KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tartu Ringkonnakohus Madis Ernits, Agu Timmi ja Einar Vene 15. märts 2016, Tartu 3-14-52357 Haldusasi

) § 14 lg 3 ja vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 8 lg-st 4 lukustatud kambris. T.T. esitas Tallinna Vanglale taotluse (registreeritud

1. aprillil 2014) mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 3000 eurot, kuna perioodil märts kuni oktoober 2013, mil T.T. viibis Tallinna Vanglas, oli talle tagatud ebapiisavas suuruses põrandapind. Lisaks pidi T.T. suvisel ajal kannatama kambrites valitsevat ebainimlikku palavust. Tallinna Vangla jättis
2. septembri
3. a otsusega nr 5-18/14/9868-5 eelnevalt nimetatud taotluse rahuldamata.
4. T.T. esitas
5. oktoobril 2014 Tartu Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 2000 eurot. Kaebuse kohaselt: 2.
6. Kaebaja viibis Tallinna Vanglas nii vahistatuna kui süüdimõistetuna ning seda kokku 225 päeva ajavahemikul märts kuni oktoober
7. Kaebaja on seisukohal, et nimetatud perioodil pidi ta viibima kambrites, kus oli liiga vähe isiklikku ruumi ühe kinnipeetava kohta. Kaebaja leiab, et isikliku ruumi leidmisel tuleb kambri pindalast maha arvata nii WC kui ka mööbli alla jääv pind. 2.
8. Kaebajale on arusaamatu, miks ei võimaldatud tal kambrites 224 ja 226 viibides neli tundi kambrist väljaspool jalutada, kuna ta oli sel ajal süüdimõistetu ning ülejäänud kambrid sektoris olid neli tundi päevas avatud. 2.
9. Kaebaja pidi viibima kambrites, kus oli liiga palav.
10. Tartu Halduskohtu
11. jaanuari
12. a otsusega rahuldati T.T.e kaebus osaliselt ja mõisteti Tallinna Vanglalt T.T.e kasuks välja hüvitis 852 eurot ning menetluskulud summas 25,56 eurot järgmistel põhjendustel: 3.
13. Halduskohus leidis, et WC-d ei saa kambri põrandapinna määramisel arvesse võtta, kuigi seda on VSkE § 7 lg 1 p-s 7 nimetatud kambri sisustusse kuuluvana. Siiski ei ole tegemist ruumiga, mis oleks kasutatav väljaspool selle otstarvet, mistõttu oleks selle pindala arvestamine eluruumina kasutatava kambri pinna hulka vastuolus minimaalse isikliku ruumi olemusega. Sellele järeldusele on jõutud ka Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) lahendis T.T. vs Eesti (p 11). Samas ei tule mööbli alla jäävat pinda arvata maha kambri pinnast. Seda seisukohta toetab ka EIK-i praktika, mille kohaselt tuleb isikliku ruumi arvutamisel lähtuda kambri pindala ja seal viibivate kinnipeetavate jagatisest, arvestamata kambris asuvat mööblit. 3.
14. Kambrites, kus kaebaja viibis, oli pind ühe isiku kohta arvestamata WC pinda alla 3 m2 213 päeva vältel ja üle 3 m2 oli 12 päeva vältel kambris 454 perioodil
15. august 2013 kuni
16. august 2013 ja kambris 461 perioodil
17. september 2013 kuni
18. september
19. Halduskohus leidis lisaks, et kaebaja hoidmine lukustatud kambris pärast süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist
20. septembril 2013 oli õiguspärane vastavalt

§ 14lg-le 3 ning VSk

E § 8 lg-le

1. 3.
2. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude lahendamisel tuleb juhinduda riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-s 1 ja § 9 lg-s 1 sätestatust. EIK on rõhutanud, et kinnipidamistingimuste mõju hindamisel tuleb arvestada tingimustega kogumis, pidades silmas kinnipidamise kestust, selle mõju isiku vaimsele ja füüsilisele tervisele jms. EIK on asunud seisukohale, et soovitatav minimaalne põrandapind isiku kohta on 4 m
3. Juhul, kui põrandapinda isiku kohta on vähem kui 3 m2, tuleb ülerahvastatust pidada sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest kujutab endast Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3 rikkumist (vt Anajev jt vs Venemaa

