← Eesti

1-20-1404/29

1-20-1404 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 5. august 2020, Tallinn Kohtuasja number 1-20-1404 Kohtukoosseis Meelika Aava, Pavel Gontšarov, Ste

§ 201lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 11.

juuni

  1. a otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitaja Kaitsja vandeadvokaat Leelo Viil riigi õigusabi korras Prokurör Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Eve Soostar Süüdistatav Erik Koov isikukood 36502110293, elukoht XXX, töötab XXX, karistatus puudub Kaitsja Vandeadvokaat Leelo Viil riigi õigusabi korras Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  2. Jätta Harju Maakohtu
  3. juuni
  4. a otsus Erik Koovi süüdistusasjas muutmata ja apellatsioon rahuldamata.
  5. Määrata Vanalinna Advokaadibüroo OÜ-le makstava riigi õigusabi tasu suuruseks 64,80 eurot Erik Koovile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest.
  6. Mõista eelmises punktis nimetatud menetluskulu katteks Erik Koovilt välja 64,80 eurot Eesti Vabariigi kasuks.
  7. Makseinfo koos arveldusarve ja viitenumbriga menetluskulude tasumiseks edastatakse Erik Koovile eraldi dokumendina. Menetluskulu tuleb tasuda 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest. Kui rahaline kohustus ei ole tähtajaks täielikult täidetud, saadetakse kohtuotsuse ärakiri kohtutäiturile täitemenetluse läbiviimiseks. Edasikaebamise kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  8. Harju Maakohtu
  9. juuni
  10. a otsusega üldmenetluses tunnistati Erik Koov süüdi karistusseadustiku (

) 201 lg l järgi ja talle mõisteti karistuseks rahaline karistus 150 päevamäära, mis lähtudes miinimumpäevamäärast 10 eurot on 1500 eurot.

§ 66

lg 1 ja 3 alusel kohus määras, et rahalist karistust 1500 eurot on võimalik tasuda ositi, s.o 12 kuu jooksul võrdsetes 125 euro suurustes osades alates kohtuotsuse jõustumisest. Kannatanu YY tsiviilhagi rahuldati ja Erik Koovilt mõisteti välja YY kasuks 14 182 ,50 eurot varalise kahju hüvitamiseks. Erik Koovilt mõisteti välja riigituludesse riigi õigusabi korras määratud kaitsja tasu kohtueelses menetluses 157,20 eurot, kohtumenetluses 470,40 eurot ning teise astme kuriteos süüdimõistmisega kaasnev sundraha 876 eurot, kokku 1503,60 eurot. Menetluskulud tuleb tasuda 12 kuu jooksul ositi alates kohtuotsuse jõustumisest igakuiste maksetena 125,30 eurot. 2. Erik Koov tunnistati süüdi selles, et olles saanud 25.07.2018 enda valdusesse 24.07.2018 surnud CC SEB panga pangakaardi nr XXXXXXXXXXXXXXX1 ja teades selle PIN-koodi, varalise kasu saamise eesmärgil, kasutas ebaseaduslikult nimetatud pangakaarti ajavahemikus 25.07.2018–10.10.2018 erinevatest sularahaautomaatidest raha väljavõtmiseks, sisestades igakord PIN-koodi, võttis CC SEB Panga arvelduskontolt nr YYYYYYYYYYYYYYYYYYYYYY sularaha 72 korral kokku summas 28 365,00 eurot. 24.07.2018 surnud CC pärijateks on ühe kahendiku (1/2) suuruses mõttelises osas tema poeg Erik Koov ja ühe kahendiku (1/2) suuruses mõttelises osas tema tütar YY ning pärandvara kuulub kaaspärijatele ühiselt. Kaaspärija ei või iseseisvalt käsutada pärandvara hulka kuuluvaid esemeid või mõttelist osa nendest. Erik Koovi poolt sularaha CC kontolt võtmise ajal (25.07.2018 – 10.10.2018) ei olnud pärandvara registreeritud ega pärijate vahel jagatud, mistõttu ei olnud tollel hetkel Erik Koov seadusjärgseks pärijaks tunnistatud ning tal puudus õigus käsutada pärandvara oma äranägemisel. CC-l on kaks I järjekorra pärijat – YY ja Erik Koov, seega üks kahendik CC pangaarvel olevast rahast oli talle võõras ning kuulus YY-le. Seega oli ajavahemikus 25.07.2018-10.10.2018 CC arveldusarvelt võetud sularaha summas 14 182,50 eurot käsitletav Erik Koovile usaldatud võõra varana, mille Erik Koov ebaseaduslikult enda kasuks pööras, põhjustades kannatanu YY-le varalise kahju eelnimetatud summas. Seega pani Erik Koov tahtlikult toime

