← Eesti

2-19-18854/30

Obsah (13)§ 657§ 456§ 652§ 306§ 2§ 5§ 403§ 64§ 199§ 176§ 171§ 173§ 177

KOHTUOTSUS E E S TI V A B A R I I G I NI M E L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Otsuse kuupäev 11. september 2020 Tsiviilasja number 2-19-18854

) § 162 lg 1 alusel kostja kanda ja määras need kindlaks rahaliselt. 3.

  1. Maakohus tuvastas, et: - - kostja oli hageja juhatuse liige ajavahemikul
  2. juuni –
  3. juuli 2019; kostja võttis hageja pangaarvelt välja 215 038,60 eurot ning teostas
  4. juulil 2019 hageja arvelt ülekande 20 000 eurot tarnijale, mis selgituse järgi pidi olema ettemakse vastavalt lepingule FS190394/2019; hageja ei saanud väljavõetud sularaha ja ülekande eest (kokku 235 038,60 eurot) vastusooritust. 3.
  5. Maakohus kvalifitseeris hageja nõude äriseadustiku (ÄS) § 187 lg 1 ja lg 2 esimese lause alusel ning kohaldas lisaks ÄS § 187 lg 2 teist lauset ja võlaõigusseaduse (VÕS) §
  6. 3.2.
  7. Hagejal puudub võimalus kostja tegevuse tagajärjel kaduma läinud raha kolmandatelt isikutelt tagasi saada. Puuduvad tõendid, et hagejal võiks olla teoreetiline tagasinõudeõigus tarnija vastu. Kostja esitatud e-kirjavahetusest väidetava kauba tarnija esindajaga nähtub, et ühe vene kliendi kinnitusel on kostja teostatud makse hoopis nende oma. Seda kinnitab ka kostja oma hagivastuses, märkides, et tarnija sõnul pretendeerib kaubale peale kostja veel kaks tundmatut isikut. Samuti pole tõendatud lepingu sõlmimine, mille alusel kostja 20 000 eurot üle kandis. Kostja esitatud lepingul nr FS190394/2019 puuduvad allkirjad. Ka sularaha osas ei ole võimalik tuvastada ühtegi seaduslikku viisi, kuidas hageja võiks seda raha kelleltki teiselt peale kostja tagasi saada. Kostja esitas kohtule teadmata isiku allkirjaga 2

