) § 404 lg 2 p 2 näeb ette, et tarbija tahteavalduses peavad olema selgelt ja kokkuvõtlikult märgitud TsMS § 4031 lg 1 p-des 1–11 nimetatud andmed.
lg 1 p-d 6-9 näevad ette, et tarbijale tuleb anda võimalus võrrelda erinevaid pakkumisi, et ta saaks kõiki asjaolusid arvesse võttes teha otsuse sõlmida tarbijakrediidileping. Selleks esitab krediidiandja või krediidivahendaja tarbijale mõistliku aja jooksul, enne kui tarbija on sõlminud lepingu või seotud oma pakkumusega, püsival andmekandjal Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehel krediidiandja poolt pakutavatele lepingutingimustele ning vajaduse korral tarbija eelistustele ja tema poolt esitatud teabele tuginedes järgmised andmed: põhisumma, intressi ja mis tahes muude tasude summa (edaspidi tagasimakse), tagasimaksete arv ja sagedus teabe esitamise aja seisuga ning vajaduse korral erineva intressimääraga laenujääkide puhul see, milliste tarbijakrediidilepingust tulenevate maksete katteks tarbija tehtud tagasimakset arvestatakse (p 6); kõigi tarbija poolt krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusumma (p 7); intressimäär aasta kohta ja selle kohaldamise tingimused. Kui tegemist on fikseerimata intressimääraga, esitab krediidiandja selle muutumise ajavahemikud, tingimused ja korra. Kui intressimäär sõltub alusintressimäärast, esitatakse esialgse intressi suhtes kohaldatav alusintressimäär. Kui eri juhtudel kohaldatakse erinevaid intressimäärasid, esitatakse eespool nimetatud teave kõigi kohaldatavate intressimäärade kohta (p 8); krediidi kulukuse määr aasta kohta (p 9). 18.
lg-d 1-2 ja 4 sätestavad, et tarbijakrediidileping on tühine, mh kui lepingus puuduvad mõned
sätestatud andmetest.
lg-s 2 sätestatud andmete 7 2-18-124588 puudumisel muutub krediidileping siiski kehtivaks, kui tarbija saab laenu kätte või hakkab krediiti kasutama. Kui
lg-s 2 nimetatud juhul puuduvad andmed intressimäära, krediidi kulukuse määra või krediidi kulukuse esialgse määra või kõigi tarbija poolt krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusumma kohta, loetakse intressimääraks
sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Kui
lg-s 2 nimetatud juhul puuduvad andmed tarbija poolt võlgnetavate muude kulude kohta, ei võlgne tarbija talle avaldamata kulusid. Krediidiandja peab tagasimaksed intressimäära ja muude kulude vähendamist arvestades uuesti määrama ja tarbijale teatavaks tegema. 19. Ringkonnakohus ei nõustu hageja seisukohaga, et vajalikud on andmed vaid intressimäära ja krediidikulukuse määra osas. Eeltoodud
regulatsioonist tuleneb, et laenuandja peab lepingus märkima kõigi ka tarbija poolt krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusummad. Maakohus tuvastas nõuetekohaselt, et pooltevahelised lepingud ei sätestanud sellist teavet. Seega lätus maakohus õigesti
lg-st 4 ja luges intressimääraks
sätestatud määra, st 0%.
-s ettenähtud tarbijakrediidi regulatsioon ei toeta hageja tõlgendust
Selgitamaks
lg 4 eesmärki, tuleb viidata
lg-le 2, mille kohaselt peavad tarbija allkirjastatud tahteavalduses olema märgitud mitmed andmed, mis annavad tarbijale infot sõlmitava tarbijakrediidilepingu, selle lõpetamise ja tagasimakstavate summade kohta.
lg 4 on kehtestatud sanktsioonina laenuandjale ja osaliselt tasakaalustamaks
lg 2 tagajärge (Riigikohtu 15.01.2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-170-13, p 13). Laenuandjal on laiaulatuslik teavitamiskohustus ja
lg 2 eesmärgiga ei lähe kokku, et kui laenuandja avaldab laenusaajale andmeid valikuliselt.
lg 1 kohaselt peavad andmed nähtuma tarbija tahteavalduses (lepingus), mitte maksegraafikus ega mingis muus dokumendis.
esimese lause kohaselt on tarbija kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe tarbijakrediidilepingute osas on tühine. Eeltoodud arvestades jättis maakohus õigesti hageja intressinõude rahuldamata. 20. Ringkonnakohtu hinnangul asus maakohus õigesti seisukohale, et hageja ei tõendanud vastutustundliku laenamise põhimõtte nõuetekohast täitmist.
