Obsah (9)

§ 7§ 32§ 25§ 11§ 23§ 46§ 47§ 92§ 34

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Einar Vene, Agu Timmi, Maili Lokk Otsuse tegemise aeg ja koht 28. mai 2010, Tartu Haldusasja number 3-09-2524 Haldusasi T.T.e

§ 7

lg 1 kohaselt saab haldusakti või toimingu õigusvastaseks tunnistamise nõuet esitada ainult juhul, kui kaebajal on selleks põhjendatud huvi ja sama seadustiku § 26 lg 1 p 3 kohaldamiseks peab see huvi leidma kohtumenetluses tuvastamist. T.T. põhjendab tuvastamishuvi lootusega, et kaebuse rahuldamise korral muudab vangla vaidlustatud käskkirja ise ära. See viitab selgelt, et tema tegelikuks eesmärgiks on käskkirja lisaaineid puudutava osa kõrvaldamine, s. o käskkirja osaline või tervikuna tühistamine. Vastavat taotlust pole T.T. justiitsministeeriumile ega halduskohtule esitanud. Kuna juba hiljemalt 03.09.2009 märgukirja koostades pidi kaebajale olema selge käskkirja vastava osa puutumus tema õigustesse, on haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) §-s 75 kehtestatud vaide esitamise 30-päevane tähtaeg käesolevaks ajaks möödas. VangS § 11 lg 5 aga ei võimalda tühistamisnõuet esitada ilma eelnevalt vaidemenetlust läbimata. Haldusakti muutmise või kõrvaldamise eesmärgiga ei saa tuvastamisnõude rahuldamiseks vajalikku huvi põhjendada, ühtegi muud põhjendust pole T.T. väljendanud ning neid ei ole tuvastanud halduskohus ka iseseisvalt. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 5. T.T. esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Halduskohtu 28. detsembri 2009 otsuse ja teha uue otsuse, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse kohaselt on Viru Vangla esitanud halduskohtule ebaõigeid andmeid kaebaja tervisliku seisundi kohta, jättes õiendis märkimata kaebajal diagnoositud osteokondroosi (fikseeritud meditsiinilises kaardis). Samuti esitas vangla ebatäieliku koopia kaebaja tervisekaardist, jättes välja lehe, millel on fikseeritud osteokondroos kaebaja lülisambal. Kaebaja sai Tallinna Vanglas glükoosamiini preparaati, kuid Viru Vangla poolt esitatud tervisekaardi koopial selle kohta andmed puuduvad. Kuna

§ 32

lg 3 kohaselt on määruskaebus lõivuvaba, siis nõudis halduskohus kaebajalt riigilõivu 12.11.2009 esitatud määruskaebuse eest ebaõigesti. Halduskohus rahuldas ise 12.11.2009 määruskaebuse, aga jättis kaebajale otsusega tagastamata tasutud riigilõivu. Halduskohus võttis asja menetlusse. Seega leidis kohus, et kaebuses puudusi ei esine. Kaebuses märkis kaebaja, et ta soovib ka käskkirja tühistamist. Üllatav on halduskohtu seisukoht, et kaebaja oleks pidanud läbima vaidemenetluse tühistamisnõude osas, kuid nüüdseks on tähtajad möödas. Viru Vangla direktori 04.04.2008 käskkirja p 1.5 on Põhiseadusega (edaspidi PS) vastuolus, kuna rikub PS §-s 11 sätestatud proportsionaalsuse põhimõtet. Antud asjas ei ole esitatud ühtegi tõendit, et toidulisand „Arthro Balans Plus“ või muu analoogne toidulisand vastaks VangS § 15 lg 2 tingimustele, seega ei ole vangla direktoril olnud õigust toidulisandite osas täiendavaid piiranguid seada. Halduskohus eksis, kui leidis, et Viru Vangla direktor ei ole keelanud toidulisandite omamist absoluutselt, vaid seadnud lisatingimuse – meditsiiniosakonna nõusolek. Meditsiiniosakond on asunud seisukohale, et nemad toidulisanditega ei tegele ja peavad toidulisandeid keelatud aineteks. Väide, et toidulisandeid saab kasutada keelatud esemete vanglasse toimetamiseks on ebaoluline, kuna seadusandja on andnud õiguse keelata aineid ja esemeid, mis ise vastavad VangS §-le 15 lg

