← Eesti

2-16-11301/103

Obsah (14)§ 436§ 392§ 5§ 658§ 657§ 651§ 654§ 230§ 229§ 232§ 171§ 165§ 177§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIME L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Meeli Kaur, Vallo Kariler ja Aleksandr Kondrašov Otsuse tegemise aeg ja koht 11. detsember 2020, Tallinn Kohtuasja number

§ 436lg 1 ja § 442 lg 8). Ringkonnakohtu hinnangul on tõendamata hageja 2

(8)väide, et tegemist on ehitisega ehitusseaduse (EhS) § 2 lg 1 (vastavas redaktsioonis) tähenduses. Maakohtu otsus ja põhjendused
  1. Harju Maakohus rahuldas
  2. juuni
  3. a otsusega (vaidlustatud otsus) hagi ja mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja kahjuhüvitise 6445,67 eurot. Menetluskulud jättis maakohus solidaarselt kostjate kanda. Vaidlust ei ole, et kostjad olid väidetava kahju tekkimise ajal Harjumaal Rae Vallas Peetri külas Vana-Tartu mnt 9 asuva kinnistu kaasomanikud. Samuti ei vaielda selle üle, et hageja on hagis märgitud Harjumaal Rae vallas Peetri külas Häälinurme tn 5 asuva hoone ja sõiduautode suhtes sõlmitud varakindlustuse lepingutes kindlustusandja ning on hüvitanud asjade omanikele (YY ja Osaühing Ühistuabi) tekitatud kahju 6445,67 eurot. Pooled vaidlevad selle üle: 1) kas kahju on tekkinud (sõiduauto Audi A4); 2) kas hoone, aia ja sõiduautode kahjustused
  4. detsembril 2013 on tekkinud katuse eraldumise tõttu Vana-Tartu mnt 9 kinnistu kuurist; 3) kas kostja II vastutab kahju eest kostjaga I solidaarselt (sh kasutuskord ja hoonete puudumine kostja II kasutuses oleval maa-alal); 4) kas Vana-Tartu mnt 9 kinnistul asuva kuuri-varjualuse puhul on tegemist ehitisega EhS ja VÕS § 1059 mõttes; 5) kas kostjate tegu (tegevusetus) on õigusvastane VÕS § 1045 lg 1 p 5 kohaselt ja rikkunud käibekohustust; 6) kas esines vääramatu jõud. Maakohus ei nõustunud kostjatega, et hageja nõude rahuldamist ei saa kontrollida VÕS § 1059 alusel ega võtta vastu uue tõendina asjatundja arvamust selle kohta, et kostjate kinnistul väidetavalt olnud kuur on ehitis. Kuna ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse täies ulatuses ja saatis asja lahendamiseks tagasi maakohtule, taastus asjas eelmenetlus, mille raames on uuel kohtukoosseisul õigus ja kohustus täita

§ 392lg 1 ülesanded. VÕS § 1059 eeldused on täidetud. Kahjujuhtumi toimumise ajal kehtinud Eh

S järgi on kostjate kinnistul paiknev kuur fotodelt nähtuvalt ehitis. Kostjad olid kahju tekkimise ajal kinnistu kaasomanikud. Kui kaasomandis oleva ehitise katuse äralendamise tõttu saab kannatada kolmas isik, on tal VÕS § 1059 järgi nõudeõigus ehitise nende kaasomanike vastu, kes olid kaasomanikud õnnetuse toimumise ajal (vt Riigikohtu

