Obsah (7)

§ 371§ 663§ 659§ 372§ 196§ 647§ 173

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Tsiviilasja number 2-18-1388 Määruse tegemise aeg ja koht 14. juuli 2020, Tallinn Kohtukoosseis Indrek Soots, Ulvi Loonurm, Gaida Kivinurm Tsiviilasi Netica O

) § 371 lg 1 p 4, aga ka

§ 371lg 2 p 2 alusel.

8. Käesolevas asjas nõuab hageja viivist perioodi eest 19.05.2013 kuni hagi esitamiseni kindla summana ja alates hagi esitamisest protsendina. Tallinna Ringkonnakohtu 22.06.2017 otsuse p 17 kohaselt jaguneb hageja viivise nõue kolme ossa: viivis kuni hagi esitamiseni (hagi esitati 31.05.2012), viivis menetluse ajal (hagi esitamisest kuni lahendi tegemiseni) ja 3 viivis alates lahendi jõustumisest. Seega nähtub asjaoludest, et tsiviilasjas nr 2-12-21639 lahendatud viiviseperiood kattub käesolevas hagis esitatud viiviseperioodiga. Kohus keeldus viivisenõude menetlusse võtmisest

§ 371lg 1 p 4 alusel.

Määruskaebus

1. Hageja esitas maakohtu määruse peale 28.01.2019 määruskaebuse, mille maakohus jättis 28.03.2019 määrusega käiguta ning kohustas hagejat tasuma määruskaebuse esitamiselt riigilõivu. Hageja tasus riigilõivu 11.04.2019 ning samal kuupäeval palus kohtul anda hagejale mõistlik tähtaeg määruskaebuse õiguslike põhjenduste täiendamiseks. Kohus rahuldas hageja taotluse ning kohustas hagejat esitama täiendus hiljemalt 06.05.
2. Hageja esitas täiendatud määruskaebuse 06.05.
3. Allkirjastatud määruskaebuse ja selle täienduse esitas hageja ringkonnakohtule 15.10.
5. Hageja palub maakohtu 19.11.2018 määruse tühistada ja saata asja maakohtule hagi menetlusse võtmise otsustamiseks. Määruskaebuse kohaselt on kohus sisustanud vääralt sama nõude mõistet

§ 371lg 1 p 4 tähenduses.

Hageja esitab käesolevas asjas kõrvalnõuded üksnes osas, milles jõustunud kohtulahend puudub. Hageja ei sea kahtluse alla asjaolu, käesolevas asjas esitatud kõrvalnõuete alus on sama tsiviilasjas nr 2-12-21639 lahendatud nõuete alusega. Vaidlus on aga selles, kas on sama ka hageja poolt käesolevas menetluses esitatud nõuded. Rahaline nõue ei ole sama, kui see rajaneb küll samale alusele, nt on arvestatud sama perioodi eest, kuid nõude vastava osa suhtes ei ole varasemalt tehtud kohtulahendit. Kohus pidi seega hagi menetlusse võtmise lahendamiseks hindama, kas hageja vastavad nõuded on juba lahendatud täies ulatuses tsiviilasjas nr 2-12-