1. Olles kohustatud igaühe õigusi kaitsma, on halduskohus rikkunud PS §-e 13-15 sellega, et jättis esitatud kaebuse rahuldamata ja nõustus pigem vastustaja seisukohtadega, otsides seega võimalusi riigi omavoli õigustamiseks. 3
2. Viru Vangla vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastustaja möönab, et tervisekaardi esitamisel on jäänud ekslikult välja 1 leht tervisekaardi koopiast. Esitamata on ka sissekanne, millest nähtub, et Tallinna Vanglas on T.T.ele meditsiiniosakonna poolt glükoosamiini väljastatud. Eelnimetatu esitamata jätmine ei saanud aga kuidagi mõjutada Viru Vangla meditsiiniosakonna varasemat hinnangut T.T.e tervisliku seisundi kohta ning ei muuda asjaolu, et Viru Vangla meditsiiniosakond ei ole pidanud vajalikuks T.T.ele tema poolt soovitud toidulisandi määramist. Vaidlust ei ole selles, et T.T.el on probleeme liigestega, kuid liigeseprobleemide olemasolu iseenesest ei tähenda, et T.T.ele on vajalik toidulisandi kasutamine. Kinnipeetavale ei tulene seadusest subjektiivset õigust nõuda endale soovitud ravi, ravimite või toidulisandite saamist. Ravi vajaduse, ravimite, ravi meetodite jms. üle otsustab meditsiiniosakond. Seetõttu on asjakohatud ka kaebaja väited Tallinna Vanglas saadud glükoosamiinipreparaadi kohta. Terviseprobleemide lahendamiseks on võimalik kasutada erinevaid meetodeid ning asjaolu, et isik on kunagi saanud ühte preparaati, ei tähenda, et tema ravi puhul peabki kasutama ainult ühte ravimeetodit või preparaati. Kaebaja on jätnud tähelepanuta, et ta küll mainis kaebuses, et Viru Vangla direktori 04.04.2008 käskkiri nr 55 tuleb tühistada, kuid vaidemenetluses ei ole ta taotlenud käskkirja nr 55 kehtetuks tunnistamist. Seetõttu puudus T.T.el õigus pöörduda käskkirja nr 55 tühistamise nõudega kohtusse. Kaebaja eesmärgiks on olnud käskkirjast keelatud lisaaineid puudutava osa kõrvaldamine, kuid käskkirja õigusvastaseks tunnistamine ei too iseenesest kaasa käskkirja kehtetust, mistõttu ei ole tegemist tõhusa vahendiga soovitud eesmärgi saavutamisel. Viru Vangla direktor on tulenevalt vajadusest täiendada ning täpsustada keelatud esemete loetelu välja andnud käskkirja nr 1.1-1/51 „Viru Vangla kinni peetavatele isikutele keelatud esemete ja ainete loetelu". Viidatud käskkiri jõustub 22.03.2010 ning tunnistab edasiulatuvalt kehtetuks Viru Vangla direktori 04.04.2008 käskkirja nr
3. Käskkirjaga nr 1.1-1/51 on jätkuvalt keelatud toidulisandid, mistõttu käskkirja nr 55 vaidlustamine ei aita kuidagi kaasa T.T.e eesmärgile, et toidulisandid ei kuuluks keelatud esemete loetelusse. Ravimite, s. h käsimüügiravimite, vitamiinide, mineraalainete ja toidulisandite keelamine on vajalik, et tagada kinni peetavate isikute ning vangla julgeolek. Vangla julgeoleku tagamiseks ning kinnipeetavate tervise kaitseks määratakse ravi meditsiiniosakonna töötajate poolt, kellel on vastavad erialased teadmised. Kinnipeetavad ei otsusta ise, millisel viisil ja milliste ravimite või toidulisandite kaudu ennast ravida.
4. T.T.e vastuses Viru Vangla vastusele apellatsioonkaebusele märgitakse, et käskkirja õigusvastasuse tuvastamisel on kaebaja huvi saavutada käskkirjast toidulisandite omamise keelu kõrvaldamine. Seoses muutunud asjaoludega (vangla tühistas 22.03.2010 vaidlusaluse haldusakti) tuleb tuvastada toidulisandite keelu osas ka Viru Vangla direktori 05.03.2010 käskkirja nr 1.1-1/51 õigusvastasus. Põhjendatud huviks on ka hilisem kahjunõude esitamise võimalus. Vanglal on võimalik piirata kätteantava toidulisandi kogust. Vangla vahendusel soetatud ja vangla poolt normeeritud toidulisand ei kujuta endast ohtu VangS § 15 lg 2 alusel, seega ei ole õigust seda keelata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
5. Ringkonnakohus võtab asja materjalide juurde kaebaja ja vastustaja poolt esitatud koopiad T.T.e tervisekaardist kahel lehel, mis olid ekslikult jäänud esimese astme kohtule esitatud materjalide hulgast välja.
6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata, kuid Tartu 4 Halduskohtu
7. detsembri 2009 otsus tuleb osaliselt tühistada menetlusnormi olulise rikkumise tõttu. Ringkonnakohus tühistab Tartu Halduskohtu vaidlustatud otsuse