  1. novembri
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-105-05, p 27). Hageja väited, et Häälinurme tn 5 hoone, aia ja sõiduautode kahjustused on tekkinud katuse eraldumise tõttu teisel kinnistul asuva ehitise küljest, on plaanide, hageja fotode ja YY ja CC ütlustega piisavalt tõendatud. CC ütluste kohaselt puhus tuul Häälinurme tn 5 hoone poole. Ühtlasi viitavad aial olevad vigastused, et aeda vigastanud ese on tulnud Vana-Tartu mnt 9 kinnistu suunast. Maakohus ei nõustunud kostjatega, et VÕS § 1059 ei ole kohaldatav, kuna kahju ei tekkinud ehitisele iseloomuliku riski realiseerumise tagajärjel. Viidatud sättest ei tulene piiranguid sellele, kui kaugele võib ese ehitisest kukkuda. Samuti ei välista VÕS § 1059 vastutust olukorras, kus ehitiselt eralduv osa põhjustab kahju mõnel muul kinnistul, kui kinnistul, kus paikneb ehitis. Kostjate vastutust hagejale tekkinud kahju eest ei välista vääramatu jõud. Tõendamata on kostjate väide, et vaidlusaluse ehitise paiknemise piirkonnas oleks esinenud harukordselt raju tuul. Uudisenupp, mille kohaselt mõõdeti ööl vastu
  3. detsembrit 2013 Tallinnas Pirital tuule maksimaalseks kiiruseks 28,9 m/s, ei ole asjakohane. Vaidlusalune ehitis asus Peetris ja selle katus hinnanguliselt maksimaalselt 2–3 meetri kõrgusel maapinnast, kus eelduslikult on tuulekiirus märkimisväärselt väiksem. Keskmist ja maksimaalset tuulekiirust kajastavast tõendist ei nähtu
  4. a andmeid. Vääramatuks jõuks saaks lugeda tuulekiirust, mis jääb suurusjärku ca 50 m/s või ületab seda. Katuse kinnitusvahendite tugevuse kontrollimine oli kohtupraktika kohaselt kostjate mõjupiirkonnas olev asjaolu. Ka ei ole kostjad tõendanud ega esile toonud, et vaidlusaluses piirkonnas oleks veel analoogseid juhtumeid esinenud. Eeltoodu kohaselt leidis maakohus, et kostjatel on VÕS § 1059 alusel tekkinud kahju hüvitamise kohustus, mis on VÕS § 492 lg 2 alusel üle läinud hagejale. Maakohus tuvastas, et 3

(8)sõiduauto Volvo S80 hävimisest tulenev kahju on 1998 eurot, sõiduauto Audi A4 taastusremondi maksumus 905,64 eurot, Häälinurme tn 5 kinnistu kahjustatud aia ja kinnistul asunud varjualuse renoveerimistööde maksumus kokku 3542,03 eurot. Kostjate vastuväited, et asju võis kahjustada miski muu, on paljasõnalised ja tõendamata. VÕS § 65 lg-st 2 lähtuvalt vastutavad kostjad kahju hüvitamise eest solidaarselt. Apellatsioonkaebus 4. Kostjad esitasid apellatsioonkaebuse, milles paluvad maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud paluvad kostjad jätta hageja kanda. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt ei põhine vaidlustatud otsuse p-des 38 ja 40 tehtud maakohtu järeldused tuule suuna ja selle tugevuse kohta asjas esitatud väidetel ega tõenditel (

§ 5lg 1).

Pooltega ei ole neid asjaolusid arutatud. Asjaolusid juurde mõeldes on maakohus täitnud lüngad hageja tõendites. Menetlusnormi rikkumiseta oleks kohus pidanud jätma hagi rahuldamata. Maakohus jagas tõendamiskoormuse valesti, leides, et kostjad pidid tõendama, et kahju põhjustasid mõnelt teiselt kinnistult lennanud esemed. Kuna hageja ei tõendanud, et Häälinurme tn 5 kinnistul kahjustusi põhjustanud esemed pärinesid kostjate kinnistult, siis ei tekkinud kostjatel kohustust tõendada, et kahju põhjustasid mõnelt teiselt kinnistult lennanud esemed. Kahju tekkis

  1. aasta detsembris ja kostjad said kahju tekkimisest teada alles
  2. aastal kättetoimetatud hagist. Kahju tekitanud esemeid ei ole kostjatele näidatud ja kahju tekkimise kohta ei ole fotosid. Hageja pole esitanud ka kaudseid tõendeid, millest saaks järeldada, et kahju põhjustanud esemed lähtusid kostjate kinnistult. Sellisteks tõenditeks ei ole asjas esitatud plaanid, fotod ega tunnistajate ütlused. Maakohus rahuldas hagi VÕS § 1059 alusel valesti, kuna Tallinna Ringkonnakohus oli eelnevalt juba leidnud, et selle sätte alusel kostjad vastutada ei saa. Maakohtule oli asja uuel läbivaatamisel ringkonnakohtu seisukoht siduv (

§ 658lg 2).

Maakohus kohaldas asjas VÕS § 1059 materiaalõigusena ka sisuliselt valesti. Õiguskirjanduse kohaselt on VÕS §-s 1059 nimetatud suurema ohu allikaga seotud tüüpilise ohu realiseerumisega tegemist juhul, kui ehitiselt kukub või eraldub maa külgetõmbejõu tõttu esemeid, mis tekitavad oma allalangemise tõttu kahju. Esemete, sh ehitise küljest, tuulega kinnistult äralendamine ei ole ehitisele omane tüüpiline risk. Maakohus on vaidlustatud otsuses andnud põhjendamatult arvestatava kaalu CC ja YY ütlustele. Tunnistajad ei näinud asjade lendamist kostjate kinnistult nende kinnistule ega tea, millise hoone küljest katusekattematerjali tuli. Tõendina ei saa usaldusväärseks lugeda YY kahjuavaldusi ega e-kirja, milles ta on väitnud, et kahju põhjustas kostjatele kuuluvalt kinnistult äralennanud katus. Küsitav on ka esialgsete võlausaldajate ütluste kõlblikkus tõenditena neile tekkinud kahju asjaolude kohta. Maakohus jättis osaliselt hindamata tõendid vääramatu jõu esinemise kohta ja leidis seetõttu valesti, et 13. detsembri 2013. a öösel puhunud tuult ei saa lugeda vääramatuks jõuks. Kuigi igasugune tugev tuul ei ole vääramatu jõud, oli vaidlusalusel ööl tegemist harukordse tormiga VÕS § 103 lg 2 tähenduses. See asjaolu nähtub ka CC ja YY ütlustest. Isegi kui tegemist ei ole vääramatu jõuga, on selline harukordne torm süüd välistav asjaolu VÕS § 1050 lg 1 mõttes. Vastus apellatsioonkaebusele 5. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Menetluskulud apellatsiooniastmes palub hageja jätta solidaarselt kostjate kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 4

(8)6. Kolleegium leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta

§ 657lg 1 p 2¹ alusel muutmata, kuid täiendada tuleb maakohtu otsuse põhjendust.

Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

  1. Pooled vaidlevad jätkuvalt selle üle, kas kahjuhüvitise nõude aluseks olevad asjaolud on tõendatud, kas tegemist on vastutusega ehitise eest VÕS § 1059 tähenduses ja kas esines vääramatu jõud. Mh tuginevad kostjad apellatsioonkaebuses sellele, et vaidlustatud otsus ei ole kooskõlas ringkonnakohtus asja esmakordsel läbivaatamisel esitatud ringkonnakohtu seisukohtadega.
  2. Esmalt võtab kolleegium seisukoha apellatsioonkaebuse väite osas, et maakohus ei saanud tulenevalt ringkonnakohtu juhistest lahendada asja VÕS § 1059 alusel. 8.
  3. Kolleegium kostjate seisukohaga ei nõustu.