Hageja üksnes viitas põhjalikule krediidivõime analüüsile, kuid kohtule esitatud tõendid hageja väiteid ei kinnita. TsMS § 230 lg 1 esimene lause näeb ette, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 5 lg 2 teine lause sätestab, et pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Hageja pole käesolevas menetluses tõendanud
lg 2 nõuete täitmist, sh varasemat kostja sissetuleku hindamist tema krediidivõimelisusele ning maksekäitumise kontrollimist erinevatest andmebaasidest. Krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja vastu on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, tagades selliselt, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (Riigikohtu 31.01.2018 otsus tsiviilasjas nr 2‑14‑21710 p 25.3). Kohtule esitatud menetlusandmed kostja maksevõime kohta ja kostja krediiditaotlus ei anna ringkonnakohtule alust tõendite teistsuguseks hindamiseks erinevalt maakohtust. 21. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja oleks pidanud asuma seisukohale, et kostja pole krediidivõimeline. Tõenditest nähtus, et kostjal puudus igakuine sissetulek. Samuti ei nähtu, et hageja oleks tuvastanud kostjal sellise vara olemasolu, mille arvelt saaks kostja laenu tagastada. Lisaks nähtub maakohtu otsusest, et tegelikkuses kasutas kostja saadud laenu 8 2-18-124588 hagejale vana laenu tagasimaksmiseks ning hageja oli sellest asjaolust teadlik. Maakohus leidis nõuetekohaselt, et hageja oleks pidanud kogutud andmete põhjal võtma vastu otsuse, et kostja ei olnud tegelikkuses krediidivõimeline. Hageja väide, et kostja omab kinnisvara, mille arvelt saab tema nõudeid rahuldada, esitati esimest korda ringkonnakohtus. Tegemist on uue asjaoluga, mille ringkonnakohus jätab tulevalt TsMS § 652 lg-st 4 tähelepanuta. 22.
lg 6 ja 7 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Kui krediidiandja rikub sama paragrahvi lg-s 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks
sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. 23. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hagejal puudus alus lepingute ülesütlemiseks. Hageja võis
lg 7 kohaselt arvestada makseid ainult põhivõlgnevuse katteks.
lg 4 ja § 4034 lg 7 alusel oli hagejal õigus arvestada intressi vaid seadusjärgses määras, st 0 % ning muid tasusid ei saanud kostja krediidiandjale sellisel juhul ei võlgnenud. Hageja märkis apellatsioonkaebuses, et lepingujärgsed maksed olid 43,88 eurot ja 56,98 eurot kuus (lk 8 pöördel ja lk 12 pöördel). Kuivõrd maksegraafikust nähtuvalt koosnes igakuine makse nii põhivõlgnevusest ja intressist ning intressi sai hageja arvestada vaid 0%, siis ei ole hageja seisukoht õige igakuise makse suuruse osas. Maakohus tuvastas, et laenulepingu nr S16292666 maksegraafiku kohaselt 02.11.2017 seisuga pidi kostja tegema laenu põhiosa makseid kokku 131,47 eurot. Kostja tegi maksegraafikust nähtuvalt tagasimakseid seisuga 02.11.2017 kogusummas 371,95 eurot. Laenulepingu nr S16503518 maksegraafiku kohaselt 02.11.2017 seisuga pidi kostja tegema laenu põhiosa makseid kokku 125,33 eurot. Kostja tegi maksegraafikust nähtuvalt tagasimakseid 02.11.2017 seisuga kogusummas 352,95 eurot. Seega tegi kostja lepingu ülesütlemise seisuga hagejale põhivõlgnevuse katteks rohkem makseid kui ta oleks maksegraafiku järgi pidanud.
lg-st 7 tulenevalt tuli lugeda kõik kostja poolt tasutud maksed laenu põhiosa makseteks, siis ei olnud kostjal 02.11.2017 seisuga laenuandja ees võlgnevust nagu hageja leidis. Kuna kostja laenu tagastamise kohustust ei rikkunud, siis polnud hagejal laenulepingu ülesütlemiseks alust - laenulepingu ülesütlemine ei omanud toimet ja seetõttu laenuleping kehtis edasi. Maakohus leidis õigesti, et kuna kostja ei olnud viivituses rahalise kohustuse täitmisega, siis ei olnud põhjendatud ka hageja viivisenõue. Hageja viivisenõue ei ole põhjendatud ka seadusjärgses määras. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et võla sissenõudekulu ei saa lugeda põhjendatuks, kuna kostjal puudus võlgnevus, mida hageja oleks saanud sisse nõuda. Hageja apellatsioonkaebuses sissenõudmiskulude rahuldamata jätmise osas eraldi põhjendusi esile ei toonud. Seega jättis maakohus õigesti hagi rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.