§-de 46 lg 1 ja 23 lg 1 p 1 ning TsMS § 657 lg 1 p 4 alusel osas, mis puudutab Viru Vangla direktori 04.04.2008 käskkirja nr 55 tühistamise taotlust ning jätab T.T.e kaebuse Viru Vangla direktori 04.04.2008 käskkirja nr 55 tühistamise nõude osas läbi vaatamata ja tagastab selle esitajale. Esitatud kaebusest nähtuvalt (tl 3) sisaldas see kahte nõuet - Viru Vangla direktori 04.04.2008 käskkirja nr 55 tühistamise nõuet ning Viru Vanglale kohustava ettekirjutuse tegemise nõuet. Kui haldusakti osas on esitatud tühistamisnõue, siis sisaldab see ka haldusakti õigusvastasuse tuvastamise nõuet, mis sellisel juhul ei ole käsitletav iseseisva nõudena. Esitatud kaebusest ei nähtu, et kaebaja oleks tühistamis- ja tuvastamisnõude esitanud alternatiivsete nõuetena.

§ 25

lg 3 järgi juhul, kui asjas on esitatud mitu nõuet, teeb kohus otsuse kõigi nõuete kohta. Kohtutoimikust nähtuva menetluse käigu ja vaidlustatud otsuse resolutiivosa järgi on halduskohus jätnud kaebuse rahuldamata tuvastamis- ja kohustamisnõude osas. Vaidlustatud otsusest ei nähtu selgelt, millise otsustuse on halduskohus teinud esitatud tühistamiskaebuse osas, kuigi otsuse põhjendavas osas on märgitud, et kaebaja tegelikuks eesmärgiks on olnud käskkirja lisaaineid puudutava osa kõrvaldamine, s. o käskkirja osaline või tervikuna tühistamine ja, et HMS §-s 75 kehtestatud vaide esitamise 30-päevane tähtaeg on juba möödas ning VangS § 11 lg 5 ei võimalda tühistamisnõuet esitada ilma eelnevalt vaidemenetlust läbimata. Kuna HMS § 72 lg 1 võimaldab vaidemenetluse korras taotleda haldusakti, s. h ka üldkorralduse osalist või tervikuna kehtetuks tunnistamist (tühistamist) ning VangS § 11 lg 5 ei kehtesta eriregulatsiooni vangla üldkorralduse vaidlustamiseks, siis on ka enne vangla üldkorralduse tühistamise nõudes halduskohtusse kaebuse esitamist vajalik läbida VangS §-s 11 lg 5 ettenähtud kohustuslik kohtueelne kord. VangS § 11 lg 41 järgi vaatab justiitsministeerium läbi vangla direktori haldusakti või toimingu peale esitatud vaideid. Toimiku materjalidest nähtuvalt ei ole T.T. Viru Vangla direktori 04.04.2008 käskkirja nr 55 tühistamise osas läbinud VangS-st ja HMS-st tulenevat kohustuslikku kohtueelset korda, s. o kaebaja ei ole enne halduskohtusse pöördumist esitanud VangS kohaselt vaiet Viru Vangla direktori 04.04.2008 käskkirja nr 55 tühistamiseks. Selle üle, et haldusakti tühistamise nõude osas on kaebajal läbimata kohustuslik kohtueelne kord, ei ole asja materjalidest nähtuvalt olnud ka vaidlust. Kuna halduskohtule esitatud kaebuses oli esitatud haldusakti tühistamise nõue, kuid selles osas oli läbimata kohustuslik kohtueelne menetlus, oleks halduskohus pidanud T.T.e kaebuse

§ 11

lg 31 p 1 alusel tagastama või jätma

§ 23lg 1 p 1 järgi läbi vaatamata.

Seda ei ole halduskohus aga teinud ning ei ole kaebuses esitatud tühistamisnõude osas võtnud selget seisukohta ka vaidlustatud otsuse resolutsioonis. Ringkonnakohus leiab, et avastades sellise menetlusliku puuduse apellatsioonimenetluses, on ka ringkonnakohtul võimalik seda kõrvaldada, kohaldades koostoimes

§ 46lg 1 p-e 3 ja 4, 23 lg 1 p 1 ning Ts

MS § 657 lg 1 p

2. Mis puudutab halduskohtu vaidlustatud otsust kohustamiskaebuse osas, siis nõustub ringkonnakohus selles osas halduskohtu vaidlustatud otsuses toodud põhjendustega ja

§ 47lg 1 ning Ts

MS § 654 lg 6 alusel ei pea vajalikuks neid oma otsuses korrata. Kuna esitatud oli tühistamisnõue, mis hõlmab ka tuvastamisnõude, kuid tühistamisnõude osas oli kaebajal läbimata kohtueelne menetlus, siis on halduskohtu põhjendused tuvastamisnõude rahuldamata jätmise osas iseenesest asjakohatud. Kaebusest ja kaebaja selgitustest nähtuvalt oli tema tegelik eesmärk vaidlusaluse käskkirja osaliselt või tervikuna tühistamine ja see olnuks ka efektiivseim õiguskaitsevahend. Nagu juba varem märgitud, haldusakti tühistamis- ja tuvastamisnõuet paralleelselt esitada ei saa, v. a alternatiivsete nõuetena ja käesoleval juhul ei ole kaebuse kohaselt neid nõudeid alternatiivsetena ka esitatud. 5 VangS § 15 lg 4 annab vanglateenistusele õiguse keelata konkreetses vanglas viibivatele kinnipeetavatele isikutele täiendavalt esemeid ja asju lisaks sellele, mis on keelatud VSkE §-s