§ 14lg-le 3 ja VSk

E § 8 lg-le 4. Süüdimõistva kohtuotsuse jõustumisel koostatakse kinnipeetavale individuaalne täitmiskava ja selle koostamiseks on vaja teostada n-ö kohtlemisuuring. Nende toimingute teostamiseks ongi

§ 14lg-s 4 ette nähtud kolmekuuline tähtaeg.

1. Tartu Ringkonnakohtu
2. novembri
3. a määrusega kohustati T.T.t esitama kaebuse esitamise tähtaja ennistamise põhjendatud taotlus, kuna ringkonnakohtu hinnangul oli kaebus halduskohtule esitatud mittetähtaegselt.
4. T.T. esitas seisukoha, milles leiab, et tähtaja ennistamise taotluse esitamine ei ole vajalik, kuna ta järgis

§ 11lg 8 regulatsiooni, mis annab talle õiguse oma õiguste kaitseks kohtusse pöörduda. Tegu on eriregulatsiooniga RVast

S § 18 lg 2 suhtes. Kaebaja pöördus pärast kahe kuu möödumist nõude esitamisest arvates Tallinna Vangla poole ning uuris, kas tema nõue ikka 3 vaadatakse läbi. Tallinna Vangla olevat viivituse pärast vabandanud ning lubanud nõude läbi vaadata, mistõttu ei pidanud kaebaja tarvilikuks enne otsuse saamist kohtusse pöörduda.

1. Tallinna Vangla seisukohas T.T.e seisukohale palutakse Tartu Halduskohtu
2. jaanuari
3. a otsus tühistada ning asja menetlus lõpetada. T.T. ei ole esitanud põhjusi, mis tingiksid kaebuse esitamise tähtaja ennistamise. T.T.e seisukohtadest järeldub, et ta on kaebuse esitamise tähtaega puudutavast regulatsioonist teadlik olnud.

§ 11lg-st 8 ei tulene kaebuse esitamise tähtaega, vaid seda regulatsiooni peab vaatama koos RVast