(6)
  1. juuli 2019 kinnituse sularaha (215 000 eurot) saamise kohta, kuid puuduvad andmed, millega seoses ja mille eest raha saadi. Tehingujärgses kirjavahetuses tarnija esindajaga ei tõstatanud kostja küsimust hageja nimel üle antud sularahast. Kirjavahetuses esitleb kostja üksnes soovi koobalti ostmiseks ja viitab 20 000 eurole. Samuti ei nähtu kirjavahetusest, et tarnija esindaja tunnistaks võlga hageja või kostja ees. 3.2.
  2. Kostja tegevus hageja juhatuse liikmena ei vasta äriühingu juhtorgani liikmelt tavaliselt eeldatavale hoolsusele. Kostja ei olnud otsuste tegemiseks piisavalt informeeritud. Kostja väidetest nähtub, et ta ei teadnud ise ka täpselt, mida ja mis summas osta tahtis. Tõenditest ei nähtu tehingu kasulikkuse ja kaasnevate riskide analüüsimist. Mõistlikkuse põhimõttest lähtudes tulnuks tarnijalt väga suure summa eest koobaltit ostes teostada vähemalt elementaarne riskianalüüs. Kostja saanuks tehingu hindamisse kaasata asjatundjaid. Puuduvad andmed, et kostjal oleks koobaltiga seotud tehingute osas adekvaatsed teadmised. Kostja vastusest nähtuvalt ei tee ta vahet, kas soovis osta koobalt karbonaati või hoopis koobalt oksiidi, koobalt karbonaati ja koobalt sulfaati. Seega rikkus kostja kui hageja juhatuse liige oma kohustust teha informeeritud otsuseid. 3.2.
  3. Samuti rikkus kostja hageja juhatuse liikmena jämedalt oma kohustust mitte võtta äriühingule põhjendamatuid riske. Ebamõistlik ja suurt põhjendamatut riski sisaldab kostja otsus teha tarnijale ilma tagatisteta ettemakse 300 000 eurot, sh 280 000 eurot sularahas. Kostja ei tegutsenud sellise hoolsusega, mida mõistlik inimene sarnasetel tingimustel ilmutaks. Kostja tegevust saaks mõistuspäraselt selgitada üksnes teadlikult toime pandud pettus, kuid ka sellisel juhul oleks kostja oma hoolsuskohustust rikkunud ja vastutaks hagejale tekitatud kahju eest. 3.
  4. Hageja tõendas, et kostja juhatuse liikmena rikkus oma kohustusi ja et just nende rikkumiste tulemusena on hagejale tekkinud kahju, mille hüvitamist hageja nõuab. Kostja vastutab rikkumiste eest, sest hageja juhatuse liikmena ta ei järginud korraliku ettevõtja hoolsusstandardit. Äriühingu vara väärtuse vähenemine juhatuse liikme tehtud ebasoodsa tehingu tagajärjel on kahjuna juhatuse liikmete kohustuste rikkumise korral hüvitatav ja ÄS § 187 lg 2 kaitsealas. See kehtib ka kahju korral, mille juhatuse liige tekitas äriühingu raha põhjendamatute riskide tagajärjel ära kaotades – nagu tegi kostja käesolevas asjas 3.
  5. Kostja ei tõendanud, et ta oleks tegutsenud korraliku ettevõtja hoolsusega. Kostja ei olnud vajalikul määra informeeritud. Kostjaga sarnases olukorras tegutsev heauskne juhatuse liige ei oleks saanud ratsionaalselt uskuda, et tema tegevus on hageja parimates huvides. Lisaks eeltoodule oli kostja oma ebaratsionaalsest tegevusest isiklikult huvitatud. 3.
  6. Vaatamata eeltoodule kuulub hagi rahuldamisele osaliselt, sest hagejale kahju tekitamise kohta esitati tõendid 235 038,60 euro osas. Kuigi hageja väidab, et kostja võttis
  7. juuli 2019 hageja arvelt sularaha summas 215 113 eurot, nähtub sularaha väljavõtmise kviitungist, et kostja võttis sularaha välja summas 215 038,60 eurot. Seega jääb hagi rahuldamata 74,40 euro saamiseks. 3.
  8. Maakohus rahuldas hagi praktiliselt tervikuna (rahuldamata jäi 0,035% ehk ebaoluline osa), mistõttu on põhjendatud jätta kõik menetluskulud kostja kanda. Hüvitatava menetluskuluna määras maakohus kindlaks summa 2500 eurot, sh riigilõiv 2100 eurot ja hageja esindaja osutatud õigusabi eest 400 eurot (4 t tasumääraga 100 eurot/t). Vastavalt hageja taotlusele märkis maakohus, et sellelt summalt tuleb kostjal tasuda viivist. POOLTE SEISUKOHAD
  9. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse hagi rahuldamise osas tühistada. Menetluskulud palub kostja panna hageja kanda. Kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised. 4.
  10. Esiteks rikkus maakohus menetlusõigust. Maakohtus ei toimetanud kostjale õigeaegselt kätte
  11. märtsi 2020 kirja, millest tulenevalt ei saanud kostja oma lõplikke seisukohti ja 3
(6)tõendeid õigeaegselt esitada. Kohtu kiri toimetati kostjale kätte läbi avaliku e-toimiku alles
  1. aprillil 2020, st peale kohtuotsuse tegemist. Samuti jättis maakohus täitmata selgitamiskohustuse, sest ei selgitanud kostjale kirjaliku menetluse eripära. 4.
  2. Teiseks hindas maakohus ebaõigesti kostja tõendeid. Kostja esitas lepingu, mille alusel lepiti Hiina firmaga kokku koobalti tarnimine hagejale. Ta esitas ka kirjavahetuse, millest nähtub, et tehing sõlmiti tegelike isikutega. Kostja tegutses hageja huvides, kui üritas korraldada koobalti tarnet Hiinast Tallinna, kuid see ebaõnnestus osanike sekkumise tõttu.
  3. Hageja vaidleb kaebusele vastu. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  4. Ringkonnakohus leiab, et

§ 657

lg 1 p 2¹ alusel tuleb maakohtu otsuse resolutsioon jätta muutmata, aga osaliselt muuta otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja kostja kannab menetluskulud ringkonnakohtus. 7. Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja kaebuse esitas ainult kostja. Seega on hagi rahuldamata jätmise osas maakohtu otsus

§ 456lg 4 teise lause alusel jõustunud.