1. Nimetatud volitusnormi mõte on olnud anda võimalus iga vangla ehituslikust ning seal kinni peetavate isikute eripärast tulenevalt keelata kinni peetavatele isikutele selliseid asju ja esemeid, mis võivad ohustada konkreetse vangla julgeolekut. VangS § 15 lg 2 kohaselt on kinnipeetavatele keelatud ained ja esemed, mis ohustavad inimese julgeolekut, sobivad eriti vara kahjustamiseks või võivad ohustada vangla julgeolekut. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt kinnises või avavanglas kinnipeetavatele keelatud asjade loetelu, enda juures või laos olevate asjade kogukaalu, samuti hoiule võetavate asjade hoidmise korra kehtestab justiitsminister määrusega. Justiitsminister on kinnipeetavatele vanglas keelatud esemete ja ainete loetelu kehtestanud oma 30.11.2000 määrusega nr
2. VangS kohaselt peab vanglateenistuse poolt välja antav täiendav keelatud esemete ja ainete loetelu olema kooskõlas VangS § 15 lg 2 nõuetega, kuid mitte VSkE §-s 641 sätestatud loeteluga. Viru Vangla direktori 04.04.200 käskkirjaga nr 55 (tl 8) kehtestati Viru Vanglas viibivatele kinni peetavatele isikutele keelatud asjade ja esemete loetelu, mille eesmärgiks on vangla julgeoleku ja vanglas viibivate inimeste tagamine. Vaidlustatud käskkirja p-s 1.5 sätestatakse, et kinni peetavale on keelatud ravimid (ka käsimüügiravimid, vitamiinid, mineraalained ja toidulisandid) välja arvatud vangla tervishoiutöötajate ettekirjutusel. Seega, kui vaidlustatud käskkirja p-s 1.5 loetletud ainete omamiseks on kinni peetava isiku suhtes olemas vangla tervishoiutöötaja ettekirjutus, on need ained kinni peetavale isikule Viru Vanglas lubatud. Viru Vangla on vaidlustatud käskkirja punkti 1.5 andmise ühe eesmärgina kirjeldanud julgeoleku tagamist vanglas, samuti vanglateenistujate ning kinnipeetavate isikute tervise tagamist. Kohus nõustub vastustajaga, et vanglateenistuse üks ülesannetest on tõkestada keelatud esemete ja ainete levikut vanglas. Samas võivad kinni peetavate isikute enda poolt hangitud, s. h neile väljastpoolt vanglat saadetud ravimid, vitamiinid, toidulisandid jne. olla segatud narkootiliste- või psühhotroopsete ainetega. Seega on vastustaja õigesti leidnud, et käskkirja p-s 1.5 toodud ainete piiranguteta omamise lubamine ohustaks vangla julgeolekut. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga ka selles, et vangla julgeolekut ohustavateks ei peeta üksnes keelatud aineid ja esemeid iseenesest, vaid ohu tekitab ka asjaolu, et vanglasse saabuvatesse esemetesse ja ainetesse pannakse vanglas keelatud esemeid ja aineid. Ringkonnakohus nõustub ka käskkirja p 1.5 teise andmise eesmärgiga – isikute tervise tagamine - kuna ravimite, toidulisandite, vitamiinide jms. tarvitamine ilma meditsiinilise näidustuseta ja järelevalveta ning piiramatutes kogustes võib seada ohtu isiku tervise ning ka teiste kinni peetavate isikute tervise, kui need ained peaksid sattuma teiste isikute valdusesse. Nimetatud eesmärkidest saab järeldada, et Viru Vangla ei ole vaidlusaluse käskkirja punkti 1.5 puhul sisuliselt läinud vastuollu VangS § 15 lõigete 2 ja 4 nõuetega. Käskkirja punkti 1.5 andmise eesmärgid on asjakohased ning kooskõlas VangS § 15 lg 2 nõuetega. Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et vaidlustatud käskkiri on õiguspärane, kaalutlusvigadeta ja kooskõlas VangS § 15 lõigete 2 ja 4 nõuetega. Viru Vangla direktoril oli olemas õiguslik alus käskkirja nr 55 väljaandmiseks ning seda ka punkti 1.5 osas, mille sõnastus on piisavalt selge, arusaadav ning üheselt mõistetav. Nimetatud punkti lugedes on võimalik üheselt aru saada, millised ravimid ja muud analoogsed ained on kinni peetavatele isikutele keelatud.
3. Järgnevalt hindab ringkonnakohus seda, kas vaidlustatud käskkirja p-s 1.5 toodud ainete piiranguteta omamise keelamine on proportsionaalne. Proportsionaalsuse kontrollimisel tuleb kõigepealt vaadelda, kas vaidlusaluste ainete piiramatu omamise keelamine vanglas on vajalik. Vastustaja on menetluse käigus kirjeldanud, et keelatud ainete läbiotsimine on raskendatud või tihti võimatu ning ravimite jms. ainete kontrollimatul kasutamisel kujutab see ohtu nii kinnipeetava enda tervisele kui ka teiste kinni peetavate isikute tervisele. Ringkonnakohus leiab, et vastustaja toodud põhjendused on usutavad ning kaebuse esitaja väited ei anna alust asuda teistsugusele 6 seisukohale. Ringkonnakohus möönab, et kõikide esemete ja ainete puhul on kindlasti võimalik ka kontrolli läbi viia, kuid küsimus taandub pigem sellele, kas see on otstarbekas ning vajalik. Olukorras, kus kinnipeetavatele on tagatud toitlustamine, võimalus osta vangla kauplusest kaupu ning saada meditsiinilise näidustuse korral ravi, ei ole õigustatud vangla poolt ressursside raiskamine saabuvate ravimi- või muude sellesarnaste ainete saadetiste kontrollimisele. Käskkirjas toodud keelu sobivuse kontrollimiseks tuleb kindlaks teha, kas selle eesmärki on võimalik saavutada mõne teise vahendiga, mis riivaks kinni peetavate õigusi vähem. Viru Vangla selgituste kohaselt on kõigi võimalike saadetiste kontrollimine ressursimahukas, tihti raskendatud või isegi teostamatu. Vaidlust ei ole selles, et kõik vanglasse saabuvad saadetised tuleb üle