§ 201

lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o temale usaldatud võõra vara ebaseaduslikult enda kasuks pööramise. 3. Maakohus leidis kriminaalasjas avaldatud ja uuritud tõenditele tuginedes, et Erik Koov on talle süüdistuses esitatud kuriteo toime pannud ning tema süü on täielikult tõendamist leidnud. Pangaautomaadist välja võetud rahast pool pidi kuuluma YY-le, kes pidi pärima pool oma surnud isa varast. Kohtu hinnangul pani Erik Koov kuriteo toime otsese tahtlusega. 2

(7)4. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni kaitsja vandeadvokaat Leelo Viil, kes taotleb kohtuotsuse tühistamist ja õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Kaitsja leiab, et maakohus on otsuse tegemisel kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust ja rikkunud kriminaalmenetlusõigust. Maakohus on hinnanud tõendeid vääralt ja teinud neist ebaõigeid järeldusi, lähtudes seejuures oletustest ja tõlgendades kõrvaldamata kahtlused süüdistatava kahjuks. Kohus on mitmed olulised asjaolud jätnud tähelepanuta ja ei ole oma järeldusi veenvalt motiveerinud. Kohtu hinnangul saab pin-koodi ütlemise aegset isa seisundit arvestades Erik Koovi vastustest kaitsjale järeldada, et CC ütles pin-koodi pojale selleks, kui ta tervis halveneb või ta sureb, oleks tema pangakontole võimalik füüsiliselt ligi pääseda. Samas ei saa pin-koodi pojale teatavaks tegemist pidada kingituse tegemiseks Erik Koovile põhjusel, et oma eluajal isa ei andnud pangakontol olevaid rahalisi vahendeid pojale üle. Samuti ei pea kohus võimalikuks käsitada pin-koodi ütlemist pojale vormivigadega testamendina. Seda põhjusel, et Erik Koovi ütlusi arvestades jäi pin-koodi ütlemise ja isa surma vahele kuudes mõõdetav aeg, mis tähendab, et CCl oli piisavalt aega vormistada omakäeline või notariaalne testament, mida ta ei teinud. Isegi, kui käsitada isa poolt enda isikustatud pangakaardi pin-koodi ütlemist suulise volitusena pojale võtta välja kontolt raha, lõppeb volitus isiku surmaga (TsüS § 125 lg 2 p 9). See tähendab, et pärast isiku surma enam eluajal antud loa alusel kontolt raha välja võtta ei või. Kaitsja nõustub selles osas maakohtu seisukohaga. Subjektiivsest küljest eeldab omastamine tahtlust koosseisu asjaolude osas vähemalt kaudse tahtluse vormis. Kohtu märkis, et Erik Koov teadis, et ta ei ole isast jäänud vara ainupärija. Ta teadis ka, et raha väljavõtmine kontolt võib kaaspärijast õde puudutada ja huvitada. Süüdistatava ütlused näitavad maakohtu hinnangul seda, et raha kontolt välja võtma ajendas süüdistatavat pahameel, et isa korter tühjendati õe poolt ilma Erik Koovi osaluseta. Erik Koov sai raha kontolt iseseisvalt väljavõttes aru, et selline tegevus ei ole õige, kuid sellele vaatamata tühjendas ta isast jäänud konto. Kohtu hinnangul esines Erik Koovi tegevuses otsene tahtlus. Kaitsja selle maakohtu seisukohaga ei nõustu. Riigikohus on korduvalt märkinud, et subjektiivse koosseisu tuvastamisel on oluline tähendus süüdistatava enda ütlustel. Süüdistatava ütlustest nähtuvalt ütles pangakaardi pin-koodi isa Erik Koovile varasema haiglas viibimise ajal, kui isa oli väga halvaseisundis. Erik Koov kartis sel korral, et ta isa järgmist päeva enam ei näe. Erik Koov selgitas, et siis isa ütleski talle oma pangakaardi pin-koodi, lausudes: „Pane kirja.“, pin-koodi ütlemise eesmärk oli võimaldada tal raha välja võtta. Väljavõtmise eesmärki selgitas Erik Koov järgmiselt: „Jutt mida ma kuulasin, et omal ajal, kui ema ära suri, siis isal oli tükk tegemist, et raha kätte saada.“ Seega ei saa süüdistatava ütlusi arvestades väita, et Erik Koov arvestas, et tema tegevus on ebaseaduslik ja ta omastab võõra vara, mistõttu ei ole tõendatud süüdistatava teos omastamise subjektiivse koosseisu voluntatiivne element. Kaitsja viitab Riigikohtu lahenditele, milles käsitletakse kuriteo subjektiivset koosseisu. Käesolevas kriminaalasjas on tuvastatud, et Erik Koov sai CC pangakaardi koos pinkoodiga enda valdusse mitu kuud enne CC surma ja tal oli võimalus hakata seda kasutama. Samas järeldas Erik Koov CC selgitustest, et viimane soovib oma raha jätta temale pärast surma, mitte eluajal ja süüdistatav arvestas seda soovi. Seega püüdis Erik Koov tegutseda heauskselt. 3
(7)Eeltoodust tulenevalt leiab kaitsja, et Erik Koovi käitumises puudub omastamise subjektiivne koosseis. Menetlusnormide oluliseks rikkumiseks on käesoleval juhul tõendite hindamise üldpõhimõtete järgimata jätmine, millele on eelpool osundatud. Maakohus ei ole oma otsuses kaitseväiteid ümber lükanud. Kaitsja on seisukohal, et käesolevas asjas ei ole tuvastatav selline tõenditest järelduv asjaolude kogum, mis võiks olla aluseks Erik Koovi süüditunnistamisel