8.

§ 652

lg 1 p 1 ja poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel lähtuda maakohtu tuvastatud asjaoludest nii hageja arvelt ülekande tegemise ja raha väljavõtmise kui ka nende summa eest vastusoorituse puudumise kohta. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega hageja nõude kvalifitseerimise, kahju tuvastamise ja kostja vastutuse osas ega korda neid. Kostja kui juhatuse liikme vastu esitatud kahju hüvitamise nõude puhul ei oma tähtsust, kas hagejal on muid võimalusi kostja põhjustatud kahju hüvitamiseks, mistõttu tuleb sellekohased põhjendused maakohtu otsusest välja jätta. Ülejäänud osas puudub alus maakohtu otsust muuta. Vastuseks kaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

  1. Kaebuse esimene väide maakohtu menetluslike rikkumiste kohta on osaliselt asjakohane, aga see ei too kaasa vaidlustatud otsuse muutmist. 9.
  2. Maakohus teatas
  3. märtsi 2020 kirjaga pooltele, et lahendab vaidluse kirjalikus menetluses ning määras avalduste ja dokumentide esitamiseks tähtaja
  4. märtsini 2020 (dtl 92–94). Samas kirjas selgitas kohus hageja nõude õiguslikku kvalifitseerimist ja poolte tõendamiskoormist. Ühtlasi andis kohus menetluskulude nimekirja esitamiseks tähtaja kuni samuti
  5. märtsini 2020 ja neile vastamiseks mitte kauem kui
  6. aprillini
  7. Kohtu kiri märgiti kohtute infosüsteemis (KIS) selle koostamise päeval kättetoimetatavaks hageja lepingulisele esindajale ja kostjale. KIS andmete järgi sai kostja kirja kätte
  8. aprillil 2020, st pärast kohtu määratud tähtaegade möödumist ja ühtlasi ka pärast otsuse tegemist. 9.2.

§ 306

lg 5 sätestab, et kohus peab menetlusosalisele kätte toimetama hagiavalduse, kaebuse ja nende täiendused, kohtukutsed, samuti kohtuotsuse ja asjas menetlust lõpetava määruse ning seaduses nimetatud muud menetlusdokumendid. Kirjaliku menetluse ja otsuse tegemise aja teadet selles nimekirjas ei sisaldu. Tsiviilasja õigeks lahendamiseks (

§ 2

) ning poolte võrdse õiguse tagamiseks oma nõuet või vastuväidet põhjendada (

§ 5

lg 2) peab kohus kooskõlas

§ 306

lg-tes 1 ja 5 sätestatuga menetlusosalisele kätte toimetama mh määruse, millega määratakse kirjalikus menetluses

§ 403lg 1 järgsed tähtajad ja teatakse otsuse tegemise aeg.

Vastasel korral võib täitmata jääda tähtaja määramise eesmärk võimaldada menetlusosalisel esitada oma seisukohad (vtd tähtaja pikendamise kohta Riigikohtu 17. jaanuari 2012 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-11, p 14 neljas lõik). Kohus peab seetõttu jälgima, et menetlusosaline saaks tähtaja määramise kirja või kohtumääruse kätte enne tähtaja möödumist. Kui kohtudokumendi kättesaamine viibib, siis tuleb tähtaega kohtu algatusel

§ 64lg 1 alusel pikendada. Maakohus eiras neid põhimõtteid, kui tegi otsuse enne 10. märtsi 2020 kirja kostjale kättetoimetamist. 4

(6)9.3.

§ 199

lg 1 p 6 annab menetlusosalisele õiguse vaielda vastu teiste menetlusosaliste taotlustele ja põhjendustele. Seetõttu tuli maakohtul kirjaliku menetluse määramisel või hiljemalt ühe poole seisukoha ja taotluste saamisel anda teisele poolele võimalus vastuväidete esitamiseks. Käesoleval juhul maakohus seda ei teinud. Kostja esitas

  1. märtsil 2020 täiendavaid dokumente (dtl 95–108), aga hageja ei saanud võimalust neile vastata. Samuti ei võtnud maakohus vaidlustatud otsuses ega enne selle tegemist seisukohta, kas ta võtab kostja
  2. märtsil 2020 esitatud dokumendid vastu dokumentaalsete tõenditena. 9.4.