kontrollida keelatud ainete ja esemete tuvastamiseks. Samas on kõiki käskkirjas ja selle p-s 1.5 nimetatud aineid ja esemeid võimalik vanglas omada, ostes neid vangla kauplusest või ravimite jms. analoogsete ainete puhul omada neid arsti ettekirjutusel. Käesoleval juhul kaebaja osas selline ettekirjutus puudub ning Viru Vangla meditsiiniosakond on kahel korral (tl. 12 ja 29) asunud seisukohale, et glükoosamiini sisaldava toidulisandi võimaldamine T.T.ele ei ole meditsiiniliselt näidustatud, sest ta saab Viru Vanglas oma liigesevaevuste vastu ravi, samuti ei näita otsest vajadust toidulisandi järele ka kaebaja tervisekaardis märgitud andmed. Ainuke võimalik viis keelatud ainete ja esemete sissetoomise vältimiseks on suurema riskiga ainete ja esemete saatmise ning massilise omamise keelamine. Ringkonnakohus leiab eeltoodust tulenevalt, et käskkirja p-s 1.5 ainete puhul on sobivaks meetmeks nende absoluutse ja kontrollimatu omamise keelamine. Kohus kontrollib ka seda, kas rakendatud vahend on mõõdukas. Selleks tuleb kindlaks teha, kas tulemus kaalub üles rakendatud piirangud. Ringkonnakohus on seisukohal, et julgeolekuoht vanglale ja seal viibivatele isikutele on reaalne ja tajutav. Keelatud ainete ja esemete puudumine vangla territooriumil, ainult kinni peetavale isikule määratud rohtude ja muude analoogsete ainete olemasolu kambris ja vangla ressursside efektiivne kasutamine on käskkirja p-s 1.5 toodud keelu rakendamisel väga oluline eesmärk ja tulemus. Kitsendustena on keelatud ravimite ja nendega analoogsete ainete saatmine vanglasse ning nende piiramatu omamine. Samas on lubatud nende omamine, kui neid aineid saadakse arsti ettekirjutusel. Ringkonnakohus leiab eeltoodust tulenevalt, et käskkirjaga rakendatud meede p-s 1.5 nimetatud ravimite ja muude analoogsete ainete absoluutse omamise keelu kohta on proportsionaalne, s. o vajalik, sobiv ja mõõdukas.
4. Kaebaja väide, et jättes esitatud kaebuse rahuldamata, on halduskohus rikkunud PS §-e 13-15, s. o ei ole kaitsnud kaebajat riigivõimu omavoli eest, ei ole taganud kaebaja õigusi ja vabadusi ning on takistanud juurdepääsu õigusemõistmisele, kuigi kaebaja õigusi on rikutud, ei ole asjakohane. Viidatud PS-i sätted ei sisalda kaebaja subjektiivset õigust esitatud kaebuse rahuldamiseks ning jättes kaebaja poolt esitatud kaebuse motiveeritud otsusega rahuldamata, ei ole halduskohus PS §-e 13-15 rikkunud.
5. Asjakohased ei ole ka kaebaja väited, et halduskohus nõudis 24.11.2009 määrusega temalt põhjendamatult riigilõivu tasumist seoses T.T.e määruskaebusega halduskohtu 10.11.2009 määruse peale, kuna