1. Selle asemel piirdus kohus hageja intressi- ja viivisnõude aluste võrdlemise ja analüüsimisega.
2. Hageja intressinõue ei ole sama tsiviilasjas nr 2-12-21639 lahendatud nõudega. Riigikohus on oma praktikas korduvalt rõhutanud, et hagi menetlusse võtmise staadiumis ei saa kohus hinnata hageja nõude sisulist põhjendatust ega hinnata tõendeid. Peale 7453,97 euro väljamõistmise ei ole kohus muid menetluslike otsustusi hageja intressinõude osas teinud, mh ei ole kohus jätnud hageja intressinõude mistahes osa rahuldamata.
3. Tallinna Ringkonnakohus on 22.06.2017 otsuse resolutsioonis piirdunud üksnes väljamõistetud intressisumma märkimisega, määratlemata samas, millise perioodi eest arvestatud intress on välja mõistetud. Vastav periood (31.03.2009 – 01.09.2009) on märgitud 22.06.2017 kohtuotsuse põhjendava osa punktis 16.
4. Ringkonnakohtu 22.06.2017 kohtotsuse põhjendavas osas asus ringkonnakohus seisukohale, et hageja esitas kohtule üksnes perioodil 31.03.2009 – 01.09.2009 arvestatud intressinõude ja seda üksnes summas 7 453,97 eurot (otsuse punktid 16.3 ja 16.4). Sellises olukorras ei saanudki ringkonnaohus hagi piiridest väljumata anda hinnangut mistahes muu perioodi kohta.
5. Intressinõude perspektiivikuse hindamiseks tuleb vastata küsimusele, millal on hageja põhinõue muutunud sissenõutavaks. Selleks peab tuvastama faktilisi asjaolusid ja hindama tõendeid, mis ei ole menetlusse võtmisel lubatav.
6. Hageja viivisnõue ei ole sama tsiviilasjas nr 2-12-21639 lahendatud viivisnõudega. Maakohus jõudis järeldusele, et hageja poolt käesolevas menetluses esitatud viivisnõue on esitatud sama perioodi eest, mille eest arvestatud viivisnõude on kohus juba lahendanud varasemas menetluses. Kuid asjaolu, et eelmises kohtuasjas lahendas kohus viidatud perioodi eest arvestatud viivisnõudest osa, ei võta hagejalt õigust nõuda samal perioodil arvestatud viivisnõude ülejäänud osa väljamõistmist. 4
7. Tallinna Ringkonnakohtu 22.06.2017 otsuse resolutsioonist ega põhjendustest ei tulene ühelgi viisil kaevatavas määruses viidatud järeldust, et hageja intressi- ja viivisnõuded vastava perioodi eest lahendati lõplikult. Olukorras, kus jõustunud otsusega on lahendatud viivisnõue teatava perioodi eest, kuid põhinõue on jätkuvalt täitmata, võib hagejal olla õigus esitada aja möödudes aina uusi viivisnõudeid uute perioodide eest seni, kuni põhinõue saab lõpuks täidetud. Vastus määruskaebusele
8. Kostjad vaidlesid määruskaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Edasine menetluse käik
9. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas selle

§ 663lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu seisukoht 18. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb tühistada, välja arvatud osas, milles maakohus keeldus menetlusse võtmast hageja 30.03.2018 hagi selle esitamise ajaks sissenõutavaks mittemuutunud viivise nõude osas. Tühistatud osas tuleb tsiviilasi saata samale maakohtule hagiavalduse menetlusse võtmise otsustamiseks. Osas, milles maakohus keeldus menetlusse võtmast hageja 30.03.2018 hagi selle esitamise ajaks sissenõutavaks mittemuutunud viivise nõude osas, tuleb maakohtu määrus jätta muutmata (

§ 659, § 657 lg 1 p 2).

1. Tallinna Ringkonnakohtu 22.06.2017 otsusega tsiviilasjas nr 2-12-21639 mõisteti kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja põhivõlg 224 576,27 eurot ja viivis 224 576,27 eurot. Täiendavalt ja tingimuslikult mõistis ringkonnakohus kostjatelt solidaarselt välja põhivõla 40 423,73 eurot ja viivise sellelt summalt, kuid mitte rohkem kui 40 423,73 eurot. Samuti mõistis ringkonnakohus kostjatelt solidaarselt välja intressi 7453,97 eurot. Ringkonnakohus jättis rahuldamata hagi viivise 265 000 eurot nõudes perioodi eest enne hagi esitamist, viivise nõude 40 423,73 eurot menetluse aja eest ja viivise nõude alates otsuse jõustumisest, välja arvatud tingimuslikult põhivõlalt väljamõistetud viivis. Hagis esitatud nõue tugines 20.06.2018 võlatunnistusele. Maakohus tuvastas, et ringkonnakohtu 22.06.2017 otsus jõustus 28.11.
2. Käesolevas asjas 30.03.2018 esitatud hagiavalduses nõuab hageja kostjatelt solidaarselt intressi 270 000 eurot, ja lisaks intressi 12 % aastas 20.06.2008 võlatunnistuse punktis 1 nimetatud põhikohustusest, alates hagiavalduse esitamisest kuni otsuse tegemiseni kindla summana ja edasi protsendina põhinõudest. Lisaks nõuab hageja kostjatelt solidaarselt viivist 700 000 eurot, ja viivist 0,2 % päevas 20.06.2008 võlatunnistuse punktis 1 nimetatud põhikohustusest, alates hagiavalduse esitamisest kuni otsuse tegemiseni kindla summana ja edasi protsendina põhinõudest.
3. Maakohus leidis, et hageja intressinõue on Tallinna Ringkonnakohutu 22.06.2017 otsusega tsiviilasjas nr 2-12-21639 lahendatud.