S § 18 lg-ga

2. Tartu Ringkonnakohtu
3. detsembri
4. a määrusega ennistati T.T.e esitatud kaebuse esitamise tähtaeg. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
5. Tallinna Vangla apellatsioonkaebus tuleb rahuldada.
6. Esmalt selgitab ringkonnakohus, milliseid asjaolusid tuleb arvestada kambrite suuruse mõõtmisel. Vastustaja on ka apellatsioonimenetluses seisukohal, et kambri põrandapinna määratlemisel tuleb tualettruumi pindala jätta kambripinna sisse.
7. Riigikohtu halduskolleegiumi
8. detsembri
9. a otsuse p-s 17 on leitud järgmist: „EIK praktikast ei tulene aga, et ilma tualettruumi pindala ja mööblialust põrandat arvesse võtmata peab kinnipeetava käsutuses igal juhul olema põrandapinda vähemalt 3 m2 või et soovitatavalt võiks seda olla vähemalt 4 m
10. Sellist kohustust ei tulene ka Eesti õigusaktidest. Kui kohustust ei tulene kehtivast õigusest, sh välislepingust, ei saa isik selle rikkumisele tugineda kahjuhüvitise nõudmisel RVastS §-de 7–9 alusel.“ Järelikult tuleb kambripinda hinnata koos tualeti alla kuuluva pindalaga.
11. Nähtuvalt asja materjalidest (tl 27–28p) on kaebaja vaidlusalusel perioodil viibinud ühel päeval 3,1 m2, kolmeteistkümnel päeval 2,65 m2, ühel päeval 6,55 m2, ühel päeval 4,37 m2, kaheksakümne seitsmel päeval 3,87 m2, neljal päeval 4,03 m2, seitsmekümne seitsmel päeval 3,22 m2, ühel päeval 3,26 m2, neljal päeval 4,48 m2, viiel päeval 3,58 m2, 11 päeval 2,98 m2, kahel päeval 3,4 m2 ning kaheksateistkümnel päeval 2,83 m2 kambrites. Seega nähtub, et kaebaja viibis enamuse aja kambrites, kus kambri põrandapind (koos WC-ga) ühe isiku kohta oli üle 3 m
12. Sellistes tingimustes viibimist ei saa pidada kaebaja õigusi rikkuvaks. Perioodide osas, mil kaebaja pidi viibima kambrites, kus põrandapinda ühe isiku kohta oli alla 3 m2 märgib ringkonnakohus järgnevat.
13. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on
14. juuni
15. a otsuses käsitanud küsimust, kas VSkE § 6 lg 6 redaktsioon, mis kehtis kuni
16. detsembrini 2013 ja nägi kambri suuruseks ette vähemalt 2,5 m2, oli põhiseadusega kooskõlas. Mainitud otsuse p-s 38 märgiti järgnevat: „Samas ei ole 2,5 m2 kambri põrandapinda ühe kinnipeetava kohta siiski nii väike pindala, mille puhul saab inimväärikuse alandamist eeldada. Näiteks olukorras, kus isiku kohta on tagatud küll kõigest 2,5 m2 kambri pindala, aga isik on kohustatud kambris viibima üksnes ööajal ja seejuures on tagatud piisav ventilatsioon, kohane temperatuur, öörahu ja muud vajalikud tingimused väljapuhkamiseks, ei pruugi olla tegemist inimväärikuse alandamisega. Järelikult tuleb praeguses asjas VSKE § 6 lõike 6 v.r põhiseaduspärasuse hindamiseks kontrollida, kas regulatsioon kogumis tingis vältimatult isiku inimväärikust alandava kohtlemise.“
17. Järgnevalt refereeris Riigikohus vangla sisekorraeeskirja vastavaid sätteid, mis annavad kinnipeetavale õiguse liikuda oma osakonnas ringi vähemalt neli tundi ja mille järgi osakond võib moodustada küllaltki suure ala, ning mille järgi võib kinnipeetav ringi liikuda väljaspool oma 4 kambrit ka muul eesmärgil nagu kokkusaamised, sisseostude tegemine, töötamine jne. Kokkuvõttes leidis põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium, et „VSKE § 6 lõike 6 v.r, mis nägi kinnipeetavale ette kambris vähemalt 2,5 m2 põrandapinda, ei riivanud, arvestades VSKE regulatsiooni kogumis, kaebaja õigust inimväärikale kohtlemisele. Seega ei olnud norm ka põhiseadusega vastuolus. VSKE § 6 lõike 6 v.r võimaldas tagada kinnipeetavale ka rohkem põrandapinda kui 2,5 m2, kui see oli vajalik konkreetses olukorras inimväärikuse põhimõttele vastavate kinnipidamistingimuste kindlustamiseks, samuti oli võimalik kambri vähene põrandapind kompenseerida muude meetmetega. Õigusest inimväärikale kohtlemisele ei tulene, et kinnipeetavale tagatud põrandapind ei võiks ühelgi tingimusel, ka erandlikel asjaoludel piirduda 2,5 m2-ga.“ (otsuse p 41). Sama otsuse p-s 42 on põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium märkinud ka seda, et EIK hiljutises,
18. veebruari
19. a otsuses asjas nr 2689/12 on EIK ise sedastanud, et EIK on alati keeldunud määramast, milline ruutmeetrite arv peab olema kinnipeetavale tagatud muid faktoreid arvesse võtmata, et tagatud oleks EÕIK artikliga 3 kooskõlaline kohtlemine.
20. Otsuse p-s 44 möönis Riigikohus, et kuigi VSkE § 6 lg 6 oli põhiseaduspärane, võidakse kinnipidamistingimustega kogumis siiski isiku inimväärikust rikkuda. Selleks tuleb hinnata, millised olid ajal, kui isikule oli tagatud vaid minimaalne VSkE-ga ettenähtud kambri põrandapind, tema tegelik liikumisvõimalus ja muud kinnipidamistingimused sel perioodil.
21. Eelnevast järeldub, et 2,5–3 m2 suuruses kambris viibimine võib olla õigusvastane ja kinnipeetava inimväärikust rikkuv siis, kui tema vangla sisekorraeeskirjas sätestatud õigusi oli täiendavalt piiratud ka mingil muul moel.
22. Antud juhul on kaebaja lisaks põrandapinna vähesusele viidanud ka sellele, et suvisel perioodil valitses kambrites liigne palavus. Ringkonnakohus nõustub siinkohal halduskohtuga, et vastustaja võetud meetmed palavusest tingitud ebameeldivuste leevendamiseks olid piisavad. Ühtlasi ei saa eeldada, et suvisel perioodil oleks ruumide temperatuur sama, mis jahedamal perioodil. Seega ei saa seda asjaolu pidada õigusvastaseks.
23. Kuigi kaebaja viibis suurema osa vaidlusalusest ajast Tallinna Vanglas vahistatuna, ei muuda see eeltoodud seisukohtade õigsust. Eelnevalt viidatud Riigikohtu halduskolleegiumi otsusest järeldub, et vangla sisekorraeeskiri võimaldab nii kinnipeetavale kui vahistatule ette näha ulatusliku liikumisvõimaluse. Seega kui vahistatu puhul on järgitud vangla sisekorraeeskirjas sätestatud liikumisvõimalusi, saab ka vahistatu puhul eeldada, et pelgalt väike kambripind ei tähenda vältimatut väärikuse alandamist ja rahalise hüvitise väljamõistmist. Vaidlust ei ole selles, et ka vahistatu staatuses kaebaja õiguste täiendavat rikkumist ei toimunud ning temaga oli käitutud õiguspäraselt.
24. Apellatsioonis on kaebaja juhtinud tähelepanu ka sellele, et tema õigusi piirati täiendavalt sellega, kui ta pärast vahistatu staatuse lõppemist, st pärast süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist
25. septembril 2013 paigutati lukustatud kambrisse vastavalt