§ 176

lg 7 sätestab, et menetluskulude nimekiri ja tõendid toimetatakse viivitamata vastaspoolele kätte. Hageja esitas maakohtule

  1. märtsil 2020 menetluskulude nimekirja (dtl 109–113), mille kohta maakohus tegi
  2. aprillil 2020 KIS-s märke, et see on kostjale nähtav, aga nimekirja ta kostjale kätte ei toimetanud. 9.
  3. Eelnevas märgitud maakohtu menetluslikud rikkumised sai kõrvaldada apellatsioonimenetluses. Mõlemal poolel oli võimalus esitada seisukohti ja soovi korral ka täiendavaid taotlusi ning vastuväiteid teise poole seisukohtadele ja taotlustele. Seetõttu pole põhjust maakohtu otsust eespool loetletud rikkumiste tõttu tühistada ega muuta.
  4. Kaebuse teine väide tõenditest valede järelduste tegemise kohta pole põhjendatud. 10.
  5. Maakohus rahuldas hageja nõude ÄS § 187 lg 1 ja lg 2 esimese lause alusel, st kostjal tuli hagejale hüvitada kahju hoolsuskohustuse rikkumise tõttu. ÄS § 187 lg 2 teine lause sätestab, et juhatuse liige vabaneb vastutusest, kui ta tõendab, et on oma kohustusi täitnud korraliku ettevõtja hoolsusega. Maakohus ei eksinud tõendite hindamisel, kui tuvastas hooluskohustuse rikkumise ja sedastas, et kostja ei tõendanud oma kohustuste täitmist korraliku ettevõtja hoolsusega. 10.
  6. Kostja esitatud tõenditest ei saa teha järeldust, et ta tegutses hageja arvelt 20 000 euro ülekandmisel ja 215 038,60 euro väljavõtmisel korraliku ettevõtja hoolsusega. Kostja esitas maakohtus hagile vastates väite, et ta otsustas osta 300 000 euro eest koobaltit. Kostja vastusest on aru saada, et selleks tehinguks soovis ta kasutada mh hageja arvelt üle kantud ja sularahas väljavõetud summasid. Seega pidi kostja tõendama, et ta sõlmis hageja nimel lepingu, millest hagejale tulenes vastavate summade tasumise kohustus. Nimelt kuulub juhatuse liikme hoolsuskohustuse hulka ka see, et ta ei korraldaks juhitava ühingu vara arvel väljamakseid ilma õigusliku aluseta. 10.
  7. Maakohus märkis õigesti, et lepingul (dtl 98–103, tõlge 214–215) allkirjade puudumise tõttu pole tõendatud, et leping oleks üldse sõlmitud. Kostja ei esitanud apellatsioonimenetluses sama lepingut allkirjastatud kujul. Samuti on õige maakohtu märkus, et kostja tõendid ei kinnita lepingu sõlmimist. Kostja avaldas
  8. augusti 2019 e-kirjas väidetavale lepingupartnerile selgelt, et 20 000 eurot on üle kantud ekslikult. Järgnev kirjavahetus sama aasta septembrist viitab samuti sellele, et kokkulepet koobalti tarnimiseks veel ei ole. Kostja ei avalda kirjades, et ka väidetavalt sularahas makstud oluliselt suurem summa oleks mõeldud ettemakseks sama kauba eest (dtl 97, 107–108, tõlked 217–223). Ettemaksu arvest (dtl 104, tõlge 216) ei saa järeldada lepingu sõlmimist. 10.
  9. Kostja vastuväiteid ei muuda veenvaks ega tõenda apellatsioonimenetluses esile toodud asjaolu, et kirjavahetuses tarnijaga viidatud „vene kliendid“ on hageja osanikud (dtl 190–192). Hageja väitel kutsuti kostja hageja juhatusest tagasi
  10. juuli 2019 otsusega ja viidatud tõendi kohaselt lõppes kostja õigus hagejat kolmandate isikute suhtes esindada hiljemalt
  11. juulil
  12. Siiski on nii augustis kui veel ka septembris peetud kirjavahetuses kostja suhelnud tarnijaga tellija rollis. Seega tervikuna on põhjendatud hageja ja maakohtu arusaam, et kostja ei tegutsenud raha üle kandes ja sularaha välja võttes hageja huvides. Sellises olukorras on igati põhjendatud, et hageja osanikud pöördusid tarnija kui nende arvates alusetult 20 000 eurot saanud isiku poole. 5

(6)10.
  1. Ainetud on kaebuse etteheited maakohtule seoses kaalutletud otsuse tegemise kohustuse ja põhjendamatu riskide võtmise keeluga. Mõlemal juhul pidi kostja ÄS § 187 lg 2 teise lause järgi tõendama, et tema otsus koobalti ostmise kohta oli piisavalt kaalutletud ning riske hinnati ja need olid kohased. Kummagi asjaolu kohta kostja tõendeid ei esitanud. Kaebus ei sisalda ka sisulisi põhjendusi, milles avalduks kõnealuse ostutehingu tegemise kaalutlused ja kuidas olid maandatud riskid. 10.
  2. Eelmiste alapunktide põhjal pole vaja eraldi hinnata apellatsioonimenetluses esitatud hageja täiendavaid tõendeid kostja väidete ja tõendite ebausaldusväärsuse kohta (dtl 210–218). 10.
  3. Kokkuvõttes tegi maakohus asjas esitatud tõenditest õige järelduse, et kostja ei tõendanud oma vastuväidet hagejale 300 000 euro eest koobalti ostmise ja sellise tehingu põhjendatuse kohta. Apellatsioonimenetluses esitatud täiendavad tõendid ei võimalda teha teistsugust järeldust.
  4. Maakohtu otsus jääb vaidlustatud osas muutmata, mistõttu pole ringkonnakohtu otsuse resolutsioonis vaja eristada otsuse varem juba jõustunud osa (vt eespool p 7). Menetluskulude jaotust ja kindlaksmääramist kostja eraldi ei vaidlustanud.
  5. Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad

§ 171lg 1 alusel kostja kanda.

Juhindudes

§ 173

lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi seniste menetluskulude jaotuse. 13. Tulenevalt menetluskulude jaotusest tuleb need

§-de 174 ja 175 sätete järgi rahaliselt kindlaks määrata hageja kulunimekirja alusel. 13.

  1. Hageja taotles 650 euro hüvitamist, mis on tasu 6 t 30 min õigusteenuse eest tasumääraga 100 eurot/t (käibemaksu hüvitamist hageja ei taotle). Hageja taotluse kohaselt kulus esindajal kaebusega tutvumiseks 1 t, vastuse koostamiseks 3 t 30 min ja seisukoha esitamiseks 2 t. 13.
  2. Kostja leidis, et hageja menetluskulud ei ole taotluses kirjeldatud ulatuses põhjendatud ega ka piisavalt konkreetselt esile toodud. Kostja palus hüvitatavaid kulusid vähendada. 13.
  3. Ringkonnakohtu hinnangul on hageja esindaja vajalik ja põhjendatud ajakulu apellatsioonimenetluse toimingutele kokku 3 t (sh kaebusega tutvumine 30 min, vastuse koostamine 1 t 30 min ja seisukoha esitamine 1 t). Ringkonnakohus võtab arvesse, et vaidluse ulatus apellatsioonimenetluses oli sisuliselt sama nagu maakohtus. Maakohus pidas hageja esindaja tunnitasu määra kohaseks ja kostja seda ei vaidlustanud. Siiski tuleb hageja esindaja tasumääraga arvestada ka menetlustoiminguteks kuluva aja hindamisel. Käibemaksu hüvitamist hageja ei taotle. Neil kaalutlustel peab kostja hagejale hüvitama apellatsioonimenetluse kuluna 300 eurot (= 3 t × 100). Rahuldamata jääb hageja taotlus 350 euro (= 650 – 300) hüvitamiseks. 13.
  4. Vastavalt hageja taotlusele ja

§ 177

lg-le 4 märgib kohus otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt peab kostja tasuma viivist. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing, Gaida Kivinurm, Ulvi Loonurm 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.