§ 201lg 1 järgi, mistõttu tuleb süüdistatav nimetatud süüdistuses õigeks mõista. Kr

MS § 310 lg 2 kohaselt, kui kohus teeb õigeksmõistva kohtuotsuse või lõpetab kriminaalmenetluse, jäetakse tsiviilhagi või avalik-õiguslik nõudeavaldus läbi vaatamata. Kuivõrd Erik Koov tuleks käesolevas asjas

§ 201lg 1 järgi õigeks mõista, tuleks YY tsiviilhagi jätta läbi vaatamata.

Kaitsja leiab, et menetluskulude osas on võimalik juhinduda KrMS § 181 lg-st 1, mille kohaselt õigeksmõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud riik, arvestades KrMS §-s 182 sätestatud erandeid.

  1. Ringkonnakohus määras vaadata esitatud apellatsiooni alusel kriminaalasi läbi kirjalikus menetluses ja andis taotluste ning seisukohtade esitamise tähtajaks
  2. juuli
  4. Määratud tähtajal kohtumenetluse pooled taotlusi ja seisukohti ei esitanud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
  5. Kohtukolleegium, tutvunud kohtutoimiku materjalidega ja apellatsiooni väidetega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus. Kohtukolleegium põhjendab oma seisukohta järgmiselt. Sisuliselt taotleb kaitsja esitatud apellatsioonis maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist. Vastuseks sellele märgib kohtukolleegium, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus maakohtul. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Riigikohtu kriminaalkolleegium on
  6. detsembri
  7. a otsuses nr 3-1-1-107-12 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Kohtukolleegium leiab, et maakohus ei ole tõendite hindamisel kriminaalmenetlusõigust rikkunud ega materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud. Kohtuotsuses on põhistatud kõiki olulisi järeldusi. Kohtuotsuste põhistused on veenvad ja kohtu siseveendumuse kujunemine otsuse lugejale jälgitav. Samuti ei ole maakohus eksinud süüdistatava käitumisele karistusõigusliku hinnangu andmisel, karistuse mõistmisel ega menetluskulude otsustuse tegemisel. 4

(7)Kohtukolleegium on seisukohal, et nii apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida ühtegi argumenti süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks ega õigeksmõistva kohtuotsuse tegemiseks. Kaitsja apellatsioonis korratakse samu väiteid, mida ta esitas maakohtu istungil kohtuvaidluste käigus ja millele maakohus on juba ammendavalt vastanud. Kohtukolleegium, nõustudes apelleeritud kohtuotsuse motiivide ja järeldustega, ei pea KrMS § 342 lg 3 p-s 1 sätestatud õigust kasutades vajalikuks neid korrata. Kohtukolleegium tugineb siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemale seisukohale, et kaebust läbi vaatav kohus ei pea andma vastuseid kõigile apellatsioonis toodud väidetele, millele maakohus on oma otsuses ammendavalt ja põhistatult vastanud ning millega ringkonnakohus nõustub (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  1. detsembri
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-113-13,
  3. aprilli
  4. a otsus asjas nr 3-1-1-23-11 ja
  5. detsembri
  6. a otsus asjas nr 3-1-1-92-11). Vastuseks kaitsja apellatsioonile peab kohtukolleegium vajalikuks märkida üksnes järgmist. Kaitsja heidab maakohtule ette, et asjas uuritud tõenditega ei ole Erik Koovile esitatud süüdistus subjektiivse koosseisu osas tõsikindlalt tõendatud ega kaitseversioone ümber lükatud, mistõttu tekkinud kahtlusi ei ole KrMS § 7 lg 3 kohaselt ttõlgendatud süüdistatava kasuks. Kohtukolleegium selle etteheitega ei nõustu. Kohtukolleegiumi hinnangul on kaitsja tsiteerinud KrMS § 7 lg 3 sätet valikuliselt, sest kriminaalmenetluses ei tõlgendata süüdistatava süüdiolekus tema kasuks mitte igasugune kahtlus, vaid ainult kõrvaldamata kahtlus. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi senine praktika on olnud jätkuvalt seisukohal, et mitte igasugune süüdistusversiooni kummutada püüdev kaitseversioon ei saa evida sellise kahtluse kvaliteeti, mis võiks olla hõlmatud in dubio pro reo põhimõttest, sest süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav (nt
  7. juuni 2011 otsuse nr 3-1-1-38-11 p 18). Käesoleval juhul on kohtukolleegium seisukohal, et maakohus on tõendeid hinnates seda põhimõtet järginud, sest maakohtu otsuses on järelduste kujunemine jälgitav ja nendes on piisava põhjalikkusega näidatud, miks ning millistele tõenditele tuginevalt on Erik Koov talle esitatud süüdistuses süüdi tunnistatud. Maakohus süüdistatava süüdiolekus kõrvaldamata kahtlusi ei tuvastanud ning neid ei näe ka kohtukolleegium. Asjaolu, et kaitsja maakohtu otsuse põhistustega ei nõustu, ei tähenda kohtuotsuses tõendite pealiskaudset, ühekülgset ja valikulist hindamist ega kogutud tõenditest ebaõigete järelduste tegemist, samuti kõrvaldamata kahtluste esinemist. Praeguses asjas puudub vaidlus selles, et Erik Koovi isa ütles pojale oma pangakaardi pin-koodi selleks, et viimane saaks pärast tema surma pangaautomaadist sularaha välja võtta. Isa eluajal Erik Koov isa pangakaardiga sularaha välja ei võtnud. Pangaautomaadist hakkas ta raha välja võtma kohe pärast isa surma ja tegi seda 72 korda. Kokku võttis Erik Koov pangaautomaadist isa pangakontolt välja 28 365 eurot. Kuna pärandvara oli jagamata, siis kuulus pool sellest rahast Erik Koovi õele YY-le, kuid Erik Koov jättis selle raha endale. Seda, et isa pangaarvelt on kogu raha välja võetud, sai YY teada alles notaribüroos pärandvara jagamise käigus. Erik Koov ei avaldanud notaribüroos, et raha võttis välja tema. See asjaolu selgus alles kohtueelse uurimise kägus. Nende asjaolude vastu ei vaidle ka süüdistatav ega tema kaitsja. Kaitsja on märkinud oma apellatsioonis vaid seda, et Erik Koovil puudus tahtlus raha omastada, mistõttu puudub vara omastamise subjektiivne koosseis. Kohtukolleegium kaitsja seisukohaga ei nõustu. 5
(7)

§ 16

lg 1 kohaselt on tahtluse liigid kavatsetus, otsene ja kaudne tahtlus.