§ 14lg-le 3 ja VSk

E § 8 lg-le 4. Ringkonnakohtu hinnangul ei toiminud vastustaja kaebajat pärast süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist lukustatud kambrisse paigutades õigusvastaselt. Lukustatud kambris viibivale isikule peab samuti olema tagatud võimalus viibida päevas üks tund värskes õhus (

§ 55lg 2).

Asja materjalidest ei nähtu, et selle põhimõtte vastu oleks eksitud. Lisaks ei saa isegi olukorras, kus vahistatu on eelvangistuse ära kandnud vanglas, pidada õigeks, et isik paigutatakse koheselt pärast vahistatu staatuse lõppemist avavanglasse, vaid juhinduda tuleb ikkagi

§ 14

lg 3 regulatsioonist ning teha kindlaks asjaolud, mis võimaldavad vangistuse võimalikult edukat täideviimist. Selleks on vaja läbi viia kohtlemisuuring. Vahistus on aga kriminaalmenetluses rakendatav tõkend, mille eesmärgiks ei ole isiku resotsialiseerimine (vt P. Pikamäe.

§ 45 kommentaar p 3, lk 28.

– L. Madise, P. Pikamäe, J. Sootak (koostajad) Vangistusseadus. Kommenteeritud väljaanne. §-d 1–