§ 371

lg 1 p 4 sätestab, et kohus ei võta hagiavaldust menetlusse kui on olemas jõustunud Eesti kohtu otsus või menetluse lõpetamise määrus, samuti Eestis tunnustamisele kuuluv välisriigi kohtu lahend või jõustunud lahend kohtueelses menetluses, muu hulgas õiguskantsleri kinnitatud kokkulepe, mis on tehtud vaidluses samade poolte vahel sama 5 eseme kohta samal alusel ja mis välistab samas asjas uue kohtusse pöördumise. Riigikohus on 13.11.2017 otsuses tsiviilasjas nr 2-14-62732 (p 21) selgitanud, et kohtulahendi järgi tekivad õigused ja kohustused selle resolutsioonist. Käesolevas asjas 30.03.2018 esitatud hagiavalduse kohaselt kohustusid kostjad tasuma intressi 12 % aastas alates 31.03.2019 kuni põhikohustuse täitmiseni. Hagi esitamise seisuga on intressinõude suuruseks 286 287,12 eurot. Hageja nõuab intressi osaliselt, ajavahemiku 30.06.2012 – 29.03.2018 eest, summas 270 000 eurot. Lisaks nõuab hageja intressi alates hagiavalduse esitamisest 12 % aastas. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et käesolevas asjas esitatud intressinõue on Tallinna Ringkonnakohtu 22.06.2017 otsusega lahendatud. Tallinna Ringkonnakohtu 22.06.2017 otsusest nähtuvalt nõudis hageja algselt intressi alates 31.03.2009 kuni kohustuse täitmise päevani ning hiljem täpsustas nõuet ja taotles intressi väljamõistmist summas 7453,97 eurot. Tallinna Ringkonnakohus arvestas 22.06.2017 otsuses intressi summalt 200 000 eurot ajavahemiku 31.03.2009-01.06.2009 eest 4141,62 eurot ja summalt 65 000 eurot ajavahemiku 31.03.2009-01.09.2009 eest 3312,35 eurot, kokku 7453,97 eurot ning mõistis selle kostjatelt solidaarselt välja. Mingit muud otsustust intresside osas ringkonnakohus otsuse resolutsioonis ei teinud, sealhulga ei jätnud ringkonnakohus mingiski osas hageja intressinõuet rahuldamata. Seega on ringkonnakohtu 22.06.2017 otsusega lahendatud intressinõue 7453,97 eurot perioodide 31.03.2009-01.06.2009 ja 31.03.2009-01.09.2009 eest. Arvestades, et käesolevas asjas nõuab hageja intressi alates 30.06.2012, siis ei saa väita, et käesolevas asjas nõutud intressi kohta on olemas jõustunud kohtulahend. Lisaks leidis maakohus, et hageja intressinõue on perspektiivitu

§ 371

lg 2 p 2 alusel, kuna summalt 200 000 eurot saab hageja nõuda intressi kuni 01.06.2009 ja summalt 65 000 eurot kuni 01.09.2009.

§ 371

lg 2 p 2 sätestab, et kohus võib jätta hagiavalduse menetlusse võtmata, kui hagi ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset, või kui hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada. Kolleegium märgib, et

§ 372

lg 2 alusel saab hagi menetlusse võtmisest keelduda üksnes juhul, kui hagis esitatud asjaoludel ei oleks hageja nõuet võimalik rahuldada ühelgi materiaalõiguslikul alusel. Hageja ei ole käesolevas asjas tuginenud asjaolule, et hagejal on intressinõue üksnes vastavalt kuni 01.06.2009 ja 01.09.