§ 658

lg 2 kohaselt ringkonnakohtu otsuses, millega tühistatakse apellatsioonkaebusega vaidlustatud otsus, esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel on tühistatud otsuse teinud kohtule asja uuel läbivaatamisel kohustuslikud. Eeltoodud sättest nähtub sõnaselgelt, et asja uuesti läbivaatavale kohtule on kohustuslikud üksnes ringkonnakohtu otsuse seisukohad materiaal- ja menetlusõiguse normi tõlgendamisel ja kohaldamisel. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmise korral ei ole ringkonnakohtul vajadust ja mõistlikku põhjendust hinnata tõendeid ning tuvastada asjaolusid, kuivõrd selles osas ei ole ringkonnakohtu lahendi seisukohad maakohtule siduvad (vt nt Riigikohtu

  1. jaanuari
  2. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-13527, p 13;
  3. november
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-105-16, p 17). 8.
  5. Tallinna Ringkonnakohtu
  6. oktoobri
  7. a otsuses ei ole võetud seisukohta VÕS § 1059 tõlgendamise ega kohaldamise kohta (kd II, tl 148-151). Vaidlustatud ringkonnakohtu otsuse p-s 20 on ringkonnakohus hinnanud tõendeid selle kohta, kas kahju tekkis Vana-Tartu mnt 9 kinnistul asuva ehitise küljest katuse eraldumise tõttu. Ringkonnakohus leidis, et hageja väide, et tegemist on ehitisega EhS § 2 lg 1 (vastavas redaktsioonis) tähenduses, on tõendamata. Ringkonnakohus ei võtnud seisukohta, kas hagiavalduses kirjeldatud sündmusele – kinnistul asuva ehitise küljest tuulega katuse eraldumise tõttu kahju tekkimine – kohaldub VÕS § 1059 või mitte.
  8. Maakohtus ei vaielnud pooled selle üle, et kostjad olid vaidlusaluse sündmuse ajal Harjumaal Peetri külas asuva Vana-Tartu mnt 9 kinnistu kaasomanikud ja
  9. detsembril 2013 said kahjustada Häälinurme tn 5 kinnistul asuvad hageja poolt kindlustatud esemed. VÕS § 492 lg 1 järgi läheb kindlustusandjale tema poolt hüvitatava kahju ulatuses üle kindlustusvõtjale või kindlustatud isikule kolmanda isiku vastu kuuluv kahju hüvitamise nõue.
  10. Maakohus tuvastas, et: Vana-Tartu mnt 9 kinnistul asuva kuuri-varjualuse näol on tegemist ehitisega EhS § 2 lg 1 (vastavas redaktsioonis) tähenduses (maakohtu otsuse p 36); Häälinurme tn 5 kinnistul asuvate esemete kahjustused tekkisid Vana-Tartu mnt 9 asuva ehitise küljest eraldunud katusepleki tõttu (maakohtu otsuse p 38); kostjad vastutavad kinnistu kaasomanikena tekitatud kahju eest solidaarselt (maakohtu otsuse p 37); kostjate vastutust ei välista vääramatu jõud (maakohtu otsuse p 40); ning hüvitatava kahju suurus on 6445,67 eurot (maakohtu otsuse p-d 42-46). Ringkonnakohus kontrollib

§ 651

lg 1 kohaselt apellatsiooni korras maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses jätkuvalt selle üle, kas Häälinurme tn 5 kinnistul asuvate esemete kahjustused tekkisid Vana-Tartu mnt 9 asuva ehitise küljest eraldunud katusepleki tõttu, kas nõue on kvalifitseeritav VÕS § 1059 järgi ja kas kostjate vastutust välistab vääramatu jõud. Kolleegium leiab, et maakohus ei ole vaidlusaluste asjaolude tuvastamisel rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme ning on nendele asjaoludele õigusliku hinnangu andmisel õigesti kohaldanud materiaalõigust. Kolleegium nõustub esimese astme kohtu põhjendustega ja

§ 654lg-st 6 tulenevalt neid täies ulatuses ei korda. 5

(8)
  1. VÕS § 1059 järgi ehitisealuse maa omanik või isik, kellel on muu asjaõigus, mille alusel ehitis on püstitatud, vastutab ehitise kokkuvarisemise tõttu, ehitiselt selle osade, jääpurikate või muu sellise eraldumise ja allalangemise tõttu tekkinud kahju eest, välja arvatud juhul, kui ta tõendab, et kahju põhjustas vääramatu jõud või kannatanu tegevus. Õiguskirjanduses on leitud, et ehitise küljest osade eraldumise ja allalangemise puhul on oluline, et alla langevad osad eralduksid ehitise küljest isetekkeliselt, st muul põhjusel kui tahtlik inimtegevus (Võlaõigusseadus IV, Kommenteeritud väljaanne, P. Varul jt, Tallinn 2020, lk 851). Seega on suurema ohu allikaga seotud tüüpilise ohu realiseerimisega tegemist juhul, kui ehitise küljest kukub või eraldub (maa külgetõmbejõu tõttu) esemeid, mis tekitavad oma allalangemise tõttu kahju VÕS § 1056 lg 1 teises lauses nimetatud õigushüvedele. 11.
  2. Kolleegium leiab, et maakohus kohaldas vaidluse lahendamisel õigesti VÕS §
  3. Ehitise küljest katuse tuulega eraldumise tõttu naaberkinnistul asuva vara kahjustamise näol on tegemist VÕS § 1059 reguleerimisalasse kuuluva iseloomuliku riski realiseerumisega. Praeguses asjas eraldus katuseplekk ehitise küljest muul põhjusel kui tahtlik inimtegevus ning tekitas oma allalangemise tõttu kahju. Kohtupraktikas on leitud, et VÕS § 1059 on kohaldatav ka juhul, kui elamu vihmaveerennid purunevad katusele kogunenud lume tõttu (vt Riigikohtu
  4. juuni
  5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-06, p 16). Sätte tõlgendamisele aitab kaasa EhS § 3 lg 1 (vastavas redaktsioonis), mille kohaselt peab ehitis olema projekteeritud ja ehitatud hea ehitustava ning ehitamist ja ehitusprojekti käsitlevate õigusaktide kohaselt ega või tekitada ohtu inimese elule, tervisele või varale või keskkonnale. 11.
  6. Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et ehitisealuse maa omanikule tekib vastutus tekkinud kahju eest VÕS § 1059 alusel ka juhul, kui varalise kahju tekitasid tuule mõjul ehitiselt eraldunud osad. Sätte kitsendaval tõlgendamisel, kus vastutust ei teki nt tuule, vihma või lume kaasabil ehitiselt selle osade eraldumise tõttu tekkinud kahju eest, ei eristuks riskivastutus delikti üldkoosseisul põhinevast vastutusest. Küll aga saab riskivastutus olla välistatud, kui loodusjõudu saab lugeda vääramatuks jõuks.
  7. Maakohus tuvastas, et kostjate kinnistul asuv kuur-varjualune on ehitis EhS § 2 lg 1 (vastavas redaktsioonis) tähenduses (maakohtu otsuse p 36). Kuigi maakohus jättis põhjendamatult arvestamata asjatundja arvamusega (kd II, tl 173-176), on maakohtu lõppjäreldus õige ja pooled apellatsioonimenetluses selle tuvastatud asjaolu üle enam ei vaidle.
  8. Pooled ei vaidle apellatsioonimenetluses selle üle, et Häälinurme tn 5 kinnistul asuvad esemed said kahjustada (kaks sõiduautot, aed ja varjualune). Maakohus tuvastas, et esemeid kahjustas Vana-Tartu mnt 9 kinnistul asuva ehitise küljest tuulega eraldunud katuseplekk (maakohtu otsuse p 38). Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust teistsuguse järelduse tegemiseks. 13.
  9. Maakohus jagas tõendamiskoormise õigesti. Hageja ei pea tõendama, et katuseplekk ei saanud lennata Häälinurme tn 5 kinnistule kuskilt mujalt kui kostjate kinnistult.

§ 230

lg 1 üldreegli kohaselt peab pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Esmalt lasub hagejal tõendamiskoormis nõude olemasolu tõendamiseks. Kui hageja esitab tõendid asjaolu tõendamiseks, siis on ka kostjal

§ 230lg 1 alusel kohustus oma vastuväidet omakorda tõendada.

Kohtupraktikas on leitud, et hagi rahuldamata jätmine ei ole põhjendatud olukorras, kus hageja esitab oma nõuet kinnitavad tõendid, kuid kostja tugineb vaid üldisele vastuväitele ning ei vaidlusta sõnaselgelt hageja esiletoodud asjaolusid ega esita oma vastuväiteid kinnitavaid tõendeid (vt Riigikohtu

  1. juuni
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-21-55-11, p 13). 13.
  3. Hageja saab katusepleki lendamist kostjate kinnistult Häälinurme tn 5 kinnistule tõendada kaudsete tõenditega. Kuna maakohus ei ole otsuses selgelt märkinud, et otsus põhineb kaudsetel tõenditel, täiendab ringkonnakohus selles osas maakohtu otsuse põhjendust. Kaudne tõend on lubatud, kui selle põhjal saab

§ 229lg 1 järgselt kindlaks teha poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks 6

(8)lahendamiseks tähtsad asjaolud. Kaudne tõend ei kajasta küll otseselt faktilist asjaolu ennast, kuid kinnitab või lükkab ümber fakte, mille põhjal on võimalik tõendamist vajava asjaolu esinemist või puudumist järeldada (vt Riigikohtu
  1. mai
  2. a otsus tsiviilasjas nr 2-17124505, p 14.3.3). Kuigi maakohus ei ole tõendite hindamisel märkinud, et otsus põhineb kaudsetel tõenditel, on otsuses selgelt välja toodud, kuidas need tõendid tõendavad vaidlusaluse asjaolu olemasolu või puudumist. Seega on ebaõige kostjate seisukoht, et kui hageja ei esita tõendit, mis kajastab katusepleki lendamist kostjate kinnistult Häälinurme tn 5 kinnistule, siis muu tõendiga ei saa hageja oma väidet tõendada. Kolleegiumi hinnangul on maakohus tõendeid kooskõlas

§ 232

lgtega 1 ja 2 hinnanud ning põhjendatult leidnud, et hageja väide, et vaidlusalused kahjustused on tekkinud Vana-Tartu mnt 9 kinnistul asuva ehitise küljest katuse eraldumise tõttu, on tõendatud. 13.3. Apellatsioonkaebuse väide, et maakohus tugines otsuses asjaoludele, mida pooled ei ole kohtu ette toonud, on

§ 5

lg-te 1, 2 ja § 436 lg 4 kohaselt küll põhjendatud, kuid tegemist ei ole sellise olulise menetlusõiguse normi rikkumisega, mis mõjutab maakohtu lõppjärelduse õigsust. Kuigi hageja ei toonud hagi aluse asjaoluna välja tuule suunda, väidab ta, et kahju sai alguse kostjate kinnistult lendu läinud katusekatte materjalidest, e hageja tugineb katusekatte materjali lendamise trajektoorile (vt hageja

  1. septembri
  2. a menetlusdokument; kd II, tl 18 pöördel). Hageja esitas oma väite tõendamiseks tõendid (kd I, tl 130-132, 146; kd II, tl 21, 32-35). Seega ei olnud tuule suund ainus järeldus, millele tuginedes maakohus kahju tekkimise põhjuse tuvastas. 13.
  3. Kolleegiumi hinnangul on maakohus asjaolusid tuvastades õigesti arvestanud tunnistajate C ja YY ütluste ja dokumentaalsete tõenditega (YY kirjutatud kahjuavaldus ja e-kirjad). Nimetatud tõendid vastavad

-is sätestatud protsessivormi nõuetele ning ei esine

§s 238 sätestatud alust nende arvestamata jätmiseks. Maakohus on selles osas nõuetekohaselt järginud asja ringkonnakohtus esmakordsel läbivaatamisel esitatud seisukohta (vt Tallinna Ringkonnakohtu

  1. oktoobri
  2. a otsus, p 23; kd II, tl 151). Kolleegiumi hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et tunnistajate C ja YY ütlused koos teiste dokumentaalsete tõenditega tõendavad kahju tekitanud sündmuse asjaolusid.

§ 232

lgst 1 tulenevalt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte, arvestades muu hulgas poolte kokkuleppeid tõendamise kohta. Maakohus on kahju tekitanud sündmuse tuvastamisel hinnanud kõiki tõendeid kooskõlas

§ 232lg-ga 1.

  1. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt jättis maakohus osaliselt hindamata tõendid vääramatu jõu esinemise kohta ja tugines asjaoludele, mida pooled ei ole kohtu ette toonud. 14.
  2. Kolleegium nõustub apellatsioonkaebuse väitega, et tõendi hindamisel tuvastas maakohus asjaolu, millele kumbki pool ei ole menetluses tuginenud (kd I, tl 115). Sellega on maakohus rikkunud

§ 5

lg-s 1 sätestatud hagimenetluse võistleva menetluse ja

§ 436

lg-s 4 sätestatud asjaolude hindamise põhimõtteid, kuid tegemist ei ole sellise olulise menetlusõiguse normi rikkumisega, mis mõjutab maakohtu lõppjärelduse õigsust. 14.

  1. Kostjad on erakordse tormi väite tõendamisel tuginenud tunnistajate E. ja YY ütlustele (vt nt kostjate
  2. märtsi
  3. a menetlusdokumendi p 2.5; kd II, tl 164 pöördel). Kuigi maakohus ei ole vääramatu jõu hindamisel viidatud tõendeid koosmõjus teiste tõenditega hinnanud, ei anna see ringkonnakohtule alust kahelda maakohtu lõppjärelduse õigsuses, sest kostjate väited koosmõjus asjas esitatud ja kogutud tõenditega ei anna alust järeldada, et tugev tuul oli kahju tekkimist põhjustanud vääramatuks jõuks. Kolleegiumi hinnangul ei tõenda tunnistajate ütlused ja
  4. detsembri
  5. a ilmajaam.ee teade kostjate väidet, et esines erakordne loodusjõud VÕS § 103 lg 2 tähenduses, mis oli väljaspool kostjate mõjupiirkonda (kd I, tl 115). Maakohus on piisavalt põhjendanud, miks ei 7

(8)saa Eestis lugeda tormi tuule maksimaalse kiirusega 28,9 m/s vääramatuks jõuks. Kostja I esitatud tõendist tulenevalt puhub Eestis tuul kiirusega ca 30 m/s igal aastal (kd I, tl 115 pöördel - 116). Samuti ei ole tuulega ehitiselt eralduv katuseplekk erakordne, seda oli kostjatel võimalik ette näha ja seetõttu kahju tekkimist ära hoida. Eeltoodust tulenevalt on maakohus õigesti leidnud, et kahju ei põhjustanud vääramatu jõud.
  1. Vastuseks apellatsioonkaebuse väitele, et kostjad said kahju tekkimisest teada alles
  2. aastal kättetoimetatud hagist ja kahju tekitanud esemeid ei ole kostjatele näidatud, märgib kolleegium, et see asjaolu kostjate vastutust ei välista. Hagiavaldus on kostjate vastu esitatud aegumistähtaja jooksul.
  3. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud

§ 171

lg 1 ja

§ 165lg 3 alusel solidaarselt kostjate kanda.

Poolte põhjendatud ja vajalike menetluskulude suuruse kõigis kohtuastmetes määrab

§ 177lg 2 järgi kindlaks maakohus.

17. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (

§ 178lg 1 esimene lause). (allkirjastatud digitaalselt) 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.