1. Teine, täiendatud ja ümbertöötatud väljaanne.) Seetõttu ei ole alust ka vahistatu suhtes rakendada meetmeid, mis on suunatud hilisema võimaliku vangistuse täideviimisele.
2. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-st 1 tulenevalt on kahju hüvitamist õigus nõuda vaid siis, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RvastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Sellest sättest tuleneb isikule kohustus nn esmaste õiguskaitsevahendite kasutamiseks ning selle kohustuse täitmata jätmisel ei ole vastavalt isikul õigust kahju hüvitamisele. Vastustaja on vastuses kaebusele välja toonud, et kaebaja ei ole esitanud vanglale ühtegi pöördumist seoses ebapiisava põrandapinnaga. Halduskohus ei ole oma otsuses käsitlenud esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmise mõju kahju hüvitamise nõude rahuldamisele, mainides sealjuures vaid seda, et kaebaja ei oleks saanud mõjutada isikliku ruumi suurust, kuna tegemist on üldteada probleemiga. Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus isik ei ole kasutanud võimalust enda kinnipidamistingimuste vaidlustamiseks, puudub tal RVastS § 7 lg-st 1 tulenevalt õigus nõuda kahju hüvitamist. Kahju hüvitamise nõude esitas kaebaja vanglale alles aprillis 2014, st pärast seda, kui EIK oli
3. detsembril 2013 teinud T.T.e kaebuse alusel kohtuotsuse, milles mõistis Eesti riigilt välja hüvitise seoses ebapiisava kambripinnaga. Samas oli kaebajal, kui ta leidis, et kinnipidamistingimused tekitavad talle piinu või ebameeldivusi, võimalik esitada vanglale erinevaid taotlusi (taotlus enda üleviimiseks teise vanglasse, teise kambrisse paigutamiseks, kambris suurema isikliku ruumi tagamiseks vms) ja taotluse rahuldamata jätmisel oleks ta saanud pöörduda kohtusse, nõudes seal vajadusel muuhulgas vastava regulatsiooni kohaldamata jätmist ning põhiseaduslikkuse järelevalve algatamist. Seega olid kaebajal tõhusad võimalused enda õiguste koheseks kaitseks olemas. Peaaegu seitsme kuu jooksul ei võtnud aga kaebaja midagi ette selleks, et endale kahju tekitamist ära hoida või seda vähendada. Hüvitisenõude esitas kaebaja alles pärast seda, kui avalikustati tema jaoks sobiv EIK kohtu lahend. Selliselt laskis kaebaja sisuliselt talle tekitatud kahjul suureneda. Niisuguste olukordade ärahoidmiseks ongi RVastS § 7 lg-s 1 sätestatud nõue esialgsete õiguskaitsevahendite kasutamiseks ning nende kasutamata jätmise tagajärjeks on see, et sellise isiku kahju hüvitamise nõue tuleb jätta rahuldamata.
4. Ringkonnakohus rõhutab siinkohal eraldi seda, et kaebaja talus oma õiguste väidetavat rikkumist peaaegu seitse kuud (
5. märtsist 2013 kuni
6. oktoobrini 2013). Isegi kui möönda, et oma õiguste rikkumise teadvustamiseks ja kohase õiguskaitsevahendi leidmiseks ning kasutamiseks võib kuluda mingisugune mõistlik aeg, on ilmselge, et see aeg ei saa kesta nii pikalt. On üheselt selge, et kaebaja kas ei pidanud selle perioodi jooksul kinnipidamistingimusi oma õigusi rikkuvaks või siis lihtsalt leppis sellega ja ei vaevunud oma õigusi kaitsma. Mõlemal juhul on RVastS § 7 lg-st 1 tulenevalt hüvitamiskaebuse rahuldamine lubamatu, kuna on võimalik, et kohaste esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine oleks viinud kaebaja õiguste rikkumise lõpetamiseni ja kahju ärahoidmiseni. Arvestades kinnipidamistingimuste talumise aja kestvust, on tõenäoline, et selle aja jooksul oleks õiguskaitsemenetlus vähemalt mingis etapis jõudnud lõpptulemuseni. Seetõttu ei kohaldu siin Riigikohtu poolt asjas 3-3-1-90-11 p-s 19 väljaöeldud seisukohad. Riigi eelarvevahendeid ei saa koormata selliste nõuete rahuldamisega, kus isik ei võta oma õiguste kaitseks õigeaegselt midagi ette ja aktsepteerib endale kahju tekitamist. See on vastuolus RVastS § 7 lg 1 eesmärgiga. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et hüvitisenõue kuulub rahuldamata jätmisele juba seetõttu, et kaebaja ei kasutanud asjakohaseid esmaseid õiguskaitsevahendeid kahju ärahoidmiseks. 6
7. Ringkonnakohus möönab, et hiljutises lahendis asjas nr 3-3-1-42-15 (p-s 24) on Riigikohus leidnud, et arvestades vangla piiratud võimalusi ülerahvastatuse probleemi lahendamiseks, ei oleks esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine tõenäoliselt aidanud kaebajal kahju ära hoida. Ringkonnakohtu arvates ei saa sellele seisukohale käesolevas asjas tugineda. Riigikohus ei ole selle seisukoha kujundamisel arvesse võtnud kõike eeltoodut. Lisaks ei nähtu sellest seisukohast, mille põhjal leidis Riigikohus, et vanglal olid ülerahvastatuse probleemi lahendamiseks piiratud võimalused. Ringkonnakohus osundab, et alates
8. jaanuarist 2014 näeb VSkE § 6 lg 6 ette, et kinnipeetavale peab olema tagatud 3 m2 põrandapinda. Võib eeldada, et selle nõude täitmist kinnipeetavate suhtes on alates selle kehtestamisest alates ka järgitud. Ringkonnakohus ei näe mingit põhjust, miks ei oleks Tallinna Vangla (või kõik Eesti vanglad koostöös) suutnud tagada sellise nõude järgimist juba mõni aasta varem, st siis, kui kaebaja talus väidetavalt liiga kitsaid kinnipidamistingimusi ega võtnud oma õiguste kaitseks midagi ette. Selle mõne aastaga ei ole Eesti riigi võimekuses toimunud niivõrd drastilisi muudatusi, et samasuguste tingimuste tagamine oleks mõni aasta varem olnud täielikult võimatu. Ringkonnakohus peab täiesti usutavaks, et kui kohtud oleks juba varem kujundanud seisukoha, et kinnipeetavatele peab olema tagatud rohkem kui 2,5 m2 põrandapinda, oleksid Eesti vanglad asunud seda tingimust mõistliku aja jooksul täitma. Seda kinnitab asjaolu, et eelnevalt viidatud muudatus VsKE § 6 lg-s 6 kehtestati väga kiiresti – vaid paar nädalat pärast EIK poolt T.T.e kaebuse alusel Eesti suhtes kohtuotsuse tegemist, kus T.T.e kasuks mõisteti käesoleva asjaga sarnastel asjaoludel välja Eesti riigilt hüvitis. Ringkonnakohus ei näe eelneva tõttu põhjust, miks ei oleks kaebaja poolt esmase õiguskaitsevahendi kasutamine võinud olla edukas ning miks ei oleks võinud see võinud viia talle avaramate kinnipidamistingimuste saavutamiseni. Seetõttu leiab ringkonnakohus jätkuvalt, et kaebaja nõue kuuluks rahuldamata jätmisele juba esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmise tõttu.
9. Seega rahuldab ringkonnakohus Tallinna Vangla apellatsioonkaebuse ja tühistab halduskohtu otsuse. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega jätab kaebuse täielikult rahuldamata. Kuna ringkonnakohus jättis T.T.e apellatsioonkaebuse ja kaebuse rahuldamata, jäävad vastavalt HKMS § 108 lg 1 ls-le 1 kaebaja esimeses ja teises astmes kantud menetluskulud tema enda kanda. Tallinna Vangla oli HKMS § 104 lg 10 alusel riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel vabastatud. /allkirjastatud digitaalselt/ Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi 7 /allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene