Obsah (6)

§ 459§ 497§ 162§ 173§ 174§ 177

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Iris Kangur-Gontšarov Otsuse tegemise aeg ja koht 19.06.2020 Tallinna kohtumaja Tsiviilasja number 2-20-4311 Tsiviilasi P. U.e hagi K. U.

) § 459 lg 1 kohaselt on pärast otsuse jõustumist, millega kostjalt mõisteti välja perioodilised maksed või kohustati kostjat täitma muid korduvaid kohustusi, pooltel õigus uues hagis nõuda maksete suuruse ja tähtaegade muutmist otsuses, kui oluliselt on muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise otsus (p 1) ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada (p 2). Otsust võib

§ 459

lg 2 järgi muuta alates uue hagi esitamise ajast, välja arvatud juhul, kui seaduse kohaselt võib nõuda otsuse muutmist ka tagasiulatuvalt.

§ 497

sätestab, et elatise suuruse muutmist saab kumbki pool nõuda hagimenetluses, kui elatisnõude aluseks olevad asjaolud on muutunud. Kokkuvõtlikult on elatise suuruse muutmiseks alust siis kui lapse vajadused ja/või vanemate varaline seisund on võrreldes esialgse kohtulahendi tegemise ajaga sedavõrd muutunud, et annavad aluse muuta elatise suurust, kusjuures kumbki pool peab üldjuhul tõendama nende asjaolude muutumist, millele tema väited või vastuväited tuginevad. Selleks, et kohus saaks hagi rahuldada, tuleb kohtul tuvastada faktid, mille põhjal saab järeldada, et asjaolud, mis olid aluseks hageja poolt elatise maksmisele vastavalt 10.10.2015 Harju Maakohtu kohtumäärusele, millega lepiti kokku, et hageja tasub kostja kasuks elatise miinimummääras, on oluliselt muutunud, ning et see muutus on tekkinud pärast 10.10.2015 ehk pärast kohtumääruse tegemist, millega kinnitati poolte kompromiss tsiviilasjas 2-15-

1. Perekonnaseaduse (PKS) § 101 lg 1 kohaselt igakuine elatis ühele lapsele ei või olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Kuna PKS § 101 lg 1 järgi ei või igakuine elatis ühele lapsele olla üldjuhul väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära ning last on kohustatud ülal pidama mõlemad vanemad, kulub lapse vajaduste rahuldamiseks eelduslikult kahekordne miinimumelatis ning selles ulatuses ei ole vaja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi kohtumenetluses tõendada. Tuvastatud on, et 10.10.2015 kohtumääruses tsiviilasjas 2-15-6675 pooled ei vaielnud selle üle, et lapse vajadused on kahekordne miinimumelatis. Kohtu arvates ei ole veenev hageja väide, et kui elatise väljamõistmise ajal 10.10.2015 oli miinimumelatis 195 eurot ja elatise vähendamise hagi esitamisel 19.03.2020 oli miinimumelatis 292 eurot, siis oleksid lapse vajadused seaduses sätestatud eeldusest sedavõrd muutunud, et see võiks anda iseenesest aluse elatise vähendamiseks. Hagejale oli kompromissi sõlmimisel teada, et elatise summa on ajas muutuv ning mõistlik on arvata, et miinimumelatise muutumine on seotud siiski eelkõige elukalliduse tõusuga, mitte asjaoluga, et see raha ei kuluks lapse vajaduste rahuldamiseks. Asjaolu, et statistiliste näitajate alusel ei pruugi iga lapse vajaduseks kuluda seaduses sätestatud miinimumelatis, ei lükka ümber varasemat poolte kokkulepet kostjale elatise tasumiseks tema vajadustest lähtuvalt ja seaduses sätestatud eeldust, et lapse vajadusteks on seaduses sätestatud miinimumelatis, ja et konkreetse lapse ülalpidamiseks võib kuluda ikka seaduses sätestatud miinimumelatisemäär ja rohkemgi. Asjaolu, et hageja on otsustanud peale poolte kokkuleppe kinnitamist elatise maksmiseks vaidlustada hageja vajadusi ja leiab, et elatise muutumine iga-aastaselt seoses miinimumpalga muutumisega ei lähtu kostja vajadusetest, ei lubaks kohtul iseenesest hinnata kostja vajadusi teisiti, kui seda on tehtud varasemalt. Samas on kostja veenvalt põhistanud, et tema ülalpidamiseks kulub igakuuliselt 612-632 eurot. Kohtu arvates saab kostja igakuulisi kulusid pidada mõistlikuks, s.o. 78,26 eurot lasteaiale; ujumisele 55 eurot; joonistamisele 22 eurot; arenguks vajaliku esemed (albumid, pliiatsid, värvid, mänguasjad) 40 eurot; ettevalmistusklass 32 eurot; eluasemekulud 80-100 eurot; eluasemelaen 94,50 eurot; ravimid ja vitamiinid 40 eurot; hügieeni ja pesemistarbed, juuksur 25 eurot; riided ja jalanõud 48 eurot; teater, kino sünnipäevad jms 50 eurot; kulutused bensiinile 48 eurot. Pooled ei vaidle, et lapse lasteaiakulud on 78.26 eurot kuus (t.l. 95-102). Kohus leiab, et kostja on veenvalt põhistanud, et kui kostja elab koos emaga, siis on põhjendatud jagada eluasemekulud pooleks, mitte kolmeks, mistõttu on ka eluaseme kulud ja eluasemelaenu kulud põhjendatud. Kohtule ei ole põhjust arvata ilma, et selle kohta oleks tõendeid esitatud, et kostja eluaset jagab peale kostja ja tema ema veel keegi kolmas isik. Riigikohus on lahendis 3-2-1-69-13 (p 17-21) selgitanud, et lapse põhivajaduste hulka kuulub ka vajadus kasutada eluruumi. Lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavateks põhjendatud kuludeks saab üldjuhul pidada tasu korteriühistu osutatavate või vahendatavate kommunaalteenuste eest, tasu tarbitud elektrienergia eest ning tasu telefoni, interneti ja kaabeltelevisiooni eest mõistlikus ulatuses ja lapsele langevas osas. Lapse vajadust kasutada eluruumi saab ülalpidamise määramisel arvestada ka siis, kui laps elab ühele vanemale kuuluvas eluruumis. Eluasemevajaduse ulatuse ja rahalise väärtuse saab kolleegiumi arvates määrata kindlaks eluaseme kasutamisest saadava varaliselt hinnata eelise (kasutuseelise) väärtuse kaudu. Eluruumi kasutuseelise väärtuse saab määrata võrreldava eluruumi keskmise üürihinna järgi samas piirkonnas, arvestades mh lapse kasutuses oleva eluruumi osa suurust ning asjaolu, et eluruum on ühiskasutuses. Kui vanem võimaldab lapsel kasutada endale kuuluvat eluaset, saab laps, tuginedes viidatud Riigikohtu lahendile, kasutuseelist, millel on rahaliselt hinnatav väärtus. Põhjendatud on arvata, et kostja osaks on kostja ema kantud eluasemega seotud kuludest pool, s.o. eluasemekulud 80-100 eurot ja elusasemelaen 94,50 eurot. Kuigi hageja väitel on ülejäänud kostja kulud ülehinnatud, sest elatakse väikeses korteris (t.l. 87-88), siis ei ole kohtul põhjust kahelda, et need kulutused on siiski kostja ema poolt tehtud ja tuleb jagada lapse ja ema vahel pooleks. Mõistlik on arvata, et kostja ülalpidamiskulude hulka tuleb arvestada igal juhul hageja märgitud toidukulu 120 eurot kuus või nagu kostja on märkinud 150 eurot kuus. PKS § 99 lg 1 kohaselt ülalpidamise ulatus määratakse kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. PKS § 99 lg 2 järgi ülalpidamise kindlaksmääramisel arvestatakse õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sealhulgas tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. Kuna lapsel ei ole üldjuhul sissetulekut, saab ta osa oma perekonna tavalisest elulaadist, mis sõltub eelkõige vanemate varalisest seisundist. Seega kujundavad lapse tavalise elulaadi vanemate käsutuses olevad varalised vahendid ning vanemate varalise seisundi muutus (sh sissetuleku suurenemine või vähenemine) mõjutab otseselt ka lapse tavalist elulaadi ning sellest tulenevalt ka lapse ülalpidamise ulatust (vt ka Riigikohtu
2. oktoobri
3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 15). Vaidlust ei ole, et kostja ülalpidamiseks on hageja tasunud elatist seaduses sätestatud miinimumsummast lähtudes, mistõttu on põhjendatud arvata, et lapse vajadusteks ikkagi kulub seaduses sätestatud miinimumelatis. Lähtudes eeltoodust on veenvalt põhistatud, et isegi kui hageja ei nõustu teatud kulutuste suurusega, tuleb kostja ülalpidamiseks tehtavaid kulutusi, millised on talle tagatud tema elulaadi arvestades tema vanemate poolt pidada mõistlikeks. Asjaolust, et teatud kostja kulutused muutuvad seoses sellega, et kostja sügisest enam lasteaias ei käi, ei luba iseenesest arvata, et kostjal ei võiks sellest hetkest olla siiski kulutusi seoses kooliminekuga või teistele huviringidele samal määral, kui seda on kostjale siiani võimaldatud. Hageja ei ole tõendanud, et kostja vajadused oleksid muutunud või et need oleksid olulisel määral muutunud 19.03.2020 seisuga võrreldes 10.10.2015 elatise nõudes kokkuleppe kinnitamise ajaga. Tuvastatud on, Harju Maakohtu kohtumäärusega 10.10.2015 tsiviilasjas 2-15-6675 on lisaks elatise kokkuleppele kinnitatud ka kostja vanemate vaheline kokkulepe lapse K. U. ja tema isa, s.o. hageja P. U. suhtlemiseks (5-7). Seega on mõistlik järeldada, et pooled elatise kokkuleppe sõlmimise ajal olid juba arvestanud asjaoluga, et kostja viibib isa juures, ilma et pooled oleksid pidanud vajalikuks eraldi arvestada lapse miinimumvajaduste katmisel isaga koos veedetud ajal tehtavaid kulutusi lapsele isalt väljamõistetava elatise suuruse summa koosseisu. Seega ei ole kohtu arvates põhistatud hageja väide, et seoses kostja viibimisega hageja juures oleksid elatise väljamõistmise asjaolud sedavõrd muutnud, et kaaluda varasemalt kohtu poolt kinnitatud kompromissiga välja mõistetud elatise suuruse muutmist. Hageja ei ole tõendanud, et tema kulutused lapse ülalpidamiseks, s.o. lapsega vahetul suhtlemise ajal oleksid hagiavalduses esitatud ajal sedavõrd muutunud võrreldes kompromissi kinnitamise ajaga, millega hageja kohustus kostjale tasuma elatist ja laps viibis hagejaga. Pooled vaidlevad selle üle, kas riigi poolt ettenähtud lapsetoetus, mis laekub lapse emale on aluseks, et vähendada kohtumäärusega kinnitatud kokkulepet elatise tasumiseks seaduses sätestatud miinimummääras. Kuna vaidlust ei ole, et riigi poolt ettenähtud lastetoetus laekus lapse ema arvelduskontole elatise väljamõistmise kokkuleppe kinnitamise ajal, siis ei ole samuti kohtu arvates põhjendatud võtta elatise vähendamisel arvesse lapsetoetuse laekumist kostja ema arvelduskontole. Hageja ei ole tõendanud, et lapsetoetuste laekumine lapse emale oleks muutunud asjaoluks elatise vähendamise hagi esiamisel võrreldes elatisnõudes kompromissi kinnitamise ajaga. Ka kohtule esitatud asjaoludest ja tõenditest hageja varandusliku olukorra suhtes ei nähtu, et hageja varanduslik olukord hagiavalduse esitamise ajal oleks muutunud halvemaks võrreldes elatise kokkuleppe kinnitamise ajaga 10.10.2015 (t.l. 8, 35-42, 46-48, 54-71). PKS § 102 lg 1 järgi isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Tulenevalt PKS § 102 lg 2 vanemad ei vabane lõike 1 kohaselt oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on lõikes 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Kohus võib mõjuval põhjusel siiski vähendada elatist alla käesoleva seaduse § 101 lõikes 1 sätestatud määra. Mõjuvaks põhjuseks võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel käesoleva seaduse § 101 lõikes 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Hageja ei ole tõendanud, et tema varalisest seisundist tulenevalt ei ole ta võimeline andma kostjale ülalpidamist seaduses sätestatud miinimummääras. Riigikohus on lahendis 2-16-118651 (p 18) märkinud, et vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid, olgu siis sissetuleku arvel või piisava sissetuleku puudumise korral ka muu vara arvel. Kuna kohus eelnevalt ei tuvastanud, et lapse ülalpidamise ulatus oleks väiksem kui seaduses sätestatud miinimumelatise suurus ja pooled iseenesest ei vaidle selle üle, et hageja peaks kostjat üleval pidama kostja tegelikest vajadustest lähtuvalt, siis ei ole hageja toonud kohtu ette asjaolusid, mille põhjal oleks võimalik lugeda tõendatuks, et need oleksid mõjuvaks põhjuseks elatise vähendamiseks alla seaduses sätestatud miinimummäära. Seega ei ole kohtul põhjust käesolevas menetluses kaaluda varasemalt kokkulepitud elatise suuruse , mis vastab seaduses sätestatud miinimumelatisele, vähendamist alla miinimummäära. Asja lahendamisel ei ole tähtsust poolte väidetel ja tõenditel (43-45, 109-114, 119-120), millistele kohus käesoleva lahendi tegemisel ei ole tuginenud ja neid kohus ei hinda. Menetluskulude jaotus

§ 162lg 1 alusel kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuna kohus jätab hagi rahuldamata, siis jätab kohus menetluskulud hageja kanda.

§ 173

lg 1 sätestab, asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Asja järgmisena menetleva kohtu lahendis esitatakse kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Vajaduse korral tuleb märkida ära menetluskulude kandmise erisused kohtuastmete kaupa, samuti kohtueelses menetluses.

§ 174

lg 4 järgi kui maakohus kohtuotsuses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist

§ 177lõikes 2 sätestatud korras.

Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et käesolevas asjas on mõistlik kostja menetluskulud kindlaks määrata mõistliku aja jooksul pärast lahendi jõustumist. /digitaalselt alllkirjastatud/ Iris Kangur-Gontšarov kohtunik