§ 16

lg 3 kohaselt oaneb isik teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda.

§ 16

lg 4 kohaselt paneb isik teo toime kaudse tahtlusega, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda. Subjektiivsest küljest eeldab omastamine tahtlust koosseisu asjaolude suhtes. Süüteokoosseis on täidetud, kui isik tegutseb vähemalt kaudse tahtlusega. Maakohus leidis, et Erik Koov pani raha omastamise toime otsese tahtlusega. Kohtukolleegium nõustub selles osas maakohtu seisukohaga ja selles toodud põhjendustega. Kogutud tõendite kohaselt Erik Koov teadis, et ta ei ole oma surnud isa ainupärija. Erik Koovil oli veel õde YY, kellel oli õigus pärida ½ surnud isa varast. Seetõttu Erik Koov teadis, et pangakontolt kogu raha väljavõtmisega kahjustab ta oma õe huve. Raha väljavõtmisest ta oma õele ei rääkinud. See, et pangaarvelt on raha välje võetud, selgus alles notaribüroos pärimistoimingute vormistamise käigus. Ka seal ei tunnistanud Erik Koov, et tema pangakontolt kogu raha välja võttis. Erik Koovi kohtuistungil antud ütlustest nähtub, et alguses oli tal mõte raha väljavõtmisest rääkida, kuid hiljem loobus, sest ta oli õe peale pahane. Tüli põhjuseks oli asjaolu, et õde tühjendas pärast isa surma tema sotsiaalkorteri. Pärast isa surma 72 korral pangakonto tühjendamine, sellest kaaspärija teavitamata jätmine ning notaribüroos raha väljavõtmise varjamine tõendab kohtukolleegiumi hinnangul seda, et Erik Koov sai pangakontolt raha välja võttes aru, et selline tegevus on vale. Eeltoodut arvesse võttes ei nõustu kohtukolleegium kaitsja taotlusega Erik Koov talle esitatud süüdistuses õigeks mõista. 8. Viimasena peatub kohtukolleegium apellatsioonimenetluse kuludel. KrMS § 175 lg 1 p 4 näeb ette, et menetluskuluks on määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud kuni nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses. KrMS § 180 lg 11 kehtestab, et menetluskulude määramisel arvestab kohus hüvitamise otsuse tegemisel menetluskulude tekkimise aluseid ja asjaolusid. KrMS § 185 lg 2 kohaselt kui apellatsioonimenetluses tehakse üks KrMS § 337 lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, s.o maakohtu otsus jäetakse muutmata, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. Kui apellatsiooni esitaja on prokuratuur, kannab menetluskulud riik. Kuna praeguses asjas jätab kohtukolleegium maakohtu otsuse muutmata ja kaitsja apellatsiooni rahuldamata, siis jäävad menetluskulud süüdistatava kanda. Kaitsja vandeadvokaat Leelo Viil esitas koos apellatsiooniga taotluse riigi õigusabi korras määratud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks apellatsioonimenetluses 64,80 eurot, sealhulgas käibemaks 10,80 eurot. Taotluse kohaselt seisneb kaitsja tasu kohtuotsuse analüüsimises ja apellatsiooni koostamises 60 minuti ulatuses. Ühe tööühiku (pooltunni) hind on 27 eurot. Kohtukolleegiumi hinnangul on taotluses märgitud toiming riigi õigusabi osutamiseks vajalik ja põhjendatud suuruses. Kohtukoosseis ei vaidlusta kaitsja poolt esitatud ühe tööühiku hinda. Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korra § 6 lg 3 kohaselt on määratud kaitsja tasu riigi õigusabi osutamise eest kriminaalasja kohtulikul arutamisel üldmenetluses mitte üle 324 euro ühes kohtuastmes. 6

(7)Eeltoodut arvesse võttes määrab kohtukolleegium käesolevas asjas apellatsioonimenetluses advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korra § 6 lg 3 alusel riigi õigusabi tasu suuruseks 64,80 eurot, sealhulgas käibemaks 10,80 eurot ja mõistab selle riigi kasuks välja süüdistatavalt Erik Koovilt. 9. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu 11. juuni 2020. a kohtuotsuse Erik Koovi süüdistusasjas

§ 201lg 1 järgi muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.