§ 32

lg 3 järgi oli määruskaebus lõivuvaba ja jättis põhjendamatult tasutud riigilõivu (200 kr) otsuses kaebaja kasuks välja mõistmata, kuigi halduskohus rahuldas ise esitatud määruskaebuse ja tühistas 09.12.2009 oma varasema 24.11.2009 määruse. Olenemata kuni 10.01.2010 kehtinud

§ 32

lg 3 sõnastusest, kehtis alates 01.01.2009 riigilõivuseaduse § 56 lg 181, mille järgi tuleb haldusasjas tehtud kohtumääruse peale määruskaebuse esitamisel tasuda 200 krooni riigilõivu ning seda on halduskohus ka oma 24.11.2009 määruses märkinud. Sellele seisukohale, et olenemata

§ 32

lg 3 sõnastusest, tuleb haldusasjas tehtud kohtumääruse peale määruskaebuse esitamisel tasuda 7 riigilõivu riigilõivuseaduse alusel, on asutud ka Riigikohtu PSJVK 17.07.2009 otsuses nr 3-4-1-6-09.

§ 92lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuna halduskohus jättis T.T.e kaebuse rahuldamata, jättis ta õigustatult esimese astme menetluse lõpptulemusest lähtudes kõik kaebaja poolt kuni kohtulahendi tegemiseni kantud menetluskulud kaebaja enda kanda. 14.

§ 34

kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust apellatsioonkaebuse ja sellele esitatud vastuväidete piires ning ringkonnakohtus ei saa esitada nõudeid, mida esimese astme kohtus ei esitatud. Käesoleval juhul vaatas halduskohus läbi kaebust, mis oli esitatud Viru Vangla direktori 04.04.2008 käskkirja nr 55 peale. Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus läbi vaatamata kaebaja täiendavas avalduses märgitud taotluse tuvastada apellatsioonimenetluses toidulisandite keelu osas ka Viru Vangla direktori 05.03.2010 käskkirja nr 1.1-1/51 õigusvastasus, mis jõustus 22.03.2010 ja tunnistas muuhulgas edasiulatuvalt kehtetuks ka Viru Vangla direktori 04.04.2008 käskkirja nr 55. Kuna ka muud apellatsioonkaebuses ja täiendavas avalduses esitatud väited ja põhjendused ei anna alust halduskohtu vaidlustatud otsuse tervikuna tühistamiseks, siis jääb apellatsioonkaebus rahuldamata. 15.

§ 92lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Arvestades seda, et T.T.e apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad tema poolt apellatsioonimenetluses kantud kulud (riigilõiv) tema enda kanda. Einar Vene Agu Timmi 8 Maili Lokk