaebuses viidatud kohtupraktika, mis puudutab just kaebaja nõudeid sarnaste lepingutega huvitatud isikutele pandud kohustuste täitmiseks. Seega osutavad asjaolud, et kaebaja eesmärgiks oligi halduslepingu sõlmimine. Vastustaja väidetav vastupidine tahe sõlmida leping eraõiguslikus vormis ei ole aga tuvastatav. Vastustaja tegevusest lepingu sõlmimisel ega lepingu tingimustest ei ilmne vastustaja selget tahet reguleerida poolte suhteid kindlal viisil ei eraõigusliku ega avalikõigusliku lepingu vormis. Kaebaja tüüplepingu sõnastusega nõustumisest võib pigem välja lugeda nõustumust kaebajaga ka selles osas, et leping sõlmitakse halduslepinguna.
5. Ringkonnakohtu seisukohta ei muuda seegi, et
6. aprillil 2015 sõlmisid pooled teeala puudutava isikliku kasutusõiguse seadmise lepingu. Kaks lepingut on omavahel küll seotud, kuid neid ei saa pidada kahes lepingudokumendis kajastatud üheks lepinguks juba vormierinevuse tõttu. Selge on, et isikliku kasutusõiguse seadmise lepingu vorm ei olnud poolte tahte väljendus, vaid eraõiguslik notariaalselt tõestatud kokkulepe sõlmiti, kuna seadusandja on sätestanud isikliku kasutusõiguse seadmisele kohustusliku vorminõude. Lepingute omavaheline seotus väljendub aga selles, et mõlemad olid kaebaja seisukohalt vajalikud taotletava eesmärgi saavutamiseks, s.o Kotka tn. 3a kinnistut läbiva kergliiklustee rajamiseks ja selle avaliku kasutuse tagamiseks. Lepingud on suunatud siiski erinevate õiguste ja kohustuste reguleerimisele. Nii puudutab
7. detsembril 2014 sõlmitud leping nr 3-7/227 tee ja rajatiste valmisehitamise tagamise kohustust ja isikliku kasutusõiguse seadmise leping 1 Vt RKPJK
8. jaanuar
9. a otsus asjas nr 3-4-1-9-06 (p 20). 5 teealuse maa avalikku kasutamist. Viimane on seetõttu käsitatav eratee avalikuks kasutamiseks määramise kokkuleppega, mis olemuslikult puudutab samuti kohaliku omavalitsuse avalikku ülesannet. Käesoleval ajal on seadusandja andnud omavalitsusele volituse otsustada eratee avalikuks kasutamiseks määramine haldusaktiga (EhS § 94 lg 1), määratledes ka selle suhte selgelt avalikõiguslikuna. Seetõttu ei saa kohustuslikus vormis isikliku kasutusõiguse lepingust teha järeldusi poolte tahte kohta valida omavaheliste suhete reguleerimiseks eraõiguslik vorm. Oluline on seegi, et
10. detsembril 2014 sõlmitud leping ei ole notariaalselt tõestatud kokkuleppe osa, seda ei ole ka muudetud
11. aprillil 2015 sõlmitud isikliku kasutusõiguse seadmise lepinguga. Pelgalt isikliku kasutusõiguse seadmise lepingus tehtud viitest poolte vahel
12. detsembril 2014 sõlmitud lepingule aga ei ole põhjust järeldada poolte tahet hõlmata notariaalse kokkuleppega ka varasema lepingu sätted või määratleda poolte suhted ühetaoliselt eraõiguslikena. Seega ei nähtu vaidlusalusest lepingust, selle sõlmimise asjaoludest ega poolte hilisematest suhetest nende selget tahet sõlmida eraõiguslik leping. KTKS § 3 lg-s 4 sätestatud eeldus ei ole ümber lükatud ning lepingut tuleb käsitada halduslepinguna.
13. Eeltoodu alusel on ringkonnakohus seisukohal, et Tallinna linna ja Kaarsilla Kinnisvara OÜ vahel
14. detsembril 2014 sõlmitud leping nr 3-7/227 on haldusleping. Vastavalt on poolte suhted lepingu täitmisel avalik-õiguslikud ja täitmisel tekkivad vaidlused samuti avalik-õiguslikud. Lepingu täitmisest tekkinud vaidluse lahendamine on halduskohtu pädevuses (HKMS § 4 lg 1), sest seaduses ei ole selleks ette nähtud teistsugust menetluskorda. Seega ei ole alust jätta Tallinna linna kaebust läbi vaatamata. Määruskaebus tuleb rahuldada. Ringkonnakohus tühistab Tartu Halduskohtu
15. juuli
16. a määruse ja saadab asja menetluse jätkamiseks halduskohtule. /allkirjastatud digitaalselt/ 6