1. Hageja on hagiavalduses tuginenud asjaolule, et kostjad on kohustatud tasuma intressi 12 % aastas kuni põhikohustuse täitmiseni. Kolleegium viitab, et ka tsiviilasjas nr 2-12-21639 ei asunud ringkonnakohus 22.06.2017 otsuses seisukohale, et hageja põhinõue muutus sissenõutavaks vastavalt 01.06.2009 ja 01.09.
2. Kolleegium leiab, et küsimust, kas hagejal on õigus intressi nõuda alates 30.06.2012 kuni põhikohustuse täitmiseni, ei ole võimalik lahendada asjaolusid tuvastamata ja tõendeid hindamata, mida ei saa teha asja menetlusse võtmise staadiumis.
3. Käesolevas asjas 30.03.2018 esitatud hagiavalduse kohaselt on ajavahemikul alates 19.05.2013 kuni 29.03.2018 kogunenud viivise suuruseks 941 280 eurot, millest hageja nõuab 700 000 eurot. Lisaks nõuab hageja viivist 0,2 % päevas alates hagi esitamisest. 6 Tsiviilasjas nr 2-12-21639 Tallinna Ringkonnakohtu 22.06.2017 tehtud otsusest nähtuvalt esitas hageja kostjate vastu 31.05.2012 hagi, milles palus välja mõista viivise 265 000 eurot ja tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise põhinõude täitmiseni 0,2 % päevas. Ringkonnakohtu otsusest nähtuvalt täpsustas hageja menetluses viivisenõuet ning palus välja mõista viivise 265 000 eurot kohtusse pöördumisele eelnenud aja eest, samas summas menetluse aja eest ja alates otsuse jõustumisest 0,2 % päevas põhivõlalt. Ringkonnakohus jättis 22.06.2017 otsusega rahuldamata viivisenõude summas 265 000 eurot kuni hagi esitamiseni. Viivisenõue menetluse aja eest rahuldati summas 224 576,27 eurot ja jäeti rahuldamata summas 40 423,73 eurot. Lisaks mõistis maakohus välja viivise 0,2 % päevas (kuid mitte rohkem kui 40 423,73 eurot) kostjatelt tingimuslikult väljamõistetud põhivõlalt summas 40 423,73 eurot. Ülejäänud osas jättis ringkonnakohus viivisenõude otsuse jõustumisele järgnenud aja eest rahuldamata. Kolleegiumi hinnangul on maakohtu määrus põhjendatud osas, milles maakohus keeldus menetlusse võtmast 30.03.2018 hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks mittemuutunud viivisenõuet. Tsiviilasjas nr 2-12-21639 taotles hageja muuhulgas viivise väljamõistmist alates otsuse jõustumisest 0,2 % päevas põhivõlalt. Tallinna Ringkonnakohus jättis 22.06.2017 otsusega rahuldamata viivise nõude alates otsuse jõustumisest, välja arvatud resolutsiooni punktis 2.3 välja mõistetud tulevikus sissenõutavaks muutuv viivise summa (s.o viivis kostjatelt tingimuslikult väljamõistetud põhivõlalt). Seega on hageja viivisenõue lahendatud osas, mis puudutab viivise väljamõistmist pärast ringkonnakohtu 22.06.2017 otsuse jõustumist. Maakohus tuvastas, et ringkonnakohtu 22.06.2017 otsus jõustus 28.11.
4. Kuna viivisenõue alates ringkonnakohtu otsuse jõustumisest on lahendatud, siis on lahendatud ka 30.03.2018 hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks mittemuutunud viivisenõue. Eeltoodust tulenevalt on maakohus põhjendatult keeldunud hagiavaldust selles osas menetlusse võtmast. Käesolevas asjas 30.03.2018 esitatud hagiavalduse kohaselt on ajavahemikul alates 19.05.2013 kuni 29.03.2018 kogunenud viivise suuruseks 941 280 eurot, millest hageja nõuab 700 000 eurot. Maakohus leidis, et ka see viivisenõue on lahendatud. Ringkonnakohtu hinnangul jättis maakohus tähelepanuta, et tsiviilasjas nr 2-12-21639 täpsustas hageja menetluse aja eest esitatud viivisenõuet. Tsiviilasjas nr 2-12-21639 hageja esitatud nõude täpsustuse kohaselt nõudis hageja alates hagiavalduse esitamisest kuni lahendi tegemiseni viivist 265 000 eurot ja üksnes selles osas tegi ringkonnakohus ka lahendi. Seega on tsiviilasjas nr 2-12-21639 lahendatud viivisenõue menetluse aja eest kuni ringkonnakohtu 22.06.2017 lahendi tegemiseni 265 000 euro osas. Käesolevas asjas tugineb hageja asjaolule, et ajavahemikul 19.05.2013 kuni 29.03.2018 on kogunenud viivise suuruseks 941 280 eurot, millest hageja nõuab 700 000 eurot. Maakohtu määrusest ei selgu, kuidas saab käesolevas asjas perioodi eest 19.05.2013 -29.03.2018 esitatud viivisenõue 700 000 eurot olla kogu ulatuses tsiviilasjas nr 2-12-21639 lahendatud. Maakohus ei ole sisuliselt analüüsinud, millises osas on selle ajavahemiku eest käesolevas hagis esitatud viivisenõue tsiviilasjas nr 2-12-21639 lahendatud.
5. Eeltoodust tulenevalt tuleb tsiviilasi saata maakohtule tagasi hagiavalduse menetlusse võtmise otsustamiseks, välja arvatud osas, milles maakohus keeldus menetlusse võtmast 30.03.2018 hagi selle esitamise ajaks sissenõutavaks mittemuutunud viivise osas. 7
6. Kostjad esitasid 08.05.2019 taotluse tagatise määramiseks kostjate eeldatavate menetluskulude katteks määruskaebemenetluses summas 4250 eurot. Samuti on kostjad esitanud 25.04.2019 taotluse hagi läbivaatamata jätmiseks aegumise tõttu. Ka 24.05.2019 määruskaebuse vastuses on kostjad palunud jätta hagi läbi vaatamata aegumise tõttu, lisaks saab kostja seisukoha kohaselt intressinõude jätta läbi vaatamata õigusliku perspektiivituse tõttu.

§ 196

lg 1 kohaselt võib kohus hagimenetluses kostja taotlusel kohustada hagejat andma kostja eeldatavate menetluskulude katteks tagatist, st selliste kulutuste katteks, mida kostja veel kandnud ei ole. Ringkonnakohus jätab kostjate taotluse menetluskulude katteks tagatise määramiseks rahuldamata, kuna kostjad on juba esitanud seisukoha hageja määruskaebusele. Seega on kostjad juba kandnud menetluskulud, mille katteks nad tagatise määramist taotlesid. Seonduvalt hagi läbivaatamata jätmise taotlusega märgib ringkonnakohus, et läbi saab vaatamata jätta menetlusse võetud hagi. Käesolev hagi ei ole võetud menetlusse. Samuti viitab ringkonnakohus, et Riigikohus on 11.02.2015 määruses nr 3-2-1-151-14 (p 15) selgitanud, et

§ 371

ei võimalda jätta hagi menetlusse võtmata, kui kostja on teatanud kohtule aegumise vastuväite esitamise kavatsusest. Aegumise vastuväite esitamine võib teatavatel asjaoludel olla hea usu põhimõttest lähtuvalt lubamatu (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 138 ja VÕS § 6 lg 2). Seega tuleb ka nõude aegumise küsimus lahendada sisulises menetluses. Ülaltoodust tulenevalt ei saa ringkonnakohtu hinnangul aegumise vastuväide olla aluseks avalduse menetlusse võtmisest keeldumisele. Kostjate taotlus hagi läbivaatamata jätmiseks tuleb jätta rahuldamata. 24. Hageja on 23.10.2019 ja 20.01.2020 palunud ringkonnakohtul

§ 647

lg 1 ja § 659 alusel anda hagejale mõistlik tähtaeg seisukoha esitamiseks kostjate vastusele määruskaebusele. Kolleegium leiab, et määruskaebuse olemusest tulenevalt ei kohaldu

§ 647lg 1 määruskaebuse menetlusele.

Hageja on saanud oma seisukohti korduvalt esitada nii maakohtus kui ka määruskaebuse menetluses. Sellest tulenevalt puudub tähtaja andmiseks vajadus, mistõttu jätab ringkonnakohus hageja taotluse rahuldamata. 25. Tulenevalt

§ 173lg 3 jääb menetluskulude jaotus maakohtu otsustada.

(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots (allkirjastatud digitaalselt) Ulvi Loonurm (allkirjastatud digitaalselt) Gaida Kivinurm 8